Obsah (18)

§ 758§ 1045§ 127§ 128§ 130§ 770§ 762§ 766§ 621§ 759§ 1044§ 1043§ 101§ 100§ 134§ 103§ 104§ 1050

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

§ 758lg 1 mõttes, st asjas tuleb kohaldada lepinguõigust reguleerivaid sätteid.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja tegi kõik endast sõltuva hageja haiguse väljaselgitamisel ja ravi määramisel ning kas kostja tegevus põhjustas hagejale mittevaralise kahju. Võlaõigusseaduse (

) § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahju tekitamisega ja seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kahjude hüvitamise kohustus väljaspool lepingulisi suhteid tekib siis, kui rikutakse mingit üldist kehtivat hoolsusnormi. Tehakse midagi, mis ei ole lubatud, või jäetakse tegemata midagi sellist, milleks ollakse kohustatud. Deliktivastutuse tekkimise ainsaks aluseks on kohustuslike õigusnormide rikkumine. Vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu: kannatanul on seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tõttu tekkinud kahju; kahju tekkimise põhjuseks on kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; kahju tekitati õigusvastaselt; kahju tekitati süüliselt, s.o kas tahtlikult või hooletuse tõttu.

§ 127

lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb lähtuda põhimõttest conditio sine qua non, st ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud. Hüvitatav kahju võib

§ 128

lg 1 järgi olla varaline või mittevaraline ning isiku tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb maksta talle

§ 130

lg 2 järgi kahju hüvitamiseks mõistlik rahasumma.

§ 770

lg 1 järgi vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja temalt nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest.

§ 762

järgi peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine tähendab raviviga. Arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemine tähendab vastuse leidmist küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst. Kui ravivõtet kasutanud arsti tegutsemise kvaliteet oli madalam kui vastava eriala haritud ja kogenud arsti oma, võis tegemist olla raviveaga. Haritud ja kogenud arsti kriteerium ei tähenda, et arstiteaduse üldine tase võrdub ülikooli professori või oma valdkonna tippspetsialisti tasemele. Tervishoiuameti Arstiabi Kvaliteedi Ekspertkomisjoni koosoleku protokolli (I kd, tl 26-27) kohaselt oli tegemist kostja patoloogi eksimusega, kuid kuna patoloog lähtub histoloogilisel uuringul kliinilisest diagnoosist, ei olnud tal alust oletada põistangpaelussi esinemist kõnealusel patsiendil. Maksatsüstist võetud histoloogilise uuringu preparaatides polnud põistangpaelussi esinemisele üheselt viitavat tüüpilist/eriomast leidu. Tervishoiuameti Arstiabi Kvaliteedi Ekspertkomisjon leidis, et tagantjärele võib ainult oletada, et latentses faasis parasiidi tsüst võis kopsus olla juba

1. aasta septembris, kuid jäi tuvastamata, kuna arstid ei teinud kopsude röntgenoloogilist uuringut. Isiku komisjonilise ekspertiisi teinud eksperdid leidsid, et terviseteenuse osutajad lähtusid hageja ravi määramisel temal esinenud kaebustest ja kliinilisest leiust. Täiendava ekspertiisi tegemisel (II kd, tl 112-113) leidsid eksperdid, et operatsiooni käigus eemaldatud tsüsti morfoloogiat hinnanud patoloog oleks pidanud oma töös vajalikku hoolsust järgides ehhinokokoosi diagnoosima, kuid võttes arvesse, et tsüsti patohistoloogiline uuring tehti pärast selle eemaldamist operatsiooni teel, ei saanud ehhinokokoosi diagnoosimine ega diagnoosimata jätmine enam mõjutada senist ravi kulgu. Seega, sõltumata sellest, kas patoloog oleks diagnoosinud ehhinokokoosi või mitte, ei oleks see saanud mõjutada hageja senist haiguse kulgu. Õige ei ole hageja väide, et kui patoloog oleks olnud hoolsam, oleks hagejale tagatud õige ravi, mis oleks välistanud edasised kannatused. Lepingu täitmise hindamisel ei saa tagantjärele aluseks võtta tervishoiuteenuse osutamise lõpptulemust. Ükski meditsiiniline operatsioon ei taga 100% õnnestumist ka siis, kui seda teevad kvalifitseeritud meditsiinitöötajad oma erialaseid teadmisi, oskusi ja kogemusi rakendades ja vajalikku hoolsust järgides. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et tsüstide moodustumise ehk põite kasvukiirus on 20–30 aastat. Kuna tsüstid moodustuvad väga pika aja jooksul, on haiguse selles faasis, kus tsüstid hakkavad aktiivselt moodustuma, nende edasine tekkimine haiguse loomulik kulg. Haigus võib kulgeda aastaid asümpomaatiliselt või avalduda mittespetsiifiliste vaevustena. Seega ei saa väita, et ravi varem alustamine oleks välistanud tsüstide edasise moodustumise ja nende opereerimise. Ekspertiisist ja kohtule esitatud ravidokumentidest ei nähtu, et hagejale
2. septembril 2005 tehtud operatsioon põhjustas tüsistusi. Samuti on eksperdid seisukohal, et ehhinokokoosi levik organismis ei olnud seotud
3. septembril 2005 tehtud operatsiooniga ja laparoskoopiline operatsioon ei saanud põhjustada uute tsüstide teket. Ka Venemaa Teadusliku Kirurgiakeskuse epikriis (I kd, tl 9-12) ega muud tõendid (I kd, tl 13-20) ei sisalda informatsiooni, et tegemist oli kostja operatsioonist tekkinud komplikatsioonidega. Üksnes asjaolu, et tervishoiuteenuse osutamisega kaasnesid patsiendile negatiivsed tagajärjed, ei ole argument, väitmaks, et tegemist oli mittenõuetekohaselt osutatud teenusega. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu kui käsunduslepingu puhul ei ole üldjuhul oluline mitte niivõrd konkreetse tulemuse saavutamine nagu töövõtulepingu puhul, vaid tulemusele viiva protsessi reguleerimine, mis on sätestatud ka

§ 766

lg-s 2, mille kohaselt ei tohi tervishoiuteenuse osutaja üldjuhul lubada operatsiooni edukust, kuid peab osutama teenuse

§ 762järgi arstiteaduse üldisele tasemele vastavalt.

Käsundisaajal on kohustus teha kõik mõistlikult võimalik, et saavutada käsundiandja soovitud tulemus, seega on oluline käsundisaaja hoolsuskohustuse täitmine. Hoolsuskohustuse määra hindamisel tuleb kohtu arvates lähtuda

§-s 762 sätestatust, mis määratleb tervishoiuteenuse minimaalse tasemena arstiteaduse üldise taseme tervishoiuteenuse osutamise ajal.

§ 621

lg 1 reguleerib käsundiandja juhiste järgimist, selle teine lause sätestab, et kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, siis ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste kohta. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et talle määrati vale diagnoos. Hagejal on õigus käia mitmete arstide konsultatsioonidel ja ravil, kuid see ei anna alust arvata, et kostja diagnoos oli vale. Asjaolu, et hagejal diagnoositud haiguse raviks on mitu võimalikku raviviisi, ei tähenda, et kostja määratud ravi oli ebaõige. Ka eksperdid on seisukohal, et laparoskoopiline operatsioon on maksatsüsti eemaldamise puhul valikmeetodiks, mis on võrreldes laparotoomiaga vähem traumeeriv. Eksperdid kinnitasid, et tsüsti kirurgiline eemaldamine oli sobivaim ravimeetod ning laparoskoopilise operatsiooni asemel ei oleks olnud nõutav muu kirurgilise meetodi valik. Hageja kahtlused ei anna alust väita, et kostja tegevus oli hooletu ja kostja ei selgitanud välja hageja haigust ega määranud sellele vastavat ravi, ning sellega on tekkinud hagejale tervisekahjustusi. Kuna kostja kohustuse rikkumine tervishoiuteenuse osutamisel ei ole tõendatud, ei vastuta kostja hagejale väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju eest. Hagejale tervisekahju tekkimine ei ole põhjuslikus seoses kostja tehtud operatsiooniga. Seega ei ole täidetud

§ 127lg-s 4 sätestatud kahju hüvitamise eeldus.

Samuti puudub kostja süü. Hageja ei ole tõendanud, et kostja osutatud tervishoiuteenus ei vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja et kostja ei osutanud tavalise oodatava hoolega teenust.

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kohtuotsuses sisalduvad järeldused ei ole kooskõlas kogutud tõenditega ja on olulises osas põhjendamata.
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. septembri
5. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, nõustudes TsMS § 654 lg 6 alusel täielikult maakohtu põhjendustega. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole asjas esitatud tõenditega kooskõlas hageja käsitus, et kui patoloog poleks eksinud ja oleks olnud hoolsam, oleks hagejale õige diagnoosi panemisel tagatud õige ravi, mis oleks välistanud edasised kannatused, sh operatsioonid. Hageja ei ole viidanud kaebuses ühelegi tõendile, mis tema väidet kinnitaks. Ekspertiisiakti nr 5 p-de 7 ja 8 kohaselt ei nähtu ekspertiisiks esitatud ravidokumentidest, et hagejale
6. septembril 2005 tehtud operatsioon oleks põhjustanud mingeid tüsistusi. Ehhinokokoosi levik organismis on tingitud haigusele omasest kulust ega ole seotud selle operatsiooniga (I kd, tl 139). Patoloogi arvamus, mis anti pärast operatsiooni viimase käigus võetud preparaadi kohta, ei saanud kuidagi tagasiulatuvalt mõjutada enam haiguse esialgset diagnoosi ja valitud raviviisi. Eksperdid on kinnitanud, et igal juhul oli sobivaim ravimeetod tsüsti kirurgiline eemaldamine (I kd, tl 139; II kd, tl 113). Seega on asjas tuvastatud, et kostja tehtud maksatsüsti operatsioon oli õige ravimeetod ka ehhinokokoosist põhjustatud maksatsüsti korral. Haiguse edasine levik organismis ei sõltunud kostja tegevusest, vaid oli iseloomulik sellele haigusele, mille vastu medikamentoosne ravi puudub. Sellist seisukohta on väljendatud ka hageja esitatud väljavõtetes vastavast meditsiinilisest kirjandusest. Ükski asjas esitatud tõend ei kinnita hageja väited selle kohta, et tal oli
7. septembril 2005 ka kopsus tsüst, mida kostja ei avastanud. Hagejal ei olnud kopsutsüsti olemasolule viitavaid haigustunnuseid. Hageja esitatud epikriisist nähtub, et hageja pidas ennast täiesti terveks kuni
8. augustini
9. Pärast seda tekkis tal oksendus ja köha koos suure hulga läbipaistva vedeliku eritumisega (I kd, tl 11). Epikriis on iseenesest läbitehtud ravijärgu kokkuvõte ja sellest ei nähtu, et kopsutsüst oli hagejal tuvastatav ka
10. septembril
11. Epikriis ei lükka ümber ekspertide arvamust. Põhjendatud ei ole hageja väide, et maakohus jättis lahendamata küsimuse, kas laparoskoopiline operatsioon oli sobilik ravi ehhinokokoosi tsüsti eemaldamiseks. Eksperdid kinnitasid, et laparoskoopiline operatsioon on maksatsüsti eemaldamise puhul valikmeetod, mis on võrreldes laparotoomiaga vähem traumeeriv (II kd, tl 113). Isiku täiendav komisjoniline ekspertiisiakt nr 1 ei ole tõendina kõlbmatu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohtute järeldused kooskõlas asjas kogutud tõenditega ning on olulises osas põhjendamata. Isiku komisjonilise ekspertiisi aktist nr 5 nähtub, et tegemist oli patoloogi eksimusega. Patoloog oleks pidanud hagejalt võetud preparaati uurides märkama ehhinokokile iseloomulikke skoolekseid. Kui patoloog oleks olnud hoolikas, oleks hagejale pandud kohe õige diagnoos ja tagatud õige ravi, mis oleks ära hoidnud hilisemad operatsioonid, kopsu tsüsti lõhkemise ja edasise parasiitide külvi kõhukoopasse. Kuna hagejal avastati ebakorrapärase kujuga tsüst, tulnuks hagejale teha täiendavad uuringud ja analüüsid, sh uurida hageja kopsu ja aju. Kohtud ei ole hageja selle väite kohta seisukohta võtnud. Laparoskoopiline operatsioon ei olnud ehhinokokoosi diagnoosiga patsiendile sobiv ravimeetod, sest vältimaks parasiitide külvi ja anafülaktilist reaktsiooni tuli vältida tsüsti lõhkemist. Kohtud ei ole põhjendanud, mille alusel asusid nad seisukohale, et kostja tehtud operatsiooni tagajärjel ei tekkinud hagejale tüsistusi. See seisukoht ei ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Asjas on ekspertide arvamuse ja teiste dokumentaalsete tõenditega tõendatud, et kostja tegevuse/tegevusetuse ja hagejal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos - kui patoloog oleks pannud õige diagnoosi, oleks uuritud ka hageja kopsu ning eemaldatud
13. aastal ka kopsu- ja sapipõietsüst, millega oleks saanud ära hoida hilisema operatsiooni käigus kopsutsüsti lõhkemise ja parasiitide külvi. Kohtud ei ole hageja väite kohta seisukohta võtnud. Haiguse õige diagnoosimise ja õigeaegse ravi korral olnuks hageja kannatused kordades väiksemad või olematud ning tema elukvaliteet teine - hagejale tehti mitmeid operatsioone, mille tagajärjel on tal eemaldatud sapipõis koos sapijuhaga ja osa maksast, kehal on armid ning toitumisel tuleb järgida dieeti.
14. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohus ei ole asja lahendades rikkunud menetlusõiguse ega materiaalõiguse normi ning Riigikohtul puudub pädevus hinnata ümber asjas kogutud tõendeid. Samas on hageja väited tõendite ebapiisava ja väära hindamise kohta ka sisuliselt alusetud, sest asjas esitatu alusel asusid kohtud õigesti seisukohale, et kostja ei saanud vältida hageja järgnevaid operatsioone. Hageja ei ole tõendanud, et kostja mittenõuetekohane tegevus põhjustas hagejale põhjendamatuid kannatusi ja sellega moraalset kahju. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
16. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostja on tekitanud hagejale diagnoosivea ja vale raviga mittevaralist kahju, mille hüvitamise eest kostja vastutab. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt rikkus kostja hagejale tervishoiuteenust osutades nii tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lg-t 1 kui ka

§ 762

, s.o ei osutanud hagejale lepingust ega seadusest tulenevatele tingimustele vastavat tervishoiuteenust, kui jättis hagejal diagnoosimata haiguse (ehhinokokoos) ja vale diagnoosi tõttu määras vale ravi. Hageja väitel kasutas kostja hagejat ravides ka vale ravimeetodit, s.o eemaldas tsüsti laparoskoopilise operatsiooni teel, kuigi hagejal esinenud haigust arvestades ei oleks tohtinud hagejat sel viisil ravida.

1. Tervishoiuteenus on TTKS § 2 lg 1 järgi tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Sotsiaalministri
2. jaanuari
3. a määrusega nr 13 kehtestatud tervishoiuteenuste loetelu § 1 p 1 järgi käsitatakse tervishoiuteenusena mh rahvusvahelises haiguste ja tervisega seotud probleemide statistilise klassifikatsiooni kümnendas väljaandes (RHK-10) loetletud haiguste diagnoosimise ja ravimisega seotud tervishoiuteenuseid. Nimetatud loetelus sisaldub ka hagejal väidetavalt õigel ajal diagnoosimata jäänud haigus ehhinokokoos (Echinococcosis [B67]), mille diagnoosimine ja ravi mahub ülalmärgitu kohaselt tervishoiuteenuse osutamise mõiste alla.
4. Üldjuhul osutatakse isikule tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel. Tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub

§ 758

lg 1 järgi üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest, sh hõlmab tervishoiuteenuse osutamine ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. Tervishoiuteenuse osutamise leping loetakse

§ 759

järgi mh sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega või tervishoiuteenuse osutamise kohustuse ülevõtmisega patsiendi nõusolekul, samuti siis, kui otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastab tema tegelikule või eeldatavale tahtele. Ülaltoodut arvestades saab kannatanu nõuda nõuetele mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, s.o lepingu alusel, kuid lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral võib tervishoiuteenuse osutaja

§ 1044

lg 3 järgi vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi (

§ 1043jj).

Seega võib olla olukord, kus kannatanu saab valida, kas ta nõuab tervishoiuteenuse osutamisega tekitatud kahju hüvitamist tervishoiuteenuse osutamise lepingu või kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel. Sellisel juhul võib kannatanu esitada oma nõuded TsMS § 370 lg 2 järgi alternatiivselt. Seejuures tähendab hageja hüvitisnõude õigusliku aluse määramine nõude kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Kui hageja ei ole oma nõuet selgelt määratlenud, peab kohus TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi eelmenetluses selgitama hageja nõuet ning juhtima tähelepanu õigussuhte võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile. Sealhulgas peab kohus tulenevalt TsMS § 370 lg-st 2 selgitama välja ka selle, kas hageja järjestab võimalikud nõude alused või jätab kohtu valida, millisel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada (vt Riigikohtu
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11).
5. Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et kostja osutas hagejale tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel. Hagis esitatud asjaoludest saab samuti järeldada, et hageja nõuab kahju hüvitamist tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest tulenevalt (I kd, tl 36). Ka maakohus tuvastas, et pooled olid sõlminud tervishoiuteenuse osutamise lepingu

§ 758

lg 1 järgi, ja märkis, et vaidlus tuleb lahendada lepingut reguleerivate sätete alusel. Sellest hoolimata kohaldas maakohus vaidlust lahendades nii tervishoiuteenuse osutamise lepingu kui ka õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätteid. Sellise materiaalõiguse normi kohaldamisega nõustus ka ringkonnakohus. Kolleegium juhib tähelepanu, et maa- ega ringkonnakohtu otsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas vaidlus lahendati lepingu või kahju õigusvastast tekitamist reguleerivate sätete alusel. Kohus ei tohi kahju hüvitamise nõude lahendamisel kohaldada vaheldumisi lepingulise ja lepinguvälise vastutuse sätteid (vt ka Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8005, p 21; Riigikohtu
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; Riigikohtu
5. mai
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 11).
7. Kui hageja soovib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise sätete järgi, on asjas oluline tuvastada, kas kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, mille tagajärjel tekkis hagejale mittevaraline kahju, ning kas kostja vastutab selle kahju tekkimise eest.

§ 101

lg 1 p 3 järgi võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Kohustuse rikkumiseks on

§ 100

järgi eelkõige võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja osutas hagejale tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel tervishoiuteenust, mille eesmärgiks oli TTKS § 2 lg 1 järgi hoida ära hageja tervise seisundi halvenemine või haiguse ägenemine ning taastada hageja tervis. Seejuures pidi kostja osutatud tervishoiuteenus vastama

§ 762

järgi vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega ning vajadusel pidi tervishoiuteenuse osutaja saatma patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Hageja väitel ei osutanud kostja talle neile nõuetele vastavat teenust, sest jättis nii maksatsüsti avastamisel enne operatsiooni kui ka operatsiooni järel hagejalt võetud preparaati uurides diagnoosimata hagejal esinenud haiguse ning selle tulemusena määramata õige ravi, sh tegi laparoskoopilise operatsiooni, mis ei olnud hageja tegelikku haigust arvestades näidustatud. Kolleegiumi arvates saab tervishoiuteenuse osutamise raames patsiendile vale diagnoosi määramist pidada ülalmärgitud tervishoiuteenuse osutamise eesmärgist tulenevalt sellest lepingust tuleneva kohustuse rikkumiseks. Sama tuleneb ka

§ 770

lg-st 1, mille järgi vastutab tervishoiuteenuse osutaja mh diagnoosi- ja ravivigade eest. Seega peab tervishoiuteenuse osutaja hüvitama patsiendile üldjuhul diagnoosi- ja raviveast tingitud kahju, sh kahju, mis tekkis haiguse diagnoosimata jätmisest, kui haiguse diagnoosimine oli arstiteaduse üldist taset arvestades ja tavalist hoolsust järgides võimalik. Kolleegium juhib tähelepanu, et kuigi maakohus asus asjas tõendeid hinnates seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, on maakohtu otsuse põhjendused kostja kohustuse rikkumise, sh diagnoosi- ja ravivea kohta vastuolulised. Ühest küljest tsiteeris maakohus ekspertide arvamustes välja toodud seisukohti, mille kohaselt oli tegemist patoloogi eksimusega (Tervishoiuameti Arstiabi Kvaliteedi Ekspertkomisjoni koosoleku protokoll nr 63 (I kd, tl 26-27)) ja patoloog oleks pidanud oma töös vajalikku hoolsust järgides haiguse diagnoosima (isiku täiendav komisjoniline ekspertiisiakt nr 1 (II kd, tl 112-113)), millest saab järeldada, et tervishoiuteenuse osutamisel tehti vähemalt pärast operatsiooni diagnoosiviga. Teisalt asus aga maakohus seisukohale, et asjas ei ole tõendatud, et kostja määras vale diagnoosi. Kolleegium leiab, et maakohus on sel viisil tõendeid hinnates teinud vastuolulise lahendi ning jätnud sisuliselt tuvastamata asjas tähtsad asjaolud, s.o selle, kas patoloog määras hagejale vale diagnoosi või jättis määramata õige diagnoosi, mille tagajärjel jäi pärast operatsiooni määramata ka õige ravi. Samuti asus maakohus seisukohale, et kostja ei määranud hagejale vale ravi (laparoskoopiline operatsioon), kuid ei võtnud põhjendatud seisukohta, kas kostja oleks pidanud arstiteaduse üldist taset arvestades ja tavalist hoolsust järgides diagnoosima hagejal esineva haiguse juba ebakorrapärase tsüsti avastamisel, s.o enne laparoskoopilise operatsiooni kasuks otsustamist. Kui kostja pidanuks haiguse diagnoosima enne operatsiooni ja laparoskoopiline operatsioon ei olnud näidustatud hageja diagnoosi korral, võis kostja valitud ravimeetod olla vale, st esines raviviga. 15. Edasi juhib kolleegium tähelepanu, et haiguse diagnoosimisel või ravimisel tehtud viga toob endaga kaasa tervishoiuteenuse osutaja varalise vastutuse siiski üksnes juhul, kui selle tagajärjel tekib patsiendile kahju. Seejuures tuleb arvestada, et kahju ei tule

§ 127

lg 2 järgi hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud rikutud kohustuse eesmärgiks. Seega ei loeta lepingut rikkunud isikut vastutavaks sellist liiki kahju põhjustamise eest, mille tekkimist lepingu täitmine ei pidanud ära hoidma (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Hüvitamisele kuuluv kahju võib

§ 128

lg 1 järgi olla varaline või mittevaraline, millest viimane hõlmab

§ 128

lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Nii enne 31. detsembrit 2010 kehtinud

§ 130lg 2 kui ka 31.

detsembril 2010 jõustunud

§ 134

lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Kolleegium juhib tähelepanu, et kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist, tuleb

§ 130

lg 2 järgi maksta mittevaralise kahju hüvitamiseks kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 14). Arvestada tuleb aga ka seda, et

§ 134

lg 1 järgi võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Ülaltoodu kohaselt saab üldjuhul patsient nõuda tervishoiuteenuse osutajalt mõistlikku rahasummat, hüvitamaks talle diagnoosi- või raviveaga kaasnenud füüsiline ja hingeline valu ning kannatused kui mittevaraline kahju. Sellise kahju hüvitamist on ka hageja kostjalt nõudnud ning palunud kohtul määrata mõistliku hüvitise. Ka alama astme kohtud on möönnud, et sellist kahju saab iseenesest hüvitada. 16. Isik peab

§ 127

lg 4 järgi hüvitama kahju siiski üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 17). Sellest tulenevalt peab just tervishoiuteenuse osutamisel tehtud diagnoosi- või raviviga olema põhjustanud patsiendile kahju, st ilma selle veata ei oleks patsiendil kahjulikke tagajärgi saabunud, sh diagnoosivõi raviveata ei oleks patsiendil füüsilist ega hingelist valu ega kannatusi kui mittevaralist kahju tekkinud. Hageja väitel tekkis tal mittevaraline kahju seetõttu, et kostja jättis diagnoosimata hagejal tegelikult esinenud haiguse (ehhinokokoos), valis sellest tulenevalt vale ravimeetodi (makstsüsti laparoskoopiline operatsioon) ja jättis hageja haiguse lõpuni ravimata, mistõttu arenes haigus edasi ja põhjustas hagejale hiljem hingelisi üleelamisi ja kannatusi, mida oleks saanud ära hoida, kui kostja oleks määranud hagejale õige diagnoosi ja ravi. Asja materjalidest ei nähtu, et hagejal maksatsüsti eemaldamine laparoskoopilise operatsiooni teel põhjustas hagejale mittevaralist kahju, st et muu kirurgilise ravimeetodi kasuks otsustades ei oleks hagejale mittevaralist kahju tekkinud. Õige ei ole aga kohtute arusaam, et hagejal haiguse diagnoosimine ei oleks välistanud hageja edasisi kannatusi. Samas on kolleegiumi arvates iseenesest õige kohtute seisukoht, et hagejat oleks tulnud ka õige diagnoosi määramise korral opereerida, kui tsüst kopsus oleks sel ajal avastatud. Kohtud jätsid aga arvestamata asjaolu, et haiguse diagnoosimata jätmine võis tuua kaasa haiguse süvenemise ning haiguse õigel ajal diagnoosimise korral oleks võinud olla olemata kopsutsüsti lõhkemine ja selle tagajärjed. Kolleegium leiab, et tervishoiuteenuse osutaja poolt õige diagnoosi määramata jätmist saab üldjuhul pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks. Seejuures juhib kolleegium tähelepanu, et

§ 770

lg 4 järgi eeldatakse diagnoosi- või ravivea korral patsiendil terviserikke tekkimisel, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, et kahju tekkis vea tagajärjel. Seega peab viidatud sätte järgi patsient tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Tervishoiuteenuse osutaja peab aga oma vastutuse välistamiseks tõendama, et kahju ei tekkinud tema diagnoosi- või ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos diagnoosija/või ravivea ning tekkinud kahju vahel. 17. Lisaks eeltoodule tuleb tervishoiuteenuse osutaja vastutuse üle otsustades arvestada ka tervishoiuteenuse osutaja vastutust välistavaid asjaolusid. Üldjuhul vabaneb võlgnik

§ 103lg 1 esimese lause järgi vastutusest üksnes juhul, kui rikkumine on vabandatav.

Seaduses ettenähtud juhtudel vastutab aga võlgnik

§ 104

lg-te 1 ja 2 järgi üksnes süü, s.o hooletuse, raske hooletuse või tahtluse olemasolu korral. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab

§ 770lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest.

Kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb diagnoosi- või raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja määras hooletult või tahtlikult vale diagnoosi või ravi, sh jättis õige diagnoosi ja ravi määramata. Seejuures tuleb kerge hooletuse puhul hüvitada

§ 127

lg 3 järgi üksnes kahju, mida kahju tekitaja nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal. Hageja väitel uuris patoloog temalt operatsiooni käigus eemaldatud tsüsti, kuid ei olnud preparaati uurides piisavalt hoolikas, mistõttu ei pannud tähele preparaadis leiduvaid ehhinokokoosile otseselt viitavaid tunnuseid (skoolekseid), kuigi need sisaldusid preparaadis ja tuvastati hiljem tehtud uuringu käigus.

§ 103lg 1 esimese lause järgi eeldatakse kohustuse rikkumise mittevabandatavust.

Sellest sättest tulenevalt eeldatakse ka lepingut rikkunud isiku süüd. Seega juhul, kui hageja tõendab praeguses asjas, et kostja rikkus tervishoiuteenuse lepingut ja põhjustas sellega hagejale mittevaralist kahju, peab kostja selleks, et vabaneda kahju hüvitamise kohustusest, tõendama, et ta ei olnud lepingu rikkumises süüdi. Kostja süü tuvastamise osas on maakohtu otsus vastuoluline. Ühest küljest viitab maakohus eksperdi arvamusele, mille kohaselt oleks patoloog pidanud oma töös vajalikku hoolsust järgides ehhinokokoosi diagnoosima (isiku täiendav komisjoniline ekspertiisiakt nr 1 (II kd, tl 112-113)), mis viitab otseselt sellele, et patoloog ei teinud uuringut piisava hoolsusega, kuid asus siiski seisukohale, et hageja kahtlused ei ole piisavad, et väita, et kostja tegevus oli hooletu, jättes arvestama eespool viidatud eksperdiarvamuses toodud seisukoha. Samuti ei ole maakohus arvestanud kostja süü üle otsustades Tervishoiuameti Arstiabi Kvaliteedi Ekspertkomisjoni koosoleku protokolli nr 63 p-s 2.3 märgitut, mille kohaselt otsustas komisjon juhtida kostja kirurgiakliiniku tähelepanu sellele, et tsüsti esinemisel tuleks alati mõelda ka parasitaarse tsüsti võimalusele (I kd, tl 26-27)), millest saab järeldada, et patoloog peab tsüste uurides selgitama mh, kas tegemist võiks olla ehhinokokoosiga. Patoloogi vastavat kohustust kinnitab kolleegiumi arvates ka asjaolu, et tegemist on rahvusvahelises haiguste ja tervisega seotud probleemide statistilise klassifikatsiooni kümnendas väljaandes nimetatud haigusega, mille ravimine kuulub tervishoiuteenuse osutamise hulka (vt ülal p 11). 18. Lisaks eeltoodule võib hagejal olla

§ 1044

lg 3 järgi tervishoiuteenuse osutaja vastu ka deliktiõiguslik mittevaralise kahju hüvitamise nõue

§ 1043

jj alusel (vt ülal p 12 teine lõik).

§ 1045

lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane mh juhul, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Ka kahju õigusvastase tekitamise korral ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest

§ 1050lg 1 järgi juhul, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. 19. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb Ts

MS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. 20. Kuna maa- ja ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu