Obsah (8)

§ 691§ 440§ 423§ 688§ 173§ 171§ 174§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu.

§ 691p 5 alusel tuleb jätta jõusse maakohtu otsus.

Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning poolte apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud jätta kostja I kanda.

1. Kohtud on tuvastanud, et kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Hageja järgis VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud kinkelepingust taganemise tähtaega. Riigikohtu varasema seisukoha järgi ei ole lepingust taganemise avaldusele vorminõuet ette nähtud, mistõttu võis hageja notariaalsest kinkelepingust taganeda ka lihtkirjaliku avaldusega (vt nt Riigikohtu
2. juuni
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 23). Maakohus leidis, et täidetud on taganemise materiaalne eeldus. Ringkonnakohus leidis, et kostja I käitumine ei andnud hagejale õigust kinkelepingust taganeda. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja on kinkelepingust kehtivalt taganenud.
4. Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg 1 kohaselt lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1-3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 p 1 järgi võib kinkija kinkelepingust taganeda juhul, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt taganes hageja kinkelepingust VÕS § 267 p 1 alusel põhjusel, et kostja I on näidanud üles jämedat tänamatust hageja ema (kostja II) vastu. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja II on hagejale lähedane isik. Hageja põhjendas kinkelepingust taganemist asjaoludega, et kostjate omavahelised suhted halvenesid pärast kinkelepingu sõlmimist, kostja I kasutas korduvalt kostja II vastu vägivalda ning tegi seda ka
5. juunil
6. Maakohus tuvastas tõendeid kogumis hinnates, et kostja I kasutas
7. juunil 2008 kostja II vastu füüsilist vägivalda. Sellega nõustus ka ringkonnakohus. Maakohus leidis, et seetõttu on tõendatud VÕS § 267 p-s 1 toodud eelduste olemasolu. Ringkonnakohus leidis aga, et kostja I vägivald kostja II vastu ei anna praegusel juhul hagejale õigust taganeda kinkelepingust.
8. Riigikohus on varasemas praktikas märkinud, et kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja ei riku lepingut. Kinkijale on VÕS §de 267 ja 270 järgi jäetud järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma seaduslikku õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganeda. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. "Jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (vt nt Riigikohtu
9. detsembri
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p-d 26-27). Kolleegium on varasemas praktikas märkinud veel seda, et käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (vt nt Riigikohtu
11. veebruari
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 12). Kinkijale lähedasele isikule kehavigastuse tekitamist või sellega ähvardamist võib viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06 tehtud otsuse p 16 kohaselt pidada kinkelepingust taganemist õigustavaks asjaoluks, kui kingisaaja tegevus ei ole hinnatav hädakaitseks või hädaseisundis tehtud teona tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-de 140 ja 141 tähenduses. Kolleegium jääb kõigi eeltoodud seisukohtade juurde.
13. Kolleegium rõhutab, et
14. juuni 2008 tüli asjaolusid hinnates tuli arvestada nii kingisaaja (kostja I) teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija (hageja) subjektiivset hinnangut sellele (vt otsuse p 15). Oluline ei ole seejuures kostja I subjektiivne hinnang oma tegevusele ega see, et kostjate omavahelised suhted olid halvad juba enne kinkelepingu sõlmimist. Ringkonnakohus ei ole märkinud, et kostja I tegevus on hinnatav hädakaitseks või hädaseisundis tehtud teona TsÜS §-de 140 ja 141 mõttes. Asja lahendamisel ei saa arvestada kostja I tõendamata väitega, et kostja II ründas
15. juunil 2008 kostjat I. Lisaks peab kolleegium vajalikuks märkida, et oluline ei ole ka kostja I tõendamata väide, et kinkeleping sõlmiti, kuna kostjad andsid hagejale korteri(te) ostmiseks raha. Samuti ei ole tähtsust sellel, et kostja I vastu algatatud kriminaalasjas on menetlus lõpetatud avaliku menetlushuvi puudumise ja vähese süü tõttu. Maakohus on andnud tuvastatud asjaoludele põhjendatud hinnangu, et hageja lähedasele isikule kehavigastuste tekitamist tuleb pidada asjaolusid arvestades kinkelepingust taganemist õigustavaks asjaoluks VÕS § 267 p 1 tähenduses.
16. Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht, et kostja II tahteavaldust ei ole vaja asendada kohtuotsusega ning seetõttu ei ole kostja II õigeks kostjaks. Hageja palus hagiavalduses mh parandada kinnistusraamatus vaidlusaluse kaasomandiosa omaniku kohta tehtud kanne. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 järgi on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks nõutav isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks. Asjaõiguse üleandmisel on puudutatud isikuks KRS § 341 lg 2 p 3 järgi asjaõiguse omaja, kelle õigus üle kantakse. Hagi esitamise ajal kehtinud KRS § 341 lg 7 kohaselt ei ole puudutatud isiku nõusolek nõutav mh juhul, kui kande tegemist taotletakse jõustunud kohtuotsuse alusel. Samal ajal kehtinud TsÜS § 68 lg 5 sätestas, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. Nimetatud põhimõtted on sätestatud ka alates
17. juulist 2010 kehtiva KRS § 341 lg-s 8 ja alates
18. jaanuarist 2009 kehtiva TsÜS § 68 lg-s
19. Praegusel juhul on kinnistusraamatu kande parandamise eelduseks mõlema kostja nõusolek. Seetõttu võis hageja esitada hagiavalduse ka kostja II vastu. Maakohtu otsuse kohaselt võttis kostja II hagi õigeks. Ringkonnakohus ei ole otsuses vastupidist märkinud, kuid luges, et ei ole õigeksvõtuga seotud. Kolleegium märgib, et

§ 440

lg-s 1 sätestatu kohaselt rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab hageja nõude õigeks. Seega pidanuks kohus kostja II vastu esitatud hagi rahuldama või jätma selle õiguskaitsevajaduse puudumise tõttu läbi vaatamata (

§ 423lg 2 p 2).

See ei mõjutanud aga kostja I vastu esitatud hagi lahendamist. 18. Kooskõlas

§ 688

lg-tega 3 ja 5 arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilisi asjaolusid ning ei kogu ega uuri uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Kuna ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks on see, et ringkonnakohus andis tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu, ei pea kolleegium vajalikuks saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on tuvastanud vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud. 19.

§ 173

lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Kuivõrd maakohtu otsuse resolutsioon jääb jõusse, jääb jõusse ka maakohtus kantud menetluskulude jaotus, millega maakohus jättis 50% menetluskuludest kostja I kanda. Kuna ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada, muudab kolleegium apellatsioonimenetluse kulude jaotust. Apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud tuleb

§ 171

lg 1 ja § 162 lg 1 alusel jätta kostja I kanda.

§ 174

lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. 20. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada hagejale tasutud kautsjon.

Jaak Luik, Villu Kõve, Lea Laarmaa