RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamine 3-4-1-9-10 4. aprill 2011

) § 94 lõige 1 on põhiseadusega vastuolus, jättis selle sätte kohaldamata ja rahuldas M. V. apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu otsus saabus Riigikohtusse 4. oktoobril 2010. TALLINNA RINGKONNAKOHTU OTSUS 5. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et

§ 94

lõige 1 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-s 26 sätestatud õigusega perekonna- ja eraelu puutumatusele. 6.

§ 94lõige 1 keelab pikaajalise kokkusaamise võimaldamise vahistatutele.

Piirangu eesmärk seisneb huvis tagada tõe väljaselgitamine kriminaalmenetluses ja õigusemõistmisel. Pikaajalisel kokkusaamisel ei ole erinevalt lühiajalisest kokkusaamisest nimelt võimalik vahistatut pidevalt jälgida. M. V. oli esmase vaidlustatud otsuse tegemise ajaks viibinud vahi all kaks aastat ja kolm kuud ning teise otsuse ajaks kaks aastat ja ligi seitse kuud. Harju Maakohtu otsusega oli ta

1. jaanuaril 2009 tunnistatud süüdi. Tallinna Ringkonnakohus vaatas apellatsioonkaebuse läbi
2. aprilli
3. aasta istungil ja jättis selle rahuldamata
4. mail
5. Riigikohus jättis
6. juuli
7. aasta määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Esimese vaidlustatud otsuse tegemise ajaks oli seega kriminaalmenetlus maakohtus lõppenud ja apellatsioonimenetluses kohtuistung peetud ning teatatud kohtuotsuse teatavakstegemise aeg. Sellises olukorras ei saa abikaasaga pikaajalist kokkusaamist pidada õigusemõistmist või tõe tuvastamist ohustavaks. Vahi all pidamise kestust arvestades oli perekonnaelu kaitse piirang muutunud ebaproportsionaalseks juba
8. aprilli
9. aasta otsuse tegemise ajaks. Enam kui kaks aastat ja kolm kuud kestvat abikaasade koosviibimise keeldu muul viisil kui vanglaametniku jälgimisel kestusega kuni kolm tundi korraga ei saanud piisavalt õigustada vajadusega tagada kriminaalmenetluse toimingute tegemine ja tõe tuvastamine. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Riigikogu
10. Pikaajalised kokkusaamised abikaasaga on

§ 25

lõike 1 alusel ette nähtud vaid kinnipeetavatele, vahistatutele on vähemalt kord kuus kuni kolmeks tunniks ette nähtud õigus lühiajalisteks, isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides kokkusaamisteks, mida ei saa läbi viia kolmandate isikute vahendusel (

§ 94lõige 1, justiitsministri 30.

novembri

1. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" – vangla sisekorraeeskiri – § 39 lõige 2). Selline eraelu riive on proportsionaalne, kuna ei ole väga intensiivne: isikul on siiski võimalus lühiajalisteks, piisavalt tihedateks kokkusaamisteks abikaasaga.
2. Riigivõim on M. V. puhul sekkunud vahistatu PS §-s 26 kaitstud eraellu, mille üheks osaks on isiku õigus elada perekonnaelu, sellega, et ei võimalda vahistatule pikaajalisi kokkusaamisi abikaasaga. Riive eesmärgiks on teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse ning uute kuritegude ärahoidmine. Kuna vahistatu M. V. vastu on käimas kriminaalmenetlus ja kohus ei ole langetanud otsust, on vahistatul, kui võimaldada talle pikaajalisi järelevalveta kokkusaamisi abikaasaga, võimalus mõjutada viimase kaudu kohtumenetlust: mõjutada tunnistajaid, hävitada tõendeid, ähvardada kannatanuid, st panna toime uusi kuritegusid ja tekitada kahju teistele isikutele.
3. Tõkendina peaks kasutama vahi alla võtmist kõige äärmuslikumatel juhtudel, kuna kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) näeb ette ka muid, isiku õigusi ja vabadusi vähem piiravaid tõkendeid. Tõkendi valimisel arvestatakse KrMS § 127 kohaselt mh ka perekonnaseisuga. Kui kohus on otsustanud isikut vahi all pidada, siis peab kohtul olema selleks piisavalt argumente, mis näitavad, et isik on ohtlik ka teistele isikutele ja võib hakata mõjutama kohtumenetlust. Samas ei saa süüdimõistetud ja karistust kandev isik enam menetlust mõjutada, seetõttu leevendatakse ka piiranguid tema eraelule ja avardatakse tema võimalusi perega suhelda.
4. Mida kauem kestab kriminaalmenetlus ja isikut hoitakse vahi all, seda enam suureneb isiku eraelu riive ning teatud aja möödudes võib nimetatud riive muutuda ülemäära intensiivseks. Ülemäära pikast vahi all viibimise ajast ei saa teha järeldust, et

§ 94lõige 1 on vastuolus PS §-dega 11 ja 26.

Riik peaks tagama võimalikult kiire ja tõhusa kriminaalmenetluse, millega välditaks olukorda, kus isik viibib vahi all ülemäära kaua, nii et eraelu riive muutub ülemääraseks. M. V. 11. M. V. oma arvamust ei esitanud. Tallinna Vangla 12.

§ 94lõige 1 ei ole vastuolus põhiseadusega.

13. Kriminaalmenetluses on põhiõiguste piiramine vältimatu. On paratamatu, et kriminaalasjas, kus esineb vahistamisvajadus, on vabadusevõtmise aeg ja menetluse kestus üksteist vastastikku mõjutavad tegurid. Ka M. V. kaebus on esitatud motiivil, et tema vahi all viibimine on kestnud pikka aega. Kriminaalmenetluse kestuse küsimus (mõistliku aja põhimõtte järgimine) tuleks lahendada selleks kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud regulatsioonist lähtudes, mitte aga

§ 94alusel.

Seega on perekonnaelu õiguse ülemäärase riive vähendamise kohaseks vahendiks kriminaalmenetluse tõhustamine ja vahistuse kestuse sätestava regulatsiooni muutmine, mitte aga vahistatu kokkusaamiste regulatsiooni avardamine. Riigivõim peab tagama, et erinevad põhiõigused ja põhiseaduslikud väärtused oleksid kriminaalmenetluses tasakaalus ja et nende riive ei muutuks selliseks, mis riive eesmärgiga võrreldes on ilmselgelt ülemäärane.

1. Erandite tegemisega vahistatute hulgas, tulenevalt vahi all olemise kestusest, kaasneks vastuolud võrdse kohtlemise põhimõttega. Võimaliku riive vältimiseks tuleb eelkõige muuta praktikat, mille kohaselt viibivad isikud pikaajaliselt vahi all. Õiguskantsler
2. Praeguses asjas on küsimus pigem regulatsiooni puudumises vangistusseaduses või õiguskorras laiemalt, mitte

§ 94lõike 1 kehtivas tekstis.

Põhjendamatu on tõstatada just

§ 94

lõike 1 põhiseaduspärasuse küsimus, kuna on vaid üks vahistatu võimalikku vanglavälise suhtlemise liiki reguleeriv säte, millest ei saa teha järeldust, et täpselt see säte välistab oma kehtivas sõnastuses võimaluse lubada vahistatule pikaajalist kokkusaamist. Seega pole tegemist asjassepuutuva normiga ja ringkonnakohus on

§ 94lõiget 1 valesti tõlgendanud.

1. Juhuks kui Riigikohus otsustab praeguses kohtuasjas laiendada põhiseaduslikkuse kontrolli kas taotluses nimetamata normidele või nende puudumisele, soovib õiguskantsler täiendavalt lisada, et tema hinnangul on ringkonnakohus käsitlenud pikaajalise vahistamisega kaasuva põhiõiguste riive problemaatikat liiga kitsalt ja ühekülgselt.
2. Pikka aega vahi all olnud isiku perekonnaelu riive tekkepõhjus pole õiguskantsleri hinnangul mitte niivõrd see, et

§ 94

lõige 1 või vangistusseadus üldisemalt ei sätesta piisavaid võimalusi perekonnaga kohtuda, vaid see, et isik on väga pikka aega vahi all ja selline olukord ei võimalda vahistatul vaba inimesega võrdselt realiseerida lisaks perekonnaelu põhiõigusele veel mitmeid erinevaid ja samuti kaalukaid põhiõigusi. Pikk vahi all olemine toob kaasa ka perekonnaelu põhiõiguse ajas kasvava riive, ent keskendumine piiratud kokkusaamisvõimaluste tõttu tekkivale perekonnaelu õiguse riivele jätaks tähelepanu alt välja teised põhiõigused, mille riive pikaaegne vahistamine samuti tingib ja mille kaitset ei pea riik tagama vähem kui perekonnaelu põhiõiguse kaitset. Esimeses järjekorras riivab isiku vahi all pidamine vahistatu õigust vabadusele ja isikupuutumatusele (PS § 20 lõige 1). Isikult vahistamisega vabaduse võtmine on lubatav PS §-s 20 sätestatud alustel ja kriminaalmenetluse raames ennekõike kuriteo ärahoidmiseks või kurjategija pakkumineku vältimiseks (PS § 20 lõike 1 punkt 3). Samas kaasneb vabaduse võtmisega paratamatult riive nt vaba eneseteostuse õigusele (PS § 19 lõige 1), õigusele tegeleda ettevõtlusega (PS § 31 esimene lause), õigusele oma omandit vabalt vallata (PS § 32 lõige 2) jne. Mida kauem on isik vahi all, seda intensiivsemalt riivatakse tema mitmeid erinevaid põhiõigusi, mille realiseerimist vahi all olek pärsib.

1. Kui vabadusõiguse riive on ulatuslik alates vahistamise hetkest, siis sellega paratamatult kaasnev perekonnaelu riive (PS § 26) on ajas kasvav. Nii saabubki pikkamööda hetk, mil võib tõdeda, et isiku perekonnaelu puutumatuse riive on muutunud väga intensiivseks (vahistatuna vanglas viibimise tõttu on perekonnaelu elamise võimalused väga ahtad), samas põhjuste tähtsus, mis tingisid vajaduse isiku vabadust vahistamisega piirata, on üldjuhul selgelt vähenenud. Nii väheneb ajapikku õigusrikkumise tähendus nii kannatanule kui ka ühiskonnale tervikuna, samuti välistab kriminaalmenetluse kulg (eeldusel et menetlus on kiire, tõhus ja õiglane) selle edenedes võimalusi kuritegude toimepanemiseks, mis ründavad kriminaalmenetlust (nt karistusseadustiku (KarS) §-des 316 ja 322 sätestatud kuriteod). Aktuaalseks võib jääda pakkumineku vältimise vajadus, ent selle ohu realiseerumine perekonnaga suhtlemise kaudu ei ole tõenäoline. Sarnaselt perekonnaelu põhiõiguse riivega kasvab ka vahistatu paljude teiste põhiõiguste riive ajas sedamööda, kui kaua on isik vahi all.
2. Vanglakaristusega karistatud süüdimõistetu vanglas kinnipidamise eesmärgiks on tulenevalt

§ 6

lõikest 1 ennekõike kinnipeetava suunamine õiguskuulekale teele ja ka õiguskorra kaitsmine. Positiivsete kontaktide säilitamine (sh nt kohtumine perekonnaliikmetega) aitab taasühiskonnastumisele tõhusalt kaasa. Vahi all pidamise eesmärgid aga seonduvad ennekõike kriminaalmenetluse, mille raames isik vahi alla on võetud, huvidega (pakkumineku ja uute kuritegude toimepanemise vältimine) ja seda on õigesti rõhutanud oma otsuses ka ringkonnakohus (punktis 13). Seepärast peaks ka pikaajalise vahi all pidamisega kaasneva põhiõiguste riive lahendama eelkõige kriminaalmenetluslike vahenditega (vabastama isiku vahi alt, valima muu tõkendi vms). 20. Seadusandjal on mõne põhiõiguse tagamiseks vajalikku materiaalõigust ja menetlust võimalik sätestada vägagi erinevalt ning seega on ka vahistatu põhiõigust perekonnaelule võimalik kaitsta mitmel eri moel. Üheks ning ilmselt lihtsamaks võimaluseks on sätestada teatud aja vahi all viibinutele õigus suhelda tihedamalt perekonnaga, kui seda võimaldab kehtiv

§ 94lühiajaliste kokkusaamiste näol.

Justiitsminister 21. Justiitsministri hinnangul on

§ 94lõige 1 põhiseadusega kooskõlas.

Vahistatutel pikaajaliste kokkusaamiste keelamine on mõistlik, vajalik ja proportsionaalne.

1. Vahistamise kui tõkendi kohaldamisel arvestatakse KrMS § 127 lõike 1 kohaselt kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise või võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. Sellest sättest nähtub selgelt, et kohus peab arvestama vahistatava perekonnaelu võimalikku riivet kohe tõkendi kohaldamise otsustamisel.
2. Vahistamisega põhjustatud perekonnaelu riivet saab vähendada eelkõige vahistamiste võimalikult vähese ja lühiajalise kohaldamise ning võimalikult kiire kriminaalmenetlusega. Kohtueelse menetluse kohta on seaduses sätestatud, et kahtlustatav või süüdistatav ei või üldjuhul vahistatud olla üle kuue kuu. Sel juhul ei saa rääkida perekonnaelu ülemäärasest kahjustamisest. Pikaajalised vahi all viibimised on pigem erand kui reegel.
3. aastal vahi alt vabanenud isikud viibisid keskmiselt vahi all 5,2 kuud. Kui kohtueelses uurimises oli keskmiseks vahistamise kestuseks 3,9 kuud, siis kohtumenetluses oli see 2,9 kuud (vt Klopets, U., Vahistamiste analüüs. Tallinn. Justiitsministeerium, 2009). Seega peaks ka vahistatute perekonnaelu kahjustamine olema minimaalne.
4. Vahi all pidamist on võimalik vaidlustada, vahi all pidamist peab menetleja ka ise kontrollima. Kui kohtu arvates on vahi all pidamine muutunud ebaproportsionaalseks, tuleb vahi all pidamine lõpetada, vajadusel asendada see mõne muu tõkendiga. Kui vahi all pidamise alus on ära langenud, tuleb isik KrMS § 131 lõike 5 järgi vabastada viivitamatult. Kui kohus leiab, et vahi all pidamine on jätkuvalt põhjendatud, siis arvestab ta seejuures ka tagajärjega, milleks on perekonnaga kokkusaamise võimaluste piiramine.
5. Pikka aega vahi all viibivaid isikuid ei tuleks kohelda pikaajaliste kokkusaamiste õigust silmas pidades erinevalt kui lühikest aega vahi all viibivaid isikuid. See tooks kaasa probleemid võrdse kohtlemise põhimõttega. Pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamine teatud tähtaja möödumisel tähendaks ebavõrdselt kohtlemist nende vahistatute suhtes, kes on vahi all olnud lühemat aega. Kui menetluslikult peetakse vajalikuks, et pikaajaline kokkusaamine on keelatud, siis tuleb pikaajaline kokkusaamine keelata vaatamata sellele, et isik on juba pikemat aega vahi all olnud. Lähtuda tuleb sellest, kas vahi all pidamine on tervikuna põhjendatud või mitte.
6. Kahtlustataval või süüdistataval on võimalik pikaajalise kokkusaamise tulemusena suhelda oma abikaasa vahendusel võimalike tunnistajatega. Kahtlustatav või süüdistatav saab pikaajalise kokkusaamise käigus mõjutada abikaasat kas ise või teiste isikute vahendusel pöörduma tunnistajate poole. Põhiseaduse § 22 kohaselt ei tohi aga kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Seega juhul, kui kahtlustatav või süüdistatav kasutab oma lähedase abi kriminaalmenetluse takistamiseks, ei ole seaduslikult võimalik sundida seda lähedast isikut uurijale, prokurörile ja kohtule menetluse takistamist tunnistama.
7. Justiitsminister leiab, et vaatamata sellele, et apellatsioonimenetluses on kohtuistung peetud ja teatatud kohtuotsuse teatavakstegemise aeg, ei tähenda see siiski seda, et kriminaalmenetlus on lõppenud. KrMS § 337 lõike 2 punkti 2 kohaselt võib ringkonnakohus nt tühistada kohtuotsuse täies ulatuses või osaliselt ja saata kriminaalasja uuesti arutada esimese astme kohtule. Ka Riigikohus võib KrMS § 361 punkti 6 kohaselt tühistada kohtuotsuse täies ulatuses või osaliselt ja saata kriminaalasja uueks arutamiseks kohtule, kes on valesti kohaldanud materiaalõigust või oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE
8. Vangistusseaduse (RT I 2000, 58, 376) § 94 lõige 1 sätestab:

§ 94lõike 1 osas, milles see ei võimalda vahistatutele pikaajalisi kokkusaamisi.

Selles lõikes sätestamata pikaajaliste kokkusaamiste võimalusest tuleneb, et pikaajalisi kokkusaamisi ei ole vahistatute jaoks ette nähtud. Just see säte takistas halduskohtul vahistatu M. V. kaebuse rahuldamist. Selle sätte põhiseadusega vastuolu korral oleks M. V. kaebust olnud võimalik rahuldada ehk oleks olnud võimalik otsustada teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral.

1. Kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks on kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus (PSJKS § 14 lõike 2 esimene lause). Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (alates Riigikohtu üldkogu (RKÜK)
2. detsembri
3. a otsusest asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10). Asjassepuutuvust on Riigikohus sisustanud järgmiselt: "Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral." (Esimesena RKÜK
4. oktoobri
5. a otsuses asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15.)
6. Ringkonnakohtu ees seisnud vaidlus sai alguse sellest, et Tallinna Vangla keeldus M. V.le lubamast pikaajalist kokkusaamist tema abikaasaga esiteks
7. aprillil 2009 – pärast istungit Tallinna Ringkonnakohtus, kuid enne asjas otsuse tegemist. Teist korda taotles M. V. kokkusaamist
8. augustil
10. juulil 2009 oli jõustunud M. V. suhtes süüdimõistev otsus, kuid vahistatu staatusest kinnipeetava staatusesse viidi ta alles
11. augustil 2009, mil Tallinna Vanglasse jõudis Harju Maakohtu teatis kohtuotsuse jõustumise kohta ja tehti kanne Riiklikku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrisse (

§ 51lõike 1 punktid 2 ja 4).

33. Eelvangistuses viibiv vahistatu allutatakse seaduses toodud piirangutele (

§ 41lõike 2 esimene lause).

Seejuures kohaldatakse eelvangistuse suhtes kinnipeetavale ehk vanglas vangistust kandvale süüdimõistetule kohaldatavaid sätteid koos eelvangistust reguleerivates sätetes sisalduvate erisustega (

§ 90lõige 1).

Eelvangistust puudutavad sätted sisalduvad paragrahvis "Vahistatu kokkusaamised" (

§ 94

). Seetõttu ei saa vahistatu suhtes kohaldada kinnipeetava kokkusaamisi reguleerivaid sätteid, mis on eelvangistust reguleerivate sätete suhtes üldsätted.

§ 94

on pealkirjastatud "Vahistatu kokkusaamised" ja on selle kohaselt mõeldud reguleerima kõiki kokkusaamiste liike – nii lühiajalisi kui ka pikaajalisi. Vahistatu kokkusaamised on selles sättes ammendavalt reguleeritud. Kuna pikaajalisi kokkusaamisi selles sättes ei mainita, siis ei ole vahistatul nendeks kokkusaamisteks õigust. 34.

§-s 94 sisalduv vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine on "seaduses toodud piirang", millele on vahistatu vabadus allutatud

§ 41

lõike 2 esimese lause mõttes.

§ 94

sätestab seega pikaajalistele kokkusaamistele "konkreetse piirangu"

§ 41lõike 2 teise lause mõttes.

Seetõttu ei ole vanglal võimalik vahistatule pikaajalisi kokkusaamisi keelata või lubada neid

§ 41lõike 2 teises lauses antud kaalutlusõiguse alusel.

35. Eelnevat arvestades tuleb

§ 94lõiget 1 tõlgendada nõnda, et see keelab vahistatule pikaajalised kokkusaamised.

Seega ei tähenda pikaajaliste kokkusaamiste sõnaselge nimetamata jätmine, et see küsimus oleks reguleerimata ja tegemist oleks õigustloova akti andmata jätmisega.

§ 94

ülejäänud lõiked reguleerivad kohtumisi konsulaartöötajaga ja lühiajaliste kokkusaamiste korda. Neis sätestamata võimalustest ei tulene otseselt mingeid keelde, mistõttu ei saa neid norme asjassepuutuvaks lugeda. Sama on varem leidnud Riigikohtu halduskolleegium (Riigikohtu halduskolleegiumi (RKHK) 19. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-09, punkt 17). 36. Tallinna Ringkonnakohus tõlgendas järelikult

§ 94

õigesti, leides, et just see säte ei anna vahistatule õigust pikaajalisteks kokkusaamisteks.

1. Ülaltoodust lähtuvalt ei ole kahtlust, et M. V. oli vahistatu Tallinna Vangla
2. aprilli 2009 otsuse tegemise ajal ning

§ 94lõige 1 on selles osas asjassepuutuv säte.

II 38.

§ 94lõige 1 on asjassepuutuv säte ka Tallinna Vangla 21.

augusti

1. a pikaajalise kokkusaamise lubamisest keeldumise otsuse tegemisel, kuna M. V.le kohaldati ka sel ajal vahistatu režiimi.
2. M. V.u peeti eeluurimiseks kinni alates
3. jaanuarist
4. Süüdimõistev kohtuotsus jõustus
5. juulil 2009, kuna Riigikohus ei võtnud tema kassatsiooni menetlusse. Seejuures tuleb aga rõhutada, et vangistusseaduse mõttes ei tähenda süüdimõistva kohtuotsuse jõustumine seda, et vahistatu –

§ 4

kohaselt isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas – muutuks automaatselt kinnipeetavaks.

1. Kohtuotsuse jõustumise tõttu sai M. V.d käsitada alates
2. juulist 2009 süüdiolevana temale omistatud kuritegudes. Seejuures oli M. V.le

§ 4

vahistatu definitsiooni kohaselt tõkendina kohaldatud vahistamist, st eelvangistust kinnises vanglas. Erinevalt eelvangistuses viibivast vahistatust on kinnipeetav vanglas vangistust kandev süüdimõistetu (

§ 2

). Kinnipeetavaga on tegu juhul, kui isiku suhtes on esiteks jõustunud süüdimõistev ja teda vangistusega karistav kohtuotsus ning teiseks kannab isik vanglas vangistust. M. V. suhtes oli 20. juulil 2009 jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, kuid temale mõistetud karistus ei olnud teistkordse pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamise ajal veel täitmisele pööratud. KrMS § 411 lõige 4 sätestab, et kohtulahendi täitmisele pööramise korral saadab maakohus või justiitsministri määratud riigiasutus selle ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele; ärakirjale teeb kohus märke kohtuotsuse või -määruse jõustumise kohta. Ka

§ 13

viitab kinnipeetava staatusesse viimisega seotud formaalsetele toimingutele – isik võetakse vanglasse vastu jõustunud kohtuotsuse või -määruse ärakirja ning isikut tõendavate dokumentide alusel. Jõustunud kohtuotsus ja teatis kohtuotsuse jõustumise kohta kuuluvad kinnipeetava isikliku toimiku esimesesse osasse (vangla sisekorraeeskirja § 28 lõike 2 punktid 1–2).

1. Seetõttu kohaldati M. V.le ka pärast süüdimõistmist
2. juulil 2009 kuni
3. augustil 2009 kinnipeetava staatusesse viimiseni edasi eelvangistuses viibiva vahistatu režiimi. Ta esitas
4. juulil 2009 vanglale abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks taotluse, mille Tallinna Vangla jättis kolm nädalat hiljem,
5. augustil 2009 rahuldamata. Keeldumist motiveeriti taotleja vahistatu staatusega. III 42.

§ 94

lõikes 1 vahistatutele pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine mõjutab ebasoodsalt ehk riivab PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatust

1. PS § 26 näeb ette õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. Tegemist on kahe iseseisva õigushüvega, mille kaitsealad võivad osaliselt kattuda. Seejuures on isikuliselt kaitsealalt tegemist kõigi- ja igaüheõigustega, esemeliselt kaitsealalt hõlmab perekonnaelu perekonnaliikmete suhete eri tahke, eelkõige õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ja sotsiaalseid vajadusi. Riigikohtu määratluse järgi "on pereliikmetel õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja ülemääraseid takistusi pereliikmete kooselule" (RKHK
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-3-1-45-05, punkt 16). Seega tähendab PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatus muu hulgas õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses.
4. Vahistamine tähendab mingiks ajaks kogu elukorralduse allutamist vanglale ja see piirab seetõttu väga mitmete põhiõiguste kasutamist, seal hulgas ka perekonnaelu puutumatust. Perekonnaelu puutumatusesse sekkumine on seejuures olemuslikult osa vahistatu staatusest. Asjas Messina nr 2 (Messina vs. Itaalia nr 2,
5. septembri
6. a otsus, taotlus nr 25498/94, punkt 61) leidis ka Euroopa Inimõiguste Kohus, et igasugune kinnipidamine, ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (inimõiguste konventsioon) artikli 5 valguses õiguspärane kinnipidamine, toob kaasa pere- ja eraelu piirangud. Euroopa Inimõiguste Kohus on täpsemalt leidnud, et kokkusaamiste arvu, kestust ja järelevalvet reguleerides riivab riik isikute õigust inimõiguste konventsiooni artiklis 8 sätestatud era- ja perekonnaelu puutumatusele (Moiseyev vs. Venemaa,
7. oktoobri
8. a otsus, taotlus nr 62936/00, punkt 246; Ciorap vs. Moldova,
9. juuni
10. a otsus, taotlus nr 12066/02, punkt 111).
11. Kokkuvõtlikult on praeguses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas küsimus selles, kas vahistamise raames on põhjendatud riivata perekonnaelu puutumatust nõnda, et lubatud ei ole pikaajalised kokkusaamised. IV 46.

§ 94

lõige 1, nägemata vahistatule ette võimalust pikaajaliseks kokkusaamiseks, sekkub PS §-s 26 tagatud õigusesse perekonnaelu puutumatusele kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärkidel. Need eesmärgid on PS § 26 teise lause kohaselt perekonnaelu puutumatuse riivena lubatud.

1. Riigivõimu sekkumine kaebuse esitaja PS §-s 26 sätestatud õigusesse perekonnaelu puutumatusele ei tähenda veel selle õiguse rikkumist. Põhiõigust riivav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi (RKPJK)
2. juuni
3. a otsus asjas nr 3-4-1-5-05, punkt 7).
4. Vangistusseaduse § 94 lõige 1 on formaalselt põhiseaduspärane.
5. PS §-ga 26 tagatud igaühe õigusesse perekonnaelu puutumatusele võivad riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud sekkuda seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks (materiaalsed erinõuded). PS § 26 teises lauses on tegemist kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mis juhul on perekonnaelu riive õiguspärasus sõltuvuses kitsendavatest, sättes üldjuhul ammendavalt loetletud eeldustest. Sättes loetletud mõistete avar tõlgendus on samas lubanud paigutada mõne loetletud põhjuse alla erinevaid piirangupõhjuseid (vt nt RKPJK
6. mai
7. a otsus asjas nr 3-4-1-6-01, punkt 18). 50.

§ 94

lõige 1 ei näe vahistatule pikaajalise kokkusaamise võimalust ette selleks, et selgitada välja oletatava õigusrikkuja toimepandu, tuua ta kohtu ette ning kindlustada õigusemõistmine. Ka vangistusseaduse eelnõu (SE 103) seletuskirja kohaselt erineb vahistatute kokkusaamiste regulatsioon kinnipeetavate vastavast regulatsioonist eeluurimise käigu tagamise vajaduse tõttu. Õigusemõistmise huviks on vältida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ning jätkuvat kuritegude toimepanemist, sh tõendite hävitamist, muutmist ning võltsimist ja tunnistajate mõjutamist. Mainitud eesmärgid on PS § 26 teises lauses loetletud sekkumisvõimalusteks avaliku korra ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks ja kurjategija tabamiseks ning seega PS § 26 riive legitiimseteks eesmärkideks.

1. Sarnaselt leidis ringkonnakohus, et pikaajaliste kokkusaamiste piirangu eesmärk seisneb huvis tagada tõe väljaselgitamine kriminaalmenetluses ja õigusemõistmisel (otsuse punkt 13). Ka Riigikogu arvates on riive eesmärgiks teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse ning uute kuritegude ärahoidmine. V
2. Mõõdukuse hindamisel eristab kolleegium pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamist vahistatutele kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni ja mittevõimaldamist pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist isikule, keda ei ole veel üle viidud kinnipeetava staatusesse ja kellele kohaldatakse jätkuvalt vahistatu režiimi.

§ 94

lõike 1 vahistatu perekonnaelu puutumatuse riive põhiseaduslikku õigustatust kaalub kolleegium seetõttu eraldi M. V. suhtes süüdimõistva otsuse jõustumise järel tehtud teise pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamise otsuse puhul (VI).

1. Kolleegium leiab, et kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni on pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine küll intensiivne sekkumine perekonnaelu puutumatusse, kuid see on kehtestatud kaalukate kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärkide saavutamiseks. Seega on pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine mainitud eesmärkidel sobiv, vajalik ning mõõdukas PS § 26 riive.
2. Euroopa inimõiguste konventsioon on Riigikogu ratifitseeritud välisleping, mis on Eesti õiguskorra lahutamatu osa ja millel on PS § 123 lõikest 2 tulenevalt prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes (vt RKÜK
3. jaanuari
4. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03, punkt 31). Seetõttu tuleb kontrollida, kas inimõiguste konventsioon nõuab pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamist vahistatutele.
5. Euroopa Inimõiguste Kohus on konventsiooni artiklit 8 kohaldades leidnud, et sellest ei tulene kinnipeetavatele (nii vahistatutele kui ka vangistatutele) pikaajaliste kokkusaamiste õigus. Asjas Aliev vs. Ukraina (
6. aprilli
7. a otsus, taotlus nr 41220/98) leidis kohus, et artikli 8 rikkumiseks ei saa pidada seda, kui kinnipeetavale (konkreetsel juhul eluaegne vang) ei võimaldata või riigi õigusaktid ei näe ette pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega ega intiimsuhet abikaasaga (otsuse punkt 187), lisades, et ehkki paljudes Euroopa riikides võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi, ei tähenda see, et teistes riikides oleks nende võimaldamata jätmine konventsiooni artikliga 8 vastuolus (otsuse punkt 188). Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda märkis otsuses Dickson vs. Ühendkuningriik (
8. detsembri
9. a otsus, taotlus nr 44362/04, punkt 81), et rohkem kui pooled Euroopa Nõukogu riigid võimaldavad kinnipeetavatele pikaajalisi kokkusaamisi, lisades, et kohus ei tõlgenda endiselt konventsiooni nii, et see paneks liikmesriikidele kohustuse võimaldada pikaajalisi kokkusaamisi.
10. Kolleegiumi teada lubavad sarnaselt Eestiga Horvaatia, Leedu ja Tšehhi vabariik, Luksemburgi Suurhertsogiriik, Šveitsi Konföderatsiooni mitmed kantonid ja Gruusia vahistatutele vaid lühiajalisi kokkusaamisi, mille pikkus on üsna lähedane Eesti regulatsioonile (keskmiselt umbes üks tund nädalas). Samuti leidis Läti Vabariigi Konstitutsioonikohus, tuginedes peamiselt Euroopa Inimõiguste Kohtu positsioonile ning muu hulgas ka otsesõnu Eesti ja Leedu regulatsioonile, et Läti põhiseadus ei nõua vahistatutele pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamist (
11. aprilli
12. aasta otsus nr 2008-4201). Erinevalt eelnimetatutest on näiteks Kanadas, Norra Kuningriigis ja Saksamaa Liitvabariigis vahistatutele ette nähtud pikaajaliste külastuste õigus.
13. Vaid Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitusena (Rec

§ 25

lõige 2, vangla sisekorraeeskirja § 41 lõige 1) tulemusena võimalik kavandada ja korraldada enda pakkuminekut ning kuritegude toimepanemist. Kahtlustataval või süüdistataval oleks võimalik pikaajalise kokkusaamise käigus näiteks kontakteeruda oma abikaasa kaudu võimalike tunnistajatega, mõjutades abikaasat kas ise või teiste isikute vahendusel pöörduma tunnistajate – või ka hoopis kannatanute – poole ning mõjutada viimaseid kas andma valeütlusi või takistada nende ilmumist, st sooritada KarS §-des 317, 322 ning 323 keelatud isiku õiguste vastaseid süütegusid kohtueelses ja kohtumenetluses. Lisaks on pikemaajalisel kokkusaamisel mh abikaasaga võimalik paremini korraldada tõendite hävitamist, muutmist ja võltsimist, st KarS §-s 316 keelatud süütegusid. Teisalt aga ei tohi PS § 22 lõike 3 kohaselt kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Seega juhul, kui kahtlustatav või süüdistatav kasutaks kriminaalasjas õigusemõistmise takistamiseks oma lähedase abi, ei oleks seaduslikult võimalik sundida seda lähedast isikut (vt KrMS § 71 lõige 1) uurijale, prokurörile ja kohtule menetluse ja õigusemõistmises tõe tuvastamise takistamist tunnistama. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis sarnaselt kohtuasjas Messina nr 2

§ 94

lõige 1), õigus kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele (

§ 96

lõige 1) ning pakisaamisvõimalus (

§ 98

lõige 1), samuti vahistatu lühiajaline – kuni üheks päevaks – väljaviimine olulistel ja edasilükkamatutel isiklikel asjaoludel, mis nõuavad vahistatu isiklikku kohalolekut (

§ 99lõige 1).

71. Seega ei saa nõustuda ringkonnakohtuga, et

§ 94

lõige 1, mis ei võimalda vahistatutele pikaajalisi kokkusaamisi, on vastuolus PS §-s 26 sätestatud õigusega perekonna- ja eraelu puutumatusele. VI

1. Pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine isikutele, keda pole pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist veel üle viidud kinnipeetava staatusesse ja kelle suhtes kohaldatakse jätkuvalt vahistatu režiimi, on kolleegiumi hinnangul samuti põhiseaduspärane.
2. Kolleegium kaalub pikaajaliste kokkusaamiste mittelubamise põhiseaduslikkust ajavahemikul, mis jääb süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise ning vanglakaristuse täitmisele pööramise vahele.
3. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri eraldi jõustunud kohtuotsuse täitmisele pööramist juhul, kui süüdimõistetu viibib kohtumenetluse ajal vahi all (vt § 414). Kuna M. V. kassatsiooni ei võetud menetlusse, lisati kassatsioon ja Riigikohtu määrus kriminaaltoimikusse, mis tagastati
4. augustil 2009 Harju Maakohtule. Apellatsioonikohtu jõustunud kohtuotsuse pöörab täitmisele samas kriminaalasjas esimese kohtulahendi teinud maakohus (KrMS § 411 lõige 2), praegusel juhul Harju Maakohus, kes kohtulahendi täitmisele pööramiseks saatis selle ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele – Tallinna Vanglale (KrMS § 411 lõige 4). Kriminaalasjas kas apellatsiooni või kassatsiooni esitamisel pööratakse süüdimõistev otsus täitmisele kriminaalasja apellatsiooni- või kassatsioonikohtust tagastamisest alates kolme päeva jooksul (KrMS § 412 lõige 2). Riigi- ja ringkonnakohtust kriminaalasja tagastamiseks ei ole eraldi tähtaega ette nähtud (vt KrMS § 412 lõige 2), kuid oleks otstarbekas see siiski sätestada.
5. Seega on põhimõtteliselt võimalik ka juhul, kui riigiasutused tegutsevad seaduses ettenähtud piirides, viivitus jõustunud kohtuotsuse täitmisele pööramisel mh isikute suhtes, kellele kohaldatakse edasi vahistatu režiimi. Eeldatavasti ei ole ajavahemik süüdimõistva ja isikut vangistusega karistava kohtuotsuse jõustumise ning vanglakaristuse täitmisele pööramise vahel tavajuhul pikk. M. V.l oli selleks ajavahemikuks
6. juuli 2009 kuni
7. august 2009, st ligi 40 päeva. Kolleegiumi arvates tuleb aga eristada õigustloovate aktide põhiseaduslikkust ning riigiasutuste tegutsemise seaduslikkust ja mõistlikkust, mille hindamiseks on esimesel juhul lõplik pädevus Riigikohtul ja teisel juhul halduskohtutel.
8. Pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kinnipeetava staatusesse üleviimata isikutele, kellele kohaldatakse jätkuvalt vahistatu režiimi, ei ole pikaajaliste kokkusaamiste keelu eesmärkideks enam selles asjas kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise vältimine. Selles olukorras on pikaajaliste kokkusaamiste mittelubamise legitiimseteks, PS § 26 teisele lausele vastavateks eesmärkideks avaliku korra ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitse vanglas, samuti kuritegude tõkestamine. Pikaajaliste kokkusaamiste mittelubamisega ülalmainitud isikutele soovitakse vältida vanglas pikaajalisest kokkusaamisest potentsiaalselt lähtuvat ohtu avalikule korrale ning teistele isikutele, samuti tõkestada võimalikke kuritegusid.
9. Süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise järel kinnipeetava staatusesse veel üleviimata isikutele, kellele kohaldatakse jätkuvalt vahistatu režiimi, pikaajaliste kokkusaamiste mittelubamine on vanglas avaliku korra ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitse, samuti kuritegude tõkestamise eesmärkidel sobiv ja vajalik abinõu.
10. Nimelt hindab isiku paigutamise otsustav vangla (justiitsministri
11. märtsi
12. a määruse nr 9 "Täitmisplaan" – täitmisplaan – § 2 lõige 1) kahe nädala jooksul pärast süüdimõistva ja vangistusega karistava kohtuotsuse jõustumist esmaselt isikuga seotud riske (justiitsministri
13. mai
14. a määruse nr 21 "Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend" – ITK koostamise juhend – § 2) ning arvestab otsuse täitmisele pööramisel isiku vanglasse paigutamise otsustamisel mh isiku iseloomuomadusi (

§ 11lõige 1).

Valik, millisesse vanglasse paigutatakse vahistatu, sõltub asja arutava kohtu asukohast (täitmisplaani § 3). Seevastu otsus, millises vanglas hakkab kinnipeetav vanglakaristust kandma, sõltub tema elukohast või/ja kuriteo liigist, karistuse pikkusest või tema ohtlikkusest ja retsidiivsusriskist, kutsehariduse omandamisest, sõltuvushäirest, vanusest või soost (täitmisplaani § 5 ja § 6 lõige 2). 79. Süüdimõistva ja vangistusega karistava kohtuotsuse täitmisele pööramise järel läbib isik, kellele seni kohaldati vahistatu režiimi, vangla vastuvõtuosakonna. Seal tehakse kindlaks kinnipeetava eluloolised andmed, määratakse tema sotsiaalpsühholoogiline prognoos ja selgitatakse välja muud andmed, mis on vajalikud kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamiseks (

§ 14lõige 3).

Ka vastuvõtuosakonnas viibides ei võimaldata senisele vahistatule pikaajalisi kokkusaamisi (

§ 25lõige 3), kuid menetletakse sellekohaseid taotlusi.

Kinnipeetava vastuvõtuosakonnas viibimise aeg ei tohi seejuures ületada kolme kuud (

§ 14lõige 4).

80. Vahistatu puhul – erinevalt kinnipeetavast – ei koguta ka teda ja tema vanglaväliseid suhteid iseloomustavaid muid andmeid (vt vangla sisekorraeeskirja § 28 lõige 4,

§ 91lõige 1 ja § 17 lõige 2).

Kinnipeetava isiklikku toimikusse (

§ 17

lõige 1) aga lisatakse individuaalne täitmiskava, mis koostatakse neile kinnipeetavaile, kelle reaalselt kandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühte aastat (

§ 16lõige 1).

Individuaalne täitmiskava on kinnipeetava karistuse täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise graafik (ITK koostamise juhendi § 1 lõige 1), ja mis peab ITK koostamise juhendi § 1 lõike 3 punktide 5-7 kohaselt mh sisaldama andmeid kinnipeetava ohtlikkuse ja ohustatuse kohta vabanedes; teavet kinnipeetava isikuomadustest ja käitumisest tulenevate riskide kohta; tegevusi riskide maandamiseks ja tegevuste graafikut. ITK koostamise juhendi § 2 kohaselt koosneb täitmiskava koostamise protsess kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamisest, täitmiskava koostamisest, selle kinnitamisest ning kinnipeetava poolt allakirjutamisest. Individuaalne täitmiskava koostatakse hiljemalt nelja nädala jooksul pärast vanglasisest paigutamist. Seejuures ei või esialgse riskihindamise algatamisest kuni täitmiskava kinnitamiseni kuluv aeg ületada kahte kuud, samas ei arvestata riskihindamise ja vanglasisese paigutamise vahelist aega täitmiskava koostamise aja sisse. (Vt ITK koostamise juhendi § 2.)

1. Seega on vahistatu puhul hindamata temast lähtuvad riskid avalikule korrale ning teistele isikutele, samuti tema üldine ohtlikkus, sh oht uute kuritegude sooritamiseks. Sellises olukorras, kus veel on teadmata jätkuvalt vahistatu režiimis viibiva isiku ohtlikkus, aitab veel kinnipeetava staatusesse viimata isikutele pikaajaliste kokkusaamiste mittelubamine kaasa vanglas avaliku korra normaalsele toimimisele ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitsele, samuti kuritegude tõkestamisele. Mainitud eesmärkide saavutamiseks puuduvad sama efektiivsed meetmed kui pikaajaliste kokkusaamiste keelamine. Näiteks ei asendaks seda vangla direktori määratud vanglateenistuja igakordne kaalutlusotsus pikaajalise kokkusaamise taotluse lahendamisel.
2. Kuivõrd üldjuhul pole ajavahemik süüdimõistva ja isikut vangistusega karistava kohtuotsuse jõustumise ning vanglakaristuse täitmisele pööramise vahel liiga pikk, tagatud on muud suhtlusvõimalused perekonnaga (vt otsuse punkti 70) ning pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamist õigustavad olulised, vanglas avaliku korra ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitse, samuti kuritegude tõkestamise huvid, ei ole sekkumine PS §-ga 26 tagatud igaühe õigusesse perekonnaelu puutumatusele ebamõõdukas.
3. Ülaltoodust tulenevalt jätab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu taotluse tunnistada

§ 94

lõige 1 põhiseadusega vastuolus olevaks PSJKS § 15 lõike 1 punkti 6 alusel rahuldamata. Märt Rask, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Jüri Põld