Obsah (14)

§ 255§ 394§ 3762§ 831§ 84§ 199§ 27§ 422§ 113§ 114§ 151§ 202§ 83§ 85

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse tegemise koht ja kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev RESOLUTSIOON

§ 255

lg 1, § 394 lg 2 p-de 3 ja 4 ning 376 2 lg 1 järgi; Sparostar OÜ süüdistuses

§ 394

lg 4 ja § 3762 lg 2 järgi; Boriss Šipunovi süüdistuses

§ 255

lg 1; § 394 lg 2 p-de 3 ja 4 ning 3762 lg 1 - § 22 lg 3 järgi; Ellespere OÜ süüdistuses

§ 394

lg 4 järgi; OÜ Trading Expert süüdistuses

§ 394

lg 4 järgi; Kardo Kruusmaa süüdistuses

§ 394

lg 1 p-de 1 ja 3 järgi; OÜ Esmabalt süüdistuses

§ 394

lg 4 järgi; Mušfik Askerovi süüdistuses

§ 394lg 2 p-de 1 ja 3 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 1.

septembri

1. a määrus kriminaalasjas nr 1-10-4995 (AS V apellatsiooni läbi vaatamata jätmine) AS V lepinguline esindaja vandeadvokaat Anton Filjajev, määruskaebus
2. veebruar 2011, kirjalik menetlus Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
3. septembri
4. a määrus muutmata ja AS V esindaja määruskaebus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. septembril
7. a kriminaalasjas nr 08700000144 koostatud kohtueelse menetluse kokkuvõtte kohaselt kahtlustati A. Š.-i ja veel mitut isikut muu hulgas selles, et nad
8. oktoobrist 2008 kuni
9. veebruarini 2009 varastasid (või aitasid sellele kaasa) AS-le V kuuluvast kütuse transiittorust 2206,53 tonni masuuti kogumaksumusega 6 941 743 krooni 30 senti. Selleks puuriti kütuse transiittorusse avaus, kuhu paigaldati kraan, mille kaudu pumbati kütust paakautosse, millega kütus ära veeti. Tegemist oli laevadelt terminali ja terminalist laevadele pumbatava transiitkütusega, mille väävlisisaldus ei vastanud Euroopa Liidus kütusele esitatavatele nõuetele ja mis oli seega vabas ringluses käitlemiseks keelatud. Osa kahtlustatavatest panid kuriteo toime A. Š.-i poolt AS V transiittorust kütuse varastamiseks, käitlemiseks, legaliseerimiseks ja realiseerimiseks loodud kuritegeliku ühenduse liikmetena. Samasse kuritegelikku ühendusse kuulusid kohtueelse menetluse kokkuvõtte kohaselt ka Juri Muraško ja Boriss Šipunov. J. Muraško ülesanne oli AS V transiittorust varastatud kütuse legaliseerimine selle realiseerimise ja näilikult legaalse tulu teenimise teel. B. Šipunovi ülesanne oli koostada varastatud ja kvaliteedinõuetele mittevastava kütuse päritolu varjamiseks OÜ Ellespere ja OÜ Trading Expert nimelt fiktiivsed raamatupidamisdokumendid, samuti võltsida kütuse kvaliteeti kajastav vastavussertifikaat kütuse edasiseks käitlemiseks ning organiseerida ja korraldada varastatud kütuse müügist laekunud raha sularahas väljavõtmine ning üleandmine J. Muraškole.
10. a oktoobris tegi A. Š. J. Muraškole ettepaneku varastatud kütuse realiseerimiseks. J. Muraško lõi kontaktid AS-ga Z, kes nõustus kütuse realiseerimises osalema. Samuti organiseeris J. Muraško AS V transiittorust varastatud kütuse transpordi AS Z poolt rendile võetud masuudimahutisse. Varastatud kütust asus J. Muraško realiseerima enda ainuosalusega Sparostar OÜ kaudu. Selleks vormistati näilikud dokumendid kütuse müügi kohta Sparostar OÜ-lt AS-le Z, kes omakorda müüs varastatud kütuse AS-le L. AS V transiittorust varastatud kütuse müügist laekus AS-le Z kokku 8 161 538 krooni. Sellest rahast kandis AS Z 3 339 029 krooni 90 senti Sparostar OÜ pangakontole. Varjamaks laekunud raha tegelikku päritolu, kandis J. Muraško kokkuleppel B. Šiponoviga sellest 2 617 227 krooni 1 sendi OÜ Trading Expert pangakontole, kust 2 059 933 krooni kanti omakorda edasi Esmabalt OÜ pangakontole. Esmabalt OÜ pangakontolt kanti 2 053 851 krooni edasi OÜ-le Eu, kelle kassast tuvastamata isik selle raha 2 052 398 krooni ulatuses Esmabalt OÜ juhatuse liikme Mušfik Askerovi allkirjastatud orderite alusel sularahas välja võttis ja J. Muraškole üle andis. AS V transiittorust varastatud kütuse müügist OÜ-le Trading Expert laekunud rahast 497 500 krooni kandis B. Šipunov üle OÜ Ef pangakontole, kust Kardo Kruusmaa kandis sellest 497 000 krooni edasi OÜ-le Eu. OÜ Eu kandis raha tagasi OÜ Ef pangakontole, kust K. Kruusmaa selle OÜ Trading Expert pangakontole tagastas. Seejärel kandis OÜ Trading Expert raha OÜ M pangakontole, kust see omakorda kanti edasi OÜ-le Eu. OÜ-st Eu võeti kõnealune summa 495 800 krooni ulatuses sularahas välja ja edastati J. Muraškole. Eeltoodust tulenevalt kahtlustati J. Muraškot, B. Šipunovi, M. Askerovi ja K. Kruusmaad, samuti osaühinguid Sparostar, Ellespere, Trading Expert ning Esmabalt AS V transiitorust varastatud kütuse rahapesus (karistusseadustiku (

) § 394). J. Muraškot ja Sparostar OÜ-d kahtlustati ka selle sama kütuse, mis ei vastanud kvaliteedinõuetele, ebaseaduslikus käitlemises (

§ 3762) ning B.

Šipunovi kütuse ebaseaduslikule käitlemisele kaasaaitamises. B. Šipunovi kahtlustati lisaks A. Š.-i loodud kuritegelikku ühendusse kuulumises (

§ 255). 2.

1. juulil 2009 oli AS V esitanud kriminaalasjas nr 08700000144 tsiviilhagi 5 662 703 krooni nõudes kõigi kuriteo toimepanijate vastu solidaarselt.
2. Riigiprokuratuuri
3. detsembri
4. a määrusega eraldati kriminaalasjast nr 08700000144 eraldi menetluseks käesolev kriminaalasi (nr 09700001018), mis hõlmas J. Muraško, Sparostar OÜ, B. Šipunovi, Ellespere OÜ, OÜ Trading Expert, K. Kruusmaa, OÜ Esmabalt, M. Askerovi väidetavaid tegusid. Prokuratuuri määruses põhjendati kriminaalasjade eraldamist selle otstarbekusega.
6. jaanuaril 2010 esitas AS V käesolevas kriminaalasjas 13 isiku - sh J. Muraško, B. Šipunovi ja Sparostar OÜ - vastu tsiviilhagi, milles palus nendelt solidaarselt välja mõista 6 365 931 krooni kütuse varguse ja ebaseadusliku realiseerimisega tekitatud kahju katteks, samuti menetluskulud. AS V taotles tsiviilhagi tagamiseks J. Muraško, B. Šipunovi ja Sparostar OÜ vara arestimist. Samuti taotles AS V seda, et konfiskeeritava vara suurust vähendataks tsiviilhagis esitatud 6 365 931 krooni suuruse nõude võrra. Tsiviilhagis nimetati AS-le V kahju põhjustanud tegudeks nii kütuse vargust ja varjamist kui ka kütuse ebaseaduslikku müüki kolmandale isikule ja kütuse müügist saadud raha varjamist. Kahju hüvitamise eest vastutavad nii isikud, kes on toime pannud kütuse varguse, kui ka isikud, kes hiljem varastatud kütust müüsid ja müügist saadud raha varjasid. Kõik need teod kahjustasid AS V omandit ja muid varalisi õigusi ümberlaaditavale kütusele. Asjaolu, et kütuse müüjate tegevus on kvalifitseeritud rahapesuna ning nendele pole esitatud süüdistust vargusele kaasaaitamises või muu varavastase kuriteo toimepanemises, ei välista müüjate vastutust tekitatud kahju eest. Kütuse müüjatele inkrimineeritud ja rahapesuna kvalifitseeritud tegevus seisneb AS V omandi rikkumises (sh kütuse hilisemas realiseerimises). J. Muraško jt kütuse müüjad andsid varguse kaastäideviijatele juba enne varguse toimepanemist nõusoleku varastatud kütust varjata ja realiseerida. Seega aitasid nad kaasa varguse toimepanemisele ja nad vastutavad ka vargusega tekitatud kahju eest. Kriminaalasjas on arestitud kahtlustatavate vara, sh rahapesu objektiks olev 2 490 870 krooni Sparostar OÜ pangakontol. Selle vara konfiskeerimisel ja riigi omandisse andmisel jääks AS V kahju olulises osas hüvitamata. Seetõttu tuleks konfiskeeritava vara väärtust

§ 831lg 3 alusel tsiviilhagi eseme võrra vähendada.

Rahapesu objektina arestitud vara tuleks suunata eelkõige eelkuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks.

1. Riigiprokuratuuri
2. aprilli
3. a määruse lõpposas käsitati AS V
4. jaanuari
5. a tsiviilhagi taotlusena tsiviilhagi menetlemiseks ja tsiviilhagi tagamiseks vara arestimiseks ning see taotlus jäeti rahuldamata. Määruse põhistustes asuti seisukohale, et kriminaalasja juurde edastatud tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata. Prokuratuur leidis, et tegudega, milles J. Muraškot, B. Šipunovi ja Sparostar OÜ-d kahtlustatakse, ei ole AS-le V kahju tekitatud. Seega ei ole AS V käesolevas kriminaalasjas kannatanu, mistõttu ei saa ta ka tsiviilhagi esitada ega tsiviilhagi tagamiseks vara arestimist taotleda. AS V on esitanud tsiviilhagi ka kriminaalasjas nr 08700000144, kus süüdistatavateks on AS V transiittorust kütust varastanud isikud. Just selles kriminaalasjas tuleb tsiviilhagi läbi vaadata. Määruses selgitati, et selle peale saab edasi kaevata KrMS §-des 228-229 sätestatud korras Riigiprokuratuurile. Riigikohtule esitatud määruskaebuse kohaselt esitas AS V
6. aprillil 2010 Riigiprokuratuuri
7. aprilli
8. a määruse peale Riigiprokuratuurile kaebuse, mille Riigiprokuratuur jättis
9. a augustis tehtud määrusega rahuldamata. (Vt ka käesoleva otsuse punkti 8.4.)
10. Harju Maakohtu
11. juuni
12. a kokkuleppemenetluses tehtud otsusega tunnistati J. Muraško süüdi ja teda karistati

§ 255

lg 1, § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 3762 lg 1 järgi; Sparostar OÜ tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 394lg 4 ja § 3762 lg 2 järgi; B.

Šipunov tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 255

lg 1, § 394 lg 2 p-de 3 ja 4 ning 3762 lg 1 - § 22 lg 3 järgi; Ellespere OÜ tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 394

lg 4 järgi; OÜ Trading Expert tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 394lg 4 järgi; K.

Kruusmaa tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 394

lg 1 p-de 1 ja 3 järgi; OÜ Esmabalt tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 394

lg 4 järgi; Mušfik Askerov tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 394lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

Süüdistatavad tunnistati kokkuvõtlikult süüdi: 1) kuulumises kuritegelikku ühendusse, mis oli loodud A. Š.-i poolt AS V transiittorus oleva kvaliteedinõuetele mittevastava kütuse varguseks, käitlemiseks, legaliseerimiseks ja realiseerimiseks (J. Muraško, B. Šipunov); 2) AS V transiittorust varastatud kütuse ja/või selle müügist saadud raha rahapesus, mis seisnes esmajoones kütuse kohta näilike ostu-müügidokumentide koostamises ja/või kütuse müügist laekunud rahaga pangatoimingute tegemises (kõik süüdistatavad); 3) AS V transiittorust varastatud kütuse ebaseaduslikus käitlemises (kauplemises ja ladustamises), mis seisnes selle kütuse müümises AS-le Z (J. Muraško, Sparostar OÜ) või sellele kaasaaitamises (B. Šipunov). Süüdistatavate süüdistunnistamine põhines üldjoontes samadel asjaoludel, mida on kirjeldatud käesoleva otsuse punktis 1. 7. Sama kohtuotsusega konfiskeeriti

§ 394

lg 5 ja § 83 lg 1 alusel rahapesu vahetuks objektiks olnud raha: 1) summas 2 617 227 krooni, mille kohus luges äratarvitatuks, ja asendas

§ 84alusel konfiskeerimise, mõistes B.

Šipunovilt ja Trading Expert OÜ-lt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja 2 617 227 krooni; 2) summas 3 339 029 krooni 90 senti, mille kohus luges äratarvitatuks, ja asendas

§ 84alusel konfiskeerimise, mõistes J.

Muraškolt solidaarselt Sparostar OÜ-ga Eesti Vabariigi kasuks välja 3 339 029 krooni 90 senti; 3) summas 2 059 933 krooni, mille kohus luges äratarvitatuks, ja asendas

§ 84

alusel konfiskeerimise, mõistes OÜ-lt Esmabalt Eesti Vabariigi kasuks välja 2 059 933 krooni.

1. Harju Maakohtu otsuse peale esitas teiste hulgas apellatsiooni AS V esindaja vandeadvokaat Anton Filjajev, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale maakohtule uueks arutamiseks. Apellandi põhiseisukohad olid järgmised. 8.1 Käesoleva (eraldatud) kriminaalasja menetlemisel on oluliselt rikutud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)
2. peatüki
3. jao sätteid, sest kokkuleppemenetluse kohaldamiseks puudus KrMS § 243 kohaselt nõutav kannatanu - AS V - nõusolek. Seetõttu oli kokkuleppemenetluse kohaldamine vastuolus KrMS § 239 lg 2 p-ga
4. Samuti jättis maakohus kannatanu menetlusse kaasamata. Riigiprokuratuur ja kriminaalmenetluses maakohus osaleda rikkusid ning õigust kriminaalasja nõuda menetlemisel kuriteoga tekitatud kannatanu kahju õigust hüvitamist kriminaalmenetluse raames. Maakohus ei ole teinud otsust AS V tsiviilnõude kohta ega lahendanud tsiviilhagis esitatud taotlust vähendada

§ 831lg 3 alusel konfiskeeritava vara suurust.

8.2 Ekslik on Riigiprokuratuuri

1. aprilli
2. a määruses väljendatud seisukoht, et süüdistatavatele omistatud tegevusega ei ole AS-le V otsest varalist kahju tekitatud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et J. Muraško, Sparostar OÜ ja B. Šipunov andsid kütuse varguse kaastäideviijatele eelneva lubaduse varastatud kütust varjata ja edasi müüa, liitudes kuriteoplaani realiseerimisega enne varguse lõpuleviimist. Samuti kütuse müüjad, tegutsedes eelneval kokkuleppel kütust varastanud isikutega, varjasid varastatud kütust ja müüsid seda edasi, pöörates saadud tulu kuritegeliku ühenduse kasuks. Seega vastutavad kütuse müüjad vargusega tekitatud kahju eest kaasaaitajatena võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 4 järgi solidaarselt. Kuigi kütuse müüjate tegevus on kvalifitseeritud rahapesuna, võib nende tegusid käsitada ka vargusele kaasaaitamisena, omastamisena või kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, hoidmise või turustamisena. See, et kütuse müüjatele pole esitatud süüdistust kütuse varguses või mõne muu varavastase kuriteo toimepanemises, ei välista kütuse müüjate vastutust ASle V tekitatud kahju eest. Rahapesu võib seisneda, ning käesolevas asjas seisnebki, vargusele järgnevate nn järeltegude toimepanemises, nt varastatud vara varjamises ja realiseerimises. Kütuse müüjatele inkrimineeritud ning rahapesuna kvalifitseeritud tegevus on käsitatav AS V omandi rikkumisena. 8.3 Prokuratuur ei olnud pädev otsustama AS V tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist. Tsiviilhagi lõppadressaadiks on kriminaalasja menetlev kohus ning kohus teeb otsuse tsiviilhagi kohta kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras. Kriminaalmenetluse seadustik ei anna prokuratuurile õigust takistada tsiviilhagi läbivaatamist, s.h otsustada tsiviilhagi menetlusse võtmata jätmist. 8.4 Apellant osutas ka sellele, et
3. aprillil
4. a esitas kannatanu kaebuse Riigiprokuratuuri
5. aprilli
6. a määruse peale, paludes võtta AS V tsiviilhagi kriminaalasja nr 087000001018 toimiku juurde ja edastada see koos konfiskeeritava vara suuruse vähendamise taotlusega maakohtusse sisuliseks läbivaatamiseks.
7. a juuni alguses, kinnitas riigiprokurör Helga Aadamsoo kannatanu esindajale, et kaebus lahendatakse "lähipäevil". Apellatsiooni esitamise ajal
8. juulil 2010 ei ole AS V Riigiprokuratuurilt sellele kaebusele vastust saanud. Samas toimus kohtuistung juba
9. juunil 2010, mis annab alust arvata, et prokuratuur püüdis kannatanut kriminaalasja menetluse seisust eksitada. 8.5 Asjaolu, et prokuratuur ja maakohus jätsid AS V ebaseaduslikult kannatanuna menetlusse kaasamata, ei võta AS-lt V apellatsiooniõigust. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on isik, kellele on kuriteoga vahetult varalist kahju tekitatud, kannatanu. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette isiku kannatanuks tunnistamist. 8.6 Konfiskeerides rahapesu objektina süüdistatavatelt kokku 8 016 189 krooni 90 senti kahjustas maakohus oluliselt kannatanu õigusi ja huve, sest konfiskeeritava vara riigi omandisse andmisel jääb AS V kahju olulises osas hüvitamata. Kannatanu tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei kata tekitatud kahju, mistõttu on kannatanu huvitatud, et kahjuhüvitis oleks välja mõistetud kõigilt vastutavatelt isikutelt, sh J. Muraškolt, Sparostar OÜ-lt ja B. Šipunovilt solidaarselt. Suurema osa kohtueelsel uurimisel arestitud varast moodustab rahapesu objektiks olnud 3 684 020 krooni, sh 2 490 870 krooni Sparostar OÜ pangakontol. Muu arestitud vara maksumus on ilmselt väike või olematu. Maakohus konfiskeeris rahapesu vahetu objektina muu hulgas Sparostar OÜ arestitud arvelduskontol olevad 2 490 870 krooni ning J. Muraškolt ära võetud 16 500 krooni. Kohtuotsuses on eksitavalt märgitud, et see raha on ära tarvitatud. Selle raha konfiskeerimine toob kaasa AS V jaoks äärmiselt ebaõiglase olukorra. Nimelt saab riik kütuse varguse tõttu konfiskeeritava vara ja impordimaksu näol ca 3,2 miljonit krooni tulu (Maksu- ja Tolliamet alustas AS V suhtes maksumenetlust impordimaksude määramiseks seoses kütuse tollijärelevalve alt väljaviimisega). Samal ajal jääb kannatanu kanda kahju, mis hõlmab nii varastatud kütuse väärtust kui ka kütuse varguse tõttu tekkivat impordimaksu-kohustust. Selle kahju suurus on kokku 4,3-5,7 miljonit krooni. Arvestades süüdistatavate väga madalat maksevõimet, jääks see kahju kannatanule tõenäoliselt hüvitamata. Lisaks tuleb arvestada, et teised maakohtu otsuses tehtud konfiskeerimisotsustused annavad riigile süüdistatavate vastu miljonitesse kroonidesse ulatuvad rahalised nõuded. See suurendab süüdistatavate varalisi kohustusi ja kahjustab nende maksevõimet, mis vähendab veelgi kannatanu võimalust süüdistatavatelt kahjuhüvitis sisse nõuda.
10. Tallinna Ringkonnakohtu
11. septembri
12. a määrusega jäeti AS V apellatsioon läbi vaatamata. Ringkonnakohus märkis, et käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse isikuid kuritegelikku ühendusse kuulumises, rahapesus ja kvaliteedinõuetele mittevastava kütuse ebaseaduslikus käitlemises. Eelkuritegu, s.o kütuse vargust, millega AS-le V kahju tekitati, menetletakse teises kriminaalasjas. Seega ei ole AS V käesolevas kriminaalasjas menetlusosaline, mistõttu ei pidanudki tema käest kokkuleppemenetluseks nõusolekut küsima ega teda kohtuistungile kutsuma. Järelikult ei ole kokkuleppemenetluse norme rikutud. Menetlusvälisel isikul ei ole õigust esitada menetluses taotlusi ja kaebusi. Seega tuleb ka AS V apellatsioon KrMS § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätta. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse AS V esindaja A. Filjajev, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule AS V apellatsiooni sisuliseks läbivaatamiseks. Määruskaebuses jääb AS V esindaja apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 10.1 Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et AS V ei ole käesolevas asjas kannatanu. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on isik, kellele on kuriteoga vahetult varalist kahju tekitatud, kannatanu. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette isiku eraldi määrusega kannatanuks tunnistamist. Kahju saamise fakt on juba iseenesest kannatanu menetlusseisundi tekkimise aluseks. Süüdistatavad tekitasid süüdistuses kirjeldatud käitumisega AS-le V kahju ja AS V on esitanud süüdistatavate vastu tsiviilhagi. Seega on AS V käesolevas kriminaalasjas kannatanu. Kriminaalmenetluse seadustik ei anna prokuratuurile õigust takistada tsiviilhagi läbivaatamist, sh otsustada tsiviilhagi menetlusse võtmata jätmist. 10.2 Prokuratuur võttis tsiviilhagi kriminaalasja juurde ja edastas maakohtule. Kohus pole otsustanud AS V tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist või tagastamist. Seega pidi maakohus lahendama kannatanu tsiviilhagi ja taotluse konfiskeeritava vara suuruse vähendamiseks. Maakohus seda ei teinud. Maakohus ei teavitanud kannatanut ka kriminaalasja kohtulikust arutamisest ega lahendanud tsiviilhagi, millega rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme. 10.3 Kannatanule kütuse varguse ja edasimüügiga tekitatud 6 365 931 krooni suurune kahju on hüvitamata. Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei kata kahju. Seetõttu on kannatanu huvitatud, et kahjuhüvitis oleks välja mõistetud kõigilt vastutavatelt isikutelt, sh J. Muraškolt, Sparostar OÜ-lt ja B. Šipunovilt solidaarselt. Asjas on tuvastatud, et J. Muraško, Sparostar OÜ ja B. Šipunov on andnud kütuse varguse kaastäideviijatele eelneva lubaduse varastatud kütust varjata ja edasi müüa, liitudes kuriteoplaani realiseerimisega enne varguse lõpuleviimist. Seega on kütuse müüjad toime pannud vargusele kaasaaitamise ja nad vastutavad vargusega tekitatud kahju eest kaasaaitajatena solidaarselt VÕS § 1045 lg 4 järgi. Asjaolu, et süüdistatavate tegevus on kvalifitseeritud rahapesuna ning kütuse müüjatele pole esitatud süüdistust vargusele kaasaaitamises või muu varavastase kuriteo toimepanemises, ei välista kütuse müüjate vastutust tekitatud kahju eest. 10.4 Kütuse müüjate süüdistusasja kergekäelise eraldamisega rikkusid menetlejad kannatanu õigusi ja see seab kahtluse alla kogu käesoleva kriminaalmenetluse õiguspärasuse. 10.5 Asjaolu, et prokuratuur ja maakohus jätsid AS V ebaseaduslikult kannatanuna menetlusse kaasamata, ei võta AS-lt V apellatsiooniõigust. AS-l V on tulenevalt KrMS § 318 lg-st 1 ja lg 3 p-st 4 apellatsiooniõigus, kuna ta on kannatanu, kes tugineb apellatsioonis kriminaalmenetluse seadustiku
14. peatüki
15. jao sätete rikkumisele.
16. Vastuses määruskaebusele palub riigiprokurör Helga Aadamsoo jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. Oma taotlust põhistab prokurör järgmiselt. 11.1 Kokkuleppemenetluse kohaldamisel ei rikutud KrMS § 239 lg 1 p 4, kuna kannatanut selles kriminaalmenetluses ei ole. Rahapesu (

§ 394

) on formaalne ohudelikt ja ühelegi isikule rahapesuga vahetult kahjulikku tagajärge ei saabu, sest kannatanu suhtes on kuritegu juba lõpule viidud. Seega ei olnud käesolevas asjas vaja AS-lt V kokkuleppemenetluseks nõusolekut küsida. AS V esitas küll tsiviilhagi, kuid sellega väljendatud taotlus käsitleda käesolevas kriminaalasjas ka tsiviilhagi jäeti prokuröri määrusega rahuldamata. AS V tsiviilhagi vaadatakse läbi kriminaalasjas nr 1-09-21739, kus menetletakse eelkuritegu. 11.2 Kriminaalasjade eraldamine ei kahjusta kriminaalmenetlust, sest kõik isikud, kes on pannud toime varguse, on ka varguse süüdistusega kohtu ette saadetud. Varguses osalenud isikud on solidaarvastutajad kannatanule tekitatud varalise kahju eest. Kuuludes kuritegelikku ühendusse legaliseerisid J. Muraško ja B. Šipunov varastatud kütust, tegutsedes koordineeritult ja kooskõlastatult isikutega, kellele raha edasi suunati. Vargusega saadud kütuse legaliseerimine on käsitatav rahapesuna ja selle kuriteo puhul kannatanust rääkida ei saa. Ei ole ilmnenud tõsikindlaid asjaolusid, mis kinnitaksid, et rahapesus süüdistatavad isikud osalesid ka varguse toimepanemises. Kuna ükski rahapesu toimepanijatest pole vargusest osavõtja, ei ole kriminaalasjade eraldamise nõudeid eiratud. 11.3 AS V huvi on saavutada tsiviilhagi hüvitamine Sparostar OÜ arestitud vara arvel. Sparostar OÜ ei ole aga varguse toimepanija, kuna

§ 199juriidilise isiku vastutust ette ei näe.

Samuti ei ole osaühingule esitatud kahtlustust ega süüdistust kuritegelikku ühendusse kuulumises, vaid üksnes rahapesus ja kütuse ebaseaduslikus käitlemises. Mõlemad on formaalsed kuriteokoosseisud ning kummagi kuriteoga ei ole vahetult AS-le V varalist kahju tekitatud. 11.4 KrMS § 831 lg 1 mõtte kohaselt ei saa kuriteo toimepanemine olla isikule tulus ning juhul kui kriminaalasjas kannatanut ei ole või kannatanu nõuet ei esita, tuleb kuriteoga saadud vara konfiskeerida. 11.5 Asjakohatu on määruskaebuse etteheide kohtule, et tsiviilhagi küsimus on lahendamata. Kohtumenetluse ajaks oli prokuratuuri määrusega jäetud põhjendatult rahuldamata AS V taotlus võtta tsiviilhagi kriminaalasja juurde. Asjaolu, et tsiviilhagi oli adresseeritud kohtule, ei kohusta kohut tsiviilhagi läbi vaatama, kui tsiviilhagi on esitatud isiku poolt, kelle nõue ei ole seotud kuriteosündmusega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendab esmalt küsimuse, kas AS V on käesolevas kriminaalasjas kannatanu, ja võtab seisukoha määruskaebuse lahendamise kohta (I). Seejärel selgitab kolleegium väljaspool kriminaalasja lahendamise piire riigi konfiskeerimisnõude ja kolmanda isiku nõude omavahelise konkurentsiga seonduvat (II). Lõpuks juhib kolleegium tähelepanu mõningatele konfiskeerimisel kehtivatele reeglitele (III). I
2. Ringkonnakohus jättis AS V apellatsiooni läbi vaatamata põhjendusega, et selle esitaja on menetlusväline isik, kellel ei ole apellatsiooniõigust. AS V esindaja leiab seevastu, et AS V on käesolevas asjas kannatanu, kellel on tulenevalt KrMS § 318 lg-st 1 ja sama paragrahvi lõike 3 punktist 4 apellatsiooniõigus.
3. KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Seega saab isiku lugeda kriminaalmenetluses kannatanuks juhul, kui 1) talle on tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju ja 2) see kahju on tekitatud vahetult kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase (

§ 27mõttes) teoga. 15. Kr

MS § 37 lg-s 1 sätestatud kahju mõiste ei ole täielikult kattuv kahju mõistega tsiviilõiguses (VÕS § 128). Kahju tekitamist KrMS § 37 lg 1 mõttes tuleb käsitada üldisemalt - eeskätt kui isiku õigushüvede kahjustamist või ründamist. Sellega võib, kuid alati ei pruugi kaasneda rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele suunatud (tsiviilõigusliku) nõudeõiguse tekkimine. Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust saab rääkida ka olukorras, kus isikul tsiviilõiguslikku nõudeõigust kuriteo toimepanija vastu ei teki. Näiteks teatud kuriteokatsete puhul ei pruugi isikul sellist nõuet olla, mis aga ei tähenda seda, et teda ei saaks lugeda kriminaalasjas kannatanuks. KrMS § 37 lg-s 1 toodud kahju mõiste autonoomsust ilmestab seegi, et varalise ja moraalse kahju kõrval nimetatakse selles sättes eraldi ka füüsilist kahju, mida tsiviilõigus iseseisva kahju liigina ei käsitle. Sellest järeldub, et kuriteo tõttu füüsilist kahju (eeskätt tervisekahjustuse või valu) saanud isik on kannatanu sõltumata sellest, kas tal on füüsilisest kahjust tulenev varalise või mittevaralise kahju hüvitamise nõue.

1. Ühtlasi märgib kolleegium, et juhul, kui kannatanu õigushüvede kahjustamisega kaasneb tsiviilõigusliku nõudeõiguse tekkimine, ei pea KrMS § 38 lg 1 p-s 2 nimetatud tsiviilhagi esemeks olema kahjuhüvitise saamine. Näiteks on kahju KrMS § 37 lg 1 tähenduses olemas ka siis, kui isikul ei ole kahju hüvitamise nõuet seetõttu, et tal on võimalik saavutada rikkumise tagajärgede kõrvaldamine vindikatsiooninõude (asjaõigusseaduse (AÕS) § 80), alusetust rikastumisest tuleneva nõude (VÕS § 1028 jj), kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108) või mingi muu õiguskaitsevahendi abil. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p-d 21-34).
4. KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud.
5. Esiteks peab kannatanu kahju olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Vastasel korral ei ole võimalik väita, et kannatanule oleks kahju tekitatud sama teoga, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks.
6. KrMS § 37 lg 1 kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult "kuriteoga". See tähendab, et kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel on nõutav ka õiguslik seos. Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Näiteks on

§ 422

järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuks isik, kes sai süüdistatava poolt liiklusnõuete rikkumise tõttu raske tervisekahjustuse, mitte aga isik, kes kandis sama liiklusõnnetuse tagajärjel üksnes varakahju (nt hävis talle kuuluv mootorsõiduk). Seda seetõttu, et

§ 422kaitseb õigushüvena elu ja tervist, kuid mitte omandit.

Juhul, kui kuriteokoosseisu eesmärk, s.o põhjus, miks koosseisus kirjeldatud tegu on karistatavaks tunnistatud, ei hõlma isikul tekkinud kahju ärahoidmist, puudub ka alus isikut selle kuriteokoosseisu järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuks lugeda. 20. Tingimus, mille kohaselt peab kannatanu kahju (KrMS § 37 lg 1 mõttes) tulenema kriminaalmenetluse aluseks oleva kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve rikkumisest ei tähenda kõikidel juhtudel seda, et kannatanuks saab pidada üksnes kahjustatud õigushüve vahetut kandjat. Nii on kolleegiumi arvates jätkuvalt aktsepteeritav üldtunnustatud arusaam, et näiteks tapmise (

§ 113

) või mõrva (

§ 114) korral on kannatanuks tapetud isiku lähedane. 21. Kolleegium tõdeb, et senises kohtupraktikas ei ole Kr

MS § 37 lg 1 tõlgendamisel kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahelise õigusliku seotuse nõuet alati silmas peetud. Kannatanu kui menetlusosalise mõiste selgepiirilisemaks määratlemiseks ja seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks on aga kohtupraktika selline täpsustamine vajalik. 22. Samas märgib kolleegium, et tulenevalt menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõttest võib kannatanu tsiviilhagis esitada ka sellise nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega, kuid mis ei tulene kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest. See tähendab, et kannatanu tsiviilhagi aluseks võib olla ka tema õiguste selline rikkumine, mis iseenesest ei annaks alust isikut selles kriminaalasjas KrMS § 37 lg 1 kohaselt kannatanuks pidada. Näiteks võib

§ 422

järgi toimuvas kriminaalmenetluses isik, kes sai mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise tagajärjel raske tervisekahjustuse (ja kes on seetõttu asjas kannatanu), nõuda lisaks tema tervise kahjustamisest tekkinud kahjule ka liiklusnõuete rikkumise tõttu tekkinud varakahju (nt hävinud mootorsõiduki) hüvitamist. Olukorras, kus isik tuleb kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasata, on nii tema õiguste tõhusa kaitse kui ka kohtusüsteemi efektiivse toimimise seisukohalt põhjendatud võimaldada tal esitada kõik kuriteosündmusega seotud tsiviilnõuded ühe ja sama menetluse raames. 23. Otsuse punktis 19 osutatud kannatanu kahju ja menetletava kuriteo õigusliku seotuse nõudest järeldub muu hulgas, et üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. Seda isegi juhul, kui menetletava teoga on ühtlasi riivatud ka mõnda individuaalset õigushüve, mille kahjustamine pole aga kuriteona karistatav või mida kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel pole kriminaalmenetlust alustatud. Näiteks

§-ga 265 ("Keelatud avalik koosolek") kaitstavaks õigushüveks on avalik kord ja julgeolek, mitte aga ettevõtlusvabadus või varalised huvid, mistõttu selle kuriteokoosseisu järgi toimuvas kriminaalmenetluses ei saa kannatanuna käsitada ettevõtjat, kelle majandus- või kutsetegevuse keelatud avalik koosolek oluliseks ajaks seiskas ja kes seetõttu kahju sai. Siiski on oluline silmas pidada, et paljud esmajoones kollektiivsete õigushüvede kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisud kaitsevad paralleelselt ka individuaalhüvesid, mistõttu on nende puhul võimalik rääkida ka üksikisikust kannatanust (nt

§ 151lg 2, § 263 p 1; § 2681 jt).

24. AS V leiab, et ta on käesolevas kriminaalmenetluses kannatanu, kuna süüdistatavad tekitasid talle tema omandi rikkumisega kahju. Kolleegiumi hinnangul ei ole see asjaolu aga piisav, käsitamaks ASi V kannatanuna. Ükski nendest kuriteokoosseisudest, mille järgi maakohus süüdistatavad süüdi tunnistas, ei kaitse individuaalseid õigushüvesid, sh omandit ega vara. Kuritegeliku ühenduse koosseisuga (

§ 255

) kaitstakse üksnes avalikku rahu ja julgeolekut kui kollektiivseid õigushüvesid, mitte aga neid individuaalhüvesid, mida kuritegeliku ühenduse tegevuse käigus on kahjustatud. Rahapesu koosseisu (

§ 394) tõlgendamisel tuleb lähtuda rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (Raha

PTS) §-st 1, mille kohaselt on selle seaduse eesmärk tõkestada Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks. Seega on rahapesu koosseisu eesmärk kaitsta riigi rahandus- ja majandussüsteemi kuritegelikku päritolu rahavoogude negatiivse mõju eest, samuti pärssida kuritegelike struktuuride mõjuvõimu kasvu. Kooskõlas märgituga on kolleegium leidnud, et rahapesu koosseisu aluseks oleva õigushüve saab määratleda kui kõige laiemalt rahandus- ja majandussüsteemi korrapärast toimimist, konkreetselt aga legaalse majandus- ja rahakäibe kindlustamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-68-10, p 16). Ka kvaliteedinõuetele mittevastava vedelkütuse ebaseadusliku käitlemise koosseisuga (

§ 3762

) ei kaitsta vedelkütuse kui vallasasja omandit, vaid eeskätt kütuseturu usaldusväärsust ja looduskeskkonda. Seega on käesoleva kriminaalmenetluse aluseks üksnes kollektiivseid õigushüvesid tagavad kuriteokoosseisud, mille järgi toimetatavas kriminaalasjas n-ö eraisikust kannatanut olla ei saa. Järelikult ei saa kahju, mida süüdistatavad AS-le V võisid tekitada, tuleneda selliste õigushüvede rikkumisest, mida kaitsvate kuriteokoosseisude järgi süüdistatavad süüdi tunnistati. Seetõttu ei ole käesolevas asjas võimalik rääkida AS V kahjust, mis oleks KrMS § 37 lg 1 mõttes tekitatud kokkuleppes ja maakohtu otsuses nimetatud kuritegudega. Järelikult ei vasta AS V KrMS § 37 lg-s 1 kirjeldatud kannatanu tunnustele. 25. Alust järelduseks, nagu tuleks AS-i V käsitada käesolevas kriminaalasjas kannatanuna, ei anna ka aktsiaseltsi esindaja väide, et (osade) süüdistatavate käitumine võib olla kvalifitseeritav ka varavastase süüteona, nt vargusele kaasaaitamisena (

§ 199

- § 22 lg 3) või kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, hoidmise või turustamisena (

§ 202

). Välistamata sellise seisukoha materiaalõiguslikku paikapidavust, märgib kolleegium, et hinnates, kas isikut saab käsitada kuriteos kannatanuna, tuleb lähtuda kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratlenud prokuratuur. Tulenevalt KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, samuti KrMS § 30 lg-st 1 ja § 268 lgst 1, on just prokuratuuri pädevuses otsustada, milline osa kahtlustatava (süüdistatava) käitumisaktide ahelast tuleb kuriteotunnuste ilmnemise tõttu muuta kriminaalmenetluse esemeks ja kes saaksid selliselt kindlaksmääratud piiridest lähtuvalt olla kriminaalmenetluses käsitatavad kannatanutena.

1. Pelgalt isiku enda arvamus, et talle on kuriteoga kahju tekitatud, ei ole kannatanu menetlusseisundit tekitavaks juriidiliseks faktiks. Menetluslikult saab isik kannatanuks menetleja otsustuse tulemina (sõltumata sellest, kas isik ise end kannatanuks peab). Menetleja selline otsustus vormistatakse kas isiku kannatanuna uurimistoimingul (tavaliselt ülekuulamisel) osalemise kutses või uurimistoimingu protokolli sissejuhatuses. Kehtivas kriminaalmenetlusõiguses ei nõuta isiku kannatanuks tunnistamise kohta eraldi määruse koostamist. Seejuures ei tohi menetleja keelduda kaasamast kriminaalmenetlusse kannatanuna ühtegi isikut, kes kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaolusid ja kvalifikatsiooni arvestades vastab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele.
2. Isik, kes leiab, et ta on kuriteos kannatanu, saab kriminaalmenetluse alustamata jätmist või selle lõpetamist vaidlustada KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud süüdistuskohustusmenetluse raames. Kehtivas kriminaalmenetlusõiguses ei ole otsesõnu lahendatud küsimust, kas isik, kes enda hinnangul on kuriteos kannatanu, võib taotleda kohtulikku kaitset ka siis, kui kohtueelne menetleja keeldub teda kannatanuna kaasamast toimuvasse kriminaalmenetlusse. Põhiseaduse (PS) § 15 lg 1 valguses tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Seejuures asub kolleegium KrMS § 2 p-le 4 tuginedes seisukohale, et uurija ja prokuratuuri otsustust mitte käsitada isikut konkreetses kriminaalmenetluses kannatanuna on isikul võimalik vaidlustada samuti KrMS §-des 207 ja 208 ette nähtud süüdistuskohustusmenetluses.
3. Kokkuvõttes nõustub kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et AS V ei ole käesolevas kriminaalmenetluses kannatanu (ega muu kohtumenetluse pool) ja seetõttu puudub tal KrMS § 318 lg-st 1 tulenevalt ka apellatsiooniõigus. Seega jättis ringkonnakohus AS V apellatsiooni õigesti KrMS § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Samas oli AS-l V KrMS § 384 lg-st 2 tulenevalt menetlusvälise isikuna õigus esitada määruskaebus tema apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse peale, sest kõnealuse määrusega otsustati AS V õiguste üle. Nendel põhjustel tuleb AS V määruskaebust pidada lubatavaks, kuid see KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 p-st 1 juhindudes rahuldamata jätta. II
4. Seoses AS V esindaja väitega, et maakohtu otsustus konfiskeerida süüdistatavatelt kokku 8 016 189 krooni 90 senti kahjustab oluliselt aktsiaseltsi õigusi ja huve, sest selle tõttu jääb AS V kahju tõenäoliselt olulises osas hüvitamata (vt otsuse punktid 8.6 ja 10.3), märgib kolleegium obiter dictum korras järgmist.
5. Ei ole välistatud, et seoses transiittorust varastatud kütuse suhtes toime pandud tegudega on AS-l V tsiviilõiguslik nõue ka mõne käesolevas kriminaalasjas rahapesus süüdi tunnistatud isiku vastu, kelle kohta maakohus konfiskeerimisotsustuse tegi. Näiteks võib varastatud kütuse edasimüümine anda AS-le V kütuse müüja vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude. VÕS § 1037 lg 1 sätestab, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et kui õigustatud isiku omandi või muu õiguse rikkumine seisneb selle käsutamises rikkuja poolt, võib õigustatud isik käsutustehingu kehtetuse korral nõuda rikkujalt saadu hariliku väärtuse hüvitamist juhul, kui ta kiidab käsutustehingu vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 114 lõikes 2 sätestatule heaks. VÕS § 1039 kohaselt võib õigustatud isik rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, lisaks saadu harilikule väärtusele nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkuja peab õigustatud isikule teatama, millist tulu ta rikkumisega saadust sai. Varastatud asja hoidmine (varjamine) või edasimüümine võib sõltuvalt asjaoludest olla ühtlasi käsitatav õigusvastase teona VÕS § 1045 lg 1 punkti 5 või 8 mõttes. Samuti ei ole käesoleva kriminaalasja asjaolusid arvestades välistatud, et varastatud kütust varjanud ja edasi müünud isikud vastutavad AS-le V tekitatud kahju eest VÕS § 1045 lg 4 alusel.
6. Kuna käesolevas kriminaalasjas ei ole süüdistatavatele esitatud süüdistust kütuse vargusest osavõtus ega kütuse vargusega saadud vara omandamises, hoidmises või turustamises, saab AS V esitada oma võimalikud nõuded nende isikute vastu tsiviilkohtumenetluse korras.
7. See, kas ja kui, siis millises ulatuses oleksid AS V võimalikud tsiviilnõuded käesolevas kriminaalasjas süüdistatavate isikute vastu tegelikult sissenõutavad, sõltub võlgnike varalisest seisundist, sh nende kohustuste mahust. Kuna konfiskeerimine suurendab süüdistatavate kohustusi, võib see ühtlasi vähendada nende maksevõimet. Samas tuleb silmas pidada, et kogu rahapesu vahetuks objektiks olnud vara, mille kohus süüdistatavatelt

§ 83

lg 1, § 84 ja § 394 lg 5 alusel riigi kasuks välja mõistis, pärines AS V transiittorust varastatud kütuse müügist. Seega on rahapesu objektina konfiskeeritud raha näol tegemist varaga, mis on omandatud AS V õiguste rikkumise teel AS V vara arvel. Kolleegiumi hinnangul on sellel asjaolul konfiskeerimise toime seisukohalt õiguslik tähendus. 33.

§ 85

lg 1 kohaselt läheb konfiskeeritu riigi omandisse või saadetakse rahvusvahelises lepingus sätestatud juhtudel tagasi. Seega tekib riigil mõne

§-des 83-832 ette nähtud aluse olemasolul nõudeõigus konfiskeeritavale varale või

§-s 84 nimetatud juhul selle vara väärtusele vastavale rahasummale (konfiskeerimisnõue). Konfiskeerimisnõue on suunatud süüteo toimepanija või erandina

§ 83lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud kolmanda isiku vastu.

Seejuures on nii

§ 83

, § 831 kui ka § 832 alusel võimalik konfiskeerida üksnes selline vara, mis konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal kuulub konfiskeerimisotsustuse adressaadile. Kolmanda isiku õigused jäävad

§ 85lg 2 esimese lause järgi konfiskeerimisel püsima.

See tähendab näiteks seda, et kui ekslikult konfiskeeritakse asi, mis ei kuulu konfiskeerimisotsustuse adressaadile, selle asja omand konfiskeerimisel riigile üle ei lähe ja üldjuhul võib omanik asja riigilt välja nõuda. Juhul, kui asi mingil põhjusel pärast konfiskeerimist ei säili, tekib omanikul

§ 85lg 2 teise lause alusel õigus saada riigilt selle eest hüvitist.

34. Samas võib ka konfiskeerimisotsustuse adressaadile kuuluv vara olla omandatud asjaoludel, mis annavad kuriteos kannatanule või muule kolmandale isikule konfiskeerimisotsustuse adressaadi vastu rikutud õiguste heastamisele suunatud nõude. Sellise vara konfiskeerimisel võib rääkida riigi konfiskeerimisnõude ja kolmanda isiku rikutud õiguste heastamisele suunatud nõude konkurentsist. Konfiskeerimisotsustus vähendab selle adressaadi vara väärtust ja võiks seega tuua kaasa olukorra, kus väheneb ka kolmanda isiku võimalus oma nõue võlgniku vastu maksma panna. Karistusseadustiku põhiseaduskonformsel tõlgendamisel on siiski võimalik selline tulemus välistada. 35.

§ 831

lg 3 teise lause kohaselt võib kohus tsiviilhagi rahuldamise eesmärgil vähendada konfiskeeritava vara suurust tsiviilhagi eseme võrra. Kõnealuse sätte tõlgendamisel tuleb lähtuda sellest, et konfiskeerimise kui karistusõigusliku mõjutusvahendi eesmärk ei võimalda üldjuhul PS § 11 teise lause nõudeid järgides õigustada konfiskeerimisotsustuse adressaadiks mitteoleva kolmanda isiku, sh kuriteos kannatanu põhiõiguste olulist piiramist. Konfiskeerimise kahjustava toime eest ei pea olema kaitstud mitte üksnes kolmanda isiku asjaõiguslikud või võlaõiguslikud õigused konfiskeerimise objektile, vaid teatud juhtudel ka kolmanda isiku huvi, et konfiskeerimise tagajärjel ei muutuks tema nõudeõigus konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu viimase maksejõuetuse tõttu osaliselt või täielikult väärtusetuks. Eeskätt ei tohi konfiskeerimine kahjustada sellist konfiskeerimisotsustuse adressaadiks mitteolevat isikut, kelle õigusi rikkudes ja kelle arvel konfiskeeritav vara on omandatud. Muu hulgas ei või konfiskeerimine vähendada sellise isiku tegelikku võimalust saavutada oma rikutud õiguste heastamine. Põhiseadusest lähtudes oleks lubamatu, kui riik asuks konfiskeerimise abil kolmanda isiku arvel rikastuma, võttes endale vara, mis on algselt saadud kolmanda isiku õigusi rikkudes tema arvel, ja jättes konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku maksejõuetuse riski kolmanda isiku kanda. Vältimaks konfiskeerimisel kolmanda isiku õiguste rikkumist, peab

§ 831

lg 3 teist lauset tõlgendama laiendavalt - nii, et sellest sättest tuleneb üldine põhimõte, mille kohaselt on kolmanda isiku rikutud õiguste heastamisele suunatud nõudel eelisõigus riigi konfiskeerimisnõude ees. 36. Ühtlasi leiab kolleegium, et ehkki

§ 831

lg 3 teine lause reguleerib otsesõnu vaid süüteoga saadud vara konfiskeerimist, kehtib sellest sättest tulenev põhimõte analoogia korras enamasti ka teiste konfiskeerimise liikide puhul. Eriti ilmne on

§ 831lg 3 teise lause kohaldatavus rahapesu vahetu objekti konfiskeerimise korral, sest tulenevalt Raha

PTS § 4 lg-st 1 saab rahapesu vahetuks objektiks olla üksnes kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara, s.o vara, mis on

§ 831mõttes saadud kuriteoga (eelkuriteoga).

37. Kolmanda isiku nõude prioriteet riigi konfiskeerimisnõude ees ei tähenda siiski seda, nagu tuleks konfiskeerimisotsustuse tegemiseks vältimatult tuvastada konfiskeerimise objekti omandamisega seotud kolmandate isikute nõuete puudumine. Konfiskeerimine on sageli vaja otsustada enne seda, kui lahendatakse konfiskeerimisotsustuse adressaadi vastu suunatud kolmanda isiku nõue. Alati ei pruugi kolmanda isiku nõue olla kriminaalmenetluse ajaks ilmnenud või selle menetlemine lõpule jõudnud. Seejuures tuleb arvestada sedagi, et kui kolmas isik ei ole kriminaalasjas kannatanu, ei saa ta oma nõuet konfiskeerimisotsustuse adressaadi vastu esitada kriminaalmenetluse raames ja see tuleb läbi vaadata mingis teises menetluses. Samuti ei pruugi konfiskeerimisotsustuse tegemisel olla veel selge, kas kolmas isik oma nõude üldse esitab või mitte, s.t kas konfiskeerimist kohaldamata on võimalik tagada näiteks seda, et kuriteo toimepanija oma rikkumisest tulu ei saaks. Kokkuvõttes oleks konfiskeerimine oluliselt raskendatud, kui see eeldaks alati kolmandate isikute võimalike nõuete eelnevat kindlakstegemist ja nende nõuete osas toimuvate menetluste lõpptulemuse äraootamist. Samas võimaldab kehtiv õigus kindlustada kolmanda isiku nõude eelisseisundi võrreldes riigi konfiskeerimisnõudega ka nii, et see ei takista konfiskeerimisotsustuse tegemist. Nimelt jääb kolmanda isiku nõude eelisõigus

§ 85lg 2 kohaselt konfiskeerimisel püsima.

Seetõttu leiab kolleegium, et kohus võib teha konfiskeerimisotsustuse ka siis, kui pole selge, kas eksisteerib mõni riigi konfiskeerimisnõudega konkureeriv kolmanda isiku nõue või mitte. 38. Kolmanda isiku nõude prioriteet riigi konfiskeerimisnõude ees võib realiseeruda näiteks sel viisil, et konfiskeerimisotsustuse jõustumisel tekib kolmandal isikul

§ 85

lg 2 alusel riigi konfiskeerimisnõudele pandiõigus, mis tagab kolmanda isiku nõuet konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu. Seega tekib konfiskeerimisel

§ 85

lg 2 alusel õigussuhe, kus riik (pantija) vastutab talle kuuluva konfiskeerimisnõudega (pandi ese) selle eest, et kolmanda isiku (pandipidaja) nõue konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu saaks täidetud. Kolmanda isiku pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele tekib konfiskeerimisotsustuse jõustumisel vahetult seaduse (

§ 85lg 2) alusel ja seda ei pea eraldi seadma.

39.

§ 85

lg 2 alusel tekkivale kolmanda isiku pandiõigusele kohalduvad analoogia korras asjaõigusseaduse

1. osa
2. peatüki
3. jao ("Õiguste pantimine") sätted niivõrd, kuivõrd konfiskeerimise kui avalik-õigusliku meetme olemus seda ei välista. Juhul, kui võlgnik tema vastu suunatud kolmanda isiku nõuet kohaselt ei täida, on kolmandal isikul õigus oma nõude rahuldamisele riigi konfiskeerimisnõude arvel. Konfiskeerimisotsustuse täitmisel omandab riik

§ 85

lg 1 kohaselt konfiskeeritava vara ja samas tekib kolmandast isikust pandipidajal analoogiliselt AÕS §s 3194 sätestatuga sellele varale automaatselt pandiõigus. See tähendab, et konfiskeeritud vara asendab pandi esemena riigi konfiskeerimisnõuet. Lõppastmes vastutab riik kolmanda isiku nõude täitmise eest maksimaalselt konfiskeerimise tulemi ulatuses. 40. Lähtudes AÕS § 314 lg-st 2 ja §-st 284 on kolmanda isiku pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele aktsessoorne, s.t eeldab tagatava nõude olemasolu. Seega, kui kolmandal isikul võlgniku vastu nõuet ei ole, ei ole tal ka pandiõigust riigi konfiskeerimisnõudele (või seda asendavale konfiskeeritud varale). Samas tekib

§ 85

lg 2 alusel kolmanda isiku pandiõigus ka juhul, kui konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks ei ole riik kolmanda isiku nõude olemasolust teadlik, kolmas isik pole nõuet võlgniku vastu veel esitanud või nõue on konfiskeerimise ajal vaieldav. AÕS § 279 lgte 2 ja 3 kohaselt võib pandiga tagada ka tingimuslikku ja tulevikus tekkivat nõuet. Neid sätteid analoogia korras kohaldades ja konfiskeerimise eripära arvestades leiab kolleegium, et konfiskeerimisotsustuse jõustumisel tekkiv pandiõigus tagab ka

§ 85

lg-s 2 nimetatud kolmanda isiku sellist nõuet, mis on küll materiaalõiguslikult olemas, kuid mida pole menetluslikult siduval moel tuvastatud. 41.

§ 85

lg 2 alusel tekkiv kolmanda isiku pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele tagab üksnes sellist kolmanda isiku nõuet, mis on seotud konfiskeerimise objektiks oleva varaga. Sellist seost tuleb jaatada eeskätt juhul, kui konfiskeerimise objekt on omandatud kolmanda isiku õigusi rikkudes tema vara arvel ja kolmanda isiku nõue süüteo toimepanija või muu konfiskeerimisotsustuse adressaadi vastu tuleneb sellest samast õiguste rikkumisest. 42. Konfiskeeritud vara nõuab riik vaatamata kolmanda isiku pandiõiguse tekkimisele konfiskeerimisotsustuse adressaadilt sisse tavapärases korras (KrMS § 4211). Tulenevalt konfiskeerimise kui avalik-õigusliku meetme eripärast ei kohaldu

§ 85

lg 2 alusel tekkiva konfiskeerimisnõude pandi korral AÕS §-s 319 sätestatud kohustuse täitmise kord. See tähendab, et sõltumata sellest, kas pandi realiseerimistähtaeg on saabunud või mitte, täidetakse konfiskeerimisnõue alati üksnes riigile. Pärast pandi realiseeritavaks muutumist võib aga kolmandast isikust pandipidaja nõuda riigilt oma tagatud nõude rahuldamist konfiskeerimisnõude täitmisest laekunud vara arvel. Juhul, kui see vara pole säilinud, tekib kolmandal isikul

§ 85lg 2 teise lause alusel õigus nõuda riigilt hüvitist.

Seda ka juhul, kui riik ei olnud konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal kolmanda isiku nõudest ja tema seadusjärgsest pandiõigusest teadlik. 43.

§ 85

lg 2 alusel tekkinud pandiõiguse realiseerimiseks tuleb kolmandal isikul esitada avaldus Rahandusministeeriumile, analoogiliselt Vabariigi Valitsuse

1. juuli
2. a määruse nr 263 (RT I 2004, 61, 432; 2010, 60; 407)
3. peatükis sätestatule. III
4. Kolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et

§ 84

reguleerib süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamist ja selle sätte alusel ei ole võimalik asendada süüteo vahetu objekti konfiskeerimist (

§ 83lg 2).

Samas on pangakontol olev raha, mis on käsitatav rahapesu vahetu objektina, võimalik konfiskeerida

§ 83lg 2 alusel ilma konfiskeerimist asendamata.

1. Samuti on kolleegium jätkuvalt seisukohal, et konfiskeerimise otsustamisel ei saa juhinduda võlaõigusseaduses sisalduvast solidaarkohustust puudutavast regulatsioonist, kuna see ei vasta olemuslikult karistusseadustikus kasutatud konfiskeerimise mõistele ega eesmärgile. Seetõttu ei ole konfiskeerimise puhul asjakohane käsitada kaastäideviijaid solidaarvõlgnikena ega kohtuotsusega konfiskeeritud vara riigile üleminekut solidaarkohustusena. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 3-1-1-119-09, p 32.) Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg Lea Kivi, Villu Kõve, Tambet Tampuu