← Eesti

3-3-1-94-10

Obsah (6)§ 272§ 226§ 227§ 251§ 53§ 56

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-94-10 2

§ 272mõttes dokumentaalse tõendiga.

Kohtuistungi protokollist ei nähtu, mis dokumendid kinnisel istungil ringkonnakohtule esitati ning kas need kattuvad halduskohtu kinnisel istungil esitatutega. Samas on ringkonnakohus sellele teabele otsuses tuginenud. Ringkonnakohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et kinnisel istungil esitatud materjalidest nähtub selgelt ründeoht. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et Viru Vanglas hakati julgeolekuohu kohta andmeid koguma alles mais 2009, eelnevalt tugineti üksnes teistes vanglates kogutud andmetele. Esimese käskkirja andmise eel ei toimunud Viru Vanglas täiendavat jälitusinformatsiooni kogumist ega kaastööteatise fikseerimist. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et vaidlustatud käskkirjade aluseks olevad ettekanded on infoallikate varjamise vajadust arvestades piisavalt konkreetsed. Justiitsministeeriumi ümberpaigutamise otsusele ei ole vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjas ega kohaldamise pikendamise käskkirjades tuginenud. Seega on ringkonnakohus asunud ise haldusakti motiveerima. Samuti on kohus meelevaldselt asunud seisukohale, et kaebajat ähvardati ning kaebaja kambriukse löömises väljendus ründeoht; 5) kaebajal puudus võimalus esitada ringkonnakohtu istungi protokolli suhtes parandusi, sest ta sai protokolli kätte

  1. juunil 2010, ringkonnakohtu otsus tehti teatavaks aga
  2. juunil, mistõttu ei oleks vanglast posti teel saadetud parandused kohtusse õigeaegselt saabunud. Vanglale saadetakse protokoll aga elektrooniliselt ning ka parandusettepaneku saab vangla edastada kohtule elektrooniliselt, mistõttu on menetlusosalised ebavõrdses positsioonis.
  3. Viru Vangla vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust ja pole rikkunud kohtumenetluse norme. R. Kaldal oli võimalus halduskohtu istungil tunnistajale küsimusi esitada, tunnistaja ütlused protokolliti. Selgelt on eristatav, millal on M. Koitla esinenud tunnistajana, millal vastustaja esindajana. Kaebaja ei esitanud ringkonnakohtu istungil M. Koitla vastustaja esindajana osalemise kohta vastuväidet. Viru Vangla direktor on andnud esindamiseks ka volituse ning selle kehtivust ei mõjuta asjaolu, et volikiri esitati elektroonselt pärast kohtuistungi toimumist. Kuna kogutud jälitusinformatsioon sisaldas andmeid, mille avaldamine kaebajale ei ole tulenevalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusest võimalik, siis ei saa nimetatud jälitusinformatsiooni ka toimiku materjalide hulka lisada ja teavet kohtuotsuses üksikasjalikult kirjeldada. Ringkonnakohus on saanud vastava informatsiooniga aga tutvuda ja õigesti sellele otsuses ka tuginenud. Ringkonnakohtule esitatud dokumendid vastasid halduskohtu istungil esitatutele. Kaebajalt ei ole võetud võimalust esitada taotlus protokolli parandamiseks. Vanglal ei olnud muul moel võimalik tagada kaebaja julgeolekut kui lisaks eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisele piirata täiendava julgeolekuabinõuna ka kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadust ning kehakultuuriga tegelemist. Piirang oli proportsionaalne. Ringkonnakohus leidis õigesti, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks oli VangS § 69 lg
  4. Kaebaja julgeolekut ei olnud võimalik tagada üksnes vanglasisese ümberpaigutamisega, sest kaebajale oli ohtlik määratlemata hulk kinnipeetavaid. Seejuures ei saanud välistada, et rünne võidakse toime panna kaebaja suhtes vaenulikult meelestatud kinnipeetava tellimusel, mistõttu oli vajalik kaebaja julgeoleku tagamiseks minimaliseerida tema kokkupuuteid teiste kinnipeetavatega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. R. Kalda on taotlenud Viru Vangla direktori käskkirjade, millega kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ning pikendati nende kohaldamise tähtaega, õigusvastasuse tuvastamist. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja jäeti käskkirjade andmisel ära kuulamata ning käskkirjadest ei nähtu selgelt kaalutlusi iga konkreetse julgeolekuabinõu kohaldamiseks.
  6. Kolleegium võtab kõigepealt seisukoha küsimuses, kas VangS § 69 lg 1 võimaldab kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid nende kinnipeetavate suhtes, kelle enda tegevusest ei tulene täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus, kuid kelle julgeolek on vangla administratsiooni hinnangul ohus (I). Seejärel annab kolleegium hinnangu kassatsioonkaebuses märgitud menetluslike rikkumiste kohta (II) ja võtab seisukoha vaidlustatud käskkirjade õiguspärasuse osas ning lahendab kassatsioonkaebuse (III). I
  7. VangS § 69 lg 1 kohaselt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Kolleegium nõustub kohtutega, et vanglal on õigus täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada ka isiku suhtes, kelle julgeolek on ohus. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  8. juuni
  9. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 12). Kolleegium märgib, et VangS § 69 lg 1 esimene lause sätestab täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise eeldusena üldjuhul abinõu adressaadist lähtuva negatiivse käitumise või isikuomaduse. VangS § 69 lg 1 lause 2 võimaldab kohaldada julgeolekuabinõusid aga ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Tegemist on normi esimeses lauses sätestatuga võrreldes laiema õigusliku alusega, mis ei sea julgeolekuabinõude kohaldamise eelduseks üksnes konkreetse kinnipeetava enda käitumist vanglas, vaid raske õigusrikkumise toimepanemise ennetamise. Täiendavate julgeolekuabinõude näol on tegemist seega preventiivsete meetmetega, mille kohaldamise eesmärgiks võib olla ka kinnipeetava kaitstava õigushüve tagamine.
  10. Kolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et seadusandja tahe VangS § 69 lg 1 täiendamisel oli võimaldada vanglas raske õigusrikkumise ärahoidmiseks kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid preventiivselt üksnes nende isikute suhtes, kes on ise õigusvastaselt käitunud. Kassaator on ebaõigesti tuginenud kriminaalhooldusseaduse, vangistusseaduse ja kohtute seaduse muutmise seadusele. VangS § 69 lg-t 1 muudeti vangistusseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse § 1 punktiga
  11. Seaduse seletuskirjast nähtub, et muudatuste eesmärgiks oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluste oluline laiendamine. Asjaolust, et seadusandja ei ole seletuskirjas otsesõnu märkinud, et täiendavaid julgeolekuabinõusid on võimalik kohaldada ka isikute suhtes, kelle julgeolek on ohustatud, ei ole põhjendatud teha järeldust, et seadusandja eesmärgiks oli sellise võimaluse keelamine.
  12. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et VangS § 69 lg 1 teise lause sõnastus võimaldab kohaldada julgeolekuabinõusid ka isiku suhtes, kelle kaitstavat õigushüve võidakse rikkuda. Arvestades täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärki ja asjaolu, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toob VangS § 69 lg-st 2 nähtuvalt kaasa kinnipeetava õiguste olulise piiramise, saab kolleegiumi hinnangul täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine isiku suhtes, kelle enda käitumisest ei tulene abinõude kohaldamise vajadust, olla üksnes erandlik meede isiku julgeoleku tagamiseks, mis eeldab abinõude kohaldamise aluste olemasolu jätkuvat kontrollimist. Mida pikemalt nimetatud asjaolude esinemisel täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse, seda põhjalikumat motivatsiooni eeldab haldusakt. Abinõude kohaldamise aluste äralangemisel tuleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine koheselt lõpetada. II
  13. Kolleegium ei nõustu kassaatoriga, et ringkonnakohus on ebaõigesti võimaldanud halduskohtu istungil tunnistajana osalenud Viru Vangla julgeolekuosakonna juhatajal osaleda ringkonnakohtu istungil vastustaja esindajana. HKMS § 14 lg 5 kohaselt võib menetlusosaline halduskohtus asja ajada isiklikult või esindaja kaudu. Esindusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid, arvestades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud erisusi. Haldusülesandeid täitva asutuse seaduslik esindaja halduskohtus on asutuse juht. Haldusülesandeid täitvat ametnikku võib esindada isik, keda on selleks volitanud asutus, kus ametnik töötab. Viru Vangla direktor volitas Viru Vanglat kohtus esindama J. Kõrgmaa. Toimiku materjalidest nähtuvalt tegi ringkonnakohus enda initsiatiivil vastustajale ettepaneku võimaldada halduskohtu istungil tunnistajana osalenud isikul osaleda ringkonnakohtu istungil vastustaja esindajana. Vastustaja esindaja andis istungil suulise volituse (I kd, tl 190) ning pärast istungi toimumist saadeti kohtule samal päeval ka vangla direktori poolt allkirjastatud volitus (I kd, tl 188). Volikiri, millega volitati J. Kõrgmaad esindama vastustajat, oli antud aga edasivolitamisõiguseta (I kd, tl 103).

§ 226

lg 1 esimese lause kohaselt kontrollib kohus esindaja esindusõiguse olemasolu ning ei luba selle puudumisel isikul esindajana menetluses osaleda. Ringkonnakohtu istungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud M. Koitla esindusõigust ja J. Kõrgmaale antud volikirjas edasivolitamisõiguse olemasolu.

§ 227

lg 7 kohaselt kehtivad aga menetlusosalise nimel tehtud menetlustoimingud ka juhul, kui menetlusosaline andis esindajale volituse muus vormis kui kirjalikult või notariaalselt kinnitatuna või tõestatuna või kui menetlusosaline kiitis esindaja menetluses osalemise sõnaselgelt või vaikivalt heaks. Eeldatakse, et menetlusosaline on teda menetluses esindanud isiku volituse heaks kiitnud, kui ta andis talle hiljem volituse. Kohtuistungi protokollist nähtub, et vastustaja esindaja J. Kõrgmaa teavitas kohut, et kirjalik volikiri esitatakse pärast istungit ning nõuetekohane vangla direktori allkirjastatud volikiri saadeti kohtule samal päeval.

§ 227lg-le 7 tuginedes oli M.

Koitlal seega vastustaja volitus ringkonnakohtumenetluses osalemiseks. 16.

§ 251

lg 1 kohaselt võib tunnistajana üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud, kui ülekuulatav ei ole selles asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja. Lubades M. Koitlal osaleda ringkonnakohtu istungil vastustaja esindajana, võeti kaebajalt võimalus nõuda halduskohtu istungil tunnistajana osalenud isiku ülekuulamist tunnistajana ringkonnakohtu istungil. R. Kalda ei ole aga ringkonnakohtu istungil ega hilisemas menetluses esindusõiguse kontrolli ega M. Koitla tunnistajana ülekuulamist taotlenud. Vastuses apellatsioonkaebusele on kaebaja rõhutanud, et tema hinnangul puudub üldse vajadus tunnistaja teistkordseks ülekuulamiseks (I kd, tl 174). Kuna kaebaja ei taotlenud ringkonnakohtu istungil M. Koitla tunnistajana ülekuulamist, siis ei saanud nimetatud isiku vastustaja esindajana osalemine kaebaja õigusi käesolevas asjas rikkuda. 17. HKMS § 20 sätestab, et kohtuistung ja väljaspool kohtuistungit toimuv menetlustoiming protokollitakse vastavalt tsiviilkohtumenetluse sätetele.

§ 53

lg 2 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul alates protokolli allkirjastamisest. Kohus teavitab menetlusosalisi protokolli allkirjastamise ajast ja edastab protokolli neile elektrooniliselt viivitamata pärast allkirjastamist, kui menetlusosalised on kohtule teatavaks teinud oma elektronposti aadressi. Ringkonnakohtu istungil teavitas kohus menetlusosalisi, et otsus tehakse teatavaks

  1. juunil 2010, kohtuistungi protokoll allkirjastatakse
  2. juunil 2010 ja menetlusosalistel on õigus sellega tutvuda ning esitada taotlusi protokolli parandamiseks kolme päeva jooksul. Protokoll saadeti vanglale elektrooniliselt ja R. Kaldale posti teel (I kd, tl 191 pöördel). Kaebaja sai protokolli kätte
  3. juunil (I kd, tl 198). Kolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et tal puudus võimalus taotleda ringkonnakohtu istungi protokolli parandamist ja sellega on rikutud tema õigusi. Kohtuistungi protokolli parandamise taotluse esitamise tähtaeg hakkab kulgema protokolli allkirjastamise, mitte selle kättetoimetamise päevast arvates. Kohtuasja materjalide kohaselt ei ole kaebaja kohtuistungi protokolli parandamise taotlust ringkonnakohtule esitanud ning kassatsioonkaebusest ei nähtu, milles seisnes kassaatori arvates ringkonnakohtu istungi protokolli ebaõigsus. Käeoleval juhul ei ole seega rikutud kaebaja õigust esitada taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks.
  4. Kolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et ringkonnakohus on ebaõigesti tuginenud tõenditele, millega kaebajal ei ole olnud võimalik tutvuda ja mille kohta kaebaja pole saanud oma seisukohta kujundada ning tegemist pole dokumentaalse tõendiga. HKMS § 16 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluses tõenditeks kõik tsiviilasja hagimenetluses lubatud tõendid.

§ 272

lg 1 järgi on dokumentaalne tõend igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Kohtud on kinnisel istungil tutvunud vangla esitatud kaastööteatiste ja ettekannetega, mis toimiku materjalidest (I kd tl 119) nähtuvalt on esitatud dokumendi vormis. Asjaolu, et mõned kinnisel istungil uuritud dokumendid ei ole kohtutoimikule riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusele tuginedes lisatud, et tagada jälitustegevuse seaduse § 8 lg 1 punktides 2, 3 ja 4 sätestatud kohustuste täitmist, ei välista nimetatud dokumentide vastavust dokumentaalse tõendi tunnustele.

§ 56

lg-st 1 ja § 59 lg-st 5² tulenevalt ei pea toimiku materjalide hulgas olema riigisaladust või salastatud välisteavet sisaldav teabekandja, põhjendatud vajaduse korral ja riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses sätestatud korras võimaldatakse selle teabega menetlusosalisel tutvuda. Seega võisid kohtud tugineda ka tõenditele, mida kohtutoimikusse ei lisatud. Kolleegium möönab, et ringkonnakonnakohus on ebaõigesti jätnud kohtuistungi protokollis kajastamata, milliseid dokumente kinnisel kohtuistungil uuriti, ning seetõttu ei ole võimalik kontrollida, kas tegemist on halduskohtu istungil esitatud dokumentidega või mitte. Nimetatud rikkumine ei ole aga sedavõrd oluline, et tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise, sest ringkonnakohus ei ole ründeohu tuvastamisel tuginenud üksnes kinnisel istungil uuritud dokumentaalsetele tõenditele, vaid ka vaidlustatud haldusaktidele ja jälitusinformatsiooni põhjal koostatud ettekannetele, mis kinnitasid ringkonnakohtu hinnangul ründeohu olemasolu. Kassatsioonkaebuses esitatud seisukohad ei võimalda järeldada, et ringkonnakohus oleks tõendite hindamisel menetlusnorme oluliselt rikkunud. Kuna halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 64 lg 2 kohaselt põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel ja Riigikohus ise kaebuse aluseks olevaid asjaolusid ei tuvasta, ei ole kolleegiumil võimalik ründeohu olemasolu kinnitavaid tõendeid ümber hinnata. Kolleegium rõhutab, et kuna infoallikate kaitsmise eesmärgil ei pruugi täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsuses ja selle pikendamise otsustes olla võimalik detailselt esitada ründeohtu kinnitavaid tõendeid, on kohtul õigus ja kohustus nõuda vanglalt haldusaktide andmise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kinnitavaid tõendeid ning nendega kinnisel istungil tutvuda. Kaastööle kaasatud isikute kaitsmise eesmärgil ei ole võimalik kinnisel istungil esitatud tõendites sisalduvat teavet detailselt kohtuotsuses kajastada, küll peab aga kohtuotsusest nähtuma kohtu järeldus esitatud tõendite kohta. Käesoleval juhul on ringkonnakohus selliselt piiratud põhjendamiskohustust piisaval määral täitnud. III

  1. R. Kalda vaidlustas kohtus nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsuse kui ka kohaldamise pikendamise otsused ja palus kohtul tuvastada nende õigusvastasus. Kaebaja tõi tuvastamiskaebuse põhjendatud huvina esile preventiivse eesmärgi ning kahju hüvitamise kaebuse esitamise soovi tulevikus. Kohtud on möönnud, et esitatud kaebus võib aidata isikul oma õigusi kaitsta. Ringkonnakohus on käesolevas asjas aga seadnud õigusvastasuse tuvastamise kaebuse rahuldamise eelduseks tühistamiskaebuse ja kahju hüvitamise kaebuse rahuldamiseks vajalike eelduste täitmise. Kohus on jätnud vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse tuvastamata põhjusel, et väidetavad rikkumised ei oleks piisavad tühistamiskaebuse rahuldamiseks. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu nende seisukohtadega. Haldusakti õigusvastasuse seisukohast ei oma tähtsust, kas tegemist oli sellise rikkumisega, mis võis mõjutada asja sisulist otsustamist. Ringkonnakohus on tuginenud HMS §-le 58, mille kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Nimetatud reegel on kohaldatav tühistamiskaebuse lahendamisel, tuvastamiskaebusele see säte ei laiene. Tuvastamiskaebuse korral kontrollitakse, kas haldusorgan on täitnud haldusakti andmisel seaduses sätestatud tingimusi või mitte. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et põhjendatud huvina esitatud eesmärkide realiseerimisele aitaks kaasa üksnes selline haldusaktide õigusvastasuse tuvastamine, mis tooks tühistamiskaebuse korral kaasa haldusakti tühistamise. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kui kaebajal on olemas põhjendatud huvi vastustaja toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, siis olukorras, kus kohus tuvastab toimingu õigusvastasuse, ei ole võimalik jätta kaebust rahuldamata ja toimingut kohtuotsuse resolutsioonis õigusvastaseks tunnistamata (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. jaanuari
  3. a otsus asjas nr 3-3-1-88-08, p 13). Kolleegiumi hinnangul on eelnimetatud seisukoht asjakohane ja kohaldatav ka haldusakti puhul. Seetõttu on ringkonnakohus ebaõigesti seadnud haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamise eelduseks tühistamiskaebuse rahuldamise eelduste täitmise ja kohaldanud tuvastamiskaebuse rahuldamata jätmise põhjendusena HMS §-st 58 tulenevat erandit. Tuvastades ärakuulamisõiguse rikkumise ja ebapiisavate kaalutluste esitamise haldusaktis, tulnuks tuvastamiskaebus rahuldada.
  4. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega kaasneb kinnipeetava õiguste oluline piiramine ja tegemist on seega koormava haldusaktiga (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  5. juuni
  6. a otsus asjas nr 3-3-1-95-09, p 23). HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist võimaldama menetlusosalisel esitada oma arvamusi ja vastuväiteid. Koormava haldusakti puhul on ärakuulamine kohustuslik, kui ei esine HKMS § 40 lg-s 3 märgitud erandeid isiku ärakuulamata jätmiseks. Viru Vangla ei ole vaidlustatud haldusaktides ega hilisemas kohtumenetluses kordagi viidanud HMS § 40 lg-s 3 sätestatud erandi kohaldamisele. Seega on vangla rikkunud koormava haldusakti andmisel kaebaja õigust olla ära kuulatud. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et kuna kaebaja viibis teatud ajavahemiku ka vangla teises osakonnas, siis on vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal kaebaja ära kuulanud ja tema arvamusega arvestanud. Teise osakonda paigutamise taotluse rahuldamine ei ole käsitatav ärakuulamisõiguse tagamisena täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsuste tegemisel. Kolleegiumi senise praktika kohaselt on koormava haldusakti andmisel ärakuulamisõiguse tagamata jätmine käsitatav sedavõrd olulise rikkumisena, mis toob endaga kaasa haldusakti õigusvastasuse (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  7. veebruari
  8. a otsus asjas nr 3-3-1-76-10;
  9. detsembri
  10. a otsus asjas nr 3-3-1-72-10). Kuna kolleegiumi hinnangul ei ole vajalik senist praktikat muuta, siis on Viru Vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ja selle pikendamist otsustades oluliselt rikkunud R. Kalda õigust olla ära kuulatud, mis toob endaga kaasa vaidlustatud haldusaktide õigusvastaseks tunnistamise.
  11. Eeltoodust tulenevalt kuulub Romeo Kalda kassatsioonkaebus rahuldamisele. Kolleegium tühistab Tartu Ringkonnakohtu
  12. juuni
  13. a otsuse haldusasjas nr 3-09-1395 ja jätab muutmata Tartu Halduskohtu
  14. detsembri
  15. a otsuse resolutsiooni samas asjas, kuid muudab otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. R. Kalda apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes kantud menetluskulud 305 krooni (koopiate tegemisel tasutud riigilõiv ringkonnakohtus 160 krooni ja Riigikohtus 145 krooni) mõista välja Viru Vanglalt ja kohustada vanglat kandma see L. K. arvelduskontole nr xxxxxxxxxxxx Swedbank AS-s. Halduskohtus kantud menetluskulude jaotus on lahendatud Tartu Halduskohtu
  16. detsembri
  17. a otsuses haldusasjas nr 3-09-
  18. Kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 alusel tagastada vastavalt kassaatori taotlusele L. K. eelnimetatud arvelduskonto numbrile Swedbank AS-s. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.