Obsah (5)

§ 741§ 15§ 16§ 31§ 64

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-7-11 4.

) § 15 lg 1). Dokumendi ärakirja väljastamise eest tuleb aga tasuda riigilõivu. Riigilõivust vabastamise taotlus rahuldatakse vaid juhul, kui see on isiku õiguste kaitseks vältimatult vajalik. Üldjuhul ei saa olla põhjendatud isikule koopiate tegemine tema enda esitatud kaebusest. Kaebaja ei ole selgitanud, miks tal koopiaid tarvis on.

1. Ringkonnakohus jättis
2. septembri
3. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Menetlusdokumentidest koopiate tegemise küsimuses viitas ringkonnakohus oma
4. aprilli
5. a määrusele. Täiendavalt selgitas ringkonnakohus, et halduskohus andis
6. novembri
7. a määrusega pooltele võimaluse esitada täiendavaid dokumente ja taotlusi
8. detsembrini
9. Kaebaja esitas taotluse koopiate saamiseks
10. detsembril
11. Ka juhul, kui halduskohus oleks soovitud koopiad kaebajale edastanud, ei oleks kaebajal enam võimalik olnud täiendavalt seisukohti ja taotlusi esitada. Ringkonnakohus leidis, et kaebajale väidetavalt tekitatud kahju saab olla üksnes mittevaraline kahju väärikuse alandamise eest, kuna kaebaja ei ole väitnud varalise kahju tekkimist või tervise halvenemist. Tuvastamisnõude lahendamine ei eelda kaebaja väärikuse alandamise tuvastamist, see tehakse kindlaks kahju hüvitamise taotluse lahendamisel. Kaebaja väärikuse alandamist kartserikambrisse paigutamisega ei saa välistada. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et kaebajale ajakirjandusväljaannetega tutvumise mittevõimaldamine oli õiguspärane. Halduskohus ei selgitanud kaebajale, et kaebuse selle eesmärgi saavutamiseks oleks tal võimalik esitada Tallinna Vangla direktori käskkirja nr 390-d õigusvastasuse tuvastamise taotlus. See menetlusnormi rikkumine ei tingi aga halduskohtu otsuse tühistamist, kuna ajakirjandusväljaannetega tutvumise võimaluse piiramine oli õiguspärane. Seega ei mõjutanud halduskohtupoolne menetlusnormide rikkumine menetluse lõpptulemust. Kaebaja kartserikambris nr 75 kinnipidamise õigusvastasuse tuvastamiseks piisab sellest, kui eksitud on vaid ühe vangistusseaduse nõude vastu. Seega ei saa tähelepanuta jätta ka kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väiteid kambris betoonpõranda olemasolu ja selle lubamatuse kohta. Kaebaja juhtis sellele asjaolule tähelepanu juba halduskohtus, kuigi mitte koheselt kaebuses. Tegemist on ühe asjaoluga, mis kaebaja väitel tingis tema kartserikambrisse paigutamise õigusvastasuse, seega ei ole apellatsioonimenetluses sellise väite esitamine apellatsioonkaebuse piiridest väljumine. Ringkonnakohus leidis, et betoonpõrand kartseris ei ole ühegi õigusaktiga keelatud ega oma olukorras, kus kambrid on nõuetekohaselt ventileeritud ja niiskus ei ületa lubatud taset, kinnipeetava tervisele kahjulikku mõju. Ka enne ehitusseaduse jõustumist ehitatud ehitis peab vastama ehitusseaduse normidele õhuniiskuse taseme osas, kuna tegemist on inimese elu, tervise ja vara kaitseks sätestatud nõuetega (EhS § 72 lg 1, § 3 lg 4). Täpsemad nõuded on kehtestatud Vabariigi Valitsuse
12. jaanuari
13. a määruses nr 38 "Eluruumidele esitatavad nõuded". Piisav valgustus ja normaalne niiskustase kambris on ringkonnakohtu arvates tõendatud. Kaebaja ei ole põhjendanud, et kartserikambri ülemäärane niiskus oli ainus võimalik liigniiskus, mis võis põhjustada kaebajaga koos kartserikambris viibinud O. P. tervise halvenemist.
14. veebruaril 2008 käis õiguskantsler kontrollkäigul Tallinna Vanglas, külastades muu hulgas ka kartserihoonet ja kambrit nr
15. Õiguskantsler tegi märkusi üksnes kambri nr 89 kohta, seega ei saanud kamber nr 75 olla ehituslikult selline, et seal ei oleks piisavalt valgust. Ebausutav on, et võrreldes
16. a veebruariga halvenes
17. a juuliks kambri seisund märkimisväärselt ning kambri sein kattus hallitusega. Vajalik pole teiste kambris nr 75 kinni peetud isikute küsitlemine tunnistajatena, kuna kinnipeetavad ei viibi kartserikambris pikaajaliselt, uuritavast perioodist on möödunud palju aega ning isikud ei pruugi kambri olmetingimusi detailselt mäletada. Voodi kasutamise aeg kambris on magamiseks piisav. Kloseti kartseri muust osast mitteeraldamine ja haisuluku puudumine tingisid kinnipeetava kohtlemise inimväärikust mitteaustaval viisil ning põhjustasid talle rohkem kannatusi ja ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
18. S. Jerin esitas kassatsioonkaebuse, milles vaidlustas halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused osas, millega tema kaebus jäeti rahuldamata. Kaebuse kohaselt on kohtud keeldunud kaebajale tema õiguste kaitseks vajalike koopiate andmisest. Kaebaja märkis, et ta pole tõepoolest väitnud, et tema tervis halvenes, kuid tervise halvenemine võib ilmneda ka hiljem. Kartseritingimuste õigusvastasuse osas leidis kaebaja, et betoonpõrand on väga oluline faktor, mis mõjutab inimese elu ja tervist. Kaebaja palus Tallinna Vanglat kohustada tagama kartseris normaalne päevane ja öine valgustus; voodi peaks olema kambris üles seinale kinnitatud vaid kaheksaks tunniks ning sama pikaks ajaks võiks ära võtta madratsi; kartseris ei tohi takistada värske õhu juurdepääsu. Kaebuse kohaselt pidanuks kohus kambri kohta järelduste tegemiseks kambriga kohapeal tutvuma. Kaebaja palus talle teada anda summa, mis on ette nähtud väärikust alandava kohtlemise eest.
19. Tallinna Vangla pidas kassatsioonkaebusele esitatud vastuses kassatsioonkaebust põhjendamatuks ja nõustus ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
20. S. Jerin heidab kassatsioonkaebuses kohtutele ette tema õiguste kaitseks vajalike koopiate väljastamisest keeldumist. S. Jerin palus
21. detsembril 2009 esitatud taotluses halduskohtul teada anda, kas kaebuses oli välja toodud asjaolu, et kartserikambril, kuhu ta paigutati, oli betoonpõrand, või väljastada talle selle asjaolu kontrollimiseks tema kaebusest koopia. Seejuures taotles S. Jerin enda vabastamist koopiate väljastamise eest riigilõivu tasumisest. Tallinna Halduskohus jättis S. Jerini
22. jaanuari
23. a määrusega riigilõivust vabastamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis
24. veebruari
25. a määrusega S. Jerini määruskaebuse rahuldamata. 16.

§ 741

lg 1 kohaselt võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite kassatsioonkaebuses, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohtu määrusele, millega ringkonnakohus lahendab määruskaebuse halduskohtu määruse peale, millega menetlusosaline on jäetud koopiate väljastamise eest nõutavast riigilõivust vabastamata, ei ole seadusega lubatud Riigikohtule määruskaebuse esitamine. Samuti ei ole tegemist sellise määrusega, mis takistaks kohtuasja edasist menetlust. Seega võis S. Jerin esitada määrusele vastuväite kassatsioonkaebuses. 17. Riigikohus nõustub kohtute seisukohaga, mille kohaselt S. Jerini vabastamine riigilõivu tasumisest koopiate väljastamisel ei oleks olnud põhjendatud. S. Jerinil oleks olnud võimalik oma eesmärk (selle ülekontrollimine, kas ta oma kaebuses oli välja toonud ka kartserikambri betoonpõrandaga seonduvad väited) saavutada ka

§ 15lg 1 alusel toimikuga tutvumist taotledes.

Ärakirjade väljastamine tema enda esitatud kaebustest ei olnud tema õiguste kaitseks vajalik. Pealegi on ringkonnakohus kaebaja väidet kartserikambri betoonpõranda kohta kaebuse lahendamisel arvestanud.

1. S. Jerin leiab kassatsioonkaebuses jätkuvalt, et tema kartserikambris nr 75 kinnipidamise õigusvastasus oleks tulnud tuvastada ka kambris valitsenud liigse õhuniiskuse ja nõuetele mittevastava valgustuse tõttu.
2. Kinnipeetava kambri tingimusi reguleerib VangS § 45 lg 1, mille kohaselt kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad ka kinnipeetavale elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Samadele tingimustele peab vastama ka kartserikamber, seejuures peab aga olema tagatud kinnipeetava pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine (VangS § 651 lg 1).
3. EhS § 3 lg 4 kohaselt ei või ehitise osades ega pindadel koguneda niiskust inimese elu, tervist või vara ohustaval määral. Riigikohus märgib, et kuigi Tallinna Vangla hoone on ehitatud enne ehitusseaduse jõustumist, kohaldub EhS § 3 lg 4 vanglahoonele VangS § 45 lg-s 1 toodud viite kaudu.
4. Kohtud lugesid kartserikambri nr 75 nõuetekohase õhuniiskuse tõendatuks, tuginedes vastustaja kinnitusele, mille kohaselt
5. juulil 2009 teostati kambris õhuniiskuse mõõtmine ega tuvastatud puudusi, ja kohtule esitatud mõõtmistulemustele
6. oktoobrist 2009, mis näitasid õhuniiskuse normikohasust. 22.

§ 15

lg 3 kohaselt on kaebuse esitaja kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid tõendeid esitada ei saa.

§ 16

lg 2 kohaselt peab menetlusosaline halduskohtumenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Halduskohus teeb ettepaneku, et menetlusosalised esitaksid vajalikud tõendid või vajadusel kogub tõendeid omal algatusel. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt peab halduskohus uurimisprintsiipi järgides arvestama kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks (

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-3-1-2-06, p 13;
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-3-1-14-10, p 10). Riigikohus leiab, et kaebaja väide kartserikambri liigse õhuniiskuse kohta ei ole tõendatud. S. Jerini väidet kartserikambri liigse õhuniiskuse kohta oleks võinud kinnitada
5. juulil 2009 teostatud mõõtmise tulemusi kajastav dokument. Vangla väitel selle mõõtmise kohta akti ei koostatud. S. Jerinil oleks olnud võimalik enne halduskohtule kaebuse esitamist taotleda vanglalt
6. juulil 2009 toimunud mõõtmise tulemuste dokumenteerimist ja talle mõõtmistulemuste väljastamist. Samuti oleks S. Jerinil olnud võimalik taotleda kohtult

§ 16lg 5 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku 26.

peatüki alusel tõendi tagamist. Kaebuse lahendamisel ei olnud halduskohtul omal algatusel enam võimalik välja selgitada kartserikambris 15.-

1. juulil 2009 valitsenud õhuniiskust. Eeltoodust tulenevalt leiab Riigikohtu halduskolleegium, et kohtud on õigesti järeldanud, et S. Jerini väide kartserikambris valitsenud liigsest õhuniiskusest on tõendamata.
2. Kartserikambri valgustusega seonduva väite esitas S. Jerin
3. juulil 2009 halduskohtule esitatud kaebuses. Selles kaebuses märkis S. Jerin järgmist: "Puudub normaalne [---] valgustus. Päeval ja öösel põlevad kaks kummalist lambikest. Puudub öine valgus, millega inimene saaks normaalselt magada". Seega sisaldas S. Jerini halduskohtule esitatud kaebus vaid väidet öise valgustuse ülemäärasuse kohta, päevase valgustuse ebapiisavust puudutavaid väiteid kaebuses ei olnud. Alles apellatsioonkaebuses esitas S. Jerin väite, mille kohaselt päevane valgustus ei vasta nõuetele ning on ebapiisav lugemiseks. 24.

§ 31

lg 1 kohaselt on poolel ja kolmandal isikul õigus halduskohtu otsuse peale apellatsiooni korras edasi kaevata ringkonnakohtule, kui halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Apellatsioonkaebuses ei saa esitada uusi nõudeid, mida kaebuses halduskohtule polnud esitatud. Seega jätab Riigikohus tähelepanuta kaebaja väited päevase valgustuse ebapiisavuse kohta. Öise valgustuse osas nõustub Riigikohus halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt kartserikambri öine valgustus on vajalik VangS § 651 lg-s 1 sätestatud jälgimisnõude täitmiseks.

1. Riigikohus nõustub haldus- ja ringkonnakohtu põhjendustega Tallinna Vangla toimingute osas, millega ei võimaldatud S. Jerinil kartserikambris viibimise ajal ajakirjandusväljaannetega tutvuda ning päevasel ajal voodit kasutada. Riigikohus ei pea vajalikuks korrata kohtute põhjendusi.
2. Kassatsioonkaebuses palub S. Jerin, et Riigikohus annaks talle teada, milline hüvitise summa on ette nähtud väärikust alandava kohtlemise eest. Riigikohus märgib, et kassatsioonimenetluses kontrollib Riigikohus konkreetses kohtuasjas seda, kas ringkonnakohus on kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme ja järginud kohtumenetluse norme (

§ 64lg 1).

Seega ei saa Riigikohus vastata menetlusosaliste abstraktsetele küsimustele.

1. Eeltoodust tulenevalt jätab Riigikohus S. Jerini kassatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a otsuse muutmata. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann