Obsah (10)

§ 201§ 418§ 73§ 64§ 15§ 17§ 16§ 18§ 352§ 5

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 201lg 2 p-de 3 ja 4 järgi Tartu Ringkonnakohtu 4.

novembri

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-8652 Tanel Leisalu kaitsja vandeadvokaat Leanika Tamm, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Antti Aitsen
2. märts 2011, suuline menetlus Tanel Leisalu kaitsja vandeadvokaat Leanika Tamm ja prokuratuuri esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Antti Aitsen RESOLUTSIOON
3. Tühistada Viru Maakohtu
4. juuni
5. a ja Tartu Ringkonnakohtu
6. novembri
7. a kohtuotsused: 1.1 Tanel Leisalu ja Aleksei Ponomarjovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 201

lg 2 pde 3 ja 4 järgi, samuti Aleksei Ponomarjovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 418

lg 1 järgi; 1.2 Tanel Leisalult ja Aleksei Ponomarjovilt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmise osas. 2. Mõista õigeks Tanel Leisalu ja Aleksei Ponomarjov süüdistuses

§ 201

lg 2 p-de 3 ja 4 järgi, samuti mõista õigeks Aleksei Ponomarjov süüdistuses

§ 418lg 1 järgi.

1. Muus osas - s.o tõkendi tühistamine ja asitõendite hävitamine - jätta kohtuotsused muutmata.
2. Kassatsioon rahuldada.
3. Mõista Eesti Vabariigilt Tanel Leisalu kasuks välja 301,41 eurot (kolmsada üks eurot ja nelikümmend üks senti) kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.1 Viru Maakohtu
4. juuni
5. a otsusega tunnistati Tanel Leisalu süüdi karistusseadustiku (

) § 201 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi omastamises ja teda karistati viiekuulise vangistusega, mis jäeti kolmeaastast katseaega kohaldades

§ 73

lg 1 alusel tingimisi täitmisele pööramata.

§ 201

lg 2 p-de 3 ja 4 järgi tunnistati süüdi ka Aleksei Ponomarjov, kellele mõisteti karistuseks neljakuuline vangistus. Lisaks sellele karistati A. Ponomarjovi

§ 418

lg 1 järgi ühekuulise vangistusega laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest.

§ 64lg 1 alusel mõisteti A.

Ponomarjovile kahest karistusest neljakuuline liitkaristus, mis jäeti

§ 73lg-le 1 tuginevalt tingimisi täitmisele pööramata, kui A.

Ponomarjov ei pane kolmeaastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. 1.2

§ 201lg 2 p-de 3 ja 4 järgi tunnistati süüdistatavad süüdi järgmise teo eest.

1. aprilli
2. a varahommikul kell 2.50 saabus Ida Maksu- ja Tollikeskuse Narva Maantee tollipunkti Eestist Venemaa poole väljuval suunal firma "E" liinibuss. Bussi tolliläbivaatuse käigus avastati esiratta luukide seest mitu pakki, mis sisaldasid erinevaid esemeid, nagu autovaruosad, sularaha, kellad jms. Kaup võeti bussist ära ja viidi tollipunkti lattu. Bussijuht A. Ž. suhtes alustati väärteomenetlust tolliseaduse § 73 lg 1 järgi kauba ebaseadusliku Eestist välja toimetamise eest.
3. aprilli
4. a päeval ilmusid tollipunkti kaubale järele A. O. ja M. G., kes väitsid end olevat äravõetud asjade omanikud. Nad kõnelesid Narva Tolliosakonna juhataja T. Leisaluga, ütlesid end olevat OÜ M esindajad, väitsid bussist leitud autovaruosad olema OÜ M omandi, kirjeldasid neid ning esitasid ka varuosade nimekirja. Lõpuks palusid nad T. Leisalul autovaruosad neile tagastada. Tegelikult ei olnud ei varuosad ega muud asjad OÜ M omad. T. Leisalu konsulteeris tagastamise osas Narva Tolliosakonna Narva Maantee tollipunkti juhataja A. Ponomarjoviga ning otsustas kauba A. O.-le ja M. G.-le üle anda, paludes üleandmise viia läbi A. Ponoarjovil. Viimane andiski kogu bussist leitud kauba üle ning võttis selle kohta M. G.-lt allkirjalise kinnituse. Kaupa üle andes panid T. Leisalu ja A. Ponomarjov toime nende valduses olnud võõra vallasasja ebaseadusliku kolmanda isiku kasuks pööramise. 1.3

§ 418lg 1 järgi tunnistati A.

Ponomarjov süüdi selle eest, et ta hoidis

1. märtsist
2. a kuni
3. novembrini
4. a enda juures 20 laskekõlblikku 9 mm püstolipadrunit.
5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. Leisalu kaitsja vandeadvokaat Leanika Tamm, kes palus oma kaitsealuse õigeks mõista. Kaitsja hinnangul ei ole mõistetav, miks maakohus leidis, et bussist leitud kaup oli A. O. ja M. G. või nende firma OÜ M jaoks võõras. Kuni käesoleva ajani ei ole ükski isik esitanud asjade suhtes kellelegi ühtegi nõuet või pretensiooni. T. Leisalu võis küll rikkuda ametialaseid eeskirju, aga see ei tähenda, et ta oleks toime pannud omastamise. Isegi kui kaup oli ülalnimetatud isikute jaoks võõras, ei saa öelda, et T. Leisalu tegutses objektiivse koosseisu asjaolude suhtes tahtlikult, kuivõrd ta ei olnud teadlik, et kaup A. O.-le, M. G.-le või OÜ-le M ei kuulu.
6. Tartu Ringkonnakohtu
7. novembri
8. a otsusega jäeti apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ära näidanud tõendid, mis kinnitavad, et liinibussist ära võetud esemed ei kuulunud OÜ-le M, M. G.-le või A. O.-le. Kuriteo subjektiivne külg on tuvastatud objektiivse külje kaudu. T. Leisalu ei tegutsenud mitte ettevaatamatult, vaid vähemalt kaudse tahtlusega, olles teadlik, et tegu oli M. G. jaA. O. jaoks võõraste asjadega. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4.1 Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. Leisalu kaitsja L. Tamm. Kaitsja arvates ei ole ringkonnakohus apellatsioonile sisuliselt tähelepanu pööranud ja piirdutud on üksnes maakohtu otsuse refereerimisega. 4.2 Ei M. G.-d ega A. O.-d ei ole esemete omastamise eest karistatud - nende osas on kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 lg 1 järgi lõpetatud. 4.3 Kohtud ei ole tuvastanud, et esemete omanik ei ole OÜ M, M. G. või A. O. 4.4 Ekslikult OÜ-le M üle antud OÜ-le M mitte kuulunud esemed - s.o asjad, mis ei olnud autovaruosad - andis OÜ M esemete õigetele omanikele tagasi. 4.5 Nõustuda ei saa kohtutega, et kauba soetamisdokumentide puudumine OÜ M raamatupidamisest tõendab, et asjad ei olnud OÜ M omad. Seisukoht, et nimetatud dokumentide puudumine kinnitab vara kuulumist kellelegi teisele, kujutab endast süütuse presumptsiooni jämedat rikkumist. 4.6 T. Leisalul puudus tahtlus

§ 201järgse kuriteo toimepanemiseks.

Süüdistuse formuleering "kohustatud piisava põhjalikkusega kindlaks tegema, kellele kuulub 18.04.2006.a. "E" bussist avastatud kaup" viitab hooletusele, mitte tahtlusele.

1. Kassatsioonivastuses leiab Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Antti Aitsen, et kassatsioonis toodud väited on põhjendamatud ega anna alust ringkonnakohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled senises menetluses välja toodud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kriminaalkolleegium analüüsib kõigepealt T. Leisalu ja A. Ponomarjovi vastutust autovaruosade üleandmise eest M. G.-le ja A. O.-le (I), kontrollib pärast seda süüdistatavate süüditunnistamise seaduslikkust ülejäänud asjade enda valdusest välja andmise eest (II), peatub siis A. Ponomarjovi karistamisel

§ 418

lg 1 järgi (III) ja võtab lõpuks kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ning lahendab kassatsioonimenetluse kulud (IV). I

1. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et soostuda tuleb kohtute poolt tuvastatud järgmiste faktiliste asjaoludega.
2. aprilli
3. a varahommikul leiti Narva tollipunktis kinni peetud liinibussi esiratta luukidest mitu pakki autovaruosade, sularaha, kellade ja muude väikesemõõduliste asjadega. Samal päeval saabusid tollipunkti A. O. ja M. G., kes palusid neile tagastada nende äriühingule OÜ M kuuluvad bussist leitud asjad. Nad kirjeldasid T. Leisalule autovaruosasid ja esitasid varuosade nimekirja. T. Leisalu konsulteeris A. Ponomarjoviga ja käskis lõpuks viimasel asjad A. O.-le ja M. G.-le üle anda. A. Ponomarjov andis kogu bussist leitud kauba A. O.-le ja M. G.le. Nimetatud osas ei vaidle kohtute poolt tuvastatud asjaolude üle ka kassatsioonimenetluse pooled. Seevastu ei nõustu kassaator sellega, et liinibussist leitud autovaruosad ei kuulunud M. G.-le, A. O.-le ega OÜ-le M. Sellist võimalust ei ole kassaatori hinnangul välistatud. Isegi kui need asjad aga nimetatud isikutele ei kuulunud, ei olnud T. Leisalu sellest teadlik, arvates, et asjadele järele tulnud isikud olid tõesti asjade omanikud. Kriminaalkolleegiumi hinnangul väärivad need väited tähelepanu.
4. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Muu hulgas tühistab Riigikohus kohtuotsuse siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. jaanuari
6. a otsus asjas nr 3-1-1-103-10, p 7 ja
7. mai
8. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16). Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et praegusel juhul ei ole üheselt välistatud võimalus, et M. G.-le ja A. O.-le üle antud asjad kuulusid neile või nende firmale OÜ M.
9. Karistusseadustiku § 201 järgi saab isikut oma valduses oleva vallasasja kolmanda isiku kasuks pööramise eest karistada üksnes juhul, kui teo objektiks on võõras vallasasi. Võõras on vallasasi kolmanda isiku kasuks toimuva omastamise puhul siis, kui vallasasi ei ole ei teo toimepanija ega teost kasu saava kolmanda isiku omandis. Seetõttu tuleb isiku süüdistamisel omastamises muude objektiivse koosseisu tunnuste kõrval tõendada ära ka koosseisutunnus "võõras".
10. Maakohus leidis, et ei M. G. ega A. O. ei suutnud esitada ühtegi kirjalikku dokumenti, mis oleks tõendanud fakti, et OÜ M ostis kauba mõnelt juriidiliselt isikult. Sealjuures analüüsis kohus A. O. väidet, et vaidlusaluse kauba müüs OÜ-le M AS S. Kohus viitas OÜ M kaubatundja L. K. ütlustele, et vaidlusaluste autoosade loeteluga pakkimisleht ei ole osa OÜ M dokumentatsioonist. 12.1 Kriminaalkolleegium märgib, et vallasasja omanikul ei pea omanikustaatuse kinnitamiseks olema dokumente. Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Küll aga võib dokumentide olemasolu või puudumine olla teatud juhtudel olulise tõendusliku tähendusega. Käesoleval juhul aga ei saa AS-lt S pärineva müügiarve puudumise või OÜ M raamatupidamises mittekajastatud pakkimislehe olemasolu pinnalt teha ühest järeldust, et autoosad ei olnud OÜ M omandis. 12.2 Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt andis A. O. ütlusi, et AS-lt S ostetud varuosade kohta ei koostatud koheselt dokumente, vaid need pidi hea koostöö tõttu aktsiaseltsiga saadetama hiljem faksiga. Pärast juhtumit piiripunktis aga helistas A. O. oma sõnul AS-i S direktorile öeldes, et tehing kaotas mõtte, kuivõrd kaupa ei ole enam võimalik Venemaal asuvatele klientidele edasi toimetada (kd 3, tl 102). Kuigi kohtueelses menetluses kuulati üle AS-i S müügijuht A. S. (kd 1, tl 69), ei täpsustatud seejuures, kas A. O. eeltoodud ütlused on tõelevastavad. Kohtulikul arutamisel aga A. S.-i üle ei kuulatud. 12.3 Samuti ei lükka A. O. väiteid ümber AS-i V töötajate ütlused. A. O. sõnul oli AS V seotud vaidlusaluste autovaruosade deklareerimisega. Maakohus märgib, et AS-i V kulleri K. A. sõnul ei olnud aktsiaseltsil
11. aastal OÜ-ga M mingeid suhteid. Samas viitab kohus ka AS-i V juhataja V. M.-i ütlustele, et
12. a koostas tema firma OÜ-ga M tollideklaratsioone. Seetõttu on kohus tuginenud teineteisega vastuolus olevatele tõenditele, ilma et seda vastuolu oleks selgitatud. 12.4 Kohus on otsuses viidanud ka
13. aprillil
14. a A. O. ja M. G. käes olnud pakkimislehele, millel oli autovaruosade nimekiri (kd 1, tl 127-128). Sealjuures on toodud ära ka L. K. ütlused, et vaidlusaluste autoosade loeteluga pakkimisleht ei ole osa OÜ M dokumentatsioonist. Samas ei ole aga kohus kuidagi selgitanud, mida osaliselt trükitud ja osaliselt käsitsi täidetud pakkimisleht endast kujutama pidi ja miks see kohtu hinnangul oleks üldse pidanud OÜ M raamatupidamisdokumentides kajastuma. 12.5 Viimaks juhib kriminaalkolleegium tähelepanu ka maakohtu tõdemusele, et M. G. või A. O. ei suutnud esitada ühtegi kirjalikku dokumenti kauba ostu kohta OÜ M poolt. KrMS § 7 lg 2 järgi ei ole keegi kriminaalmenetluses kohustatud tõendama oma süütust. Selle põhimõttega ei ole kooskõlas tõdemus, et iseenesest mittenõutavate dokumentide puudumist saab süüdistatavale ette heita. Maakohus on jätnud samuti tähelepanuta kohtulikul arutamisel tuvastamist leidnud ja süüdistatava kasuks rääkiva asjaolu, et pärast asjade kinnipidamist saabusid M. G. ja A. O. tollipunkti omal algatusel taotlema nende tagastamist, kusjuures neil oli kaasas autovaruosade nimekiri. 12.6 Ülalnimetatud põhjustel on maakohtu otsus kriminaalkolleegiumi hinnangul vastuoluline ja ebaselge. Seetõttu on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
15. Tulenevalt eelmärgitust leiab kolleegium, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole kogutud piisavalt tõendeid, mis kõrvaldaksid kahtluse selles, et autovaruosad olid M. G., A. O. või OÜ M suhtes võõrad vallasasjad

§ 201tähenduses. Kõrvaldamata kahtlused peab tulenevalt Kr

MS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest tõlgendama süüdistatava kasuks. Et senises pikalt kestnud kriminaalmenetluses on T. Leisalu kaitsja kogu aeg asjade omandiküsimusega seonduvale kaitseväitele tuginenud, seda ei ole aga sellest hoolimata usutavalt ümber lükatud, tuleb tõdeda, et selle puuduse kõrvaldamine ei ole edasises menetluses enam võimalik. Seega ei ole T. Leisalu süüditunnistamine

§ 201järgi objektiivse koosseisu puudumise tõttu võimalik. Et Kr

MS § 352 lg 6 kohaselt laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile süüdistatavatele ja kõigile süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni esitamisest, kui ilmneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, tuleb samasugune järeldus teha ka A. Ponomarjovi kohta. Seetõttu tuleb T. Leisalu ja A. Ponomarjov autovaruosade üleandmise eest M. G.-le ja A. O.-le

§ 201lg 2 p-de 3 ja 4 järgi õigeks mõista.

II

1. Peale autoosade anti M. G.-le ja A. O.-le üle ka muud bussist leitud esemed. Nende asjade osas on üheselt tuvastatud, et need ei olnud ei M. G., A. O. ega OÜ M omandis. Vaatamata sellele leiab kriminaalkolleegium, et kohtuotsused tuleb ka nimetatud osas tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.
2. T. Leisalu väitel palus ta A. Ponomarjovil M. G.-le ja A. O.-le üle anda üksnes autovaruosad. Maakohus tegi kindlaks, et T. Leisalu ei tundnud lihtsalt huvi, millised asjad tagastatakse ega nõudnud A. Ponomarjovilt ka tagastatu kohta dokumente. Samuti tuvastas kohus, et T. Leisalu sai teadlikuks sellest, et Ponomarjov ei täitnud tema suulist korraldust ja tagastas tunduvalt rohkem esemeid, alles päev pärast juhtunut, kuid ei võtnud siiski A. Ponomarjovi suhtes tarvitusele mingeid meetmeid ega teatanud võimalikust distsiplinaarväärteost. Seega on maakohus ühemõtteliselt leidnud, et T. Leisalu ei olnud teadlik A. Ponomarjovi poolt lisaks autoosadele ka muu kauba üleandmisest sellest sai T. Leisalu teadlikuks alles järgmisel päeval. Kuna omastamine kujutab endast tulenevalt

§ 15

lg-st 1 tahtlikku kuritegu, saab isikut selle eest karistada üksnes juhul, kui tal esineb objektiivse koosseisu asjaolude osas tahtlus teo toimepanemise ajal.

§ 17

lg-st 1 tuleneb, et toimepanijal koosseisu objektiivsete asjaolude realiseerimise järgselt kujunenud teadmisi ei saa võtta arvesse subjektiivse koosseisu tuvastamisel. Omastamisteo toimepanemise hetkel peab isikul olema vähemalt kaudne tahtlus võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise suhtes. Maakohus on tuvastanud, et T. Leisalu ei tundnud huvi, millised asjad A. Ponomarjov üle annab. Sellisena tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole aga võimalik järeldada, et T. Leisalu tegevuses esines tahtlus asja kolmanda isiku kasuks pööramise osas. Kaudne tahtlus eeldab tulenevalt

§ 16

lg-st 4 seda, et isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist. Käesoleval juhul ei ole aga ära näidatud, millest lähtuvalt pidas T. Leisalu kohtu hinnangul võimalikuks seda, et A. Ponomarjov annab M. G.-le ja A. O.-le üle ka muud esemed peale autovaruosade. Maakohus on tuvastanud hoopiski selle, et T. Leisalu ei tundnud huvi, millised asjad A. Ponomarjov üle annab. See aga tähendab, et T. Leisalu ei olnud mingilgi määral teadlik sellest, et üle antakse ka muud esemed peale auto varuosade. Sellest tulenevalt on maakohtus T. Leisalu tegevuse subjektiivse küljena leidnud tõendamist hooletus

§ 18

lg 3 tähenduses.

§ 15

lg 1 kohaselt on aga § 201 järgi vastutus välistatud, kui võõras vara pöörati enda või kolmanda isiku kasuks ettevaatamatusest. 16. Juhindudes

§ 352lg-st 6 analüüsib kriminaalkolleegium järgmisena ka A.

Ponomarjovi vastutust autovaruosadeks mitte olnud asjade üleandmise eest. Andes asjad M. G.-le ja A. O.-le üle, pööras A. Ponomarjov need kolmanda isiku kasuks ja täitis

§ 201objektiivse koosseisu.

Lisaks sellele nõuab omastamise koosseis aga subjektiivsest küljest, et teo toimepanija pidas vähemalt kaudse tahtluse tasemel võimalikuks, et tegemist oli kolmanda isiku suhtes võõraste asjadega. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole arusaadav, kuidas jõudsid kohtud tuvastatud asjaolude pinnalt järeldusele, et A. Ponomarjov pidas võimalikuks, et tagastatavad asjad ei kuulu M. G.-le või A. O.-le. Kohtud on leidnud, et A. Ponomarjov andis liinibussist leitud kauba üle T. Leisalu käsul. A. Ponomarjov andis kohtus ütlusi, et tema sai T. Leisalu suulisest käsust aru nii, et tagastada tuleb kogu bussist ära võetud kaup (kd 3, tl 129, pöördel). Ka väitis ta, et ta oli kindel, et kogu kaup kuulub ühele isikule (kd 3, tl 130). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohtud neid väiteid kummutanud. Maakohtu otsuses on küll korduvalt märgitud, et A. Ponomarjov ei kontrollinud kauba omandistaatust, ehkki tema ametinõuded nägid selle ette (kd 3, tl 188, pöördel), samuti heidab kohus A. Ponomarjovile ette, et ta lootis asju üle andes T. Leisalu professionaalsusele (tl 189, pöördel). Need tõdemused aga kinnitavad kriminaalkolleegiumi hinnangul just seda, et A. Ponomarjovil puudus

§ 201järgi tahtlus pöörata võõraid asju kolmandate isikute kasuks.

Seetõttu on A. Ponomarjovi tegevus oma ametijuhendi järgimata jätmisel subjektiivsest küljest vaadeldav hooletusena

§ 18

lg 3 mõttes, mis aga välistab tema vastutuse

§ 201järgi.

17. Leides tuvastatud asjaolude pinnalt, et T. Leisalul ja A. Ponomarjovil oli autovaruosadeks mitte olnud asjade omastamise tahtlus, on kohtud eeltoodust tulenevalt kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 362 p 1 tähenduses. Seetõttu tuleb süüdistatavad ka selles osas

§ 201lg 2 p-de 3 ja 4 järgi õigeks mõista. III 18. Juhindudes Kr

MS § 352 lg-st 6 laiendab kriminaalkolleegium kriminaalasja läbivaatamise piire ka A. Ponomarjovi süüdistusele

§ 418lg 1 järgi.

A. Ponomarjov on

§ 418lg 1 järgi süüdi tunnistatud selle eest, et ta hoidis 25.

märtsist

1. a kuni
2. novembrini
3. a enda juures 20 laskekõlblikku 9 mm püstolipadrunit. Et
4. märtsil
5. a jõustus seadus, millega

§ 418lg-t 1 muudeti, kehtis säte A.

Ponomarjovi teo toimepaneku ajal kahes erinevas redaktsioonis. Kuni

1. märtsini
2. a kehtinud redaktsioonis nägi

§ 418

lg 1 ette karistuse tulirelva, selle olulise osa või laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest;

1. märtsil
2. a jõustunud ja tänaseni kehtiva redaktsiooni kohaselt karistatakse

§ 418

lg 1 järgi aga tulirelva, selle olulise osa või laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest, välja arvatud padrunite ebaolulises koguses ebaseaduslik käitlemine. Seega dekriminaliseeriti 15. märtsil 2007 jõustunud seadusega padrunite ebaolulises koguses ebaseaduslik käitlemine.

§ 5

lg 2 sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud. Kuna 15. märtsil 2007. a jõustunud

§ 418

lg 1 muudatus välistab karistatavuse padrunite ebaolulises koguses ebaseadusliku käitlemise eest, on sellel tulenevalt

§ 5lg-st 2 tagasiulatuv jõud.

Seetõttu tuleb lahendada küsimus, kas A. Ponomarjovi käideldud 20 laskekõlblikku 9 mm püstolipadrunit on käsitletav padrunite ebaolulise kogusena

§ 418lg 1 mõttes.

19. Kuna karistusseadustik ei anna padrunite ebaolulise koguse mõistet, tuleb seda kriminaalkolleegiumi hinnangul sisustada relvaseaduse alusel. Relvaseaduse § 46 lg 4 p 1 kohaselt võib füüsiline isik hoida kuni 100 püstolipadrunit. Kuivõrd käesoleval juhul hoidis A. Ponomarjov enda juures sellest normist viis korda vähem padruneid, ei saa sedavõrd väikest padrunite hulka pidada oluliseks koguseks

§ 418lg 1 tähenduses.

Seega ei vastanud A. Ponomarjovi tegevus

§ 418lg 1 objektiivsele koosseisule.

Tulenevalt

§ 5

lg-st 2 tuleb praegu kehtivat

§ 418lg 1 redaktsiooni kohaldada tagasiulatuvalt ka enne 15.

märtsi 2007. a toimunud A. Ponomarjovi poolsele padrunite valdamisele. Seetõttu on kohtud A. Ponomarjovi

§ 418lg 1 järgi süüdi tunnistades kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust Kr

MS § 362 p 1 mõttes. A. Ponomarjov tuleb süüdistuses

§ 418lg 1 järgi õigeks mõista. IV 20. Lähtudes eelmärgitust ja juhindudes Kr

MS § 7 lg-st 3 ja 339 lg-st 2, § 309 lg-st 2, § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 2 tuleb T. Leisalu ja A. Ponomarjov autovaruosade üleandmise eest M. G.-le ja A. O.le süüdistuses

§ 201

lg 2 p-de 3 ja 4 järgi õigeks mõista, kuivõrd ei ole tõendatud, et varuosad ei olnud need enda valdusesse saanud isikute omandis. Ülejäänud vallasasjade üleandmise eest tuleb T. Leisalu ja A. Ponomarjov

§ 201lg 2 p-de 3 ja 4 järgses süüdistuses tulenevalt Kr

MS § 309 lg-st 2, § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 õigeks mõista seetõttu, et süüdistatavate teos puudus subjektiivne koosseis. A. Ponomarjov tuleb juhinduvalt

§ 5lg-st 2 ja Kr

MS § 309 lg-st 2, § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 süüdistuses

§ 418

lg 1 järgi õigeks mõista, kuivõrd tema tegu ei vastanud karistusseaduse objektiivsele koosseisule.

1. T. Leisalu kaitsja vandeadvokaat L. Tamm esitas Riigikohtule taotluse hüvitada T. Leisalule käesoleva kriminaalasja kassatsioonimenetluses kantud kulu advokaadi õigusabile. Taotluse ja sellele lisatud arve kohaselt peab T. Leisalu tasuma Advokaadibüroo Hansa Law Offices OÜ-le kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest 301,41 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. veebruari
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2 ja
4. septembri
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22). Kuna Riigikohus leidis, et kasseeritud kohtuotsus ei olnud seaduslik ja põhjendatud, tuleb kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu T. Leisalule mõistlikus suuruses hüvitada. Kolleegium leiab, et taotluses nimetatud 301,41 eurot on käesolevas asjas kaitsjatasuna mõistliku suurusega ja see summa tuleb süüdistatavale hüvitada täies ulatuses. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Lea Kivi