Obsah (11)

§ 201§ 209§ 63§ 320§ 64§ 65§ 68§ 345§ 73§ 76§ 56

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-18-11 Otsuse kuupäev 18. aprill 2011 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

§ 201

lg 2 p 1, § 209 lg 2 p-de 1 ja 2, § 345 lg 1 ning § 320 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu

1. novembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-9946 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik B.G kaitsja kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Hendrik Kaing Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3. märts 2011, kirjalik menetlus vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau, RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri
5. a otsus B.G süüdistuses

§ 201

lg 2 p 1, § 209 lg 2 p-de 1 ja 2, § 345 lg 1 ning § 320 lg 1 järgi muutmata ja kassatsioon rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 29. septembri 2010. a otsusega tunnistati B.G lühimenetluses süüdi

§ 201lg 2 p 1 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks.

Samuti tunnistati B.G süüdi

§ 209

lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 345 lg 1 järgi ja teda karistati vastavalt

§ 63lg-le 1 vangistusega 3 aastaks.

Ühtlasi tunnistati ta süüdi

§ 320

lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 4 kuuks.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima üksikkaristusega ja mõisteti liitkaristuseks vangistus 3 aastaks. Vastavalt KrMS § 238 lg-le 2 vähendati süüdistatavale

§ 64

lg 1 järgi mõistetud liitkaristust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat vangistust.

§ 65lg 1 ja § 64 alusel loeti varasema, s.o Harju Maakohtu 2.

veebruari 2010. a otsusega mõistetud 7 kuu ja 27 päeva pikkune vangistus kaetuks käesolevas asjas mõistetud karistusega ning mõisteti kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks vangistus 2 aastaks. 1.1 Vastavalt

§ 68lg-le 1 arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 7.

augustist 2008 kuni

1. augustini 2008 ja
2. jaanuar 2009 (3 päeva) ning aeg alates
3. septembrist 2009 kuni kohtuotsuse kuulutamiseni (1 aasta ja 29 päeva), s.o kokku 1 aasta 1 kuu ning 2 päeva.
4. septembri
5. a seisuga loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 10 kuud ja 2 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev. 1.2 Maakohus rahuldas kannatanute I. B., O. G., J. D., V. R.-i, SE AS-i, K OÜ, A. K., M. S.-i, P. D., R. S.-i, OÜ A, I. Š.i, J. S.-i, J. T., OÜ C, OÜ T, AS-i E, V. M.-i ja A. L.-i tsiviilhagid ning mõistis süüdistatavalt kuritegudega tekitatud kahju hüvitamiseks tsiviilhagides taotletud summad välja. Viru Maakohtu
6. oktoobri
7. a määrusega arestitud 54 248 krooni otsustati tsiviilhagi katteks kanda SE AS arvelduskontole.
8. Maakohus tunnistas B.G süüdi järgmistes tegudes. 2.1

§ 201lg 2 p 1 järgi tunnistati B.G süüdi selles, et 2006.

aastal omastas ta I. B.-le kuuluva sülearvuti ja 2008. aastal OÜ-le K kuuluva sõiduauto, tekitades sellega kannatanutele varalist kahju vastavalt 13 000 ning 425 000 krooni. 2.2

§ 209

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi tunnistati B.G süüdi kelmustes, mille ta pani toime ajavahemikul

1. maist 2008 -
2. a augustini, pettes kannatanutelt välja vara ja teenuseid järgmises maksumuses: J. D.-lt 300 000 krooni, O. G.-lt 133 870 krooni, SE AS-lt 765 820 krooni, V. R.-ilt 100 134 krooni, A. K.-lt 372 000 krooni, M. S.-ilt 25 000 krooni, P. D.-lt 43 774 krooni, R. S.-ilt 43 774 krooni, OÜ-lt A 43 774 krooni, I. Š.-ilt 10 980 krooni, J. S.-ilt 7500 krooni, J. T.-lt 1325 krooni, A. K.-lt ja M. S.-ilt 4100 krooni, OÜ-lt C 8000 krooni, OÜ-lt T 33 864,40 krooni, AS-lt E 34 060 krooni, V. M.-ilt 4000 krooni ning A. L.-ilt 158 000 krooni. 2.3

§ 345lg 1 järgi tunnistati M.

Tšitsejev süüdi selles, et 11. juulil 2009 kasutas ta T Hotellis vahearve tasumise tõendamiseks võltsitud maksekorraldust, eesmärgiga jätkata hotelli teenuste kasutamist ja vabaneda arve tasumise kohustusest. 2.4

§ 320lg 1 järgi tunnistati B.G süüdi selles, et 21.

ja

1. augustil 2009 andis ta Tallinnas Lõuna ning Ida politseiosakondades kannatanuna ülekuulamistel teadvalt valesid ütlusi.
2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni B.G kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau, taotledes otsuse tühistamist süüdistatavale mõistetud karistuse osas, paludes mõista uue karistuse ja jätta see

§ 73või § 74 alusel tingimisi täitmisele pööramata.

Alternatiivselt taotles apellant vangistuse asendamist üldkasuliku tööga.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a otsusega jäeti maakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid tehti selle resolutiivosasse täpsustus ja loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 10 kuud ning 1 päev vangistust. Kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 4.1 B.G on lisaks käesolevas asjas tehtud otsusele varem karistatud Harju Maakohtu
4. veebruari
5. a otsusega, millega talle mõisteti 8-kuuline vangistus ja millest loeti ärakantuks eelvangistuses viibitud 3 päeva. Süüdistatava suhtes oli üheliigilistes kuritegudes samaaegselt menetluses kaks kriminaalasja, mis pidanuks vastavalt KrMS § 216 lg 1 p-le 2 tingima kriminaalasjade ühendamise. Kriminaalasjade eraldi menetlemine pole õigustatav sellega, et need on erinevate uurijate menetluses või erinevate prokuröride järelevalve all. Põhjendamatu kriminaalasjade eraldi menetlemine ei taga süüdistatavale sama olukorda, mis esineks siis, kui kriminaalasju lahendataks ühe menetluse raames ja karistus mõistetaks ühe otsusega. 4.2 Käesolevas kohtuasjas kohaldati süüdistatavale
6. septembril 2009 tõkendit vahistamine.
7. veebruaril 2010 asus süüdistatav kandma sama päeva Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistust. Seetõttu tema suhtes kohtumenetluse ajal kehtinud tõkendit ei kohaldatud. Käesolevas kriminaalasjas kuulutas maakohus otsuse
8. septembril
9. Vangla teatas kohtule, et B.G-le Harju Maakohtu
10. veebruari
11. a otsusega mõistetud karistuse kandmise tähtaeg lõpeb otsuse kuulutamise päeval. Süüdistatav toimetati vanglast otsuse kuulutamiseks kohtuistungile ja vabastati seejärel vahi alt. Seejuures on aga ebaõigesti loetud 7 kuu ja 27 päeva pikkuse vangistuse lõppemise tähtajaks
12. september
13. Tegelikult lõppes vangistuse tähtaeg
14. septembril 2010, sest vangistuse päevade arvestamisel tuleb aluseks võtta kalendri-, mitte aga astronoomiline päev. Sama seisukohta on korduvalt väljendatud ka varasemas kohtupraktikas. Seetõttu tuleb B.G poolt ärakantud karistusaja hulka arvata ka
15. september
16. 4.3 Lisaks eksis maakohus ärakandmisele kuuluva karistusaja arvutamisel 26 päevaga. Tegelikult on ärakandmisele kuuluva vangistuse pikkuseks 10 kuud ja 28 päeva. Seda arvutusviga pole võimalik apellatsioonimenetluses parandada, kuna sellega muutuks B.G olukord raskemaks. Samas ei saa nõustuda apellandi väitega, et süüdistatavale mõistetud karistus on liialt range. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kuritegude arvu, kahju suurust ja puhtsüdamlikku kahetsust. Need asjaolud iseloomustavad eeskätt isiku süü suurust. Liitkaristuse mõistmisel tugines kohus süüdistatava jaoks soodsaimale põhimõttele, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeimaga, leides põhjendatult sedagi, et vangistus tuleb süüdistataval reaalselt ära kanda. Pole tuvastatud asjaolusid, mis annaksid aluse karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmiseks. Tõendeid selle kohta, et süüdistatav asus tekitatud kahju hüvitama, ei saa aga arvestada, sest kriminaalasja arutamine toimub lühimenetluses. Teisalt ei anna kahju hüvitamine alust seadusliku ja põhjendatud karistuse kergendamiseks. 4.4 B.G ei saa tekkida takistusi tingimisi ennetähtaegseks vabanemiseks vajaliku karistuse osa ärakantuks lugemisel. Süüdistatav peab asuma kandma maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. Asjaolu, et ta on ära kandnud karistuse määras, mis annab võimaluse taotleda tingimisi ennetähtaegset vabastamist, ei mõjuta karistuse seaduslikkust. Teisalt arvestatakse karistuse kandmisest ennetähtaegsel vabastamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, mis on võrreldes eelmise kohtuotsuse tegemise ajaga oluliselt muutunud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
17. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni B.G kaitsja vandeadvokaadi vanemabi A. Repnau, taotledes maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist süüdistatavale mõistetud karistuse osas ning paludes jätta karistuse tingimisi täitmisele pööramata. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 5.1 Ringkonnakohus märkis õigesti, et B.G-le mõisteti karistused kahe erineva kohtuotsuse alusel, kuigi tema suhtes menetletud kriminaalasjad oleks tulnud KrMS § 216 lg 1 alusel ühendada. Käesolevas kohtuasjas tõkendi kohaldamata jätmise tõttu tekkis olukord, kus süüdistatav peab karistuse kandmisele asumisel läbima uuesti vangistuse kandmise alustamiseks vajalikud protseduurid ja võib minetada tingimisi ennetähtaegse vabanemise võimaluse. 5.2 B.G tunnistati süüdi teise astme kuritegude toimepanemises. Käesolevaks ajaks on ta mõistetud vangistusajast üle poole ära kandnud, mille tõttu saab kohaldada

§ 76

lg 1 p-s 2 sätestatud võimalust ja taotleda tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Varasema karistuse kandmise ajal esitatigi Harju Maakohtule vastavasisuline taotlus, kuid kohus otsustas selle seoses 29. septembril 2010 tehtud otsusega tagastada. Nendest asjaoludest tulenevalt pidanuks kohtud käesolevas asjas karistust mõistes vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist põhistama. 5.3 Ringkonnakohus järeldas, et süüdistataval ei tohiks tekkida takistusi tingimisi ennetähtaegseks vabanemiseks vajaliku karistuse osa ärakantuks lugemisel, sest kinnipidamisasutus ei saa muuta olematuks karistuse ärakantud osa. Samas tõlgendavad kinnipidamisasutused

§-s 76 sätestatut erinevalt. Vangla arvestusosakond leiab justiitsministeeriumi seisukohale tuginevalt, et kui isik jätkab karistuse kandmist, tuleb ennetähtaegse vabastamise tähtaega arvestada karistuse kandmise jätkamisele asumisest. Kassaatori arvates ei mõjuta see, kas isik viibib vahepealsel perioodil vabaduses,

§ 76mõttes ärakantud karistusaja pikkust.

Vastupidisel juhul tähendaks see süüdistatavast mitteolenevatel asjaoludel tema olukorra halvendamist. Arvestades B.G isikut, oleks võimalik ka vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine.

1. Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Hendrik Kaing, leides, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Kohtuotsustes on reaalse vangistuse mõistmist piisavalt põhjendatud. Samuti on apellatsioonikohus sedastanud, et B.G ei saa tekkida takistust tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks vajaliku karistuse osa ärakantuks lugemisel. Kõnealune küsimus ei kuulu olemuslikult käesoleva kriminaalasja esemesse, vaid peaks olema lahendatav kohtuotsuse täitmisel KrMS § 414 lg-tes 1 ja 2 ning § 426 lg-s 1 sätestatud korras. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. KrMS § 216 lg 1 p 2 sätestab, et ühiseks menetluseks võib ühendada mitu kriminaalasja, kui isikut kahtlustatakse või süüdistatakse mitme kuriteo toimepanemises. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kriminaalasjad tuleb üldjuhul ühendada, kui tuvastatakse, et kriminaalasjade eraldi arutamine võib viia süüdistatava suhtes ebaseadusliku või põhjendamatu kohtulahendi tegemiseni või kui sellega rikutaks isiku õigust ausale ja õiglasele menetlusele. Eriti oluline on kriminaalasjade ühendamine süüdimõistmise korral isiku süü suurusele vastava karistuse ja vajadusel kohase liitkaristuse mõistmiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuni
4. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-07, p-d 15.2-15.3,
5. detsembri
6. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-09, p 12 ja
7. juuni
8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-43-10, p 52).
9. Kriminaalasja materjalist nähtub, et B.G suhtes menetleti kohtueelsel uurimisel samaaegselt kahte kriminaalasja. Mõlemas kriminaalasjas oli ta ainuke süüdistatav ja menetluse esemeks olid kummalgi juhul tehiolude poolest sarnased ja samaliigilised kuriteod. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et kohtueelsel uurimisel oleks tulnud kriminaalasjad KrMS § 216 lg 1 p 2 alusel ühendada, kuid see minetus ei anna alust süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamiseks või vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmiseks. 8.1

§ 56lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel.

Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt

§ 56

lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Ringkonnakohus sedastas põhjendatult, et hinnates kahe erineva kohtuotsusega tuvastatud kuritegude arvu ja kuritegudega tekitatud kahju suurust, ei saa süüdistatavale mõistetud karistuse liiki ning määra lugeda rangeks, sest just need tegurid on peamisteks B.G süü suurust iseloomustavateks faktoriteks. Samuti arvestati karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, mille tõttu vastab süüdistatavale mõistetud karistus

§ 56lg-s 1 väljendatud põhimõtetele.

Kuivõrd maakohus rakendas liitkaristuse moodustamisel

§ 64

lg 1 ja § 65 lg 1 järgi süüdistatava jaoks soodsaimat printsiipi, s.t karistuste kaetuks lugemise põhimõtet, pole kriminaalasjade eraldi arutamisega süüdistatava jaoks karistuse raskust silmas pidades negatiivseid karistusõiguslikke järelmeid kaasnenud. 8.2 Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et B.G puhul pole tuvastatud asjaolusid, mis annaksid aluse jätta temale mõistetud vangistus tingimisi täitmisele pööramata. Varasemas kohtupraktikas on korduvalt väljendatud seisukohta, et

§-de 73 ja 74 järgi karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu peab kohus karistust mõistes muuhulgas kujundama seisukoha, kas kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik võivad koostoimes evida selliseid erisusi, mis teevad karistuse või selle osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kuivõrd karistusest tingimisi vabastamise näol pole tegemist eraldi karistusliigi, vaid ühe võimaliku karistuse individualiseerimise viisiga, puudub vajadus kohtuotsuses eraldi põhistada karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p-d 16-17). Vaidlustatud otsused vastavad eelmärgitud põhimõtetele ja B.G süü suurust silmas pidades tuleb tema karistamist reaalse vangistusega pidada õigustatuks. Karistuse mõistmist puudutavate järelduste kummutamiseks ei anna alust ka käesoleva kohtuasja raames tõkendi vahistamine kohaldamata jätmine või varasema karistuse kandmiselt ennetähtaegne vabastamata jätmine, kuivõrd need faktorid ei saanud mõjutada süüdistatava süü suurusele antud karistusõiguslikku hinnangut.
3. Kassaator leiab, et vangla tõlgendab

§-s 76 sätestatut ringkonnakohtu otsuses sisalduvatest seisukohtadest erinevalt, sest olukorras, kus isik viibib pärast vahi alt vabanemist ja kohtuotsuse kuulutamist vabaduses, arvestatakse ennetähtaegseks vabastamiseks vajaliku tähtaja algust karistuse kandmisele asumisest, s.t süüdimõistetu vanglasse saabumisest. Tegelikult ei tohiks aga süüdimõistetu vahepealne vabaduses viibimise fakt ennetähtaegse vabastamise aja alguse arvestamist mõjutada. Kolleegiumi hinnangul vastab kaitsja arusaam

§ 76mõttele.

9.1 Kriminaalkolleegium osutab esmalt, et

§ 76

lg-te 1 ja 2 kohaselt ei anna kõnealustes sätetes märgitud tähtaegade saabumine iseenesest süüdimõistetule subjektiivset õigust vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabanemiseks, kuna nimetatud normidest tulenevalt otsustab süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise kohus

§ 76lg-s 3 loetletud asjaolude kaalumise tulemusena.

Seega on

§-s 76 sätestatu näol tegemist süüdimõistetu subjektiivse õigusega nõuda seaduses toodud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-06, p 8.1). 9.2 KrMS § 313 lg 1 p 6 kohaselt tuleb süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas märkida karistuse kandmise algus. Vahi all viibiva süüdistatava puhul on selleks vahistamise või kahtlustatavana kinnipidamise päev, sest vastavalt

§ 68

lg-le 1 arvatakse eelvangistus, kaasa arvatud väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg, karistusaja hulka. Kui aga süüdimõistetu viibib kohtuotsuse tegemise ajal vabaduses, loetakse kooskõlas KrMS § 414 lg-ga 2 vangistuse kandmise alguseks tema vanglasse saabumise aeg.

§ 76

lg-tes 1 ja 2 on seadusandja vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise seadnud sõltuvusse mõistetud karistusest tegelikult ärakantud ajast, mitte aga karistuse kandmise algusest.

§ 76

lg-test 1 ja 2 koostoimes

§ 68

lg-ga 1 saab seega üheselt järeldada, et enne kohtuotsuse tegemist vahi all viibinud süüdimõistetu puhul tuleb vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks vajaliku aja hulka arvata ka aeg, mil isik viibis eelvangistuses. Kolleegiumi hinnangul tooks vastupidise seisukoha jaatamine paratamatult kaasa süüdimõistetute ebavõrdse kohtlemise.

1. Veel heidab kaitsja kohtutele ette, et käesolevas kriminaalasjas ei kohaldatud süüdistatava suhtes tõkendina vahistamist, seega tuleb tal vanglasse minnes uuesti läbida karistuse kandmisele asumiseks vajalik menetlus. Vastuseks sellele väitele märgib kriminaalkolleegium, et ühest küljest oleks B.G vahistamine eeldanud KrMS § 130 lg-s 2 sätestatud vahistamise aluste olemasolu tuvastamist, teisalt aga kohtumenetluse poole esitatud taotlust sellise tõkendi kohaldamiseks. Midagi sellist kriminaalasja arutamisel aset ei leidnud. Kinnipeetava vanglasse vastuvõtmise korrast, mis on sätestatud vangistusseaduse
2. peatüki
3. jaos, ei tulene aga eraldiseisvat regulatsiooni nende süüdimõistetute vastuvõtmise osas, kes pärast eelvangistusest vabastamist, peavad asuma kandma karistuse ärakandmata osa. Kinnipeetava vastuvõtmise korda puudutavate nõuete eesmärgiks võib muuhulgas pidada turvalisuse ja korra tagamist vanglas ning vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamist. Nii nähakse vangistusseaduses ette, et kinnipeetava saabumisel tuleb kinnipeetav ja ta isiklikud asjad läbi otsida, teostada tervisekontroll, tutvustada talle õigusi ja kohustusi, teha kindlaks individuaalse täitmiskava koostamiseks vajalikud või muud andmed (§ 14), võtta hoiule kinnipeetavaga kaasas olevad isiklikud asjad ning dokumendid (§ 15) ja rakendada vajadusel identifitseerimisabinõusid (§ 18). Eelpool loetletud eesmärkide ja nõuete tagamise vajadusega on selgitatav, miks tuleb varem eelvangistuses viibinud, kuid vahepeal vabaduses viibinud süüdimõistetul karistust kandma asudes kõnealused protseduurid uuesti läbida.
4. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
5. novembri
6. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris