RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-4-1-13-10 1

) § 91 lõike 1 põhiseadusele (PS) vastavust.

1. Tallinna Halduskohus otsustas
2. oktoobri 2010 määrusega haldusasjas nr 3-10-1871 vabastada Viimsi Merekodu OÜ riigilõivu tasumisest ja võtta kaebuse menetlusse. Seejuures jättis halduskohus

§ 25

lõikele 10 tuginedes kohaldamata

§ 91

lõike 1 teise lause osas, milles see kohustab ka ajutiselt maksujõuetut äriühingut tõendama oma maksujõuetust pankrotiotsuse või kohtumäärusega, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotikulude katteks. Halduskohus edastas määruse Riigikohtule, algatades sellega põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Taotlus saabus Riigikohtusse

1. novembril
3. Riigikohus palus
4. veebruaril 2011 menetlusosalistelt täiendavat arvamust küsimuse kohta, kas riigilõivuseaduse
5. jaanuarist 2009 kuni
6. detsembrini 2010 kehtinud redaktsiooni § 56 lõige 13, mis sätestab riigilõivu suuruse, on kooskõlas PS § 15 lõikega
7. TALLINNA HALDUSKOHTU OTSUS 4.

§ 91

lõike 1 teine lause osas, milles see kohustab ka ajutiselt maksujõuetut äriühingut tõendama oma maksujõuetust pankrotiotsuse või kohtumäärusega, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotikulude katteks, on kohtu hinnangul vastuolus PS § 15 lõikest 1 koosmõjus PS §-ga 14 tuleneva õigusega tõhusale õiguskaitsele. 5. Põhjendades vaidlusaluse sätte asjassepuutuvust, märgib Tallinna Halduskohus, et

§ 91

lõikest 1 ja Riigikohtu praktikast tulenevalt ei ole halduskohtumenetluses Viimsi Merekodu OÜ riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel tähtis, milline on kaebaja tegelik majanduslik olukord või kas ta on sellest tingituna võimetu riigilõivu tasuma. Halduskohus tuvastas, et

§ 91

lõike 1 teises lauses sätestatud riigilõivust vabastamise tingimustele kaebaja ei vasta, kuna tema kohta ei ole kohtumäärust ei pankroti väljakuulutamise ega raugemise tõttu pankrotimenetluse lõpetamise kohta. Samas tuvastas halduskohus, et kaebaja on ajutiselt maksujõuetu. Kaebaja pangakontol ei olnud pikka aega tehinguid toimunud. Pangakonto saldo oli miinuses. Pearaamatu konto "kassa" väljatrüki kohaselt ei ole kassas sularaha. Maksu- ja Tolliameti andmetel on kaebajal maksuvõlg. Kaebaja bilansist aga nähtub, et tal on vara rohkem kui kohustusi. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt kuulus kaebajale seitse kinnistut. Seega saab äriühingu tegevus ilmselt jätkuda pärast eeltoodud kinnistute võõrandamist. Kaebaja maksujõuetus ei ole seega püsiv. Seetõttu leidis halduskohus, et kohtul tuleb lahendada kaebaja taotlus ning kontrollida RLS § 56 lõike 13 ja

§ 91lõike 1 kooskõla põhiseadusega.

Lisaks märkis Tallinna Halduskohus, et asjaolule, et RLS § 56 lõige 13 ning

§ 91

lõige 1 on juriidilise isiku riigilõivust vabastamise taotluse lahendamise korral asjassepuutuvad sätted ning kohus peab juriidilisel isikul nõutavas suuruses riigilõivu puudumisel kontrollima nende sätete põhiseaduspärasust, on osutanud ka Riigikohtu halduskolleegium 8. märtsi 2010. aasta määruses kohtuasjas nr 3-3-1-98-09 (p-d 10 ja 13). 6.

§ 91

lõige 1 ja RLS § 56 lõige 13 riivavad kaebaja põhiõigust tõhusale õiguskaitsele (PS § 15 lõige 1 koostoimes §-ga 14), mis peab tagama õiguste lünkadeta kaitse. Riive kui ebasoodus mõjutamine seisneb selles, et RLS § 56 lõige 13 kehtestab kaebajale kohustuse tasuda kaebuse esitamisel riigilõivu 15 000 krooni ning

§ 91

lõike 1 järgi saab kaebajat sellest kohustusest vabastada vaid pankrotimenetluse tõttu.

1. RLS § 56 lõikega 13 põhjustatud riive eesmärk on vältida liigsete ja pahatahtlike kaebuste esitamist. See osutab menetlusökonoomiale, mis on üldine riigilõivude sätestamise eesmärk hagide ja kaebuste puhul. Riigikohtu praktika kohaselt on see legitiimne eesmärk, kuna menetlusökonoomia on tulenevalt põhiseaduse XIII peatükist põhiseaduslikku järku õigusväärtus.
2. Edasi leidis halduskohus, et 15 000-kroonise riigilõivu tasumise kohustus on proportsionaalne abinõu menetlusökonoomia tagamiseks. Praegusel juhul vaidlustas kaebaja halduskohtus talle maksuotsusega määratud maksusumma suurusega 1 982 000 krooni ning selliselt nõudelt 15 000-kroonise riigilõivu tasumise kohustust ei saa pidada ebaproportsionaalselt suureks. Ebaproportsionaalselt suureks võib eeltoodud riigilõiv siiski osutuda juhul, kui seaduses puuduvad adekvaatsed õiguslikud mehhanismid maksujõuetu isiku riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.
3. Eelnevast lähtudes märkis Tallinna Halduskohus, et sarnaselt RLS § 56 lõikele 13 teenib ka

§ 91

lõike 1 teine lause menetlusökonoomia eesmärki, välistamaks halduskohtus juriidiliste isikute maksujõuetuteks tunnistamise seaduses sätestamata tõendite alusel ja nende kaebuste menetlemise ning vältides sellega kohtusüsteemi ülekoormatust. 10.

§ 91

lõike 1 teises lauses sätestatud abinõu, mis välistab halduskohtus ajutiselt maksujõuetute äriühingute riigilõivust vabastamise, ei ole kohtu hinnangul aga proportsionaalne menetlusökonoomia ning kohtute töö efektiivsuse tagamise eesmärgi saavutamiseks. 11. Seadusandja on

§ 91

lõikes 1 sätestatud äriühingu maksujõuetuse sisustamisel ilmselt lähtunud pankrotiseaduses toodud kitsast maksujõuetuse definitsioonist, mille järgi saab äriühingut maksujõuetuks pidada vaid püsiva suutmatuse korral võlausaldaja nõudeid rahuldada või juhul, kui äriühingu vara ei kata püsivalt äriühingu kohustusi. Äriseadustik aga vaatleb äriühingu maksujõuetust laiemalt, kuna äriseadustiku sätetest saab järeldada, et lisaks äriühingu püsivale maksujõuetusele võib äriühing olla ka ajutiselt maksujõuetu. Pankrotiavalduse esitamise kohustuse toob juhatusele kaasa vaid äriühingu püsiv, mitte ajutine maksujõuetus. Seega sunnib vaid

§ 91

lõikes 1 sätestatud tõendite alusel riigilõivust vabastamine maksujõuetut äriühingut esitama kohtule pankrotiavaldust ka olukorras, kus äriühingu maksujõuetus on äriühingu juhatuse arvates ajutine. 12.

§ 91

lõige 1 on vaieldamatult sobiv abinõu ajutiselt maksujõuetute äriühingute kaebuste tõrjumiseks ning seeläbi menetlusökonoomia saavutamiseks, kuna see sisuliselt välistab selliste äriühingute võimaluse kohtusse kaebust esitada. Kuna aga eesmärki täielikult välistada ajutiselt maksujõuetute juriidiliste isikute kaebused halduskohtusse ei saa pidada legitiimseks ning vaevalt see on olnud ka seadusandja eesmärk, ei ole kasutatud abinõu sobiv, vajalik ega ka proportsionaalne taotletud menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks.

§ 91

lõike 1 teises lauses sätestatud viisil menetlusökonoomia saavutamine ei taga ajutiselt makseraskustes äriühingute jaoks õiguste lünkadeta kohtulikku kaitset. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Riigikogu 13. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et

§ 91

lõike 1 teine lause ei ole põhiseadusega kooskõlas, kuna see ei võimalda ajutiselt makseraskustesse sattunud äriühingutel oma õigusi kohtus kaitsta.

1. Võimalus vabastada riigilõivust vaid sellist äriühingut, kelle kohta on olemas pankrotiotsus või kohtumäärus pankroti raugemise kohta, riivab nende äriühingute PS § 15 lõikes 1 sätestatud õigust, kes on ajutistes makseraskustes.
2. Riivel on küll legitiimne eesmärk - vältida liigsete ja pahatahtlike kaebuste esitamist -, kuid valitud abinõu ei ole selle saavutamiseks mõõdukas.

§ 91

lõike 1 teine lause välistab ajutiselt maksujõuetute äriühingute kohtusse pöördumise muu hulgas ka maksusummade vaidlustamiseks. Sellistelt äriühingutelt võetakse võimalus oma õigusi kohtus kaitsta. Menetlusökonoomia saavutamine ei kaalu üles niivõrd intensiivset ja ulatuslikku põhiõigustesse sekkumist.

1. Riigilõivuseaduse
2. jaanuarist 2009 kuni
3. detsembrini 2010 kehtinud redaktsiooni § 56 lõike 13 kohta leidis põhiseaduskomisjon esmalt, et see säte ei ole asjassepuutuv. Olukorras, kus Viimsi Merekodu OÜ pangakonto on arestitud ja selle seis on umbes -14 miljonit krooni, on kaebajal raskusi mis tahes suuruses riigilõivu tasumisega. Tema kohtusse pöördumise takistuseks ei ole seega mitte kõrge riigilõiv, vaid võimatus saada vabastust riigilõivu tasumisest. Selle sätte sisulise põhiseaduspärasuse kohta leidis komisjon, et võrreldes riigilõivudega tsiviilkohtumenetluses ei ole selle lõivu protsentuaalne suurus ega ka maksimaalne suurus ebaproportsionaalselt suur ega ebamõistlik ka konkreetse kaasuse asjaolusid silmas pidades.
4. Riigikogu õiguskomisjon seevastu leiab, et

§ 91lõike 1 teine lause on põhiseadusega kooskõlas.

1. Vaidlustatud piirang maksujõuetuse tõendamisel on kehtestatud seetõttu, et riigieelarveliste võimaluste piiratuse tõttu ei ole võimalik kõigile isikutele ühetaoliselt menetlusabi võimaldada. Piirangu eemärk on tagada menetlusabi kättesaadavus neile, kes seda kõige rohkem vajavad. Ajutine maksujõuetus on ületatav, mistõttu ei ole seadusandja näinud ette võimalust vabastada selliseid äri- ja mittetulundusühinguid riigilõivust. Ajutise maksujõuetuse korral on isikul võimalik laenu või vara müügi kaudu saada vahendid riigilõivu tasumiseks. Püsiva maksujõuetuse puhul sellist võimlust ei ole.
2. Lisaks leiab Riigikogu õiguskomisjon, et halduskohus ei ole õigesti tuvastanud seda, kas kaebaja on maksujõuetu. Kohtu kirjeldatud tõendite alusel ei saa tuvastada, et kaebajal ei ole võimlik riigilõivu tasuda. Kaebaja varaline olukord, mida määruses kirjeldatakse (kaebajale kuuluvad mitmed kinnistud), ei anna alust järelduseks, et kaebajal ei ole võimalik riigilõivu tasuda.
3. Riigilõivuseaduse
4. jaanuarist 2009 kuni
5. detsembrini 2010 kehtinud redaktsiooni § 56 lõike 13 kohta leidis õiguskomisjon, et selles sätestatud ülempiir ei tohiks olla äriühingu jaoks ebaproportsionaalselt koormav kohtusse pöördumise põhiõiguse realiseerimisel. See on menetlusökonoomia saavutamiseks proportsionaalne PS § 15 lõike 1 piirang. Viimsi Merekodu OÜ
6. Viimsi Merekodu OÜ oma arvamust ei esitanud. Maksu- ja Tolliamet
7. Maksu- ja Tolliamet leiab, et

§ 91

lõike 1 teine lause ei ole asjassepuutuv säte ega põhiseadusega vastuolus, kuna seda sätet saab tõlgendada põhiseadusega kooskõlaliselt. 23.

§ 91

lõike 1 teist lauset kui isiku jaoks koormavat normi tuleb õigusriigi põhimõtte kohaselt tõlgendada isiku kasuks (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. märtsi
2. aasta määrus kohtuasjas nr 3-3-1-27-06, punkt 13; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. märtsi
4. aasta määrus kohtuasjas nr 3-2-1-26-07, punkt 10;
5. aprilli
6. aasta määrus kohtuasjas nr 3-2-1-37-07, punkt 9).
7. Kui tõlgendada

§ 91

lõike 1 teist lauset isiku kasuks, siis oleks kõnealune säte kooskõlas põhiseadusega. Teiste sõnadega võib

§ 91

lõike 1 teist lauset mõista ka nii, et sättes loetletud tõendid ei ole ainuvõimalikud ja kohustuslikud maksujõuetuse tõendamiseks, vaid pigem on tegemist näidetega võimalikest maksujõuetust tõendavatest tõenditest ning sellest, millisel juhul võib rääkida maksevõimetusest. Nimetatud sättes on esmatähtis esimeses lauses sätestatud eesmärgi järgimine (maksevõimetuse tuvastamine) ja see on võimalik ka teiste tõendite kaudu. Normi sõnastusest ei tulene ilmselgelt, et kohtuotsus või -määrus oleks maksujõuetuse tõendamiseks kohustuslik ning et maksujõuetust peaks äriühingu puhul tõendama vaid kohtuotsuse või -määrusega. 25.

§ 91

lõike 1 esimene lause kohustab kohut tõendeid hindama ja juurdlema selle üle, kas isik on ikka maksevõimetu. Sellest tulenevalt peaks

§ 91

lõike 1 teise lause analüüsimisel arvestama ka sätte esimeses lauses kohtule pandud juurdlemise ja analüüsimise kohustust, millega on kohtule antud ka otsustuse tegemise ruum. Juhul kui äriühingutel on võimalik esitada maksujõuetuse tõendamiseks üksnes kohtuotsus või -määrus, siis kaob ära sätte esimese lause mõte, mille kohaselt kohus leiab (tuvastab), kas isik on maksujõuetu, sest esitatud tõendid kinnitavad automaatselt maksujõuetust ning kohtul ei olegi sellisel juhul enam otsustuse ruumi. 26. Riigilõivuseaduse 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsiooni § 56 lõike 13 kohta leidis Maksu- ja Tolliamet, et 5%-list riigilõivu määra, sh alammäära 250 krooni ja ülemmäära 15 000 krooni ei saa pidada vastuolus olevaks PS § 15 lõikega 1. Õiguskantsler 27. Õiguskantsler leiab, et

§ 91

lõike 1 teine lause on vastuolus PS §-dega 14 ja 15, millest tuleneb õigus kohtulikule kaitsele, koostoimes PS §-ga 11 osas, milles see kohustab äriühingut tõendama oma maksujõuetust pankrotiotsuse või kohtumäärusega, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotikulude katteks. 28.

§ 91

lõike 1 teise lause ebasoodne mõju PS §-des 14 ja 15 ette nähtud õigusele saada kohtulikku kaitset seisneb selles, et äriühingul, kelle suhtes pole tehtud pankrotimäärust või määrust pankroti raugemise kohta, ei ole võimalust taotleda riigilõivu tasumisest vabastamist. Kui sellisel äriühingul pole faktiliselt võimalik tasuda riigilõivu, peab kohus jätma tema kaebuse läbi vaatamata. Seega riivab

§ 91lõike 1 teine lause õigust kohtulikule kaitsele.

29.

§ 91

lõike 1 teise lause kehtestamise eesmärgiks tuleb pidada menetlusökonoomiat, mida tuleb praeguses kontekstis mõista kui kohtusüsteemi toimimise tõhusust. Halduskohtumenetluse seadustikus menetluskulude kandmise, sh riigilõivu tasumise kohustuse ja sellest vabastamise reguleerimisel oli seadusandja üheks eesmärgiks "ära hoida nn protsesse protsessimise pärast" ehk liigsete ja pahatahtlike kaebuste vältimine. Riigikohus on leidnud, et menetlusökonoomia on põhiseaduslikku järku õigusväärtus. 30. Kuna

§ 91

lõike 1 teine lause vähendab kohtute töökoormust sellega, et kohus peab eeldatavasti võtma menetlusse vähem kaebusi ega pea riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel kulutama ressurssi äriühingute maksujõuetuse tuvastamisele, siis on vaidlusalune säte sobiv abinõu menetlusökonoomia tagamiseks. 31. Vaidlusalune säte on ka vajalik abinõu menetlusökonoomia tagamiseks, kuna

§ 91

lõike 1 teises lauses sätestatud piirangu leevendamisel suureneks oluliselt kohtute töökoormus riigilõivu tasumisest vabastamise taotluste lahendamisel ning kohtute töökoormuse suurenemist pole võimalik tasakaalustada, ilma et riigile laekuks vähem tulu. 32.

§ 91lõike 1 teises lauses sätestatud piirang ei ole aga mõõdukas meede.

Menetlusökonoomia tagamise eesmärk ei kaalu üles kohtuliku kaitse põhiõiguse riivet, mis tuleneb vaidlusalusest sättest. Vaidlusalune säte ei ole proportsionaalne abinõu PS § 11 tähenduses. Seetõttu on

§ 91

lõike 1 teine lause vastuolus põhiseadusega osas, milles see kohustab ka ajutiselt maksujõuetut äriühingut tõendama oma maksujõuetust pankrotiotsuse või kohtumäärusega, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotikulude katteks. 33. Õiguskantsler lisab, et kui vaidlusalune säte tunnistatakse kehtetuks ja äriühingu riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus tuleb lahendada

§ 91

lõike 1 esimese lause alusel, siis tuleb arvestada järgmiste tõsiasjadega.

§ 91

lõike 1 esimese lause rakenduspraktika on kujundatud peamiselt vahistatute ja kinnipeetavate määruskaebuste põhjal. See praktika ei pruugi olla rakendatav äriühingute puhul, kuna äriühingute maksujõuetuse tuvastamine on oluliselt keerukam. Juriidilistele isikutele ei pea põhiseadusest tulenevalt tagama riigilõivu tasumisest vabastamist samadel (või soodsamatel) tingimustel kui füüsilistele isikutele.

§ 91

lõike 1 teise lause kehtetuks tunnistamine võib kaasa tuua õigusselgusetuse küsimuses, millal äriühing riigilõivu tasumisest vabastatakse. Ülesanne määrata PS § 15 lõikes 1 sätestatud kohtusse pöördumise õiguse piirid on seadusandjal. Seadusandja peab lahendama muu hulgas küsimuse, kas ja kuidas peab kohus äriühingu maksujõuetuse hindamisel arvesse võtma äriühinguga majanduslikult seotud isikute majandusliku olukorra (nt osanikud ja aktsionärid, äriühinguga kontserni moodustavad ema- ja tütarettevõtted). Lisaks võib olla otstarbekas kaaluda saneerimismenetlusele olulise rolli andmist äriühingu maksujõuetuse tuvastamisel, kui halduskohus vaatab läbi riigilõivust vabastamise taotluse.

1. Riigilõivuseaduse
2. jaanuarist 2009 kuni
3. detsembrini 2010 kehtinud redaktsiooni § 56 lõike 13 kohta leidis õiguskantsler esmalt, et see säte ei ole asjassepuutuv. Seda õigusnormi ei tule kohaldada, kui kaebaja esitab halduskohtusse kaebuse esitamisel riigilõivust vabastamise taotluse. Põhivaidluseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 tähenduses on kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse lahendamine, mitte kohtu otsustus selle kohta, kas võtta Viimsi Merekodu OÜ kaebus menetlusse. Teise võimalusena leiab õiguskantsler, et see säte on põhiseadusega kooskõlas. Vaidlusaluse sätte eesmärk hoida ära põhjendamatute kaebuste esitamist halduskohtule kaalub üles PS §-s 15 sätestatud põhiõiguse riive. Justiitsminister
4. Justiitsminister leiab, et

§ 91lõike 1 teine lause ei ole vastuolus PS § 15 lõikega 1 koosmõjus §-ga 14.

36. Seadusandja on pidanud

§ 91

lõike 1 sätestamisel silmas juriidilisi isikuid, kelle maksujõuetus on kindlaks tehtud pankrotimenetluses (mitte aga muu maksujõuetuse tuvastamise viisil). Süsteemikohane ei ole, kui maksujõuetust tuvastataks korraga mitmes erinevas menetluses, sh halduskohtumenetluses kaebuse esitamiselt riigilõivu tasumisest vabastamisel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 36 sätestab maksujõuetu juriidilise isiku eksisteerimise keelu - maksujõuetute juriidiliste isikute eksisteerimine pärsib majanduskeskkonda, kahjustab võlausaldajate ja riigi huve. Võlgnik peab maksujõuetuse ähvardamise korral olema ise aktiivne ja leidma võimalused maksujõuetuse ületamiseks. Tal tuleb aegsasti valida jätkusuutliku majandustegevuse taastamiseks või maksujõuetu äriühingu lõpetamiseks sobiv ja kohane viis. Kui juriidilisel isikul puuduvad käibevahendid, majandustegevust ei toimu, vara suhtes toimuvad täitemenetlused ja võlgniku vastu esitatakse täiendavaid nõudeid, eeldab õigus- ja majanduskeskkond ettevõtjalt initsiatiivi ning vajalike meetmete võtmist. Pankrotiavalduse esitamata jätmine on kriminaliseeritud karistusseadustiku §-s 3851. 37.

§ 91

lõike 1 eesmärk ei saa olla anda kaitset nendele äriühingutele, kes on maksujõuetud ajutiselt. Riik ei saa ettevõtja eest tema jätkusuutlikuks majandamiseks otsuseid teha ega äriühinguid doteerida riigilõivu tasumisest vabastamise näol. Seda iseäranis juhul, kui äriühing ise näeb oma majandustegevusele tulevikku. Riigi menetlusabi võimaldamisega täidab riik eelkõige oma PS §-dest 10 ja 28 tulenevat sotsiaalriigi põhimõttel rajanevat kohustust anda abi puudust kannatavatele inimestele. Sotsiaalsete õiguste puhul tuleb arvestada, et riigi ressursid on piiratud. Riigil ei ole PS §-dest 10 ja 28 tulenevat kohustust anda äriühingule ainelisi vahendeid kohtuvaidluse pidamiseks puudust kannatavate isikute arvel.

1. Lisaks märgib justiitsminister põhivaidluse kohta, et kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks arvestanud võlgniku maksujõuetuse iseloomu hindamisel sellega, et kinnistute müügi puhul on tegemist käibemaksuga maksustatava käibega. Kuna kinnistud on väärtuslik vara, on käibemaksusumma eeldatavalt märkimisväärne. Võlgnikul peab olema endal käibemaksu ulatuses vabu vahendeid. Kui osanikud on veendunud äriühingu maksujõuetuse ajutises iseloomus, võivad riigilõivu äriühingu eest tasuda ka osanikud (anda äriühingule 15 000 krooni laenu). Maksujõuetuse püsivat iseloomu võib näidata see, et osanikud seda teinud ei ole. Praegusel juhul soovib äriühing kasutada maksujõuetutele isikutele ettenähtud soodustusi, kuid mitte allutada ennast maksujõuetusõiguse võimalustele.
2. Riigilõivuseaduse
3. jaanuarist 2009 kuni
4. detsembrini 2010 kehtinud redaktsiooni § 56 lõike 13 kohta leidis justiitsminister, et see säte on põhiseadusega kooskõlas. Äriühingul on vabadus kujundada oma tegevust ja saada sellelt tulu, sh kujundada oma tegevust viisil, mis võimaldab tal osaleda õiguskäibes, sh tasuda vajadusel riigilõivu. Kui see nii ei ole, peab äriühing sellele reageerima ja olema maksujõuetuse ähvardamise korral ise aktiivne. Selleks on seadusandja loonud vastavad menetlused - pankrotimenetluse ja saneerimismenetluse. Kui äriühingu omanikud või osanikud, ei soovi äriühingut maksujõuetusõigusele allutada ja on veendunud äriühingu maksujõuetuse ajutises iseloomus, ei ole kohane ka kasutada sellise äriühingu puhul maksujõuetutele isikutele ettenähtud soodustusi. Arvestades äriühingu maksujõuetuse ajutist iseloomu ja perspektiivi see ületada, mis on eelkõige äriühingu omanike või osanike hinnang, tuleks eeldada ka nende tahet ja valmidust osaleda kohtumenetluse kulude kandmises. Rahandusminister
5. Rahandusminister leiab, et

§ 91lõike 1 teine lause ei ole asjassepuutuv norm PSJKS § 14 lõike 2 tähenduses.

Riigilõivu tasumisest vabastamise põhiseaduskonformsel tõlgendamisel saab asuda seisukohale, et

§ 91

lõike 1 kohaldamine hõlmab kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas äriühingu maksujõuetus on tõendatud muude kui

§ 91lõike 1 teises lauses nimetatud dokumentidega.

Kohtule selle õiguse ja kohustuse andmiseks ei pea

§ 91lõike 1 teist lauset põhiseadusvastaseks tunnistama.

41.

§ 91lõike 1 esimene lause ei sisustata selles kasutatud omadussõna "maksujõuetu".

Sõna sisustamisel saab kohus

§ 5alusel juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikust (Ts

MS). Riigikohtu halduskolleegiumi

1. septembri
2. aasta määruses kohtuasjas nr 3-3-1-40-07, mille punktis 10 on sedastatud, et "[r]iigilõivust vabastamise tingimused ja piirangud tulenevad seega mitte TsMS §-dest 181-183 või muudest tsiviilkohtumenetluse sätetest, vaid halduskohtumenetluse enda sätetest ja põhimõtetest", ei piirata võimalust, et halduskohtumenetluses sätestatud piirangute mõistmisel võib saada abi tsiviilkohtumenetluses kasutatud mõistetest. TsMS § 181 lõike 1 punkti 1 kohaselt antakse menetlusabi isikule, kes ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega maksujõuetuks

§ 91

tähenduses saab tsiviilkohtumenetluse seadustiku toel pidada isikut, kes ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda. 42. Kuna

§ 91

lõikes 1 sätestatud riigilõivust vabastamise võimalus on Riigikohtu praktika kohaselt (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. septembri
2. aasta määrus kohtuasjas nr 3-3-1-40-07, punkt 10) kohtu kaalutlusotsus, siis tuleb selle tegemisel hinnata

§ 16

lg 3 kohaselt kõiki tõendeid kogumis.

§ 91

lõike 1 teine lause nimetab tõendid, mille esitamisel loetakse äriühingu ja mittetulundusühingu maksujõuetus tõendatuks. Need tõendid on pankrotiotsus või kohtumäärus, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu. See aga ei tähenda, et isiku maksujõuetust ei oleks võimalik tõendada muude kui sätte teises lauses nimetatud tõenditega.

§ 91

lõike 1 teine lause on käsitatav menetlusökonoomiat kaitsva normina, milles loetletud tõendite esitamisel puudub kohtul vajadus hinnata maksujõuetuse tõendatust, kuna kohus on maksujõuetust teise menetluse raames (pankrotimenetluses) juba siduvalt hinnanud. Vaatamata maksujõuetuse tõendatusele ei ole aga kohut kammitsetud maksujõuetule äriühingule menetlusabi andmise kohustusega, kuna selles osas on kohtul endiselt kaalutlusõigus sätte esimese lause kohaselt. Kohus võib vaatamata äriühingu maksujõuetuse tõendatusele leida, et isikut ei tule riigilõivu tasumise kohustusest vabastada näiteks menetlusökonoomia põhjusel. 43.

§ 91

lõike 1 teises lauses toodud kriteeriumidel on seega eesmärk tagada menetlusökonoomia juhuks, kui maksujõuetuse tuvastamiseks on olemas sättes nimetatud dokumendid. Kui neid aga ei ole, siis kõnesoleva lõike teine lause tervikuna ei kohaldu, st sätte esimese ja teise lause asemel tuleb ka äriühingute puhul kohaldada vaid sätte esimest lauset. 44. Praegusel juhul on kohus tuvastanud, et isik on maksujõuetu. Seega ei ole kahtlust, et

§ 91lõige 1 reguleerib vaatlusalust olukorda.

Kuna isiku maksujõuetust ei tõenda pankrotiotsus, siis tuleb

§ 91

lõike 1 teise lause asemel kohaldada sätte esimest lauset ning kohus peaks hindama kaalutlusotsusena seda, kas isik riigilõivu tasumisest vabastada või mitte. Nimetatud otsust saab kohus teha, ilma et oleks vajalik tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks

§ 91lõike 1 teine lause.

1. Kuigi pakutud tõlgendus lähtub rahandusministri arvates sätte isikule soodsamast tõlgendusest ning eelistab põhiseadusega kooskõlas olevat lähenemist, ei ühti see Riigikohtu halduskolleegiumi
2. mail 2010 kohtuasjas nr 3-3-1-31-10 tehtud otsuse punktis 5 esitatud järeldusega. Selle järelduse muutmiseks tuleb selgelt muuta kohtupraktikat.
3. Riigilõivuseaduse
4. jaanuarist 2009 kuni
5. detsembrini 2010 kehtinud redaktsiooni § 56 lõike 13 kohta leidis rahandusminister esmalt, et lõivu suurus ei ole asjassepuutuv selle otsustamisel, kas lõivust vabastamise võimatus on põhiseadusega kooskõlas. Võrreldes lõivudega tsiviilkohtumenetluses ei ole 250-kroonise alammäära ja 15 000-kroonise ülemmääraga lõiv ebaproportsionaalselt suur. Sellise lõivuga ei ole võimalik saavutada halduskohtumenetluse kulupõhisust. Sellest lõivust on võimalik saada

§ 91

lõike 1 alusel vabastust ja lõiv tagastatakse kohtumenetluses edu saavutamise korral. Lisaks tuleb arvestada, et kaebuse esitaja on traditsiooniline äriühing, kes esitas kaebuse oma majandustegevuse raames, ning kaebuse rahuldamise korral tema vara ei väheneks. TALLINNA HALDUSKOHTUS PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE 47. Halduskohtumenetluse seadustiku § 91 lõige 1 sätestab: "§ 91. Riigilõivu ja kautsjoni tasumisest vabastamine

§ 91

lõike 1 teise lause osas, milles see võimaldab äriühingu vabastada riigilõivu tasumisest vaid siis, kui selle äriühingu maksujõuetust tõendab pankrotiotsus või kohtumäärus, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotikulude katteks. Kohus jättis selle sätte kohaldamata, vabastas kaebuse esitaja riigilõivu tasumisest ja võttis kaebuse menetlusse. 49.

§ 91

lõike 1 teine lause on kolleegiumi hinnangul asjassepuutuv säte PSJKS § 14 lõike 2 tähenduses. Asjassepuutuv on Riigikohtu praktika kohaselt säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (alates Riigikohtu üldkogu (RKÜK)

1. detsembri
2. aasta otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10). Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (alates RKÜK
3. oktoobri
4. aasta otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15, viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi (RKPJK)
5. detsembri
6. aasta otsus kohtuasjas nr 34-1-10-10, punkt 35).

§ 91

lõike 1 teist lauset põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamata ja kohaldamata jätmata ei oleks halduskohus saanud kaebajat riigilõivust vabastada ega kaebust menetlusse võtta. Vaidlusalune säte välistab võimaluse vabastada riigilõivu tasumisest äriühing, kelle suhtes pole kohus pankrotiseaduse (PankrS) § 31 lõike 1 alusel välja kuulutanud pankrotti ning andnud pankrotimäärust (PankrS § 31 lõige 5) või kelle suhtes pole kohus teinud PankrS § 29 lõike 1 alusel määrust, millega lõpetab pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 13. mai 2010. aasta määrus kohtuasjas nr 3-3-1-31-10, punkt 5).

§ 91

lõike 1 teise lause põhiseaduspärasuse korral oleks halduskohus pidanud jätma kaebaja riigilõivust vabastamata ja kaebuse menetlusse võtmata. 50.

§ 91

lõige 1 on asjassepuutuv vaid põhikohtuasjas esitatud kaebusega piiritletud ulatuses. Kolleegium hindab sellest tulenevalt, kas kõnesolev säte on põhiseadusega kooskõlas osas, milles see ei võimalda vabastada riigilõivust äriühingut, kes on esitanud halduskohtule kaebuse maksuhalduri või muu riigiasutuse tegevuse peale maksusummade või maksete määramisel, maksude või maksete sissenõudmisel või sanktsioonide rakendamisel. 51. Kolleegium lisab, et

§ 91

lõike 1 teise lause kohaldamata jätmise eelduseks on see, et kaebuse esitanud äriühing oleks maksujõuetu. Halduskohus on kaebaja ajutise maksujõuetuse tuvastanud kaebaja konto väljavõtte, pearaamatu konto "kassa" väljatrüki ning Maksu- ja Tolliameti andmete alusel kaebaja maksude ja maksete võla ja intresside kohta. Praeguses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas ei saa Riigikohus ümber hinnata halduskohtu järeldust kaebaja maksujõuetuse kohta. Sellise hinnangu andmine tähendaks haldusasja sisulist lahendamist, milleks kolleegiumil PSJKS § 14 lõike 2 alusel ei ole õigust. Kolleegium ei võta seega seisukohta küsimuses, kas halduskohus andis Viimsi Merekodu OÜ maksujõuetusele õige hinnangu. 52. Äriühingute riigilõivust vabastamise regulatsioon (

§ 91

lõige 1) ja riigilõivu kehtestav regulatsioon (praeguses asjas RLS § 56 lõige 13 kaebuse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis) moodustavad üksteisest sõltuva terviku. Kui riigilõivud on madalad, siis võimatus saada vabastust nende tasumisest ei takista kolleegiumi hinnangul halduskohtusse pöördumist. Äriühingute riigilõivust vabastamise keeld hakkab kohtusse pöördumist takistama siis, kui riigilõivud on kõrged. Riigilõivust vabastamise küsimus ja küsimus, kas riigilõivust vabastamise piirang on õigustatud, saavad tekkida alles siis, kui on selge, et riigilõiv on põhiseaduspärase suurusega.

1. Praeguses asjas ei ole Tallinna Halduskohus seadnud kahtluse alla kaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivusumma põhiseaduspärasust. Riigilõiv, mida kaebuse esitaja pidi RLS § 56 lõike 13 kohaselt tasuma kaebuse esitamisel maksuhalduri tegevuse peale maksusummade määramisel, oli 15 000 krooni. Halduskohtu hinnangul ei saanud 15 000-kroonist riigilõivu pidada ebaproportsionaalselt suureks, kui vaidlustatud maksusumma on 1 982 000 krooni. Ebaproportsionaalselt suureks võib see summa halduskohtu määruse kohaselt osutuda alles siis, kui seaduses puuduvad adekvaatsed õiguslikud mehhanismid maksujõuetu isiku riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.
2. Ka kolleegiumi hinnangul oli kõnesolev riigilõivusumma põhiseaduspärane. Kaebuse esitamisel maksuhalduri või muu riigiasutuse tegevuse peale maksusummade või maksete määramisel, maksude või maksete sissenõudmisel või sanktsioonide rakendamisel tuli RLS § 56 lõike 13 selle redaktsiooni kohaselt, mis kehtis kaebuse esitamise ajal, tasuda riigilõivu 5 protsenti vaidlustatavast summast, kuid mitte alla 250 krooni ja mitte üle 15 000 krooni. See tähendab, et 15 000-kroonist riigilõivu tuli tasuda alates 300 000-kroonise maksusumma vaidlustamisest. Lõivu kehtestamise eesmärk on ka halduskohtumenetluses menetlusökonoomia (vt RKÜK
3. aprilli
4. aasta otsus kohtuasjas nr 3-21-62-10, punkt 45). Täpsemalt kahandab lõivu nõudmine põhjendamatute või pahatahtlike kaebuste esitamist. Selle tulemusena ei suurene kohtute töökoormus ja aega saab kasutada isikute olulisi õigusi puudutavate vaidluste lahendamiseks. Kõnesolev lõiv võib olla ka äriühingu jaoks märkimisväärselt suur, kuid jääb kolleegiumi hinnangul alla ebaproportsionaalselt koormava summa. Põhikohtuasjas moodustas lõivusumma vähem kui 1% summast, mille võrra kaebaja maksukohustus oleks võinud kaebuse rahuldamise korral väheneda. See lõiv ei takista kohtusse pöördumist ülemäära ega ole vastuolus PS § 15 lõikega
6. Erinevalt halduskohtust leiab kolleegium, et põhiseadusega oli kooskõlas ka see, et kaebuse esitajast äriühingut ei olnud

§ 91

lõike 1 teise lause kohaselt võimalik vabastada 15 000-kroonise riigilõivu tasumisest. Praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamisel ei tule aga kolleegiumi hinnangul lähtuda RKÜK

1. aprilli
2. aasta otsusest kohtuasjas nr 3-2-1-62-
3. Selles otsuses leidis üldkogu esmalt, et riigilõivuseaduse (
4. jaanuarist 2009 kuni
5. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) § 56 lõiked 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause nende koostoimes olid vastuolus põhiseadusega osas, milles need nägid ette kohustuse tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni apellatsioonkaebuselt riigilõivu 3% asja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Seejärel tunnistas üldkogu PS § 24 lõikega 5 vastuolus olevaks menetlusabi andmise välistamise TsMS § 183 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kriteeriumitele mittevastavale Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks. Erinevalt üldkogu lahendist on siinses kohtuasjas tegemist esimese astme kohtusse (halduskohtusse) pöördumisel sellisest riigilõivust vabastamisega, mis ei ole põhiseadusvastaselt suur. Üldkogu lahendis oli vaatluse all menetlusabi saamise võimatus apellatsiooni esitamiseks olukorras, kus juriidiline isik on esimese astme kohtusse pöördumisel tasunud suure riigilõivu ilma võimaluseta saada sellest vabastust ja peaks ka teist korda tasuma sama suure riigilõivu. Ka pärast riigilõivu summa põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist oli selles kohtuasjas tegemist käesoleva juhtumiga võrreldes äärmiselt suure lõivusummaga (300 000 krooni). 56.

§ 91

lõike 1 teisest lausest sõltub põhivaidluses kaebuse esitanud isiku võimalus vaidlustada kohtus Maksu- ja Tolliameti haldusakt (maksuotsus). Seetõttu riivab asjassepuutuv äriühingute riigilõivust vabastamise piirang PS § 15 lõikes 1 sätestatud igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See õigus laieneb ka juriidilistele isikutele (RKPJK

1. veebruari
2. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-08, punkt 3).
3. Piirangu eesmärk on kolleegiumi hinnangul tagada kohtusüsteemi tõhus toimimine selle kaudu, et välditakse kohtute töökoormuse kasvu, mis kaasneks riigilõivust vabastamise taotluste lahendamisega. Kohtute töökoormuse tõus, mis on tingitud riigilõivust vabastamisega kaasnevate vaidluste lahendamisega, võib kaasa tuua selle, et kohtusüsteem ei suuda pakkuda isikute olulistele õigustele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Lisaks võib eesmärgina näha ka soovi suunata maksuvaidluste lahendamine vaidemenetlusse, mis on nii riigi kui ka menetlusosaliste vaatepunktist odavam ja kiirem menetlus. Kaudsemalt on riigilõivust vabastamise piirangul samad eesmärgid mis riigilõivulgi: takistada põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist. Kohtusüsteemi tõhus toimimine ehk menetlusökonoomia on põhiseaduslik väärtus, mille huvides on lubatud reguleerida ka tingimusi, mis puudutavad kohtusse pöördumist (ehk PS § 15 lõikes 1 sätestatud õiguse kasutamist) (vt selle kohta RKPJK
4. aprilli
5. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-20-07, punkt 19).
6. Kõnesolev riigilõivust vabastamise piirang peab PS §-st 11 tulenevalt olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moonutada kohtusse pöördumise õiguse olemust. Teisisõnu peab piirang olema proportsionaalne ehk oma eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas (vt selle kohta RKPJK
7. märtsi
8. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15; viimati RKPJK
9. detsembri
10. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-10-10, punkt 51).
11. Vaidlusalune piirang on sobiv abinõu menetlusökonoomia tagamiseks, kuna

§ 91

lõike 1 teine lause vähendab kohtute töökoormust sellega, et halduskohus ei pea kulutama ressursse äriühingute maksujõuetuse tuvastamiseks. Nimelt on äriühingu puhul, kelle suhtes on tehtud pankrotimäärus või määrus pankrotimenetluse raugemise kohta, tuvastanud maksujõetuse pankrotiavalduse läbi vaadanud kohus. Kõigi teiste äriühingute taotlused riigilõivu tasumisest vabastamiseks jätab kohus rahuldamata, tuvastades üksnes, et kaebaja pankrotti ei ole välja kuulutatud ega tehtud kohtumäärust pankrotimenetluse raugemise kohta. Samuti vähendab

§ 91

lõike 1 teine lause kohtute töökoormust seeläbi, et ära jäävad kohtuvaidlused, mis on seotud äriühingute riigilõivust vabastamisega. 60. Isikut vähem koormavaks, kuid mainitud eemärkidel sama efektiivseks abinõuks ei oleks kohtuteenistujate arvu suurendamine ega riigilõivust vabastamise võimaluste avardamine või riigilõivumäärade vähendamine. Menetlusökonoomia tagamiseks on efektiivsem abinõu siiski

§ 91lõike 1 teises lauses seatud piirang.

Vaidlusaluse piirangu tulemusena ei pea kohus riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel kulutama aega äriühingute maksujõuetuse tuvastamisele. Ära jäävad ka riigilõivust vabastamata jätmise peale esitatud kaebused ja nende menetlemisega kaasnev tööjõukulu.

§ 91

lõike 1 teises lauses sätestatud piirangu leevendamise korral vajaks kohus samuti rohkem tööjõudu, kes lahendaks konkreetseid riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusi. Riigilõivumäära vähendamine vähendaks aga lõivu mõju põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamise takistajana.

1. Kuivõrd riigilõiv on kehtestatud põhiseaduspärase suurusega, siis ei ole kolleegiumi hinnangul põhjust kahelda sellest vabastamise piirangu mõõdukuses. Ka Riigikohtu üldkogu lähtus eespool viidatud
2. aprilli
3. aasta otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 põhimõttest, et riigilõivude tasumiseks (selle kohtuasja kontekstis küll apellatsioonimenetluses) tuleb kõigile eraõiguslikele juriidilistele isikutele võimaldada menetlusabi eelkõige siis, kus riigilõivude tase on kõrge (punkt 57).
4. Kohtusüsteemi tõhus toimimine, nagu eespool märgitud, on põhiseaduse XIII peatükist lähtuv kaalukas põhiseaduslik õigusväärtus. Tõhusalt toimiv kohtusüsteem suudab tagada kohtupidamise mõistliku aja jooksul ning seeläbi õiglase kohtupidamise ja isikute õiguste parema kaitse. Kohtute menetluslik tõhusus on oluline nii kohtusüsteemi funktsioneerimiseks tervikuna (kohtute üldise töökoormuse seisukohalt) kui ka igas kohtuasjas mõistliku aja jooksul lahendi tegemiseks. Põhjendamatute või pahatahtlike kaebuste menetlemine või arvukate vähetähtsate menetluslike küsimuste lahendamine võib kaasa tuua selle, et kohtusüsteem ei suuda isikute olulistele õigustele pakkuda tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Pikeneb kohtuasja menetlus ja kohtute tööhulk suureneb põhjendamatult.
5. Kohtusüsteemi võib õiguskaitset vajavate isikute kahjuks hakata koormama riigilõivust vabastamisega kaasnevate taotluste menetlemine ja nendega seotud vaidluste lahendamine. Kohtusse pöördumist takistava ajutise maksujõuetuse tuvastamine võib vajaduse tõttu koguda ja hinnata erinevaid tõendeid olla keeruline ja aeganõudev. Riigikohtu halduskolleegium on märkinud, et kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik. Halduskohtumenetluse eesmärk ei ole näha ette võimalikult rohke kaebustega halduskohtusse pöördumine, vaid tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks (Riigikohtu halduskolleegiumi
6. septembri
7. aasta määrus kohtuasjas nr 3-3-1-40-07, punkt 11).
8. Võimatus vabastada äriühinguid RLS § 56 lõikes 13 nõutud maksimaalselt 15 000-kroonisest riigilõivust ei ole kolleegiumi hinnangul enamasti selline kohtusse pöördumise õiguse piirang, mis välistaks täielikult võimaluse oma õigusi kaitsta.
9. Praegusel juhul on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse aluseks menetlus, milles äriühing on maksuvaidluse lahendamisel silmitsi Maksu- ja Tolliameti kui avalikku võimu kasutava organiga. Kaebaja vaidlustas maksuotsuse, mis riivab tema ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust. Võimatus saada menetlusabi mõjutab nende õiguste kaitsmist kohtus. Äriühing on sellises riigi vastu algatatud vaidluses enda kaitsmisel eeldatavasti ebasoodsamas olukorras. Võib eeldada, et riigi esindajatel on selliste vaidluste menetlemise kohta rohkem teadmisi ja kogemusi. Samuti avaldab vaidluse tulemus enamasti äriühingu majandustegevusele olulisemat mõju kui riigi tegevusele. Niisuguses olukorras peab seadusandja olema kohtusse pöördumise õigusele tingimuste seadmisel vaoshoitud. Lõivu kaudu on põhimõtteliselt võimalik välistada riigiga maksuotsuste üle vaidlemine. Isegi kui eesmärk on vältida liigseid ja pahatahtlikke või ilmselt põhjendamatuid kaebusi, ei tohiks seadusandja luua lõivude kehtestamisega olukorda, kus välistatakse ka kaheldavate või vaieldavate kaebuste esitamine. Kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades.
10. Samas üldjuhul peaks äriühing korraldama oma majandustegevuse viisil, mis võimaldab osaleda õiguskäibes. Äriühing peaks arvestama võimaliku vajadusega pöörduda halduskohtusse ning tasuda riigilõivu kui paratamatu osaga oma majandustegevuse kuludest. Samuti võib eeldada, et kui äriühingu maksujõuetus on ajutise iseloomuga, siis peaksid maksujõuetu äriühingu osanikud või aktsionärid kui äriühingu õiguste suhtes otsest varalist huvi omavad isikud olema motiveeritud osalema kohtumenetlusega seotud kulude kandmisel. 67.

§ 9

lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud kaebetähtajad (30 päeva alates kaevatava haldusotsuse või vaideotsuse teatavakstegemisest) ei ole niivõrd lühikesed, et ei võimalda 15 000 krooni hankimiseks kas müüa likviidset vara või kelleltki (nt osanikelt või aktsionäridelt) laenu hankida. See ei tähenda, et äriühingul oleks kohustus müüa maksuvaidluses riigi vastu kohtusse pöördumiseks vara, mis on vältimatult vajalik tema majandustegevuseks. Äriühingu normaalne toimimine ja majandustegevus oleks moonutatud, kui oma õiguste kaitsmiseks kohtus tuleks enne vaidluse sisulist arutamist müüa oma majandustegevuseks vajalikku vara, võtta suurt või ebamõistlikel tingimustel laenu või riskida majandusraskustesse sattumisega.

1. Tuleb tähele panna, et äriühingul on siiski võimalik vältida riigilõivu tasumise kohustusega kaasnevat menetluslikku takistust, kui ta pöördub oma õiguste kaitseks vaidega Maksu- ja Tolliameti poole. Maksukorralduse seaduse § 137 lõike 1 alusel on maksukohustuslasel, kes leiab, et maksuteate, maksuotsuse, vastutusotsuse, korralduse või muu maksuhalduri haldusaktiga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, õigus taotleda vaides selle haldusakti kehtetuks tunnistamist, muutmist või uue haldusakti väljaandmist. Vaidemenetlus on lõivuvaba ja kiire menetlus, mis koormab kaebajat vähem kui kohtumenetlus.
2. Pealegi võib riigilõivust vabastamine kohtuniku hinnangulise otsustuse alusel tähendada sisuliselt konkurentsieelise andmist võrreldes teiste äriühingutega. Sellises olukorras võiks juhtuda, et majanduslikult soodsam on esitada kaebusi ajutise maksujõuetuse hetkedel, mida majandustegevuses aeg-ajalt ette tuleb.
3. Arvestada tuleb sedagi, et äriühingute riigilõivust vabastamine ei ole täielikult välistatud. Kui äriühing on seaduses sätestatud viisil tõendatult maksujõuetu (pankrotis), siis on võimalik ta ka vabastada riigilõivu tasumisest.
4. Seadusandja peab riigilõivust vabastamist reguleerides arvestama ühelt poolt vajadusega kehtestada üldised normid ja teiselt poolt vajadusega saavutada nende normide üksikjuhtumitele rakendamisel põhiseaduspärane tulemus. Seadusandja on leidnud kolleegiumi hinnangul õige tasakaalu nende eesmärkide vahel. Arvestades selliste juhtumite esinemise tõenäosust, mille puhul vaidlusaluse piirangu rakendamine viiks põhiseadusvastase olukorrani, on kehtestatud üldine piirang mõistlik.
5. Neil asjaoludel kaalub menetlusökonoomia tagamise eesmärk üles kohtusse pöördumise õiguse riive, mis tuleneb

§ 91lõike 1 teisest lausest.

Vaidlusalune säte on seega PS § 11 tähenduses proportsionaalne meede ja seetõttu kooskõlas PS § 15 lõikega

1. Tallinna Halduskohtu taotlus tuleb PSJKS § 15 lõike 1 punktist 6 juhindudes jätta rahuldamata.
2. Kolleegium märgib, et siinses otsuses tehtud järeldused ei puuduta riigilõivu tasumise kohustust ega riigilõivu tasumisest vabastamist apellatsioonimenetluses või muude kaebuste puhul kui kaebused maksuhalduri või muu riigiasutuse tegevuse peale maksusummade või maksete määramisel, maksude või maksete sissenõudmisel või sanktsioonide rakendamisel.
3. Kolleegium lisab, et kaebuselt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägevad ning äriühingute riigilõivust vabastamist piiravad sätted moodustavad ühtse regulatsiooni. On seadusandja otsustada, kas luua süsteem, kus kaebuse riigilõivud on kõrged ja lisaks on ka äriühingutele antud võimalus saada vabastust nimetatud riigilõivu tasumisest, või süsteem, kus kaebuselt ei pea tasuma riigilõivu või tasutavad riigilõivud on suhteliselt madalad ning äriühingud vabastust ei saa. Viimasel juhul oleks tänu äriühingute majandusseisu kontrolli ärajäämisele tagatud suurem menetlusökonoomia kui esimese variandi puhul. Põhiline on, et seadusandja tagaks enda majandushuvides tegutsevatele äriühingutele tegeliku võimaluse kasutada PS § 15 lõikes 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigust. Märt Rask, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Lea Kivi, Jüri Põld