RIIGIKOHUS ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-69-

) §-dega 11, 12, 20 ja 25, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 5 lõikega 5, artikli 6 lõikega 1 ning artikliga 13. Kaebaja leidis, et kahju mittetäielik hüvitamine on

§-s 25 sätestatud õiguse piirang, millel peab olema põhiseaduslik põhjendus. AVVKHS-is fikseeritud hüvitise suurus ei ole proportsionaalne vabadusõigusesse sekkumise tagajärgedega, mistõttu seadus on vastuolus

§-des 20 ja 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Lisaks sellele rikub AVVKHS

§-st 12 tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna kohtleb ebavõrdseid võrdselt.

1. Kaebaja palus kohustada Eesti Vabariiki Rahandusministeeriumi kaudu hüvitama kaebajale mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu osas, mis jäi Rahandusministeeriumi haldusakti alusel hüvitamata. Kaebaja palus kohtul tunnistada AVVKHS § 5 lõigete 1, 2 ja 4 vastuolu põhiseadusega ning jätta AVVKHS § 5 lõiked 1 ja 4 kohaldamata.
2. Kaebuse esitaja täiendas kaebust ja selgitas, et vahi all viibides ei olnud kaebajal võimalik täita patroonilepingut ning sellest tulenevalt kaotas ta õiguse nõuda tasu. Kaebaja töö tulemustasu saamiseks jäi poolikuks vahi alla võtmise tõttu. Patroonilepingut ei lõpetatud, sest selle lõpetamiseks ei olnud alust. Leping oli sõlmitud tähtajaliselt ning hiljemalt
3. a lõpuks pidi kaebaja sooritama vandeadvokaadi vanemabi või vandeadvokaadi eksami, millele oleks järgnenud uue lepingu sõlmimine. Tegemist on tähtajalise käsunduslepinguga, mis lõpeb tähtaja saabudes, mitte töölepinguga, mida saab peatada. Kaebaja astus pärast vahistamist patrooni palvel advokatuurist välja, vältimaks kahju advokatuuri mainele.
4. Vaike Õiglase esindaja esitas kaebaja täiendatud seisukohad, milles palus kohustada Eesti Vabariiki Rahandusministeeriumi kaudu hüvitama 424 159 krooni 6 senti saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju osas, mis jäi Rahandusministeeriumi kirja alusel hüvitamata.
5. Tallinna Halduskohus jättis Vaike Õiglase kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et Vaike Õiglasel puudub alus nõuda AVVKHS-i järgi suuremat hüvitist mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu eest, kui talle hüvitati. Kohus oli seisukohal, et AVVKHS § 5 lõiked 1, 2 ja 4 on põhiseadusega kooskõlas. Kohus leidis, et alusetu ja ebaseadusliku vabaduse võtmise vahele ei saa panna võrdusmärki ning ebaseaduslikuks ei saa pidada kohtueelse menetleja ega kohtu tegevust kriminaalmenetluse ülesannete täitmiseks, kui see on toimunud seaduse kohaselt. Kohus nentis, et puuduvad tõendid selle kohta, et Vaike Õiglase vahistamine oli õigusvastane. Kohtu hinnangul pole alust väita, et AVVKHSis sätestatud hüvitis on ebaproportsionaalne või ebaõiglaselt väike.
6. Kohus rõhutas, et

§-s 25 sätestatud põhiõiguse realiseerimise riigi vastu tagab eelkõige riigivastutuse seadus, mis näeb ette nii riigi tekitatud õigusvastase kahju kui ka õiguspäraste haldusaktide või toimingutega põhjustatud kahju hüvitamise regulatsiooni. AVVKHS on riigivastutuse seaduse suhtes eriseadus, mis kehtestab tingimused ja piirid kriminaalmenetluses õiguspärase meetmega alusetult tekitatud kahju hüvitamiseks. Niisugusel juhul pole hüvitise saamine absoluutne inim- või põhiõigus, vaid see on riigi hea tahte avaldus. Seetõttu oli kohtu hinnangul alusetu tõstatada küsimust kindlaksmääratud hüvitise suuruse proportsionaalsusest

§-s 20 sätestatud põhiõiguse riivega.

1. Kohus oli seisukohal, et AVVKHS ei kohtle ebavõrdseid isikuid meelevaldselt võrdselt. AVVKHS käsitleb võrdsetena isikuid, kellelt oli seaduslikult, kuid alusetult võetud vabadus. Need isikud võivad olla küll ebavõrdsed mitmel erineval moel (varandusliku seisundi poolest), kuid erinevalt riigivastutuse seadusest on AVVKHS-i loogika näha kahju kannatanud isikutele ette ka ühesugustel alustel ja korras hüvitise maksmine lihtsama ja ökonoomsema menetluse tulemusena, sealjuures ilma isiku kohustuseta tõendada mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu olemasolu ja suurust. AVVKHS-i alusel ei hüvitata isikule tegelikult tekkinud moraalset kahju ja saamata jäänud tulu, vaid loetakse kompenseerituks mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu kindlas suuruses tasutud hüvitisega. Ebavõrdsete isikute võrdne kohtlemine pole meelevaldne, vaid on põhjendatud menetlusökonoomia, õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega.
2. Kohus nõustus vastustaja esitatud arvamusega, et isikute moraalne tundlikkus ja ootuspärase tulu määr on erinevad, kuid kriminaalmenetlus ei tohi sõltuda potentsiaalselt kriminaalmenetlusele allutatavate isikute ootuspärastest tuludest või moraalsest tundlikkusest. Kriminaalmenetleja ei tohi tõkendite valikul olla sunnitud arvestama rohkem isiku majandusliku olukorra või moraalse tundlikkusega kui kriminaalmenetluse eesmärkidega. Kui isikule, kelle ootuspärane tulu on suurem, tuleks hiljem tõkendi alusetuks osutumise korral hüvitada suurem saamata jäänud tulu kui isikule, kelle ootuspärane tulu on väiksem või olematu, võiks see tähendada viimase suhtes kergekäelisemalt kohaldatavat tõkendit ning kokkuvõttes diskrimineerivat kohtlemist varalise seisundi alusel. Kohus märkis, et AVVKHS ei keela isikul nõuda kahjutekitajalt täiendavalt veel hüvitist riigivastutuse seaduse alusel.
3. Vaike Õiglane esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles loobus mittevaralise kahju nõudest. Kaebaja nõustus, et mittevaralise kahju hüvitamine AVVKHS-is sätestatud ulatuses on seaduslik, põhjendatud ja põhiseadusega kooskõlas. Kaebaja ei nõustunud aga sellega, et AVVKHS § 5 lõigete 1, 2 ja 4 alusel makstud hüvitisega loetakse isikule hüvitatuks saamata jäänud tulu, ja leidis, et neis sätetes fikseeritud hüvitise suurus ei ole proportsionaalne

§-dega 11, 12 ja

2. AVVKHS § 5 lg 1 on vastuolus

§-ga 11, kuna see piirab isiku võimalust saada hüvitist tegelikult tekkinud kahju ulatuses. AVVKHS § 5 lõiked 1, 2 ja 4 on vastuolus

§-ga 25, kuna AVVKHS ei luba isikuid, kellelt on alusetult võetud vabadus, asetada kahju hüvitamise eesmärgiks olevasse olukorda, st olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, kus isik oleks olnud, kui kahju ei oleks tekitatud. AVVKHS § 5 lõiked 1, 2 ja 4 on vastuolus

§-ga 12, kuna isikuid, kelle tegelik kahju on suurem kui seitsme päevapalga suurune summa, koheldakse võrdselt isikutega, kelle tegelik kahju on väiksem kui seitsme päevapalga suurune hüvitis, mis on sätestatud seaduses. Kaebaja leidis, et ei ole põhjendatud tuginemine menetlusökonoomiale, kuna selline menetluse ökonoomia rikub isikute, kellelt on võetud alusetult vabadus, õiguspärast ootust saada õiglast ja kohest hüvitist. 18. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. mai 2009. a otsusega Vaike Õiglase apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et AVVKHS § 5 lõiked 1, 2 ja 4 ei ole vastuolus

§-ga 25. Kohus oli seisukohal, et vahistamisega tekitatud kahju ei ole tekitatud õigusvastaselt ning sellise kahju hüvitamine ei kuulu

§ 25kaitsealasse.

Õigeksmõistva kohtuotsusega langeb küll ära isiku vahi all pidamise alus, kuid see ei muuda vahistamist õigusvastaseks.

1. Ringkonnakohus möönis, et vabaduse võtmine piirab väga intensiivselt isiku põhiõigusi ja vabadusi ning tuleb eeldada talle vähemalt mittevaralise kahju tekkimist. Õiguspärase tegevusega tekitatud kahju tuleb aga hüvitada vaid erandlikel juhtudel, eelkõige olukorras, kus isiku põhiõigusi või -vabadusi on erakordselt piiratud (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 16 lõige 1). Riigivastutuse seaduse suhtes kehtib eriseadusena AVVKHS, mis näeb ette isikule tema põhiõiguste ja -vabaduste piiramisega (alusetu vahistamisega) tekitatud kahju hüvitamise. Kuna sellisel juhul hüvitatakse riigiorganite õiguspärase tegevusega tekitatud kahju, siis ei ole seadusandja pidanud põhjendatuks hüvitada isikutele kogu neile tekkinud kahju. Kindla suurusega hüvitise ettenägemine on põhjendatav sellega, et vahistamise kohaldamisel oleksid selle võimalikud tagajärjed riigile ettenähtavad. Isikule tekkinud tegeliku kahju hüvitamise kohustus võib põhjustada isikute diskrimineerimist tulenevalt nende varanduslikust seisust - isiku vahistamise tõttu riigile tekkida võiv ülisuur kahjuhüvitise kohustus võib osutuda kaalukamaks argumendiks kui kriminaalmenetluse teised eesmärgid. Seetõttu on kõigile ühesuguse hüvitise ettenägemine põhjendatud ja sellega ei kohelda kaebajat teistega võrreldes ebavõrdselt. Ringkonnakohus oli seisukohal, et AVVKHS § 5 lõikega 1 ettenähtud seitsmekordse miinimumpäevapalga suurust hüvitist iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud, ei saa pidada ebamõistlikult väikeseks, isegi kui see ei hüvita kaebajale kogu tekkinud kahju.
2. Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu seisukohaga, et isikul on riigivastutuse seaduse alusel võimalik pöörduda saamata jäänud tulu täiendava hüvitamise taotlusega kohtusse. Õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise RVastS § 16 lõike 1 alusel välistab RVastS § 16 lõike 2 punkt 4, sest alusetu vabaduse võtmisega põhjustatud saamata jäänud tulu hüvitamine on ette nähtud AVVKHS-is.
3. Vaike Õiglane esitas Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles leidis, et ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud ja seetõttu ebaõigesti kohaldanud

§ 25ja 12 ning sellest tulenevalt jätnud rahuldamata apellandi taotlused.

Kaebaja ei nõustunud ringkonnakohtu seisukohaga, et alusetu vahistamine on halduse õiguspärane tegevus. Kriminaalmenetluse lõpetamise või isiku õigeksmõistmise korral kohaldatakse AVVKHS § 1 lõike 1 punkti 1 ja sellest tulenevalt on vahistamine alusetult vabaduse võtmine sõltumata sellest, kas vahistamine oli kooskõlas kriminaalmenetluse normidega või mitte. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine kuulub esemeliselt

§ 25kaitsealasse.

1. Kaebaja oli seisukohal, et AVVKHS-is fikseeritud hüvitis pole õiglane hüvitis, mis korvab nii mittevaralise kui ka varalise kahju. Kaebaja arvates on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et seitsmekordse miinimumpäevapalga suurust hüvitist iga ööpäeva eest ei saa pidada ebamõistlikult väikeseks, isegi kui see ei hüvita kaebajale kogu tekitatud kahju.
2. Kaebaja palus tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
3. mai
4. a otsus haldusasjas nr 3-07-1817 ning Tallinna Halduskohtu
5. novembri
6. a otsus asjas nr 3-07-1817 ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Kaebaja palus Riigikohtul jätta kohaldamata AVVKHS § 5 lõiked 1, 2 ja 4 ning tunnistada nimetatud sätted kehtetuks ja

§-dega 11, 12, 20 ja 25 vastuolus olevaks.

1. Rahandusministeerium palus vastuses kassatsioonkaebusele jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leidis, et õigeksmõistva kohtuotsusega ei muutu vahistamine õigusvastaseks. AVVKHS-i alusel ei hüvitata isikule tegelikult saamata jäänud tulu, vaid see loetakse kompenseerituks kindlas suuruses tasutud hüvitisega. Hüvitise eesmärk on tagada igaühele hüvitis ka riigi õiguspärase tegevuse eest, eeldusel et riigi vastav tegevus on isiku põhiõigusi erakordselt piirav. Kahju kannatanud isik saab põhjendatud juhul nõuda temale tekitatud kahju täiendavat hüvitamist. AVVKHS-is ei ole sätet, mis keelaks isikul kohtusse pöörduda ja täiendavalt hüvitist nõuda, kuid selle nõude teostamisel puudub vajadus taotleda AVVKHS-i põhiseaduspärasuse kontrolli.
2. Vastustaja leidis, et AVVKHS ei ole vastuolus

§-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega. AVVKHS-i alusel soovib riik näha ette ühesugusel alusel kahju kannatanud isikutele ka lihtsama ja ökonoomsema menetluse tulemusena ühesugustel alustel ja korras hüvitise maksmise, sealjuures isiku kohustuseta tõendada mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu olemasolu ja suurust. AVVKHS-i põhimõtted on põhjendatud menetlusökonoomia, õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega. Varalise seisundi arvestamine võiks tähendada isiku suhtes, kelle ootuspärane tulu on väiksem, kergekäelisemalt kohaldatavat tõkendit ning kokkuvõttes diskrimineerivat kohtlemist varalise seisundi alusel, mille

§ 12keelab.

1. Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseis andis
2. märtsi
3. a määrusega kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 halduskohtumenetluse seadustiku § 70 lõike 1 punkti 2 alusel haldusasja lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. Halduskolleegiumi arvates oli asja üleandmine üldkogule tähtis vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioonide ühetaolise kohaldamise seisukohalt.
4. Kolleegium leidis, et

§ 25keskseks tunnuseks on kahju õigusvastane tekitamine.

Kolleegium ei jaganud kassaatori seisukohta, et alusetult vabaduse võtmist tuleks alati käsitada õigusvastaselt vabaduse võtmisena, st

§ 25kaitsealas olevana.

Ainuüksi AVVKHS-i alusel ei ole võimalik otsustada, kas ja millistel asjaoludel on alusetu tegevusega tekitatud kahju tekitatud

§ 25tähenduses õigusvastaselt.

Kolleegium nentis, et kohus, prokurör, uurija või muu ametiisik, kes AVVKHS § 2 järgi otsustab õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamisel või muutmisel või menetluse lõpetamise määruse või isiku vabastamise otsuse tegemisel ka alusetult vabaduse võtmise esinemise ja kestuse üle, ei anna õiguslikku hinnangut, kas vabaduse võtmine oli õiguspärane või õigusvastane. Kolleegium möönis samas, et kahju hüvitamise ulatus ja hüvitise määramise menetlus võivad olla seatud sõltuvusse sellest, kas tegemist on vabaduse õiguspärase või õigusvastase võtmisega.

1. Kolleegium osutas, et Euroopa Inimõiguste Kohtu püsiv praktika loeb õigusvastaseks ning hüvitamisele kuuluvaks need vabaduse võtmise juhtumid, mis seostuvad EIÕK artiklite 5 ja 6 rikkumisega. Vabaduse võtmine võib osutuda õigusvastaseks ka siis, kui ei järgne õigeksmõistvat kohtuotsust. Algselt õiguspärane vabaduse võtmine võib muutuda õigusvastaseks ka vabaduse võtmise käigus. Kehtivas õiguskorras puudub selge regulatsioon ning ühtne kohtupraktika, millises korras tuleks tuvastada vabaduse võtmise õigusvastasus. Kuigi kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 137 sisaldab sätteid vahistuse põhjendatuse kontrollimiseks, ei välista see vabaduse võtmise õiguspärasuse kohtulikku kontrolli. Kolleegium ei olnud veendunud, et vabaduse võtmise õigusvastasuse tuvastamine on otstarbekas ja kehtiva menetluskorra raames võimalik halduskohtumenetluses, kuivõrd tuvastamisele kuuluvad asjaolud on kriminaalmenetluslikku laadi.
2. Kolleegium oli seisukohal, et ka nendel juhtudel, kui isikult vabaduse võtmise õigusvastasus on tuvastatud, tuleb hinnata, kas

§ 25

nõuetele vastav hüvitis on võimalik määrata AVVKHS-i alusel või tuleb kohaldada riigivastutuse seadust või vahetult

§ 25

. Kolleegiumi hinnangul on seadusandja eeldanud, et vabaduse võtmisega tekitatud kahju kõik probleemid lahendatakse AVVKHS-i alusel.

1. Kolleegium oli seisukohal, et Vaike Õiglase kohtuasja lahendamisel on AVVKHS-i ja riigivastutuse seaduse koos kohaldamine välistatud. Riigivastutuse seadus lähtub hüvitise määramisel tegelikust kahjust. Samuti ei sisalda riigivastutuse seadus erisätteid kahju hüvitamiseks õigusvastaselt vabaduse võtmise korral. AVVKHS-i regulatsioon, mis näeb kahju hüvitamise ette ametiisiku süüst sõltumata, ei sobi kokku RVastS § 9 lõikega 1, mille kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist muu hulgas süüliselt vabaduse võtmise korral.
2. Riigivastutuse seaduse kohaldamine eeldab, et tuvastatakse ametiisik, kelle tegevusega kahju tekitati. Vabaduse võtmisega tekitatud kahju puhul on selline isik sisuliselt määramata. Eelnevast tulenevalt on ka praeguse kohtuasja üheks vaidlusaluseks küsimuseks õige vastustaja määramine. Rahandusministeerium võib küll eksida hüvitise väljamaksmisel, kuid vaevalt on tegemist vabaduse võtmisega kahju tekitanud subjektiga. Kuivõrd KrMS § 130 järgi võib isiku vahistada eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel, saab eeldada, et asjakohaseks sätteks on RVastS § 15, mis reguleerib õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamist. Eeltoodu osutab kolleegiumi arvates piisaval määral asjaolule, et kehtiv õigus ei sisalda selgeid regulatsioone, mis võimaldaksid lahendada õigusvastase vabaduse võtmisega seotud kahjuhüvitamisnõudeid. Halduskolleegium leidis, et kohtuasja lahendamiseks ei paku piisavalt praktilisi lahendusi ka kohtupraktika.
3. Riigikohtu üldkogu kaasas
4. juuni
5. a määrusega kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 menetlusse teise vastustajana Justiitsministeeriumi, kuna Vaike Õiglane vahistati kohtumääruse alusel ning RVastS § 17 lõike 1 teise lause kohaselt on kohtumääruse teinud kohtu asemel vastustajaks Justiitsministeerium.
6. Üldkogu märkis, et Vaike Õiglase kassatsioonkaebuse lahendamisel tuleb üldkogul võtta seisukoht ka küsimuses, kas AVVKHS § 5 lõiked 1, 2 ja 4 on põhiseadusega vastavuses. Juhindudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (

JKS) § 10 lõikest 1, mis nimetab menetlusosalised põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses, kaasas üldkogu menetlusse Riigikogu, õiguskantsleri ja justiitsministri. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED 34. Üldkogu küsis

JKS § 10 lõike 2 alusel menetlusosaliste arvamust AVVKHS § 5 lõigete 1, 2 ja 4 vastavuse kohta

§-des 12 ja 25 sätestatud võrdse kohtlemise ja kahju hüvitamise põhimõtetega, samuti RVastS § 15 lõike 1 põhiseaduspärasuse kohta osas, mis piirab õigusvastase vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist.

1. Riigikogu põhiseaduskomisjon leidis, et AVVKHS § 5 lõiked 1, 2 ja 4 on üldjoontes põhiseadusega kooskõlas, ebakõla põhiseadusega võib olla saamata jäänud tulu hüvitamise regulatsiooni osas. Komisjon viitas, et saamata jäänud tulu ja moraalse kahju hüvitamiseks on ette nähtud kindla suurusega hüvitis kõigile sellesse olukorda sattunud isikutele. Komisjon leidis, et nagu otsese varalise kahju puhul, mis hüvitatakse riigivastutuse seaduse alusel, tuleks ka saamata jäänud tulu hüvitamisel aluseks võtta konkreetse isiku saamata jäänud tulu, kui isik tõendab selle tekkimist. Komisjoni hinnangul oleks see kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega.
2. Kassaatori esindaja vandeadvokaat Anto Kasak leidis, et vaidlus ei käi kriminaalprotsessi seaduslikkuse üle, vaid kassaatorile määratud hüvitise proportsionaalsuse, kohasuse ja seaduslikkuse üle. Vaidluse esemeks on asjaolu, kas isikule, kellelt võeti alusetult vabadus, hüvitise tasumine fikseeritud määras on vastavuses

§-dega 10, 12 ja 25. Kassaatori esindaja hinnangul kuulub alusetu vahistamisega tekitatud kahju

§ 25kaitsealasse.

Alusetut vabaduse võtmist tuleb Riigikohtu praktika kohaselt pidada õigusvastaseks.

§ 25

sätestab kahju hüvitamise põhimõtte, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekitatud. Kõikidele isikutele kahju hüvitamine AVVKHS § 5 lõigetes 1 ja 4 fikseeritud määras ei ole kooskõlas

§dega 12 ja 25 ega proportsionaalne

§ 11järgi.

Kassaatori esindaja palus tunnistada AVVKHS § 5 lõiked 1 ja 4

§-dega 11, 12, 20 ja 25 vastuolus olekvaks.

1. Vastustaja Rahandusministeerium leidis, et kui isik ei pea AVVKHS-i alusel saadud õiguspäraselt tekitatud varalise kahju kompensatsiooni piisavaks, võib ta täiendavalt taotleda hüvitist RVastS § 16 lõike 1 alusel. Pole põhjust analüüsida AVVKHS-i ja riigivastutuse seaduse regulatsioonide põhiseaduslikkust, sest kassaatoril ei ole jäänud saamata tulu, mida hüvitada. AVVKHS-i alusel on kaebaja hüvitist saanud ning samas korras talle makstavat hüvitist ei suurendata, mistõttu kohus ei saa asja lahendades tugineda AVVKHS §-le 5 ning AVVKHS § 5 lõiked 1, 2 ja 4 ei puutu vaidluses asjasse.
2. Ministeerium oli seisukohal, et AVVKHS § 5 lõigete 1, 2 ja 4 ulatuses saadava hüvitise osas ei ole vaja tõendada saamata jäänud tulu suurust ega sellega kaasneda võiva kahju olemasolu. Regulatsioon eeldab, et kõigilt vabaduse kaotanud isikutelt võeti vabaduse kaotamise ajaks ühtlasi võimalus tulu saada. Rahandusministeerium leidis, et AVVKHS § 5 alusel makstav hüvitis on võrreldav ühiskonna üldise heaolu tasemega (ületab keskmist kuupalka), sõltub üldise heaolu tasemest (seotud töötasu alammääraga) ja perioodist, mille eest hüvitist maksti.
3. Justiitsminister leidis, et AVVKHS § 5 lõike 4 esimene lause keelab alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu osas täiendava nõude esitamise riigivastutuse seaduse alusel. Justiitsminister oli seisukohal, et AVVKHS ei ole põhiseadusega vastuolus. Kriminaalmenetlusega tekitatud kahju on põhiolemuselt õiguspärane ega kuulu

§ 25kaitsealasse.

Asjaolu, et isikut võidakse kahtlustada menetluslike garantiidega kaitstud tingimustel süüteos ja teda võidakse süüteomenetluses allutada kitsendustele, on õigusriigis elamise risk ning nende kitsenduste tõttu isikule tekkinud kahju võrdsustamine õigusvastaselt tekitatud kahjuga ei ole õiglane ning selle absoluutne hüvitamine ei ole õiguslikult põhjendatud. Õiguspärase toiminguga tekkinud kahju hüvitamisel ei saa eeldada, et tegemist on absoluutse, täieliku ja alati adekvaatse restitutsiooniga ehk isiku asetamisega olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekkinud. Seadus loeb vabaduse võtmisega tekitatud saamata jäänud tulu kompenseerituks, kui on kätte saadud AVVKHS-is ette nähtud hüvitis, ning ei võimalda kaalumist. 40. Justiitsminister märkis, et vabaduse võtmine vahistamise vormis on iseenesest kooskõlas

§-s 20 sätestatuga. Kui selline õiguspärane vabaduse võtmine osutub AVVKHS-i tähenduses alusetuks, on riik kohustunud seaduses ettenähtud ulatuses ning isikute vahel vahet tegemata hüvitama saamata jäänud tulu. See on riigi vastutulek, sellise kahju hüvitamist rahvusvahelised põhiõigusi puudutavad põhimõtted otseselt ei nõua. Justiitsministri hinnangul on alusetu vabaduse võtmise hüvitamine AVVKHS-i alusel proportsionaalne

§ 20võrdsest iseloomust lähtuvalt.

Seadusandja on põhjendatult ja põhiseaduspäraselt eeldanud, et inimeste vabadusel, samuti vabaduseta oldud ajal on võrdne väärtus. Kahjuhüvitise iseloomu ja eesmärki silmas pidades puudub vastuolu

§-s 12 sätestatud võrdsuspõhimõttega.

1. Õiguskantsler leidis, et AVVKHS § 5 lõiked 1 ja 2 ning lõike 4 esimene lause on sobivad ja vajalikud meetmed kulude piiritlemiseks. Mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb kõigi isikute ühesugust kohtlemist lugeda põhjendatuks, AVVKHS-is ettenähtud summa ei ole liiga väike. Probleem on varalise kahju hüvitamise piiramise mõõdukusega. Saamata jäänud tulu arvutamisel tuleb arvesse võtta ka konkreetse isiku tegelikku teenistust. Õiguskantsler peab põhiseaduspäraseks süsteemi, kus on lisaks mittevaralise kahju hüvitamisele võimalus saada ilma täiendavaid tõendeid esitamata saamata jäänud tulu hüvitisena nt miinimumpalka. Suurema hüvitise saamiseks tuleb konkreetset saamata jäänud tulu tõendada; võimalik on kehtestada hüvitatavale töötasule ülemmäär.
2. Õiguskantsleri arvates on AVVKHS § 5 lõiked 1 ja 2 ning lõike 4 esimene lause vastuolus

§ga 25 koostoimes

§-ga 11 osas, milles normeeritud hüvitise maksmisega loetakse isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu. VAIDLUSTATUD SÄTTED 43. AVVKHS §-s 5 "Hüvitis" on sätestatud:

§-des 12 ja 25 sätestatud võrdse kohtlemise ja kahju hüvitamise põhimõtetele. Kassatsioonkaebuse läbivaatamisel lahendab Riigikohtu üldkogu vaidluse haldusasjas ja võtab seisukoha kaebuse lahendamiseks vajaliku põhiseaduslikkuse küsimuse kohta.

1. Kohtuasja lahendamisel sedastab üldkogu kõigepealt, mida Vaike Õiglane taotles (I). Seejärel toob üldkogu välja kohtuasja lahendamisel olulised põhiseaduse sätted (II). Pärast seda käsitleb üldkogu vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist reguleerivat materiaalõigust (III) ning võtab seisukoha, kes on kohtuasjas kohane vastustaja (IV). Lõpuks hindab üldkogu, kas kohtuasjas on tõendatud kahju tekitamine ja suurus, ning võtab seisukoha Tallinna Ringkonnakohtu ja Tallinna Halduskohtu otsuste kohta (V). I
2. Vaike Õiglane viibis kohtueelses kriminaalmenetluses 171 päeva vahi all ja kohus mõistis ta õigeks. Rahandusministeerium teatas Vaike Õiglasele
3. augusti
4. a kirjaga nr 4-4/10236, et alusetult vahi all viibitud päevade eest makstakse talle hüvitis 98 154 krooni, millest arvatakse maha tulumaks 21 594 krooni. Rahandusministeerium kandis Vaike Õiglase kontole 76 560 krooni.
5. Vaike Õiglane esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi
6. augusti
7. a haldusakti nr 4-4/10236 peale. Vastustajaks oli kaebuses märgitud Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi kaudu. Kaebaja palus kohustada Eesti Vabariiki Rahandusministeeriumi kaudu hüvitama mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu osas, mis jäi ministeeriumil hüvitamata. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et talle makstud hüvitis ei kata alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralist kahju ja saamata jäänud tulu täies ulatuses. Apellatsioonkaebuses loobus Vaike Õiglane mittevaralise kahju hüvitamise nõudest ning taotles saamata jäänud 424 159 krooni 6 sendi suuruse tulu hüvitamist osas, mis jäi Rahandusministeeriumil hüvitamata. Vaike Õiglane palus tunnistada AVVKHS § 5 lõiked 1, 2 ja 4 vastuolus olevaks

§-dega 11, 12, 20 ja 25 ning jätta AVVKHS § 5 lõiked 1 ja 4 kohaldamata.

1. Üldkogu hinnangul esitas Vaike Õiglane halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 6 lõike 3 punktis 2 nimetatud kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebaja taotles talle vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist osas, mis ületab Rahandusministeeriumi makstud summat. Tegemist on avalik-õigusliku vaidlusega ning kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise nõude läbivaatamiseks ei ole teistsugust menetluskorda, seega on halduskohus pädev kaebust läbi vaatama.
2. Üldkogu leiab, et kaebus ei ole esitatud Rahandusministeeriumi
3. augusti
4. a haldusakti nr 4-4/10236 tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks (HKMS § 6 lõike 2 punkt 1 ja lõike 3 punkt 1). Esialgse kaebuse pealkirjas oli küll märgitud, et kaebus on esitatud selle haldusakti peale, kuid kaebuses ega selle hilisemates täiendustes, samuti kohtuistungitel ei taotlenud kaebaja haldusakti tühistamist ega esitanud väiteid selle õigusvastasuse kohta.
5. Vaike Õiglane taotles vahistamisega tekitatud kahju täiendavat hüvitamist ja AVVKHS-i sätete põhiseadusvastaseks tunnistamist. Kaebaja ei väitnud, et tema vahi all pidamine oli õigusvastane, kuid leidis, et kriminaalsüüdistuses õigeksmõistetud isikule vahistamisega tekitatud kahju on õigusvastane ja tuleb

§-st 25 tulenevalt hüvitada. II

1. Vahistamine on tõkend ehk kriminaalmenetluse tagamise vahend, mis seisneb kuriteo toimepanemises kahtlustatavalt või süüdistatavalt kohtumääruse alusel vabaduse võtmises, juhul kui isik võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või panna jätkuvalt toime kuritegusid (KrMS § 130 lõiked 1 ja 2). Sarnaselt oli sätestatud tõkend vahi alla võtmine
2. juunil 2004 kehtivuse kaotanud kriminaalmenetluse koodeksis (KrMK § 73 lõige 1). 52.

§ 20

esimese lõike kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele.

§ 20

teine lõige lubab vabaduse võtta muu hulgas kuriteo ärahoidmiseks, sellises õigusrikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks. Vahistamine on kriminaalmenetluse tagamise vahend, mis kõige tõsisemalt riivab isikuvabadust (Riigikohtu üldkogu 1. veebruari 2008. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-15-07, punkt 24). 53.

§ 11

lubab põhiseaduses sätestatud põhiõigusi piirata ainult tingimusel, et piirang on põhiseadusega kooskõlas. Põhiõiguste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste olemust. Tulenevalt

§-st 11 peavad põhiõiguste piirangud olema proportsionaalsed eesmärgiga, mida piiranguga taotletakse. Vahistamisega

§-s 20 sätestatud vabadusõigusesse sekkumise proportsionaalsuse tagamiseks igal üksikjuhul on kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetluslikud tagatised.

§-st 20 tuleneva isikuvabaduse ebaproportsionaalne riive on põhiseadusega vastuolus. Juhul kui põhiseadusvastase vahistamisega on tekitatud kahju, tuleneb kahju hüvitamise kohustus

§-st 25. 54.

§ 25

kohaselt on igaühel õigus nõuda talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist.

§-st 25 tuleneb õigus nõuda ka avaliku võimu kandja tekitatud kahju hüvitamist.

§ 25

kaitseala hõlmab nii otsese varalise kahju kui ka saamata jäänud tulu, samuti mittevaralise kahju hüvitamist. 55. Õigus nõuda kahju hüvitamist tuleneb

§-st 25 juhul, kui kahju on tekitatud õigusvastaselt rikutud on kahju kannatanud isiku mõnda seadusest, põhiseadusest või välislepingust tulenevat õigust.

§-s 25 sätestatud põhiõiguse eesmärk on rikutud õiguste taastamine, mistõttu tuleb õigusvastaselt kahjustatud isik asetada kahju hüvitamisega olukorda, mis oleks võimalikult lähedane sellele, milles ta oleks olnud juhul, kui tema õigusi ei oleks rikutud. 56. Vahistamine riivab küll esmajoones isikuvabadust, kuid ka mitmeid teisi põhiõigusi. Peale isikuvabaduse võib vahistamine riivata ka

§-s 32 sätestatud omandipõhiõigust.

§ 32

lõike 1 esimese lause kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud ning

§ 32

lõike 2 esimene lause ütleb, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

§ 32

kaitseb omandina varalisi õigusi - nii asju, raha kui ka rahaliselt hinnatavaid õigusi ja nõudeid (Riigikohtu üldkogu

1. juuni
2. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-143-03, punkt 18).
3. Omandipõhiõiguse riive on

§-s 32 sätestatud õigusliku positsiooni igasugune kitsendamine, omanikule varalise kaotuse põhjustamine. Kuigi omandipõhiõiguse riive ei ole vahistamise eesmärgiks, võib vahistamine riivata enamiku vahistatute omandipõhiõigust. Vahistatu ei saa käia tööl, teenida elatist, täita oma lepingulisi kohustusi ning see võib põhjustada talle varalise kaotuse. 58. Omandipõhiõigus ei ole piiramatu.

§ 32

lõike 2 teise ja kolmanda lause kohaselt sätestab omandi kitsendused seadus ning omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.

§ 32

lõike 1 teise lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitis või selle suurus. 59.

§-st 32 tulenevalt peab omandipõhiõiguse riive olema sätestatud seaduses ja omandit saab võõrandada üksnes üldistes huvides.

§-s 32 sätestatud põhiõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamisel tuleb arvestada

§-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Seadusandja peab kaaluma riive eesmärgiks olevaid üldisi huvisid ja üksikisiku põhiõiguse riivet, et leida nende vahel mõistlik tasakaal.

1. Üldkogu märgib, et üksikisikul on teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust, samuti sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. Kriminaalmenetlus teenib üldisi huvisid. Kriminaalmenetlus tervikuna ja üksikud menetlustoimingud, sealhulgas vahistamine on suunatud kriminaalasjas tõe väljaselgitamisele eesmärgiga karistada teo toime pannud isikut. KrMS § 6 kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus.
2. Üldistes huvides üksikisikule pandud kohustused peavad jagunema üksikisikute vahel võrdselt.

§ 12lõike 1 esimese lause kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed.

Võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse. Õiglase hüvitise maksmise vajadus omandipõhiõiguse riive proportsionaalsuse tagamiseks tekib olukordades, kus ühe üksikisiku varaline kaotus on võrreldes teiste isikutega ebaproportsionaalselt suur. Riigi sekkumisega üksikisiku õigustesse kaasneb isikule varaline kaotus, mis talumiskohustuse võrdsust arvestades on ülemäärane.

1. Vahistamisel ei arvestata ega saagi täielikult arvestada vahistatu omandipõhiõiguse riivet, mis vahistamisega võib kaasneda. Vahistamise regulatsioon kriminaalmenetluse seadustikus peab tagama eelkõige isikuvabaduse riive proportsionaalsuse. Vahistamise eesmärk on võtta isikult vabadus kriminaalmenetluse tagamiseks ja kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamiseks. Omandipõhiõiguse riive üksnes kaasneb kriminaalmenetlusega. Siiski võib eeldada, et seadusandja on kriminaalmenetluse seadustiku vahistamise reeglite sätestamisel piiratud ulatuses arvestanud ka teiste põhiõiguste võimalike riivetega. Nii on uurimisasutus, prokuratuur ja kohus kohustatud andma vahistatu järelevalveta vara hoiule ning tagama vahistatu alaealise lapse järelevalve või vahistatu abi vajava lähedase hooldamise (KrMS § 8 punktid 5 ja 6). Pole välistatud, et kriminaalmenetluse reeglitega kooskõlas toimunud vahistamine toob mõnele isikule kaasa palju suurema kahju võrreldes teiste vahistatud isikutega, pannes sellele isikule üldistes huvides ebavõrselt suure talumiskohustuse.
2. Paljudel omandipõhiõiguse piiramise juhtudel on võimalik leida tasakaal üldiste ja üksikisiku huvide vahel. Samas võib ette tulla olukordi, kus riigil on üldistes huvides vajalik piirata üksikisiku omandipõhiõigust rohkem, kui see oleks konkreetse üksikisiku huve arvestades proportsionaalne. Üldkogu leiab, et juhul kui omandipõhiõiguse riive on sedavõrd intensiivne, et pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel, tuleneb

§-st 32 kohustus maksta hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust. 64. Eeltoodust lähtudes on üldkogu seisukohal, et

§-dest 32 ja 12 koostoimes tuleneb riigi kohustus maksta kohtueelses kriminaalmenetluses õiguspärase vahistamisega omandipõhiõiguse riivamisel õiglast hüvitist juhul, kui vahistamine riivab üksikisiku omandipõhiõigust rohkem, kui seda õigustab talumiskohustus üldistes huvides. Sellisel juhul pole võimalik saavutada õiglast tasakaalu üldiste huvide ja üksikisiku õiguste vahel ilma hüvitist maksmata. Hüvitise puudumise korral või juhul, kui hüvitis pole õiglane, on

§-dest 32 ja 12 tulenevate põhiõiguste riive ebaproportsionaalne ja vastav regulatsioon on vastuolus

§-dega 32, 12 ja 11 nende koostoimes. Põhiseadusega on vastuolus ka õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine. 65. Õiglase hüvitise puudumine ning

§-des 32 ja 12 sätestatud põhiõiguste ebaproportsionaalne riive toob kaasa õigusvastase varalise kaotuse, mille hüvitamise kohustus tuleneb

§-st

1. Üldkogu rõhutab, et õiguspärase vahistamisega põhjustatud varalise kaotuse puhul ei tule seda hüvitada täies ulatuses. Hüvitise puudumise korral on isiku varaline kaotus õigusvastane üksnes osas, mis ületab talumiskohustust. Õiglane hüvitis on sellisel juhul tegeliku varalise kaotuse ja talumiskohustuse vahe. Olukorras, kus isik on saanud hüvitist, kuid mitte õiglases määras, tuleb hüvitada makstud hüvitise ning õiglase hüvitise vahe.
2. Üldkogu selline järeldus on kooskõlas Riigikohtu üldkogu varasema seisukohaga, mille kohaselt ei pea sundvõõrandatava asja õiglane hind tingimata võrduma asja hariliku väärtuse ehk turuhinnaga. Ehkki üldjuhul saab õiglaseks väärtuseks lugeda asja turuväärtust, võib põhiseadusega kooskõlas olla ka väiksem hüvitis, kui täielik hüvitamine ei ole sundvõõrandamise asjaolusid arvestades põhjendatud. Hüvitise õiglusele hinnangu andmiseks tuleb üksikisiku huve kaaluda üldiste huvidega (Riigikohtu üldkogu
3. märtsi
4. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-59-04, punkt 19). 67.

§-des 32 ja 12 sätestatud põhiõiguste riive proportsionaalsuse ja õiglase hüvitise maksmise vajaduse, samuti õiglase hüvitise suuruse hindamiseks tuleb kaaluda üksikisiku

§-dest 32 ja 12 tulenevate põhiõiguste riivet ning üldisi huvisid, mille järgimine riive kaasa tõi. Üldkogu märgib, et kriminaalmenetlusega riivatud põhiõiguste kaalumisel vähendab üldiste huvide kaalu ka asjaolu, et kuriteo toimepanemises kahtlustatud isik mõisteti menetluse tulemusena õigeks. III

1. Järgnevalt hindab üldkogu Vaike Õiglase kaebuse lahendamisel kohaldamisele kuuluvat materiaalõigust. Avaliku võimu kandja tekitatud kahju hüvitamist reguleerib üldseadusena riigivastutuse seadus. Alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist reguleerib AVVKHS, mis on riigivastutuse seaduse suhtes eriseaduseks.
2. AVVKHS § 1 lõike 1 järgi on riik kohustatud hüvitama isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju. Juhtumid, mida AVVKHS loeb alusetult vabaduse võtmiseks ning mille puhul näeb ette kahjuhüvitise, on loetletud AVVKHS § 1 lõike 1 punktides 1-
3. AVVKHS § 1 lõike 1 punkti 1 järgi on vabaduse võtmine alusetu juhul, kui isik viibis kohtu loal vahi all ning tema asjas lõpetati kriminaalasja menetlus eeluurimise staadiumis või kohtu korraldaval istungil või tema kohta on jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus. Vaike Õiglane taotles saamata jäänud tulu hüvitamist, mille põhjustas tema vahistamine kriminaalmenetluses, mis lõppes õigeksmõistva otsusega. Üldkogu ei analüüsi kõiki AVVKHS § 1 lõikes 1 nimetatud kahju hüvitamise juhtumeid, vaid üksnes alusetu vahistamisega seotud kahju hüvitamist, mis on hõlmatud AVVKHS § 1 lõike 1 punktis 1 sätestatuga.
4. Üldkogu on seisukohal, et alusetu vahistamisega tekitatud kahju AVVKHS-i tähenduses ei pruugi olla õigusvastane

§ 25tähenduses.

Alusetu vahistamisega tekitatud kahju hüvitamine AVVKHS-i alusel ei eelda vahistamise õiguspärasuse või õigusvastasuse kindlakstegemist. Vahistamine on AVVKHS-i tähenduses alusetu ja toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist sõltumata sellest, kas vahistamine oli kooskõlas kriminaalmenetluse normidega või mitte (sama järelduse tegi Riigikohtu üldkogu 1. veebruaril 2008 kohtuasjas nr 3-3-1-15-07 tehtud otsuse punktis 29). Samas pole välistatud, et alusetu vahistamine oli õigusvastane ning isikul tekkis kahju, mis tuleks hüvitada

§st 25 tulenevalt. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju mõiste AVVKHS-is ei kattu üksüheselt õigusvastaselt tekitatud kahju mõistega põhiseaduses ning alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju ei kuulu tingimata

§ 25kaitsealasse.

1. AVVKHS §-s 5 on sätestatud alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitise suuruse määramise alused. AVVKHS § 5 lõike 1 järgi makstakse AVVKHS-is sätestatud korras isikule hüvitist seitsme päevamäära (päevapalga) suuruses summas iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on päevamäära (päevapalga) arvutamise aluseks isiku vabastamise otsuse (määruse) jõustumise päeval kehtinud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Päevamäära (päevapalga) suurus määratakse kindlaks kuupalga alammäära jagamisel 30-ga, murdosa arvestamata. Tulenevalt AVVKHS § 5 lõikest 4 loetakse AVVKHS § 5 lõikes 1 sätestatud hüvitise maksmisega isikule alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju hüvitatuks. Otsese varalise kahju eest hüvitise kindlaksmääramisel kohaldatakse riigivastutuse seaduse sätteid.
2. AVVKHS § 5 lõike 4 esimene lause näeb ette hüvitise nii saamata jäänud tulu kui ka mittevaralise kahju eest. Samas ei täpsusta seadus, millises osas on AVVKHS § 5 lõike 4 esimeses lauses nimetatud hüvitis saamata jäänud tulu hüvitiseks ja millises osas mittevaralise kahju hüvitiseks. Üldkogu leiab, et sellises olukorras saab eeldada, et hüvitis jaguneb kahe osa vahel võrdselt (samale seisukohale asus Riigikohtu halduskolleegium
3. detsembril 2009 kohtuasjas nr 3-3-1-72-08 tehtud otsuse punktis 15). Rahandusministeerium maksis Vaike Õiglasele alusetu vahistamisega põhjustatud saamata jäänud tulu ja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 98 154 krooni, millest arvati maha tulumaks. Eelnevast lähtudes on üldkogu seisukohal, et põhjendatud on jagada nimetatud summa kaheks ning lugeda, et Vaike Õiglasele maksti saamata jäänud tulu hüvitamiseks 49 077 krooni.
4. AVVKHS § 5 lõike 4 esimese lause esimene alternatiiv, mis ütleb: "[---] hüvitise maksmisega loetakse isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu [---]", välistab alusetu vahistamisega põhjustatud saamata jäänud tulu täiendava hüvitamise muu seaduse alusel. Juhul kui AVVKHS § 5 lõike 4 esimese lause esimest alternatiivi ei tuleks kohaldada põhiseadusvastasuse tõttu, oleks võimalik taotleda saamata jäänud tulu täiendavat hüvitamist muu seaduse alusel, kui selline regulatsioon on olemas. Järgmiseks võtab üldkogu seisukoha, kas alusetu vahistamisega põhjustatud saamata jäänud tulu täiendavat hüvitamist oleks põhimõtteliselt võimalik taotleda riigivastutuse seaduse alusel.
5. Kõigepealt hindab üldkogu, kas kohaldada tuleks riigivastutuse seaduse kahju hüvitamise erisätet - § 15 "Õigusemõistmisel tekitatud kahju". KrMK § 73 lõike 2 järgi kohaldati Tallinna Linnakohtu kohtuniku loal kohtueelses kriminaalmenetluses Vaike Õiglase suhtes tõkendit vahi all pidamine. RVastS § 15 lõike 1 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. RVastS § 15 lõige 1 sätestab ühest küljest kahju hüvitamise nõudealuse, teisest küljest piirab õigust nõuda kahju hüvitamist. Kahju hüvitatakse üksnes juhul, kui kohtunik on pannud toime kuriteo, kohtumenetluse käigus tekitatud muu kahju hüvitamine on välistatud. Üldkogu on seisukohal, et vaidluse lahendamisel ei tuleks kohaldada RVastS § 15 lõiget 1, sest säte reguleerib üksnes kohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamist, kuid mitte kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamist.
6. Vaike Õiglasele alusetu vahistamisega tekitatud kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamisel ei saaks kohaldada riigivastutuse seaduse kahju hüvitamise üldsätteid (seaduse
7. peatüki "Kahju hüvitamine"
8. jagu "Üldsätted"). Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud varalise kahju hüvitamise nõudealus on sätestatud RVastS § 7 lõikes
9. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib nõuda kahju hüvitamist isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud. Seega on RVastS § 7 lõike 1 alusel kahju hüvitamise eelduseks kahju tekitamise õigusvastasus.
10. Praeguses kohtuasjas pole kaebuse esitaja väitnud, et talle tekitati kahju seadusvastase vahistamisega. Vastupidi, Riigikohtu üldkogule esitatud arvamuses rõhutas kaebaja esindaja, et vaidlust ei ole kriminaalprotsessi seaduslikkuse üle. Sellises olukorras peab üldkogu võimalikuks eeldada, et Vaike Õiglasele tekitati kahju õiguspäraselt ning kahju ei saa hüvitada RVastS § 7 alusel.
11. Kaebuse lahendamisel ei saaks kohaldada ka RVastS § 16 "Õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju". RVastS § 16 lõike 1 kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Selle sätte alusel ei saa hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses õiguspärase vahistamisega tekitatud kahju, kuna tegemist ei ole haldusakti või haldustoiminguga.
12. Saamata jäänud tulu, mis ületab AVVKHS-i alusel makstud summat, hüvitamist ei välista RVastS § 16 lõike 2 punkt
13. Selle sätte kohaselt ei saa RVastS § 16 lõikes 1 nimetatud hüvitist nõuda ulatuses, milles hüvitise maksmine on reguleeritud muude seadustega. Muus seaduses sätestatud hüvitist ületavas osas kahju hüvitamist RVastS § 16 lõike 1 alusel § 16 lõike 2 punkt 4 ei välista.
14. Eeltoodust lähtuvalt leiab üldkogu, et AVVKHS § 1 lõike 1 punkti 1 alusel tuli alusetu vahistamise tõttu Vaike Õiglasel saamata jäänud tulu hüvitada AVVKHS §-s 5 sätestatud ulatuses. Selles ulatuses on Vaike Õiglane hüvitise saanud ja kohtuasjas selle üle ei vaielda. Saamata jäänud tulu hüvitamise AVVKHS-is ette nähtust suuremas ulatuses välistab aga AVVKHS § 5 lõike 4 esimese lause esimene alternatiiv. Alusetu vahistamisega õiguspäraselt põhjustatud saamata jäänud tulu hüvitamist ei näe ette ka riigivastutuse seadus ega muu seadus. IV
15. Järgnevalt hindab üldkogu, kes on kohtuasjas kohane vastustaja. HKMS § 14 lõike 2 punkti 2 kohaselt on vastustajaks halduskohtumenetluses haldusorgan, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud. Vaike Õiglane märkis kaebuses vastustajaks Eesti Vabariigi Rahandusministeeriumi kaudu. Tallinna Halduskohus tunnistas kohtuasjas vastustajaks Rahandusministeeriumi. Riigikohtu üldkogu tunnistas
16. juuni
17. a määrusega kohtuasjas teiseks vastustajaks Justiitsministeeriumi.
18. Vaike Õiglane soovis hüvitist saamata jäänud tulu eest, mille põhjustas kohtu loal vahi all viibimine. RVastS § 17 lõike 1 kohaselt võib kahju hüvitamiseks esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Kohtu tekitatud kahju hüvitamise taotlus esitatakse justiitsministrile. AVVKHS-is on sätestatud sellest erinev regulatsioon. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise taotlus tuleb esitada Rahandusministeeriumile (AVVKHS § 4 lõige 2). Rahandusministeerium kontrollib hüvitise saamiseks esitatud dokumentide õigsust ning maksab taotlejale hüvitise välja või otsustab taotluse rahuldamata jätta (AVVKHS § 4 lõiked 3 ja 4). Tulenevalt AVVKHS § 4 lõikest 6 võib isik esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks juhul, kui hüvitise saamise avaldus on jäetud rahuldamata või läbi vaatamata.
19. Rahandusministeerium ei otsusta iseseisvalt alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise üle. Kohus, kes teeb õigeksmõistva otsuse, otsustab ka selle üle, kas alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju tuleb isikule hüvitada või mitte (AVVKHS § 2 lõiked 1 ja 2, KrMS § 190 punkt 3). Ministeerium üksnes kontrollib hüvitise saamiseks esitatud dokumentide õigsust. Kahju hüvitamisel lähtub ministeerium kohtu poolt kahju hüvitamise aluseks olevas otsuses tuvastatud asjaoludest (samale seisukohale asus Riigikohtu üldkogu
20. veebruaril 2008 kohtuasjas nr 3-3-1-1507 tehtud otsuse punktis 35).
21. Üldkogu on seisukohal, et kohtuasjas ei ole kohaseks vastustajaks Rahandusministeerium. Rahandusministeerium ei ole põhjustanud Vaike Õiglasele kahju ning Rahandusministeeriumil puudus iseseisev pädevus otsustada alusetu vahistamisega põhjustatud saamata jäänud tulu hüvitamise üle. Kohtuasjas on RVastS § 17 lõike 1 teise lause järgi kohaseks vastustajaks Justiitsministeerium, sest kaebaja taotleb kohtu tekitatud kahju hüvitamist. V
22. Üldkogu leidis eespool, et

§-dest 32 ja 12 koostoimes tuleneb riigi kohustus hüvitada õiguspärase vahistamisega põhjustatud saamata jäänud tulu, tagamaks põhiõiguste riive proportsionaalsus. Regulatsioon, mis välistab hüvitise maksmise õiglases määras, samuti õiglase hüvitise aluseid ja korda sätestava regulatsiooni puudumine on vastuolus

§-dega 32, 12 ja 11 nende koostoimes.

1. Samuti leidis üldkogu, et AVVKHS § 5 lõike 4 esimese lause esimene alternatiiv välistab saamata jäänud tulu hüvitamise AVVKHS-is ette nähtust suuremas ulatuses. Alusetu vahistamisega õiguspäraselt põhjustatud saamata jäänud tulu täiendavat hüvitamist ei võimalda ka riigivastutuse seadus ega ükski teine seadus.
2. AVVKHS § 5 alusel makstakse kõigile isikutele, kellelt on alusetult vabadus võetud, mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu hüvitamiseks ühesugune summa. Hüvitise saamiseks pole vaja kahju tegelikku tekkimist ega suurust tõendada. AVVKHS-i regulatsioon lähtub eeldusest, et

§-s 20 sätestatud vabadusõiguse piiramine tekitab paratamatult mittevaralist kahju ning põhjustab tulu saamata jäämist. Riigikohus on samuti leidnud, et alusetult vabaduse võtmisega kaasnevad paratamatult kannatused ja ebamugavused ning sellega tekitatud moraalset kahju ei ole vaja eraldi tõendada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-2-1-32-98) ning vahistamise kui intensiivse põhiõiguste riivega kaasnevat mittevaralist kahju tuleb eeldada (Riigikohtu üldkogu
3. veebruari
4. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-15-07, punkt 27). Üldkogu möönab, et ka vahistatud isikul tulu saamata jäämist saab eeldada. AVVKHS § 5 alusel kahju hüvitise määramisel ei hinnata isikule tegelikult tekkinud kahju ning seda, millises ulatuses kahju hüvitamine oleks õiglane.
5. Üldkogu märgib, et AVVKHS § 5 lõike 4 esimese lause esimene alternatiiv, mis välistab saamata jäänud tulu hüvitamise AVVKHS-is ette nähtust suuremas ulatuses, võib olla vastuolus

§-dega 32, 12 ja 11 nende koostoimes. Nimetatud säte võib olla põhiseadusega vastuolus seetõttu, et välistab saamata jäänud tulu hüvitamise konkreetsel juhul õiglases määras. Põhiseadusega vastuolus võib olla ka regulatsiooni puudumine, mis sätestaks alused ja korra alusetu vahistamisega põhjustatud saamata jäänud tulu hüvitamiseks õiglases ulatuses.

1. Eeltoodust lähtuvalt on kohtuasja lahendamiseks vaja võtta seisukoht, kas AVVKHS § 5 alusel Vaike Õiglasele alusetu vahistamise tõttu saamata jäänud tulu hüvitamiseks makstud summa (38 280 krooni) oli õiglane. Üldkogu on seisukohal, et hüvitise õiglust konkreetsel juhul saab hinnata üksnes olukorras, kus kahju tekitamine ja suurus on tuvastatud. Kohtuasjas tuleb seega tuvastada, kas Vaike Õiglasel jäi alusetu vahistamise tõttu tulu saamata ning kui suur oli tema saamata jäänud tulu.
2. Kaebuses toodud väidete kohaselt jäi Vaike Õiglasel saamata tulu tema ning OÜ Advokaadibüroo Kuklane ja Partnerid vahel
3. jaanuaril 2003 sõlmitud patroonilepingu alusel. Tallinna Halduskohtu nõudmisel esitas advokaadibüroo kohtule lepingu koopia. Patroonilepingu näol oli tegemist käsundilepinguga, mille järgi Vaike Õiglane (käsundisaaja) kohustus osutama advokaadibüroo (käsundiandja) ülesandel ja juhendamisel õigusteenuseid. Advokaadibüroo pidi Vaike Õiglasele lepingus sätestatud kohustuste täitmise eest maksma tulemustasu. Tulemustasu suurus oli lepingu järgi 40% advokaadibüroo kinnitatud majandusaasta aruande puhaskasumist. Tasu tuli maksta hiljemalt majandusaasta aruande kinnitamisele järgneva kalendrikuu jooksul, maksud maha arvatud. Advokaadibüroo pidi Vaike Õiglasele hüvitama teenuse osutamisega kaasnevad mõistlikud kulud.
4. Vaike Õiglane selgitas kaebuses, et kuna ta viibis alates
5. novembrist 2003 vahi all, ei saanud ta enam täita patroonilepingust tulenevaid kohustusi. Vaike Õiglase esindaja väitis
6. mai 2008 kohtuistungil, et töö eest advokaadibüroos ei ole Vaike Õiglane tasu saanud. Kaebaja pidi tasu saama aasta lõpus, aga kuna ta võeti vahi alla, siis advokaadibüroo keeldus tulemustasu välja maksmast. Käsundiandja
7. a majandusaasta aruandes fikseeritud puhaskasum oli 609 649 krooni ja
8. a puhaskasum oli 450 750 krooni. Kaebaja oli seisukohal, et seega jäi tal saamata
9. a eest 243 859 krooni 6 senti ja
10. a eest 180 300 krooni, kokku 424 159 krooni 6 senti. Advokaadibüroo juhatuse liige Olev Kuklase selgitas
11. juuni
12. a kirjas Tallinna Halduskohtule, et advokaadibüroo ei ole Vaike Õiglasele tasu maksnud, isegi mitte juba tehtud töö eest.
13. Üldkogu leiab, et kohtuasjas on tõendamata, kas ja millises ulatuses jäi Vaike Õiglasel patroonilepingu järgi tulu saamata. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt tegi Vaike Õiglane patroonilepingu alusel tööd
14. jaanuarist 2003 kuni vahi alla võtmiseni
15. novembril 2003, kuid tasu selle aja jooksul tehtud töö eest väidetavalt ei saanud. Vaike Õiglase esindaja selgitused
16. mai 2008 kohtuistungil Vaike Õiglase sissetulekute kohta sellel ajavahemikul pole selged. Advokaadibüroo Kuklane ja Partnerid esindajalt on kohtumenetluses küsitud üksnes kirjalikke selgitusi. Üldkogu on seisukohal, et kahju tekkimise ja suuruse kohta on vaja kohtuasjas koguda täiendavaid tõendeid. HKMS § 64 lõike 2 kohaselt põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Sellest tulenevalt ei tuvasta Riigikohus kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid.
17. Eeltoodust lähtudes rahuldab üldkogu kassatsioonkaebuse osaliselt. Riigikohtu üldkogu tühistab HKMS § 72 lõike 1 punkti 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtu
18. mai
19. a otsuse haldusasjas nr 307-1817 ja Tallinna Halduskohtu
20. novembri
21. a otsuse haldusasjas nr 3-07-1817 ning saadab asja uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.
22. Kuna Vaike Õiglasele kahju tekkimine ja kahju suurus on tuvastamata, ei saa üldkogu konkreetse normikontrolli menetluses hinnata AVVKHS § 5 lõike 4 esimese lause esimese alternatiivi põhiseadusele vastavust. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses saab üldkogu hinnata üksnes asjassepuutuva sätte põhiseadusele vastavust. AVVKHS § 5 lõike 4 esimese lause esimene alternatiiv on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv säte üksnes juhul, kui Vaike Õiglasele makstud hüvitis ei hüvitanud talle põhjustatud saamata jäänud tulu õiglases määras. Sellest tulenevalt jätab üldkogu rahuldamata kassatsioonkaebuses esitatud taotluse tunnistada AVVKHS-i sätted põhiseaduse vastaseks.
23. Haldusasja lahendaval kohtul tuleb tuvastada, kas Vaike Õiglasel jäi alusetu vahistamise tõttu tulu saamata ja kui jäi, siis millises ulatuses. Seejärel tuleb kohtul hinnata, kas Vaike Õiglasele makstud hüvitis oli õiglane. Juhul kui halduskohus leiab, et õiglane hüvitis Vaike Õiglasele oleks pidanud olema suurem kui talle AVVKHS-i alusel makstud hüvitis, tuleks

JKS § 9 lõike 1 kohaselt jätta AVVKHS § 5 lõike 4 esimese lause esimene alternatiiv kohaldamata, tunnistada säte põhiseadusega vastuolus olevaks ning saata kohtuotsus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtule. Õiglase hüvitise maksmise aluste ja korra puudumisel tuleks kahju õiglases määras hüvitada

§ 25alusel.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu