3-4-1-9-10

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusele asjas nr 3-4-1-9-10

1. Olen seisukohal, et regulatsioon, mis ilma kaalutlusõiguseta välistab pikemat aega vahi all olnud isikule pikaajalise kokkusaamise võimaluse, on ebaproportsionaalne (mittevajalik) sekkumine põhiseaduse §-ga 26 tagatud õigusesse perekonnaellu. Erinevalt kolleegiumi enamusest ei näe ma selliseid ohte, mis õigustaksid kriminaalmenetluse ajaks vahistatutele pikaajalise kokkusaamise täielikku keelamist. Ohud kriminaalmenetlusele oleksid välditavad, kui kriminaalasja menetlejal oleks võimalik kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 lg 1 p 1, mille järgi menetleja võib määrusega piirata või täielikult keelata kahtlustatava või süüdistatava pikaajalise kokkusaamise õigust. Mõeldav oleks ka regulatsioon, mille kohaselt kriminaalasja menetlejal oleks igal üksikul juhtumil õigus vahistatu taotluse alusel otsustada, kas lubada või keelata pikaajalist kokkusaamist. Mõistagi peaks lõplikuks otsustajaks olema vangla direktor või selleks volitatud muu isik, sõltumata sellest, millise pikaajalise kokkusaamise lubamise võimaliku variandi seadusandja valib. Märgin, et seadusandja ongi KrMS § 1431 lg 1 p 1 kehtestamisel lähtunud sellest, et vahistatul on pikaajalise kokkusaamise õigus ning kriminaalasja menetleja suudab kaalumise teel vältida ohte, mis kaasnevad kriminaalmenetlusele pikaajalise kokkusaamise võimaldamisega. Probleem on nähtavasti tekkinud sellest, et vangistusseaduse vastuvõtmisel unustati KrMS § 1431 lg 1 p 1 olemasolu.
2. Pean põhiseaduse vastaseks ka pikaajalise kokkusaamise keelu jätkumist isikule, kes pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist jääb mingil põhjusel ebanormaalselt pikaks ajaks vahistatu staatusesse. Ma ei suuda leida sellisele keelule õigustust.
3. Põhiseaduspäraseks pean kolleegiumi otsuse VI osas toodud põhjendustel pikaajalise kokkusaamise keeldu kinnipeetavatele, kes viibivad vangla vastuvõtuosakonnas. Need põhjendused pole aga minu arvates praeguses asjas asjassepuutuvad.
4. Mis puutub M. V.u, siis tema oli vahistatu staatuses enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist erakordselt pikka aega. M. V. jäi ka vahistatu staatusesse erakordselt pikaks ajaks pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Ta jäi vahistatuks ligi 40 päevaks pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. M. V. ei olnud viimatinimetatud perioodil vangla vastuvõtuosakonnas, kus vangistusseaduse § 25 lg 3 järgi on pikaajalised kokkusaamised keelatud. KrMS § 412 lg 2 järgi tuleb süüdimõistev kohtuotsus täitmisele pöörata kolme päeva jooksul alates selle jõustumisest või kriminaalasja apellatsiooni- või kassatsioonikohtust tagastamisest. On tõsi, et Riigikohtust ja ringkonnakohtust kriminaalasja tagastamiseks pole eraldi tähtaega ette nähtud. See ei saa aga muuta õiguspäraseks vahistatu staatuse ebanormaalselt pikka jätkumist pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Selline pikaajaline vahistatu staatuse jätkumine on minu jaoks ilmselgelt õigusvastane. Õigusvastane oli M. V. vahistatu staatuse jätkumine pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist seepärast, et süüdimõistvat kohtuotsust ei tagastatud Riigikohtust mõistliku aja jooksul. Otsuse VI osas arutletakse selle üle, kas pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist vahistatu staatusesse jäänud isiku suhtes kehtiv pikaajalise kokkusaamise keelul on legitiimsed eesmärgid ja kas see keeld on proportsionaalne (punkt 76 ja järgmised punktid). Mina sel teemal ei arutleks. Ma ei mõista, kuidas saab olla põhiseaduspärane pikaajalist kokkusaamist lubav või keelav regulatsioon, mis lähtub eeldusest, et isik on ebaseaduslikult vahi all. Või teisisõnu, põhiseaduspäraselt pole võimalik kehtestada õiguslikku regulatsiooni selleks, et võimaldada ebaseaduslikus vahi all viibivale isikule pikaajalist kokkusaamist lubavat või keelavat regulatsiooni; pikaajalise kokkusaamise regulatsiooni pole põhiseaduspärane üles ehitada sellele, et isik on vahistatu staatuses ebaseaduslikult. Seadusandja pole õigusvastaselt pika vahistatu staatuse jätkumise juhuks pikaajalise kokkusaamise keeldu kehtestanudki. Seadusandja on lähtunud sellest, et isik viiakse pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kiiresti vangla vastuvõtuosakonda, kus pikaajalised kokkusaamised on keelatud.