Obsah (5)

§ 63§ 64§ 832§ 214§ 184

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 63alusel mõisteti talle karistuseks kuus aastat ja kuus kuud vangistust. Süüdistuses Kar

S § 121 järgi mõisteti V. Komarov õigeks. 1.2 M. Kochetkov tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks neli aastat vangistust. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja talle mõisteti karistuseks neli aastat vangistust.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristus neli aastat vangistust.

§ 832

lg 1 alusel konfiskeeriti süüdistatavalt 15 126 krooni, 40 eurot, viis naela ja 320 USA dollarit. 1.3 Jevgeni Zemljakov tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks neli aastat vangistust. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ja talle mõisteti karistuseks viis aastat vangistust.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristus, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga ja J. Zemljakovile mõisteti liitkaristuseks viis aastat vangistust, mida suurendati varasema otsusega mõistetud karistuse, kahe aasta vangistuse võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti seitse aastat vangistust.

§ 832lg 1 alusel konfiskeeriti süüdistatavalt 20 807 krooni.

1. Süüdistus oli süüdistatavatele esitatud alljärgnevas. 2.1 Vitaliy Komarov, Maxim Kochetkov ja Jevgeni Zemljakov panid ajavahemikus
2. a oktoober kuni
3. detsember 2006 toime väljapressimise M. V.-i suhtes.
4. a oktoobris lõi V. Komarov J. Zemljakovi ja M. Kochetkovi juuresolekul ning vaikival nõusolekul Narvas Jäähalli taga kannatanut rusikaga vastu pead ja nõudis 30 000 krooni tasumist. Kannatanu selgituse peale, et tal raha ei ole, teatas J. Zemljakov, et nad võtavad temalt ära talle kuuluva sõiduki ja sõitiski kannatanu sõiduautoga minema. Samuti lahkusid sündmuskohalt V. Komarov ja M. Kochetkov. Samal päeval kohtus M. Kochetkov Narvas uuesti M. V.-iga ja näitas talle kätte sõiduki asukoha. M. Kochetkov selgitas M. V.-ile, et viimane saab auto tagasi, kui hakkab 30 000 krooni suuruse võla katteks müüma narkootilist ainet.
5. a novembris teatasid J. Zemljakov ja M. Kochetkov M. V.-ile, et viimane peab maksma 60 000 krooni.
6. detsembril 2006 kohtusid süüdistatavad uuesti M. V.-iga ja sõidutasid ta kõrvalisse kohta Narva Elektrijaama juurde viiva tee kõrvale lagendikule Ida-Virumaal, kus kõik väljusid sõidukist. J. Zemljakov haaras M. V.-il kõrist kinni ja lõi jalaga vastu kannatanu jalga, kannatanu kukkus maha ning J. Zemljakov lõi teda 2-3 korda jalaga kõhtu. Seejärel andis V. Komarov kannatanule labida ja käskis hakata endale auku kaevama. Kuna M. V. sellega ei nõustunud, lõi V. Komarov teda 2-3 korda rusikaga pähe. Lõpuks nõustus M. V. hakkama 60 000 krooni tasumiseks narkootikume müüma. Sellega panid V. Komarov, J. Zemljakov ja M. Kochetkov toime vastavalt KarS § 214 lg 2 p 4, KarS § 214 lg 2 p-de 1 ning 4 ja KarS § 214 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2.2 Kannatanu M. V. nõustus eespool kirjeldatud süüdistatavate tegevuse tulemusel narkootikumide müümisega ja omandas kolmel korral M. Kochetkovilt ja J. Zemljakovilt narkootilist ainet edasimüümise eesmärgil.
7. a detsembris sai M. V. M. Kochetkovilt ja J. Zemljakovilt kahel korral vastavalt 100 grammi ja 50 grammi amfetamiini, mille andis Tartus edasi A. L.-ile.
8. veebruaril 2007 sai M. V. M. Kochetkovilt ja J. Zemljakovilt vähemalt 70,57 grammi amfetamiini, mille andis Narvas edasi A. L.-ile ja P. P.-ile. Sellega pani V. Komarov toime KarS § 22 lg-te 1 ja 2 KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, M. Kochetkov ja J. Zemljakov kumbki KarS 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava süüteo. 2.3 Lisaks eelnevale süüdistati V. Komarovi KarS § 121 järgi selles, et ta
9. detsembril 2006 Narvas G kasiinos lõi M. V.-i 2-3 korral tooliga pea piirkonda, millega tekitas M.V.-ile valu.
10. Maakohus luges süüdistatavate süü väljapressimises ja narkootilise aine käitlemises tõendatuks kannatanu M. V.-i ja tunnistajate ütlustega ning kriminaalasjas kogutud dokumentaalsete tõenditega. Süüdistatavate ütlusi pidas kohus ebausaldusväärseks. Puutuvalt väljapressimise süüdistusse märkis kohus Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-62-99 viidates, et väljapressimise korral esitatava nõude sisuks saab olla ka nõudmine, et teine pool võtaks endale varalise kohustuse, teeks tasuta tööd või tööd rahalise nõude heastamiseks. Kasiinos G toimunud episoodi pidas kohus väljapressimisega hõlmatuks, lisades, et kuna süüdistuse kohaselt ei ole M. V.-i tooliga löömine V. Komarovi poolt hõlmatud V. Komarovile esitatud väljapressimise süüdistuse sisuga, puudub kohtul seaduslik alus ise süüdistust sisustada ja V. Komarov tuleb KarS § 121 järgi õigeks mõista. Karistuse mõistmisel arvestas kohus, et kõigi süüdistatavate puhul puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. V. Komarovi on kriminaalkorras karistatud neljal korral, väärtegude toimepanemise eest 21 korral. J. Zemljakovi on varem kriminaalkorras karistatud kahel korral, kusjuures korra väljapressimise eest, ja väärtegude toimepanemise eest 10 korral. M. Kochetkovi ei ole varem kriminaalkorras karistatud, väärtegude toimepanemise eest on teda karistatud kuuel korral. Kriminaalasjas kogutud tõendid viitavad sellele, et V. Komarovil oli kuritegude toimepanemises n-ö juhtiv roll ja M. Kochetkov oli ainuke, kes ei kasutanud kannatanu suhtes füüsilist vägivalda, vaid mõjutas teda üksnes verbaalselt.
11. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör Kretel Tamm, V. Komarov ja tema kaitsja Anatoli Jaroslavski. Prokurör taotles süüdistatavatele mõistetud karistuse tühistamist ja neile raskema karistuse mõistmist. Süüdistatav V. Komarov ja tema kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist kogu talle esitatud süüdistuses.
12. Ringkonnakohus tühistas
13. detsembri
14. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt, s.o J. Zemljakovi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüditunnistamises ja talle liitkaristuste mõistmises, M. Kochetkovi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi süüditunnistamises ja talle liitkaristuse mõistmises ning V. Komarovi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi süüditunnistamises ja KarS § 63 alusel karistamises. Ringkonnakohus mõistis J. Zemljakovi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning M. Kochetkovi ja V. Komarovi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi õigeks. Kohus suurendas J. Zemljakovile KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mõistetud karistust - neli aastat vangistust - talle varasema kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse, s.o kahe aasta vangistuse võrra ja mõistis J. Zemljakovile liitkaristuseks kuus aastat vangistust. V. Komarovile mõistis kohus karistuseks KarS § 22 lg-te 1 ja 2 - KarS § 184 lg 2 p 2 järgi neli aastat ja kuus kuud vangistust. V. Komarovi ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldas ringkonnakohus osaliselt, prokuröri apellatsiooni jättis rahuldamata. 5.1 Ringkonnakohus leidis, et kuigi apellatsioonid esitasid üksnes V. Komarov ja tema kaitsja, kuulub maakohtu otsus süüdistatavate süüdimõistmises KarS § 214 teise lõike järgi tühistamisele kõigi kolme süüdistatava suhtes. Süüdistust narkootikumide müümisele kihutamises ei ole vaja dubleerida väljapressimise süüdistusega, sest viimane on kihutamisega hõlmatud. Kihutamine on teise isiku kallutamine õigusvastasele teole ja ei ole oluline, mil viisil kallutamine toimus - see võib toimuda ka ähvardamisega.

§ 214kui varavastane süütegu on hõlmatud Kar

S §-s 184 sätestatud süüteoga, kuna KarS § 214 teise lõikega ette nähtud sanktsioon on väiksem kui KarS § 184 teise lõike sanktsioon. Käesolevas asjas ei ole aga sanktsiooni suurus niivõrd oluline, vaid määrav on süüdistus, millest nähtub, et süüdistatavate tegevus oli suunatud kannatanu narkootilise aine müümisele kihutamisele. Eelnevast lähtudes ei nõustunud ringkonnakohus maakohtuga selles, et süüdistatavad on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele süüteokoosseisule, vaid leidis, et süüdistatavate tegu tuleb kvalifitseerida üksnes narkootikumide müümisele kihutamisena. 5.2 Samas ei ole alust V. Komarovi õigeksmõistmiseks süüdistuses KarS § 22 lg-te 1 ja 2 KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Maakohus on põhjendatult lugenud usaldusväärseks kannatanu ütlused ja ebausaldusväärseteks süüdistatavate ütlused. 5.3 Maakohus on süüdistatavatele mõistetud karistusi nõuetekohaselt põhjendanud. Kuna ühegi süüdistatava puhul ei ole tuvastatud karistust raskendavaid asjaolusid, neid ei ole varem narkokuriteo toimepanemise eest karistatud ja tegemist on kolme narkootilise aine käitlemise episoodiga, mis pandi toime neli aastat tagasi, on igati põhjendatud süüdistatavatele KarS § 184 teises lõikes ette nähtud miinimummäära lähedaste karistuste mõistmine. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid prokurör K. Tamm, V. Komarovi kaitsja A. Jaroslavski ja M. Kochetkovi kaitsja Tarmo Pilv. Riigikohtu
2. veebruari
3. a määrustega võeti prokuröri kassatsioon menetlusse, A. Jaroslavski kassatsioon jäeti menetlusse võtmata ning T. Pilve kassatsioon jäeti läbi vaatamata ja tagastati esitajale.
4. Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist süüdistatavate väljapressimise süüdistuses õigeksmõistmise ja neile mõistetud karistuste osas ning kriminaalasja saatmist Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. 7.1 Prokuröri hinnangul tuleb süüdistatavate tegu kvalifitseerida ka väljapressimisena, sest narkokuritegu ei hõlma varalise kasu üleandmise nõudmist. Käesoleval juhul nõudsid süüdistatavad esialgu sõiduki üleandmist, võtsid selle siis kannatanult ära ja nõudsid lõpuks konkreetset rahasummat. See tegevus ei kattu KarS §-s 184 kirjeldatud koosseisuga ja tuleb kvalifitseerida eraldi. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et süüdistatavad nõudsid kannatanult varalise kasu üleandmist. Kassaator ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga, et kui kuriteole kihutatakse ähvardamisega, tuleb tegu kvalifitseerida üksnes sellele süüteole kihutamisena. 7.2 Maakohus on süüdistatavatele mõistnud liiga leebed karistused ja ringkonnakohus ei ole prokuröri poolt apellatsioonis esitatud karistuste raskendamise taotluse rahuldamata jätmist põhjendanud. Käesolevas kriminaalasjas ei esine ühegi süüdistatava puhul karistust kergendavat asjaolu. Raske on ette kujutada tõsisematel asjaoludel toime pandud narkokuritegu. Kohtud ei ole arvestanud sellega, et kannatanult ei ole üksnes raha välja pressitud, vaid teda on varalise kasu eesmärgil sunnitud toime panema esimese astme kuritegu. Samuti ei ole kohtud arvesse võtnud kuriteo toimepanemise organiseeritust, mis väljendus selles, et narkootilise aine edasiandmiseks kasutati spetsiaalseid peidukohti; et narkootilisel ainel oli erinev hind sõltuvalt sellest, kas selle eest tasuti kohe või hiljem; et süüdistatavad nõudsid, et M. V. müüks narkootilist ainet Tartus, mitte IdaVirumaal ja et süüdistatavate tegutsemist iseloomustas hierarhilisus, st kogu tegevust juhtis V. Komarov. Prokurör ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga, et nelja aasta möödumine kuriteo toimepanemisest tingib süüdistatavatele leebema karistuse mõistmise.
5. Prokuröri kassatsioonile on esitanud vastuse M. Kochetkovi kaitsja T. Pilv, kes palub jätta kassatsiooni rahuldamata. Kaitsja nõustub ringkonnakohtuga selles, et süüdistuse sisu väljapressimises ja narkootikumide müümisele kihutamises seisneb samades tegudes. Ka leiab kaitsja, et kohtud on M. Kochetkovile mõistetud karistust nõuetekohaselt põhjendanud M. Kochetkov on varem kriminaalkorras karistamata isik ja puudub alus talle KarS § 184 teises lõikes ette nähtud sanktsiooni miinimummäärast oluliselt raskema karistuse mõistmiseks.
6. Riigikohtu istungil toetas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Marju Persidskaja vanemprokurör K. Tamme kassatsiooni. Kaitsjad avaldasid arvamust, et kassatsioon tuleks jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Käesolevas kriminaalasjas süüdistatavatele etteheidetavad teod on võimalik jagada kolmeks. Esiteks nõudsid kõik kolm süüdistatavat
8. a oktoobris vägivalda kasutades kannatanult 30 000 krooni üleandmist ja võtsid talt ära auto, mille kohe ka tagastasid. Teiseks nõudsid süüdistatavad
9. detsembril 2006 vägivalda kasutades kannatanult 60 000 krooni tasumist narkootilise aine müümise läbi. Kolmandaks omandas kannatanu süüdistatavate eespool kirjeldatud tegevuse tulemusel J. Zemljakovilt ja M. Kochetkovilt
10. a detsembris ja
11. a veebruaris kolmel korral narkootilist ainet ja andis seda edasi A. L.-ile ja P. P.-ile. Esimesena ja teisena kirjeldatud tegude osas on prokurör esitanud süüdistuse väljapressimises ja narkootilise aine käitlemisele kihutamises ning viimasena kirjeldatud teo osas J. Zemljakovile ja M. Kochetkovile süüdistuse narkootilise aine käitlemises.
12. Tartu Maakohus tunnistaski süüdistatavad süüdi nii väljapressimises kui ka narkootilise aine käitlemises, kvalifitseerides J. Zemljakovi ja M. Kochetkovi teod reaalkogumis vastavalt KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ja KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ning V. Komarovi teod ideaalkogumis KarS § 22 lg 2 - KarS § 184 lg 2 p 2 ja KarS § 214 lg 2 p 4 järgi. Maakohtu otsusest nähtub, et kohus pidas teise episoodi osas väljapressimistegu ja narkootiliste ainete müümisele kihutamist samaks teoks, mis vastab kahele eri süüteokoosseisule. Ringkonnakohus aga tühistas maakohtu otsuse, olles küll seisukohal, et väljapressimine ja narkootikumide müümisele kihutamine on käsitatav sama teona, kuid leides, et kvalifitseerida tuleb süüdistatavate tegevus üksnes narkootilise aine müümisele kihutamisena. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu selles küsimuses ringkonnakohtuga ja leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.
13. Väljapressimise süüdistuse kohaselt heidetakse süüdistatavatele ette seda, et nad nõudsid
14. a oktoobris kannatanult vägivalda kasutades esialgu 30 000 krooni üleandmist.
15. detsembril 2006 kasvas see summa kahekordseks ja süüdistatavad tegid kannatanule vägivalda kasutades ettepaneku, et viimane müüks neilt saadud narkootikume ja kustutaks seeläbi oma "võlgnevuse" süüdistatavate ees. 12.1 Lahendamaks süüdistatavate tegevusele antavat õiguslikku hinnangut, tuleb esmalt selgitada, kas süüdistatavad panid toime ühe või mitu tegu. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
16. aprilli
17. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-08, p 15, samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
18. veebruari
19. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-1-08, p 5). Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalisruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eespool viidatud otsus väärteoasjas nr 3-1-1-1-08, p 5).
20. a oktoobris ja
21. detsembril 2006 toime pandud tegude käsitamine ühe teona teoühtsuse mõttes on välistatud nende tegude ajalis-ruumilise eraldatuse tõttu: kahe teo vahele jäi ligi kahekuuline ajavahemik, mistõttu ei ole lähtudes loomulikust elukäsitlusest objektiivse kõrvaltvaataja jaoks tegemist ühtse käitumisega. 12.2 Nagu eelnevalt märgitud, nõudsid süüdistatavad kannatanult esmalt vägivalda kasutades 30 000 krooni tasumist, hiljem aga sõnastasid oma nõude ümber, st nõudsid, et kannatanu müüks nende kaudu "võla" kustutamiseks narkootikume. Kuigi esmapilgul näib, et viimasel juhul nõudsid süüdistatavad kannatanult tasuta töö tegemist, millisele järeldusele jõudis ka maakohus, tuleneb nii maa- kui ka ringkonnakohtu poolt tuvastatust (V kd tl 214 ja VI kd tl 112 pöördel), et tegelikult nõudsid süüdistatavad kannatanult selle raha üleandmist, mille ta süüdistatavatelt saadud narkootikumide vahendamise eest teenima pidi. Seega esitasid süüdistatavad kannatanule nõude, mille sisuks oli 60 000 krooni tasumine, mistõttu nõude sõnastamine selliselt, et kannatanu peab nende kaudu müüma narkootikume, ei oma tähtsust. Kuna süüdistavate nõue sisuliselt ei muutunud, st pärast konkreetse rahasumma nõudmist nõudsid nad, et kannatanu annaks neile raha, mis ta narkootikumide müügist saab, tuleb süüdistatavate
22. a oktoobris ja
23. detsembril 2006 toime pandud tegusid käsitada jätkuva süüteona KarS § 214 järgi. Riigikohtu praktika kohaselt on jätkuv süütegu ühtsest tahtlusest kantud, reeglina ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu (Riigikohtu
24. aprilli
25. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-04, p 13.1).
26. Et süüdistatavad nõudsid
27. detsembril 2006 kannatanult vägivallaga 60 000 krooni tasumist, milleks kannatanu pidi nende vahendusel narkootilist ainet müüma, tõusetub õigustatult küsimus, kas süüdistatavate tegu tuleb selles osas kvalifitseerida ka narkootilise aine müümisele kihutamisena. 13.1 Kuna süüdistatavad kutsusid kannatanus esile tahtluse narkootilist ainet müüa sellega, et nõudsid vägivalda kasutades temalt 60 000 krooni tasumist, tuleb eespool kirjeldatud senist Riigikohtu praktikat arvestades asuda seisukohale, et tegemist on objektiivse kõrvaltvaataja jaoks ühtse käitumisega, st ühe teona. Lähtudes käesoleva otsuse punktis 12.2 toodust on see tegu kvalifitseeritav KarS § 214 järgi. Lisaks on see tegu kvalifitseeritav ka KarS § 22 lg 2 - KarS § 184 järgi, kuna käesolevas asjas on olemas põhitegu - kannatanu pani toime suures koguses narkootilise aine korduva käitlemise - ja tõendatud on, et tahtluse narkootilist ainet müüa tekitasid kannatanule süüdistatavad, kasutades selleks vägivalda. Kihutamistegu võib seisneda mistahes teos, sealhulgas ka ähvardamises ja vägivalla kasutamises. 13.2 Asudes seisukohale, et süüdistatavate
28. detsembri
29. a tegu on põhimõtteliselt kvalifitseeritav nii KarS § 214 kui ka KarS § 22 lg 2 - § 184 järgi, tuleb viimasena vastata küsimusele võimalikust seadusainsusest ehk sellest, kas kahest iseenesest kohaldamisele kuuluvast ja ideaalkogumi moodustada võivast koosseisust (KarS § 214 ja § 184) hõlmab üks kogu juhtunu ebaõiguse või mitte. Ringkonnakohus on vastanud sellele küsimusele jaatavalt, asudes seisukohale, et süüdistatavate tegevus on kvalifitseeritav üksnes narkootilise aine käitlemisele kihutamisena. 13.3 Kriminaalkolleegium leiab aga, et käesolevas kriminaalasjas tuleb seadusainsust eitada.

§ 184ei ole Kar

S § 214 suhtes erinorm, mistõttu tegemist ei saa olla seadusainsusega spetsiaalsuse tähenduses.

§ 214ja § 184 kaitsevad erinevaid õigushüvesid - kui Kar

S §-ga 214 kaitstavaks õigushüvedeks on vara ja isikuvabadus, siis KarS § 184 järgi kaitstavaks õigushüveks on rahvatervis. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et KarS §-ga 184 kaitseb õigushüve märksa intensiivsema või kaugemasse staadiumisse jõudnud ründe eest kui KarS § 214, mis on eelduseks subsidiaarsuse jaatamisele. Kuna väljapressimine seisneb ründes isiku vastu, nõudmaks talt varalise kasu üleandmist, narkootilise aine müümisele kihutamine aga isikule tahtluse tekitamist levitada keelatud ainet, on tegemist tegudega, millel on täiesti erinev ebaõigussisu, mistõttu ei saa asuda seisukohale, KarS §-s 184 sätestatud koosseis hõlmab kogu süüdistatavate teo ebaõiguse. Seega on välistatud ka konsumeerimine. Eelnevast lähtudes ei nõustu kriminaalkolleegium ringkonnakohtuga selles, et maakohus on süüdistatavad lisaks narkosüüteole kihutamisele põhjendamatult süüdi tunnistanud väljapressimises.

1. Pärast võimaliku seadusainsuse küsimuse lahendamist
2. a oktoobri ja
3. detsembri
4. a tegude osas tuleb käsitleda ka süüdistuses kirjeldatud kolmandat episoodi, mille kohaselt heidetakse J. Zemljakovile ja M. Kochetkovile ette, et kannatanu omandas neilt
5. a detsembris ja
6. a veebruaris kolmel korral narkootilist ainet ja andis seda edasi A. L.-ile ja P. P.-ile. Seejuures tuleb arvestada, et lähtudes subsidiaarsuse põhimõttest neeldub kihutamistegu täideviimises, s.o narkootilise aine käitlemisele kihutamine narkootilise aine käitlemises.
7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
8. detsembri
9. a otsuse täies ulatuses ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
10. J. Zemljakovi kaitsja Sergei Politšev esitas pärast Riigikohtu istungi lõppu taotluse kaitsjatasu kindlaksmääramiseks summas 199,35 eurot. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt peab määratud kaitsja esitama taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. juuni
12. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-120-07, p 4). Taotluse esitamine pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa ei ole lubatav, mille tõttu tuleb hilinenult esitatud taotlus jätta läbi vaatamata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. septembri
14. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-09, p 12). Arvestades asjaolu, et S. Politšev esitas taotluse kaitsjatasu kindlaksmääramiseks pärast seda, kui Riigikohtu nõupidamistuppa lahkunud, tuleb tema taotlus jätta läbi vaatamata. Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Lea Kivi kriminaalkolleegium oli