RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-14-11 Määruse kuupäev 15. aprill 2011 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalasi Andres

§ 373järgi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule.

2. Saata kriminaalasi A.

§ 373järgi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

1. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
2. Määruskaebus rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.1 Tartu Maakohus arutas Andres Orule KarS § 373 järgi esitatud süüdistust selles, et ta rikkus kohtu seatud ärikeeldu, millega A. Orul oli keelatud kuni OÜ H pankrotimenetluse lõpuni olla ettevõtja, juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liige, nõukogu liige, täisosanik, juriidilise isiku likvideerija ja prokurist. A. Org oli kuni
3. märtsini 2005 OÜ R ja kuni
4. maini 2004 OÜ RG juhatuse liige, tegeledes jätkuvalt äriühingute juhtimise ja ettevõtlusega. 1.2 Maakohus arutas ka A. Orule KrK § 161 järgi esitatud süüdistust, kuid selles osas määruskaebemenetlust Riigikohtus ei toimu.
5. A. Oru kaitsja taotles
6. septembril 2010 toimunud kohtuistungil süüdistatava õigeksmõistmist, kuna on rikutud tema õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. 3.1 Tartu Maakohtu
7. septembri 2010 otsusega mõisteti A. Org süüdistuses KrK § 161 järgi õigeks, kuna on rikutud tema õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ja süüdistuses kirjeldatud tegu on aegunud. A. Orule KarS § 373 järgi esitatud süüdistuses lõpetati kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Maakohus märkis, et juhul, kui kriminaalasjas on mõistlik menetlusaeg möödunud, tuleb süüdistatav KrMS § 2 p 2 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 esimese lause alusel õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, sõltumata sellest, millises menetlusstaadiumis asja sel hetkel menetletakse. 3.2 Maakohtu hinnangul on menetlus A.

§ 373

järgi läbi viidud selliselt, et see võimaldab rääkida mõistliku menetlusaja möödumisest. Kuna tegemist on üheepisoodilise tavalise keerukusastmega kriminaalasjaga, isik ega tema kaitsja ei ole menetlust venitanud ja menetlejate toimimine on põhjustanud viivitusi, siis see annab aluse A. Oru suhtes kriminaalmenetlus KarS § 373 järgi otstarbekuse tõttu lõpetada, et mõistliku aja riive ei süveneks. Samas pole mõistliku menetlusaja riive sedavõrd intensiivne, et A. Org tuleks KarS § 373 järgi õigeks mõista; õige on lõpetada antud kriminaalmenetlus otstarbekuse tõttu. Kuna A. Org on olnud süüdistuses KarS § 373 järgi allutatud kriminaalmenetlusele juba 6 aastat 6 kuud, siis on ta pidanud selle aja jooksul arvestama mitmesuguste kriminaalmenetlusest tulenevate piirangute ja kohustustega. A. Org ei pea kandma riski, et menetlus tema süüdistuses KarS § 373 järgi viiakse läbi ebamõistliku aja jooksul.

1. Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnakohtule apellatsiooni prokurör, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. 4.1 Prokuröri hinnangul arvestas maakohus mõistliku menetlusaja hulka ekslikult ka perioodid, mil menetlust ei toimunud, ning sellest tulenevalt hindas kohus menetluse pikkust ebaõigesti. Samuti rikkus maakohus KrMS § 274 lg 5 sätteid, lõpetades menetluse KrMS § 202 sätestatud alusel ilma prokuröri vastava taotluseta. Eeltoodud rikkumised on käsitletavad olulise kriminaalmenetlusnormide rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis on viinud ebaseadusliku kohtulahendi tegemiseni. 4.2 Apellant märkis, et mõistliku menetlusaja kulgu hakatakse arvestama ajast, mil kahtlustatav või süüdistatav allutati menetlustoimingutele või hetkest, kui isik sai teada, et tema suhtes toimub kriminaalmenetlus. Mõistliku menetlusaja hulka ei saa arvata aega, mil menetlus oli lõpetatud. 4.3 A. Org kuulati
2. septembril 1999 üle kahtlustatavana KrK § 161 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.
3. aprillil 2001 keeldus menetleja A. Oru kriminaalvastutusele võtmisest KrK § 1482 järgi ja lõpetas A. Oru suhtes kahtlustuse.
4. novembril 2003 tühistas prokuratuur A. Oru taotlusel kriminaalvastutusele võtmisest keeldumise määruse ja asja menetlemist KrK § 161 järgi jätkati rehabiliteerimise eesmärgil. Süüdistuses KarS § 373 järgi kuulati A. Org kahtlustatavana üle
5. märtsil
7. novembril 2006 lõpetas Tartu Maakohus prokuröri taotlusel A. Oru suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel ning määras A. Orule kohustuse tasuda kuue kuu jooksul menetluskulud ja kannatanule OÜ-le H 300 000 krooni. Kuna A. Org ei täitnud viimatimärgitud kohustust, uuendas kohus
8. septembril 2007 A. Oru suhtes menetluse. Kui arvata välja perioodid, mil menetlust ei ole toimunud, s.o ajavahemik
9. novembrist 2006 kuni
10. septembrini 2007, siis ei ole menetlus KarS § 373 järgi kestnud üle 4 aasta 8 kuu. 4.4 Apellant selgitas, et kui A. Oru süüdistust KarS § 373 järgi oleks menetletud eraldiseisva kriminaalasjana, olnuks asja lahendamine võimalik lühema aja jooksul. KarS § 373 järgi kvalifitseeritava teo menetlemine eraldi menetluses ei oleks olnud aga põhjendatud. Eraldi menetlused tähendanuks A. Orule suuremaid kohtukulusid ja kokkuvõttes suuremat ajakulu. Kuna KrMS § 216 lg 1 p 2 alusel menetletakse üldjuhul kõiki ühe isiku tegusid ühes menetluses ja kohtul puudub võimalus teha osaotsust, siis tuleb hinnata KarS § 373 järgi kvalifitseeritava süüdistuse menetlemisele kulunud aega kogu kriminaalasja keerukuse kontekstis. Hinnates kriminaalasja kui tervikut, on tegemist keskmisest keerukama kriminaalasjaga, ning KarS § 373 järgi esitatud süüdistusele kulunud menetlusaeg ei ole olnud ebamõistlikult pikk. 4.5 Lisaks ei ole kohtu otsus lõpetada menetlus KarS § 373 järgi otstarbekuse kaalutlustel kooskõlas seaduse mõttega. Kui isik jätab KrMS § 202 alusel talle määratud kohustused täitmata, siis peab kohtumenetluse staadiumis menetluse uuendamisele järgnema kas süüdi- või õigeksmõistmine. Seadusandja mõttega ei ole kooskõlas kriminaalmenetluse lõpetamine korduvalt samal alusel, kusjuures veel selliselt, et kui isik jätab määratud kohustused täitmata, siis järgmisel korral lõpetatakse tema suhtes menetlus kohustusi määramata. Selline praktika annab süüdistatavatele signaali, et KrMS § 202 järgi määratud kohustuste mittetäitmine ei too kaasa süüdimõistmist, vaid annab võimaluse menetluse venitamiseks ja karistuse vältimiseks. 4.6 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. septembril
12. a otsusega saadeti arutatav kriminaalasi maakohtule uueks sisuliseks arutamiseks, tegemaks kohtuotsus A. Oru käitumises kuritegude olemasolu või puudumise kohta. Seejuures ei viidanud Riigikohus mõistliku menetlusaja möödumisele. Prokurör leiab, et kui mõistlik menetlusaeg olnuks möödunud, oleks Riigikohus menetluse õigeksmõistva otsusega lõpetanud.
13. Tartu Ringkonnakohtu
14. detsembri
15. a määrusega tühistati maakohtu otsus menetluse lõpetamise kohta A.

§ 373

järgi kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja saadeti kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonist KrK § 161 osas prokurör loobus. Ringkonnakohus võttis loobumise vastu ja lõpetas kriminaalasjas süüdistuses KrK § 161 järgi menetluse. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt lõpetas maakohus A.

§ 373

järgi kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel, kuid sellist lõpetamise alust ei näe seadus ette. Ka maakohtu otsuse resolutiivosas ei viidata KarS § 373 järgi menetlust lõpetades ühelegi menetluse lõpetamise alusele. Kohtuotsuse põhiosast ei nähtu samuti üheselt, millisel alusel on maakohus kriminaalmenetluse lõpetanud. Maakohtu otsuse põhiosas märgitust lähtudes saaks ringkonnakohtu arvates siiski teha järelduse, et kriminaalasja menetlemisel A.

§ 373järgi on ületatud mõistlik menetlusaeg.

Samas, lõpetades menetluse A.

§ 373

järgi, maakohus nimetatud põhjust kohtuotsuse resolutiivosas menetluse lõpetamise alusena välja ei too. Maakohtu otsuse resolutiivosas kasutatud mõiste "otstarbekus" võimaldab teha järelduse, et maakohus on lõpetanud kriminaalasja A.

§ 373järgi Kr

MS § 202 alusel. Juhul kui maakohus pidas kriminaalasjas menetlust lõpetades silmas KrMS §-i 202, puuduvad selle kohaldamiseks põhjendused, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetluse lõpetamise eelduseks KrMS § 202 toodud alustel on vaja ühe menetluspoole taotlust ning teise menetluspoole nõustumist sellega. A. Org, tema kaitsja ega prokurör ei ole aga KrMS § 202 kohaldamist taotlenud. Seega, eeldades, et maakohus lõpetas kriminaalasja A.

§ 373järgi Kr

MS § 202 alusel, on ta seda teinud kriminaalmenetlusõigust rikkudes. Ringkonnakohtu arvates esineb vastuolu maakohtu otsuse resolutiivosa järelduste ja kohtu poolt kohtuotsuse põhiosas tuvastatud asjaolude vahel, mis on aga samuti kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. A. Oru kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vello Luik esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule. Kaitsja taotles ringkonnakohtu määruse tühistamist osas, millega tühistati Tartu Maakohtu
2. septembri 2010 kohtuotsus kriminaalmenetluse lõpetamises A. Orule KarS § 373 järgi esitatud süüdistuses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning saadeti nimetatud osas kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Määruskaebuses taotletakse uue määrusega Tartu Maakohtu
3. septembri 2010 kohtuotsuse muutmata jätmist. 6.1 Kaitsja leiab, et maakohtus kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamine mõistliku menetlusaja rikkumise tõttu A. Orule KarS § 373 järgi esitatud süüdistuses on kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega mõistliku menetlusaja rikkumise tagajärgede kohta. 6.2 Määruskaebuse esitaja arvates on küll õige ringkonnakohtu käsitlus KrMS § 202 alusel menetluse lõpetamise kohaldamise asjaolude kohta, kuid meelevaldne ja ebaõige on järeldus, et kui kohus on kasutanud resolutiivosas mõistet "otstarbekus", siis ongi tegemist just KrMS § 202 alusel menetluse lõpetamisega. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta eraldi õiguskaitsevahendeid, mis võimaldaksid mõistliku menetlusaja rikkumisele adekvaatselt reageerida. Seetõttu tuleb lähtuda Riigikohtu antud juhistest, millest nähtuvalt on kohtul, tulenevalt isiku õiguste rikkumise intensiivsusest, võimalik isik õigeks mõista või mõistliku menetlusaja vähemolulise rikkumise korral menetlus lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Maakohtu seisukoht haakub eelnevalt osutatud Riigikohtu juhistega. Seega ei lõpetanud maakohus kriminaalasjas menetlust KrMS § 202 alusel, mistõttu ei olnud selleks vajalik ka menetlusosaliste nõusolek. 6.3 Kaitsja märgib ka, et juhul, kui ringkonnakohus leidis, et mõistlik menetlusaeg on möödas, aga puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, nagu seda tegi maakohus, pidanuks ringkonnakohus ise A. Oru õigeks mõistma. Kriminaalasja menetluse jätkumisel maakohtus mõistliku aja riive süveneks veelgi. Taoline olukord on aga kaitsja arvates lubamatu ja vastuolus nii Riigikohtu kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadega ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni sätetega.
4. Prokuröri vastuses kaitsja määruskaebusele taotletakse määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata jätmist. Prokuröri arvates on maakohus mõistliku menetlusaja arvutamisel ebaõigesti hinnanud kriminaalasja keerukust ja ekslikult arvestanud mõistliku aja hulka ka perioodid, mil menetlust ei toimunud, hinnates sellest tulenevalt ebaõigesti menetluse pikkust. Prokurör märgib veel, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. septembril
6. a otsusega saadeti arutatav kriminaalasi maakohtule uueks sisuliseks arutamiseks. Seejuures ei viidanud Riigikohus mõistliku menetlusaja möödumisele. Kui mõistlik menetlusaeg olnuks möödunud, oleks Riigikohus menetluse õigeksmõistva otsusega lõpetanud. Kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisega ja asja lahendamiseks juhiste andmisega andis Riigikohus mõista, et maakohtul tuleb läbi viia asja sisuline arutamine ja teha kohtuotsus A. Oru käitumises kuritegude olemasolu või puudumise kohta. Kohtusüsteemi efektiivse toimimise tagamise vajadus ei võimalda lugeda aktsepteeritavaks seda, kui kohus põhjendab õigusliku kohustuse täitmata jätmist mõistliku aja möödumisega. Käesoleval juhul on aga maakohus just sarnasel viisil käitunud, loobudes põhjendamatult õigusemõistmise kohustusest. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Käsitledes esmalt Tartu Maakohtu
8. septembri
9. a otsuses A. Orule KarS § 373 järgi esitatud süüdistuses kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku aja möödumise põhjendusel, tuleb märkida järgnevat. Maakohtu otsuse põhiosas leitakse, et arvestades kriminaalmenetluse kulgemise erinevaid aspekte, on mõistlik aeg A. Orule KarS § 373 järgi esitatud süüdistuse menetlemiseks möödunud. Kriminaalasi ei olnud mahukas ega sisult keerukas, A. Org ega tema kaitsja ei ole menetlust põhjendamatult venitanud, kuid menetluses on esinenud teatavaid viivitusi õiguskaitseorganite tegevuses. Kohtu hinnangul tuli kriminaalmenetlus süüdistuses KarS § 373 järgi otstarbekusega lõpetada, et vältida mõistliku menetlusaja riive süvendamist. Samas ei olnud kohtu hinnangul rikkumine sedavõrd intensiivne, et A. Org eelnimetatud süüdistuses õigeks mõista. Kuigi maakohtu arvates tuli kriminaalmenetlus A.

§ 373

järgi lõpetada otstarbekuse kaalutlusel, ei käsitlenud maakohus kriminaalmenetluse otstarbekusega lõpetamise vormilisi ega sisulisi eeldusi, nagu need on sätestatud KrMS §-s

1. Seega on maakohus asunud otsuse põhiosas põhjendamatult seisukohale, nagu võiks mõistliku menetlusaja möödumise tuvastamisel üks alternatiivne järelm olla kriminaalasjas menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel, järgimata seejuures KrMS §-s 202 sätestatut. Kohtuotsuse resolutiivosa teises lauses on aga märgitud üksnes seda, et kriminaalmenetlus A. Orule KarS § 373 järgi esitatud süüdistuses tuleb lõpetada otstarbekuse kaalutlusel, viitamata seejuures otsustuse menetluslikule alusele ning kriminaalmenetluse mõistliku aja möödumisele.
2. Ringkonnakohtu määruses ongi keskendutud sellele vastuolule ja kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise puudulikele põhistustele. Samas pole aga kriminaalmenetluse mõistliku aja võimaliku möödumise kohta võetud mitte mingisugust seisukohta. Ometi oli just mõistliku menetlusaja möödumine maakohtu otsuses käsitletud keskne küsimus ja seda vaagis apellatsioonis ka prokurör. Ringkonnakohtu määruses on kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi käsitledes jäädud formaalseks, arvestamata rikkumiste konteksti. Maakohtu otsuse põhiosas analüüsiti A. Oru kriminaalasja menetlemise mõistlikku aega ja tuvastati selle rikkumine, kuid resolutiivosas mõistliku aja möödumisele viidet ei tehtud. Põhistuste puudumine seondus aga maakohtu ebaõige arusaamaga, nagu võiks mõistliku menetlusaja möödumisel kriminaalasjas menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetada KrMS §-s 202 sätestatust irdudes. Seega on vaatamata menetlusõiguse olulistele rikkumistele jälgitav maakohtu arutluskäik selle kohta, et mõistlik menetlusaeg A. Orule KarS § 373 järgi esitatud süüdistuses on möödunud ja just sel põhjusel tuleb tema kriminaalasja menetlemine lõpetada.
3. Kolleegiumi varasemas praktikas on selgitatud, et juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. juuni
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-43-10, p 21). Kui ringkonnakohus satub olukorda, kus ühelt poolt on tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, kuid teisalt on tegemist kriminaalmenetluse mõistliku aja põhimõtte rikkumisega, prevaleerib kriminaalasja mõistliku aja jooksul menetlemise nõue. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et ringkonnakohus pidanuks, hoolimata kriminaalmenetlusõiguse olulistest rikkumistest maakohtus, mõistliku aja küsimust oma määruses vaagima. Kriminaalasja oleks ringkonnakohus maakohtusse tagasi saata võinud üksnes juhul, kui ta leidnuks, et mõistlik menetlusaeg ei ole veel möödunud. Seevastu mõistliku menetlusaja möödumist tunnistades ei oleks ringkonnakohus tohtinud riivet enam omalt poolt süvendada ja pidi menetluse ise lõpetama isegi siis, kui tuvastas maakohtu lahendi tegemisel kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi.
6. Eelnimetatud kohustus on kassatsioonimenetluses ka Riigikohtul, kuid määruskaebemenetluse raames puudub kriminaalkolleegiumil menetluslik pädevus anda ise hinnangut sellele, kas süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks, et võtta seisukoht mõistliku menetlusaja võimaliku ületamise kohta. Kui ringkonnakohus peaks tuvastama, et A. Oru õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, tuleks järgnevalt kaaluda vajadust mõista A. Org õigeks, hoolimata kriminaalasja maakohtus arutamisel aset leidnud kriminaalmenetlusõiguse olulistest rikkumistest.
7. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 p-st 6, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
8. detsembri
9. a määruse osaliselt ning saadab kriminaalasja tühistatud osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Hannes Kiris