← Eesti

3-1-1-9-11

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-9-11 Otsuse kuupäev 31. märts 2011 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Koh

§ 7462

lg 1 järgi rahatrahviga 25 trahviühikut (1500 krooni) selle eest, et ta ei kasutanud ajavahemikes

  1. november
  2. a kuni
  3. november
  4. a;
  5. november
  6. a kuni
  7. november
  8. a ja
  9. november
  10. a kuni
  11. detsember
  12. a mootorsõidukile Scania R92ML registrimärgiga XXX XXX paigaldatud sõidumeerikut nõuetekohaselt ega kandnud salvestuslehele käsitsi, automaatse registreerimise või muude vahendite abil sõiduaja, muu tööaja ega puhkeaja kestust. Nimetatud sõidukis on sõidumeeriku kasutamine kohustuslik. Samuti lõpetas N.Z 24 tunni salvestamiseks ettenähtud salvestuslehele
  13. novembril
  14. a alustatud salvestamise hiljem kui 24 tunni möödudes. Oma tegevusega rikkus N.Z Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
  15. märtsi
  16. a määruses nr 561/2006 (edaspidi EÜ määrus nr 561/2006),

§ 204lg-s 1 ja Euroopa Ühenduste Nõukogu 20.

detsembri

  1. a määruse nr 3821/85 (edaspidi EMÜ määrus nr 3821/85) artiklis 15 sätestatud nõudeid. Kohtuvälisele menetlejale esitatud vastulauses märkis N.Z, et ta teostas kõnealuse sõidukiga Scania R92ML sel ajal üksnes eravedusid. Kohtuväline menetleja asus aga seisukohale, et ka üksnes eravedude teostamine ei vabasta veose veoks ettenähtud üle 3500-kilogrammise lubatud suurima täismassiga auto või autorongi juhti sõidumeeriku kasutamise kohustusest.
  2. Kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitas kaebuse menetlusaluse isiku kaitsja Paul Paas, kes palus kohtuvälise menetleja karistusotsuse tühistada ja väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Kaitsja märkis, et

§ 203

lg 7 kohaselt peavad

§-s 203 sätestatud nõudeid lisaks töölepingu alusel töötavatele juhtidele täitma ka muude võlaõiguslike lepingute alusel töötavad juhid, ning jõudis järeldusele, et

§-i 203 nõuded ei rakendu erasõitudeks kasutatavate sõidukite puhul. Kuna N.Z ei teostanud ajavahemikus

  1. november
  2. a kuni
  3. detsember
  4. a vedusid ühegi lepingu alusel, ei pidanud ta nimetatud perioodil sõidumeerikut kasutama.
  5. Viru Maakohus jättis
  6. septembril
  7. a Ida Prefektuuri otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Maakohus tuvastas, et peatamise hetkel puudusid N.Z salvestuslehed
  8. detsembrile
  9. a eelnenud kuupäevade kohta ja
  10. novembril
  11. a unustas ta ketta vahetada ning lõpetas 24 tunni salvestamiseks ettenähtud salvestuslehele salvestamise enam kui 24 tunni möödudes. Väidet, et S. Balõtsenko kasutas sõidukit Scania R92ML registrimärgiga XXX XXX eravedudeks, pidas kohus paljasõnaliseks põhjusel, et menetlusalune isik polnud avaldanud kohtule firmade nimesid ega kontaktandmeid, mis võimaldanuks kohtul või kohtuvälisel menetlejal tema ütluste õigsust kontrollida. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  12. Viru Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Leanika Tamm, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 4.1.

§ 203

lg 7 kohaselt peavad

§-s 203 sätestatud nõudeid täitma töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel töötavad juhid. Järelikult ei rakendu

§ 203isiklikeks sõitudeks kasutatavate sõidukite puhul.

4.

  1. Kuna väärteomenetluses pole välja selgitatud, milles seisneb N.Z autojuhtimisega seotud töö, põhineb maakohtu otsus oletustel, millega rikuti oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 8 mõttes. 4.
  2. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et N.Z teostas oma sõidukiga ajavahemikus
  3. november
  4. a kuni
  5. detsember
  6. a vedusid mõne võlaõigusliku lepingu alusel. Maakohus kohaldas vääralt tõendamiskoormist, kui nõudis menetlusaluselt isikult selle tõendamist, et tal puudus kõne all oleval ajavahemikul vedude teostamiseks lepinguline alus.
  7. Kassatsioonivastuses peab Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse juht vanemkomissar Alvar Ottokar kassatsiooni alusetuks, leides, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et

§ 203

lg 1 kohustab kõiki suurema kui 3500-kilogrammise lubatud suurima täismassiga auto või autorongi juhte järgima töö- ja puhkeaja nõudeid. Seega ei vabasta veo lepingulise aluse puudumine juhti töö- ja puhkeaja nõuete täitmisest. Lisaks ei kohaldu käesolevas asjas ka ükski

§ 203lg-s 8 sätestatud erand, mille korral sõidumeeriku kasutamist ei nõuta.

  1. Kohtuistungil jäid kassaator ja kohtuväline menetleja oma taotluste juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Arutlusel oleva väärteoasja keskne materiaalõiguslik küsimus seisneb selles, kas sõidumeeriku kasutamine on kohustuslik mitteärilisel eesmärgil teostatavate vedude puhul.
  3. Sõidumeeriku kasutamist käsitleva

§-i 204 lg 1 kohaselt arvestatakse mehaanilise sõidumeeriku salvestuslehtede või digitaalse andmesalvestusega sõidumeeriku mällu salvestatud andmete järgi mootorsõidukijuhi sõidu- ja puhkeaega. Sõitjate veoks ettenähtud üle üheksa istekohaga või veose veoks ettenähtud üle 3500-kilogrammise lubatud suurima täismassiga auto või autorongi juhi sõidu- ja puhkeaja kestuse, autoveol nõuete täitmisest vabastatud vedude loetelu ning juhi ja tema tööandja kohustused sätestab vastavalt

§ 203lg-le 1 EÜ määrus nr 561/2006.

Eeltoodust ja EÜ määruse nr 561/2006 preambuli p-st 25 nähtuvalt nõutakse sõidumeeriku paigaldamist ja kasutamist selleks, et tagada järelevalve võimalus mootorsõiduki juhi sõidu- ja puhkeaja piirangutest kinnipidamise üle.

§ 204lg 2 p 2 sätestab juhud, millistel pärast 1985.

a 1. jaanuari valmistatud sõidukitel ei ole sõidumeerik kohustuslik. Nendeks on sõidukid, mida kasutatakse EÜ määruse nr 561/2006 artikli 3 ja

§ 203lg 8 alusel nõuete täitmisest vabastatud vedudel.

  1. EÜ määrus nr 561/2006 kehtib alates
  2. aprillist
  3. a. Enne seda sätestas sõitjaid vedava üle üheksa istekohaga või veost vedava üle 3500-kilogrammise registrimassiga auto või autorongi juhi sõidu- ja puhkeaja kestuse, autoveol kehtestatud nõuete täitmisest vabastatud vedude loetelu ning juhi ja tema tööandja kohustused Euroopa Ühenduste Nõukogu
  4. detsembri
  5. a määrus nr 3820/85 (edaspidi EMÜ määrus nr 3820/85), mille artikkel 4 p-i 12 alusel ei kohaldatud seda määrust isiklikuks tarbimiseks mõeldud kaupade mitteärilise veo puhul. Järelikult polnud eravedu teostav veokijuht kuni
  6. aprillini
  7. a sõidu- ja puhkeaja piirangutega seotud ega pidanud ka sõidumeerikut kasutama.
  8. EÜ määruse nr 561/2006 artikli 3 p h) jätab kaupade mitteärilised veod selle määruse rakendusalast välja aga üksnes siis, kui kasutatava sõiduki või sõidukite kombinatsiooni lubatud täismass ei ületa 7,5 tonni. Ka

§ 203

lg 8 p 4 sätestab, et määruses nimetatud nõudeid ei rakendata juhtide suhtes, kui sõiduk, mille lubatud suurim täismass ei ületa 7500 kilogrammi, veab juhile seoses tema tööga vajalikke materjale, seadmeid või masinaid. Ülaltoodust lähtudes on kolleegium seisukohal, et üldise liiklusohutuse tagamiseks tuleb EÜ määruse nr 561/2006 kohaselt sõidu- ja puhkeaja nõudeid järgida ning seega sõidumeerikut kasutada ka juhil, kes kasutab kaupade mitteäriliseks veoks üle 7500-kilogrammise lubatud täismassiga sõidukit.

  1. Viru Maakohus tuvastas, et N.Z peatati kontrollimiseks
  2. detsembril
  3. a ja tal puudus salvestusleht
  4. detsembrile
  5. a eelnenud kuupäevade kohta. Samuti oli
  6. novembri
  7. a salvestuslehele kantud teave rohkem kui 24 tunni kohta. Lisaks märkis maakohus, et N.Z sõiduk registreeriti esmakordselt
  8. aprillil
  9. a ja selle registrimass on 17 000 kilogrammi. Kolleegiumi arvates on maakohus eelnevaga teinud kindlaks kõik N.Z vastutusele võtmist tingivad faktilised asjaolud ning välistanud

§ 203lg-s 8 loetletud erandid.

Seega on maakohus tuvastanud sõidumeeriku salvestuslehtede kasutamisnõuete rikkumise N.Z poolt ning tema tegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 7462lg 1 järgi.

  1. Toetudes eeltoodule ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu
  2. septembri
  3. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.
  4. Riigikohtu istungil esitas N.Z kaitsja L. Tamm taotluse hüvitada N.Z-ile seoses kassatsioonimenetlusega advokaadibüroo poolt koostatud arve alusel veel maksmata kaitsjatasu summas 600 eurot. Kuna Riigikohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja menetlusaluse isiku kaitsja kassatsiooni rahuldamata, tuleb menetluskulu jätta KrMS § 186 lg 2 alusel N.Z kanda. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.