Obsah (7)

§ 60§ 84§ 118§ 132§ 160§ 21§ 113

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 84 p-de 1 ja 3, § 85 lg 1 p 5 ning § 118 alusel distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise. Käskkirja kohaselt määrati karistus seoses teenistuskohustuste täitmata jätmise ja vääritu teoga, mis seisnes umbes poole kuu jooksul 43 tasuta sõidu õigust omava isiku andmete vastavasse andmebaasi kandmata jätmises. Nimetatud teenistuskohustuste täitmata jätmise tulemusena karistati sellisele soodustusele tegelikult õigust omavat isikut piletita sõitmise eest väärteomenetluse korras rahatrahviga. Käskkirja järgi oli kõnealuste andmete andmebaasi kandmine U. Kauri ametijuhendi ps 4.1.9 sätestatud ülesanne. Karistuse määramisel arvestati U. Kaurile

1. aprilli
2. a käskkirjaga nr 7.-1.1/09/79pk vääritu teo eest määratud noomitust ning
3. juunil 2009 omavolilise töölt puudumise eest tehtud hoiatust.
4. Kaebuses halduskohtule palus U. Kaur tunnistada karistuse määramise käskkiri seadusevastaseks, tühistada talle määratud distsiplinaarkaristus, ennistada kaebaja teenistusse ja mõista talle välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kaebaja leidis, et põhjendamatu on eelnevalt määratud noomituse ja hoiatuse arvestamine karistuse määramisel, kuna noomituse on ta kohtus vaidlustanud ning hoiatus pole distsiplinaarkaristusena vormistatud. Kaebaja hinnangul ei kuulunud tema teenistuskohustuste hulka tasuta sõidu õigusega isikute andmebaasi kandmine, vaid ainult piletialaste andmebaaside koostamine ja haldamine. Seetõttu ei saanud ta ka toime panna käskkirjaga süüks arvatud tegusid.
5. Tallinna Halduskohus jättis
6. detsembri
7. a otsusega haldusasjas nr 3-09-1591 kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et ametnik peab täitma lisaks õigusaktidest ja ametijuhendist tulenevatele ülesannetele

§ 60

lg-st 1 lähtuvalt ka vahetu ülemuse või asutuse juhi ühekordseid teenistusalaseid korraldusi, mille täitmise kohustus ei tulene tema teenistuskohast. Samuti võivad teenistusülesanded tuleneda ametikoha ja teenistussuhte olemusest. U. Kauri ametijuhendi p 4.1.12 kohaselt pidi ta täitma ametijuhendist otseselt mittetulenevaid peaökonomisti poolt antavaid ühekordseid ülesandeid. Ka ühekordsete ülesannete täitmatajätmine on käsitatav teenistuskohustuse mittetäitmisena. Isegi kui tasuta sõidu õigust omavate isikute andmete kandmine andmebaasi ei olnud U. Kauri ametijuhendist tulenev teenistusülesanne, on tuvastatud vastavasisulise korralduse andmine. Kaebaja ise on andmete sisestamata jätmist pidanud kiirustamisest tingitud inimlikuks eksimuseks ega eita vastava korralduse saamist. Tõendatud on, et piletialane andmebaas hõlmab ka sõidusoodustustega isikute nimekirja ning kaebaja on seda andmebaasi täiendanud teenistusse asumisest alates. Seega on teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine tõendatud. Käskkirjast ega selles viidatud dokumentidest ei nähtu, milles seisnes vääritu tegu, kuigi käskkirjas viidatakse ka

§ 84p-le 3.

Sellele vaatamata ei pidanud halduskohus käskkirja õigusvastaseks ning leidis, et täidetud on

§ 118

lg 2 kohaldamise eeldused, st kaebajal on kehtiv distsiplinaarkaristus, mille kehtivust ei väära ka selle karistuse määramise käskkirja vaidlustamine halduskohtus. Kohus ei pidanud määratud karistust ka ebaproportsionaalseks, kuna lisaks kehtivale distsiplinaarkaristusele oli seadusega (töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 8 lg 1) kooskõlas kaebaja varasema käitumise ja töössesuhtumise arvestamine. Käskkiri vastab vorminõuetele, on õiguslikult ja faktiliselt piisavalt motiveeritud ning sisaldab haldusorgani kaalutlusi, sh rangeima karistuse valiku põhjendamisel. Kaebajale oli distsiplinaarmenetluses tagatud võimalus olla ära kuulatud, ta oli teadlik, millist käitumist talle ette heidetakse ning tal oli võimalus esitada omapoolseid vastuväiteid (ametnik sai esitada seletusi ning temaga on vestelnud nii vahetu ülemus kui ka TTA juhataja).

1. Apellatsioonkaebuses palus U. Kaur tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Apellant väitis, et ülesanne, mille täitmist talle ette heidetakse, ei tulene tema ametijuhendist. Käskkirjast ega halduskohtu otsusest ei nähtu, kust tulenes kaebaja väidetav kohustus andmebaasi täiendamiseks. Kaebaja sisestas vaidlusaluseid andmeid vabatahtlikult, mitte teenistuskohustuse täitmiseks. Ebaõige on kohtu lähenemine, et teenistuskohustuse puudumist peab tõendama kaebaja ise.
2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
3. augusti
4. a otsusega halduskohtu otsuse ja rahuldas uue otsusega U. Kauri kaebuse, tunnistas vaidlustatud käskkirja seadusevastaseks, tühistas määratud distsiplinaarkaristuse, ennistas U. Kauri teenistusse, kohustas TTA-d kindlaks määrama ja välja maksma tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest vastavalt otsuse p-le 18 ning mõistis TTA-lt U. Kauri kasuks välja menetluskulu 3600 krooni. Kohus märkis, et HKMS § 99 lg 1 p-dest 1 ja 2 tulenevalt kuulub otsus viivitamata täitmisele osas, mis puudutab ennistamist ja tasu väljamõistmist kahe kuu eest. Ringkonnakohus leidis järgmist: 1) vaidlustatud käskkirja kohaselt on U. Kaurile süüks arvatud tegu kvalifitseeritud samaaegselt

§ 84p 1 ja p 3 järgi.

Vastavalt Riigikohtu seisukohale

1. novembri
2. a otsuses haldusasjas nr 33-1-70-03 (p 14) ei moodusta

84 p-s 1 nimetatud süütegu ideaalkogumit

§ 84

p-s 3 nimetatud süüteoga ning kui süütegu on sellena käsitatav mõlema nimetatud sätte alusel, tuleb see kvalifitseerida

§ 84p 3 järgi.

Kui tegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 84

p 3 järgi, ei saa ainuüksi täiendav viitamine sama paragrahvi p-le 1 mõjutada asja otsustamist. Kui tegu on aga kvalifitseeritav küll

§ 84

p 1 alusel, kuid mitte vääritu teona (p 3), võib ekslik kvalifitseerimine vääritu teona mõjutada karistuse valikut. Vääritut tegu on seadusandja pidanud muust teenistuskohustuse rikkumisest (p 1) raskemaks distsiplinaarsüüteoks, kuna

§ 118

lg 2 kohaselt võib kohaldada teenistusest vabastamist kui rangeimat karistust ka ilma kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasoluta; 2) vaidlustatud käskkirjast ei selgu, milles seisnes etteheidetav vääritu tegu, mistõttu ei ole käskkiri kontrollitav. Väide ametiasutuse diskrediteerimisest ei ole Riigikohtu varasemaid seisukohti arvestades ka sisuliselt põhjendatud; 3) käskkirjas on viidatud küll avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-le 18, mille kohaselt peab ametnik olema vastutus- ja kohusetundlik, kuid selleks, et teenistuskohustuste täitmatajätmist või mittenõuetekohast täitmist käsitada vääritu teona, mille eest määratakse rangeim võimalik karistus, peab rikkumine olema eriti tõsine. Käesoleval juhul kirjeldatud rikkumine ei ole tühine, kuid käskkirjas toodud asjaolud ei anna alust käsitada rikkumist teenistusest vabastamist tingiva vääritu teona; 4) käskkirjas on põhjendamatult üle hinnatud rikkumise tähendust tasuta sõidu õigust omava isiku jaoks. Väärteomenetluses saab tasuta sõidu õigust tegelikult omavat isikut piletita sõidu eest lõppkokkuvõttes karistada vaid juhul, kui isik ise on väärteomenetluses oma õiguste kaitsel põhjendamatult passiivne; 5) eeltoodud põhjustel on distsiplinaarkaristuse määramine põhjendamatu sõltumata sellest, kas etteheidetud tegu üldse aset leidis; 6) vastustajal tuleb välja arvutada ja maksta kaebajale teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu, millest tuleb maha arvata kaebuse esitajale sel perioodil teiste tööandjate poolt makstud töötasu, mille kohta kaebuse esitaja peab TTA-le esitama viivitamatult andmed. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Tallinna Transpordiameti kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator väidab järgmist: 1) ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millel põhineb kohtu seisukoht, et vaidlusalune rikkumine ei olnud eriti tõsine. Seejuures on kohus kaebaja käitumise hindamisel põhjendamatult omistanud tähenduse väärteomenetluses piletita sõidu eest karistatud isiku võimele oma õigusi selles menetluses kaitsta; 2) vaidlustatud käskkirjas on kirjeldatud, milles seisnes etteheidetava käitumise puhul nii teenistuskohustuste rikkumine kui ka vääritu tegu. Seetõttu ei kohaldu käesolevas asjas Riigikohtu lahendis haldusasjas nr 3-3-1-70-03 (p-d 15 ja 16) väljendatud seisukohad; 3) määratud karistus on proportsionaalne. Arvestatud on nii kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu kui ka varasemat töössesuhtumist, mis on kaasa toonud karistusena mittevormistatud suulisi hoiatusi ja vastavad märkused atesteerimislehel; 4) kassaatoril ei ole võimalik täita ringkonnakohtu otsust viivitamatu teenistusse ennistamise osas, kuna kaebaja asendas ajutiselt äraolevat töötajat, kes naasis teenistusse
2. septembril
4. U. Kaur leiab kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohus tühistas põhjendatult vaidlustatud käskkirja, kuna tegu kvalifitseeriti ebaõigesti vääritu teona ning see võis mõjutada karistuse määramist. Põhjendamatu on pidada süüks arvatud tegu väärituks teoks vastuolu tõttu ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. U. Kaur on esitanud ka taotluse kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulu (1710 krooni) väljamõistmiseks vastustajalt. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Vaidlus on ajendatud Tallinna Transpordiameti
6. juuni
7. a käskkirjast nr 7-1.1/09/152pk, millega U. Kaurile määrati distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine. Käskkirja andmisel määratleti etteheidetav süütegu nii

§ 84p 1 kui ka p 3 järgi.

9.

§ 84

kohaselt on distsiplinaarsüüteoks nii teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine (p 1) kui ka vääritu tegu (p 3). Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus praeguse vaidluse lahendamisel vääralt viidanud Riigikohtu

1. novembri
2. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-70-
3. Nimetatud lahendi p-s 14 leidis kolleegium: "Juhul, kui teenistuskohustuste mittetäitmine toob kaasa varalise kahju (ohu) ja sellega diskrediteerib ametiasutust, tuleb vastav rikkumine kvalifitseerida üksnes

§ 84

p 3 järgi." 10.

§ 132

lg-st 3 tulenevalt kantakse distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastamise vormistamise dokumenti ka töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 11 teises lõikes loetletud andmed. TDVS § 11 lg 2 p 3 kohaselt tuleb teenistusest vabastamisel antavas aktis märkida süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldus. Kolleegiumi hinnangul ei ole käesolevas asjas, erinevalt eelnevalt tsiteeritud Riigikohtu lahendist, vaidlustatud käskkirjas etteheidetavat tegu kirjeldatud lisaks teenistuskohustuste täitmatajätmisele ka vääritu teona.

§ 84

p 3 kohaselt peetakse väärituks teoks süülist tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Riigikohus on vääritu teo mõistet selgitanud 25. novembri 2003. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-70-03 (p-d 15 ja 16). Nimetatud lahendist tulenevalt on diskrediteerimisega

§ 84

p 3 tähenduses tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Olulisuse kriteeriumi sisustamisel tuleb arvestada, kuivõrd taunitav oli tegu, lähtudes üldisest õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas asutuse mainet ja usaldusväärsust. Diskrediteerimine kui vääritu tegu eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik põhjuslik seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel. Vaidlustatud käskkirjas on kirjeldatud üht õigusrikkumist, mis seisnes tasuta sõidu õigusega isikute andmebaasi kandmata jätmises. Viidates käskkirjas avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-le 18 ("Ametnik on väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik") on märgitud, et ametnikku iseloomustab vastutustundlikkus ja kohusetunne ega ole tähelepanu pööratud selle sätte kolmandale elemendile, st väärikusele. Väited vääritust käitumisest lisandusid alles kohtumenetluse käigus. 11. Seega on kolleegium seisukohal, et käskkirjast nähtuvalt pole TTA kirjeldanud

§ 84

p-s 3 sätestatud ega kohtupraktikas väljakujunenud määratlusele vastavat vääritut tegu. Samuti ei nähtu kirjeldusest, et teenistuskohustuste rikkumine oleks kaasa toonud avaliku teenistuse seaduses nimetatud või senise kohtupraktika kohaselt vääritu teo kvalifitseerimist võimaldava järelmi. Tegemist pole Riigikohtu viidatud lahendis kirjeldatuga sarnase olukorraga ning seega pole kohaldatav nimetatud otsuses väljendatud seisukoht, et kui üks tegu hõlmab teise, tuleb kvalifikatsioon määrata raskema koosseisu järgi. Ringkonnakohus on põhjendamatult analüüsinud vääritut tegu, mida käskkirjas pole kirjeldatud. Seega on karistuse määramise käskkirjas lisaks asjakohasele õiguslikule alusele (

§ 84

p 1) märgitud ekslikult ka

§ 84p 3.

1. Karistuse määramise käskkirjas on kirjeldatud, milles seisnes väidetav teenistuskohustuste täitmatajätmine ning selle mõju isikule, kelle tasuta sõidu õigust polnud ametniku teenistuskohustuste täitmata jätmise tõttu võimalik kontrollida ja kellele seetõttu määrati väärteomenetluses karistus piletita sõidu eest. Käskkirjas märgiti ka, et ametnik on teenistusülesannete täitmata jätmist püüdnud varjata ning viidati vajadusele hüvitada teise isiku poolt kantud rahatrahv. Samuti on osutatud kehtivale distsiplinaarkaristusele ning varasemale töödistsipliini rikkumisele, mis päädis suulise hoiatusega. Arvestades vaidlustatud käskkirjas sisalduvat vastuolu teo kirjelduse ning esitatud õiguslike aluste ja kvalifikatsiooni vahel, ei pea kolleegium võimalikuks hinnata, kas karistuse määraja on võimalikest distsiplinaarkaristustest rangeimat valides lähtunud asjakohastest kaalutlustest ning kas kaalumine on toimunud õiguspäraselt. Seetõttu nõustub kolleegium lõppjäreldustes ringkonnakohtuga. TDVS § 8 lg 1 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Kolleegiumi praktikas on järjekindlalt leitud, et teenistusest vabastamist kui rangeima distsiplinaarkaristuse määramist tuleb alati väga hoolikalt põhjendada ja see ei ole automaatne tagajärg ka juhtudel, mil avaliku teenistuse seadus näeb ette põhimõttelise võimaluse distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamiseks (vääritu tegu, usalduse kaotus, teenistuskohustuste jäme rikkumine või distsiplinaarüleastumise toimepanek olukorras, kus isikul on kehtiv distsiplinaarkaristus). Seda seisukohta on kolleegium rõhutanud näiteks
2. juuni
3. a otsuses asjas nr 3-3-1-35-02 ja
4. aprillil
5. a otsuses asjas nr 3-3-1-9-
6. Karistatavad süüteod tuleb välja selgitada ja neile õiguslik hinnang anda distsiplinaarmenetluses (vt ka otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03, p-d 9 ja 14), mille käigus tuleb sisustada ka määratlemata õigusmõiste "vääritu tegu". Teo täiendav sisustamine ning distsiplinaarkaristuse täiendavate asjaoludega põhjendamine kohtumenetluse vältel pole lubatav.
7. Asudes analüüsima vääritu teo olemasolu, järeldas ringkonnakohus otsuse p-des 14 ja 15, et vääritule teole osutab käskkirja viide avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-le
8. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et ainuüksi asjaolu, et rikutav kohustus on sätestatud avaliku teenistuse eetikakoodeksis, ei anna alust sisustada distsiplinaarüleastumist vääritu teona.
9. Käskkirja kohaselt on teo olemuse hindamisel oluliseks peetud ka seda, et isikut, kelle tasuta sõidu õigust puudutavad andmed olid kaebaja süül andmebaasi kandmata, karistati väärteomenetluses piletita sõidu eest. Ringkonnakohus leidis, et kuigi kontrollimise ajal ei õnnestunud tõestada selle isiku ID-kaardi alusel tema tasuta sõidu õigust (töösuhe Tallinna ühistranspordis sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu alusel tegutseva veondusettevõttega), ei ole selle asjaolu kontrollimine väärteomenetluses keerukas. Ringkonnakohus märkis, et väärteo eest saab karistus taolises olukorras jõusse jääda vaid siis, kui isik ise on väärteomenetluses oma õiguste kaitsel põhjendamatult passiivne. Kolleegium nõustub kassaatori väitega, et ringkonnakohus on ametnikule määratud distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse hindamisel põhjendamatult olulise tähenduse omistanud karistatud isiku võimele oma õigusi väärteomenetluses kaitsta. Hinnang ametniku käitumisele ja talle määratud distsiplinaarkaristusele ei saa sõltuda sellest, kas ja kuivõrd isik, kellele ametniku tegevuse tõttu tekivad olulised õiguslikud tagajärjed (näiteks viiakse läbi väärteomenetlus), suudab vastavas menetluses oma õigusi kaitsta.
10. Kassaatori väitel ei ole tal võimalik täita ringkonnakohtu
11. augusti
12. a otsust viivitamatu teenistusse ennistamise osas, kuna kaebaja asendas ajutiselt äraolevat ametnikku, kes naasis teenistusse
13. septembril
14. HKMS § 98 lg 1 kolmanda lause kohaselt täidetakse kohtuotsus seaduses sätestatud juhtudel viivitama. Viivitamata täitmine on

§ 160

lg-s 4 ja HKMS § 99 lg 1 p-s 2 ette nähtud ka juhul, mil ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnik ennistatakse. Kehtiv õigus ei anna asjaoludest olenemata kohtule otsustusruumi olukorras, kus ametnik on ebaseadusliku teenistusest vabastamise korral taotlenud teenistusse ennistamist. Asja materjalidest nähtuvalt oli ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal

1. augustil 2010 U. Kauri ja TTA vahel veel teenistussuhe, st otsus oli täidetav. Kassaator väidab ilma asjakohaseid tõendeid kohtule esitamata, et ajutiselt ära olnud ametnik, keda U. Kaur asendas, naasis teenistusse järgmisel päeval pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist. Kolleegiumi hinnangul leidis ringkonnakohus olemasolevatele asjaoludele tuginedes
2. augusti
3. a otsuses põhjendatult ja õiguspäraselt, et teenistusse ennistamise osas tuleb kohtuotsus täita viivitamata. HKMS § 64 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus ja esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud seadust. Kolleegium peab siiski vajalikuks märkida, et

§ 21

lg 2 p 1 kohaselt võetakse ajutiselt äraoleva ametniku asendaja teenistusse asendatava ametikohale naasmiseni või ametist vabastamiseni, st määratud ajaks. Määratud ajaks ametisse nimetatud või valitud ametnik vabastatakse asendatava ametniku naasmisel

§ 113lg 1 alusel teenistusest teenistustähtaja möödumise tõttu.

Asendajana teenistuses olnud ametniku teenistussuhe lõpeb teenistustähtaja möödumise päevale järgnevast päevast.

1. Eeltoodule tuginedes tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendusi muudetakse vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2. U. Kaur on esitanud taotluse kassatsioonkaebusele vastuse koostamiseks kantud õigusabikulu väljamõistmiseks ning õigusabikulu kandmist tõendavad dokumendid (tl 143-146). Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud summa (1710 krooni, s.o 109 eurot ja 29 senti) väljamõistmine Tallinna Transpordiametilt põhjendatud. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 teise lause alusel arvata riigituludesse. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann