3-1-1-36-11

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-36-11 Määruse kuupäev

1. aprill 2011 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi A.J-i süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a määrus kriminaalasjas nr 1-10-2438 (apellatsiooni läbi vaatamata jätmine) Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.J-i kaitsja määruskaebus Teised määruskaebemenetluse pooled Prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Terje Aleksašin Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
4. aprill 2011, kirjalik menetlus vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar, Ringkonnaprokuratuuri RESOLUTSIOON
5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
6. jaanuari
7. a määrus, millega jäeti A.J-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsari apellatsioon läbi vaatamata, ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
8. Määruskaebus rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. A.J, kes oli varem toime pannud vargusi ja kelmuse, anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi selles, et tema pani
10. a augustis ja septembris toime mitmeid kelmusi, mille asjaolud olid kokkuvõtlikult järgmised. A.J, tegutsedes grupis koos I.P-ga, lõi Valdek Suigusaare kaasaaitamisel kokku seitsmele isikule varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, saades sel viisil enda kasutusse nende isikute internetipanga koodikaardid ja magnetkaardid. Kasutades ära isikute kergeusklikkust, veensid süüdistatavad neid erinevates postkontorites enda isikut tuvastama. Seejärel lõid süüdistatavad tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse erinevatele laenu- ja mobiilsidefirmadele. Nad esitasid eelnimetatud kontoomanike nimel ja nende isiku- ning pangakonto andmeid kasutades kiirlaenu pakkuvatele äriühingutele arvukalt laenutaotlusi. Pärast laenusumma laekumist taotleja pangakontole lasid süüdistatavad kontoomanikul raha pangast välja võtta, tegid seda sularahaautomaadi kaudu ise või kandsid raha üle kolmanda isiku pangakontole. Kõikidel juhtudel said süüdistatavad raha lõpuks enda kätte ja omastasid selle. Samuti lasksid süüdistatavad eelnimetatud seitsmel isikul sõlmida (või sõlmisid võõraid isikuandmeid kasutades interneti kaudu ise) lepinguid mobiilsideteenust osutavate äriühingutega. Lepingute sisuks oli mobiilsideteenuse kasutamine ja mobiiltelefonide ostmine järelmaksuga. Lepingute alusel väljastatud SIM-kaardid ja mobiiltelefonid võtsid süüdistatavad endale. SIM-kaartide abil kasutati mobiilsideteenust, mobiiltelefonid müüdi aga maha. Sellega tekitati mobiilsideteenust osutavatele äriühingutele varalist kahju. Veel süüdistati A.J-i selles, et tema koos teiste isikutega lõi kahel korral varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse AS-le R, sõlmides viimasega kaks tööriistade rendilepingut. Saanud renditud tööriistad kätte, müüsid süüdistatavad need maha ja omastasid saadud raha, tekitades AS-le R varalise kahju. Samuti lõi A.J koos teiste isikutega varalise kasu saamise eesmärgil teadvalt ebaõige ettekujutuse OÜ-le R, sõlmides üheks ööpäevaks ATV rendilepingu. Saanud ATV enda valdusse, müüsid süüdistatavad selle maha ning omastasid saadud raha, tekitades OÜ-le R varalise kahju.
11. Tartu Maakohtu
12. novembri
13. a otsusega tunnistati A.J KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdi ning teda karistati vangistusega 3 aastaks. KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti A.J-ile liitkaristuseks 3 aastat 4 kuud ja 3 päeva vangistust, mille kandmise aja alguseks loeti
14. september
15. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel viis isikut, kuid nende osas määruskaebemenetlust ei toimu. Kohus rahuldas ka 11 A.J-i vastu esitatud tsiviilhagi, milles nõuti A.J-ilt (solidaarselt teiste süüdistatavatega) kahjuhüvitist. Tsiviilhagide esitajate hulgas oli 6 äriühingut, kes olid A.J-i poolt teiste isikute nimel esitatud laenutaotluste alusel laene väljastanud; 3 äriühingut, kes olid süüdistuses nimetatud isikutega sõlmitud lepingute alusel mobiilsideteenust osutanud ja järelmaksuga müüdud mobiiltelefone üle andnud, samuti AS R ja OÜ R.
16. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A.J-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja A.J-i õigeksmõistmist. Apellatsiooni põhiväited olid järgmised. 3.1 Süüdistuse kohaselt lõi A.J koos teiste süüdistatavatega seitsmele isikule tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse. Samas ei nähtu süüdistusest, millistest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutus loodi. Samuti ei ole ebaõige ettekujutuse loomine tõendatud. 3.2 Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt ei ole süüdistatavad kannatanuks tunnistatud äriühingutele valeandmeid esitanud. Kõigi laenusaajate isikud tuvastati selleks kehtestatud korras ja raha kanti üle taotluses näidatud arvetele. Seega on tegemist kehtivate võlaõiguslike lepingutega, mille järgi on kohustatud isikuteks seitse laenusaajat. Asjaolust, et laenusaajad loovutasid osa laenurahast süüdistatavatele, ei saa järeldada, et A.J ja teised süüdistatavad põhjustasid laenuandjatele kahju. Kohtupraktika tsiviilasjades on taolises olukorras käsitlenud laenuandja ees kohustatud isikuna inimest, kes loovutab oma pangaarvele ligipääsu võimaldavad koodid kõrvalisele isikule ja võimaldab viimasel sel viisil enda nimel laenu võtta ning seda kasutada. Selline lähenemine tuleneb võlaõigusseaduse elektroonilise maksevahendi väljastamise ja kasutamise regulatsioonist. Seega saab laenuandja esitada nõude nende isikute vastu, kes esitasid oma andmed laenu saamiseks. 3.3 Maakohus jättis ühe laenusaajatest tunnistajana üle kuulamata, rikkudes sellega kriminaalmenetlusõigust. 3.4 Sõltumata A.J-i süüle antavast hinnangust tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, millega rahuldati kannatanute tsiviilhagid. Kuigi A.J ei ole ühtegi tsiviilhagi tunnistanud, jättis maakohus tsiviilhagide rahuldamise põhistamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 1 ja TsMS § 444 lg 4 on kohaldatavad vaid juhul, kui kõik süüdistatavad võtavad hagi õigeks. Olukorras, kus üks väidetava kahju tekitaja nõuet ei tunnista, peab kohus tsiviilhagi rahuldamist põhjendama. Maakohus seda aga ei teinud.
17. Tartu Ringkonnakohtu
18. jaanuari
19. a määrusega jäeti A.J-i kaitsja apellatsioon KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on igakülgselt põhjendanud, millega on tõendatud A.J-ile KarS § 209 lg 2 p 1 ja 3 järgi esitatud süüdistus. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, märkides, et apellatsioonis esitatud väited ei lükka ümber maakohtu põhjendusi. Kaitsja väited on põhiliselt samad, mis ta esitas maakohtus, ja need olid maakohtule teada kohtuvaidluste kaudu. Hinnang nendele väidetele on antud kohtuotsuses. Ringkonnakohus ei nõustunud ka kaitsja seisukohaga, et maakohtu otsustus tsiviilhagid rahuldada on põhjendamata. Maakohus on märkinud, et kuna A.J on süüdi kannatanutele õigusvastaselt, st kelmusega tekitatud kahjude põhjustamises, siis vastutab ta tekitatud kahju eest VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel solidaarselt kaassüüdistatavatega. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
20. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A.J-i kaitsja K. Kutsar, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja läbivaatamist Riigikohtus apellatsiooni piires. Määruskaebuse põhiargumendid on järgmised. 5.1 A.J ei nõustunud maakohtu otsusega muu hulgas ka seetõttu, et kohus ei motiveerinud tsiviilhagide rahuldamist ja piirdus tõdemusega, et enamus süüdistatavaid tunnistavad tsiviilhagisid. Ringkonnakohus märkis, et A.J-i süü on tuvastatud ja seega on põhjendatud ka tsiviilhagide rahuldamine. Ringkonnakohtu lähenemine ei ole kooskõlas kohtupraktikaga ja ainuüksi seetõttu ei saa apellatsioon olla ilmselt põhjendamatu. Kohtuotsuse motiveerimiseks ei piisa ainult viitest sellele, et osa süüdistatavaid on tsiviilhagisid tunnistanud. TsMS § 440 lg 1 ja sellest tulenevalt ka TsMS § 444 lg 4 on kohaldatavad vaid juhul, kui kõik süüdistatavad võtavad hagi õigeks. Olukorras, kus üks väidetava kahju tekitaja nõuet ei tunnista, peab kohus tsiviilhagi rahuldamist põhjendama. 5.2 A.J tunnistati süüdi ka nn kiirlaenukelmuse episoodis, mille puhul laenusaajaks olnud isikut kohtus tunnistajana üle ei kuulatud. Selle isiku ülekuulamata jätmisega on rikutud A.J-i Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 punktist d tulenevaid õigusi.
21. Vastuses määruskaebusele leiab prokurör Terje Aleksašin, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse rahuldamiseks alust pole. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
22. Esmalt märgib kolleegium, et õiguslikult pole arvestatav kaitsja taotlus vaadata kriminaalasi Riigikohtus apellatsiooni piirides sisuliselt läbi. Käesoleva määruskaebemenetluse esemeks saab olla üksnes küsimus ringkonnakohtu
23. jaanuari
24. a määruse, mitte aga maakohtu
25. novembri
26. a otsuse seaduslikkusest ja põhjendatusest. See, kui ringkonnakohus teeb põhjendamatult KrMS § 326 lg 2 teises lauses nimetatud määruse, ei tähenda seda, et Riigikohus omandaks selle määruse peale esitatud kaebust läbi vaadates apellatsioonikohtu volitused.
27. Kolleegium on varem selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku
28. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
29. aprilli
30. a määrus asjas nr 3-1-1-120-09;
31. aprilli
32. a määrus asjas nr 3-1-1-25-10, p 5 ja
33. novembri
34. a määrus asjas nr 3-1-1-98-10, p-d 78.)
35. Kolleegiumi hinnangul ei saa A.J-i kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid pidada õiguslikult asjakohatuteks. Samuti ei ole kõnealuse apellatsiooni läbivaatamata jätmist võimalik põhjendada sellega, et maakohtu otsus on kõigis apellatsioonis vaidlustatud aspektides kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Ringkonnakohtu vaidlustatud määruses ei viidata apellandi argumente kummutavale kohtupraktikale. Ühtlasi pole mingit muud alust väita, et tegemist on ilmselgelt perspektiivitu apellatsiooniga. Seetõttu ei ole A.J-i kaitsja apellatsioon Tartu Maakohtu
36. novembri
37. a otsuse peale KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatu ja apellatsiooni ei saa selle sätte alusel jätta läbi vaatamata.
38. Seoses ringkonnakohtu vaidlustatud määruses märgituga osutab kolleegium eraldi veel sellele, et apellatsiooni mingi argumendi põhjendamatust ei saa põhistada asjaoluga, et kohtumenetluse pool on sama argumendi esitanud juba maakohtule ja viimane on sellele argumendile hinnangu andnud. KrMS § 318 lg 1 esimene lause sätestab, et kui kohtumenetluse pool esimese astme kohtu otsusega ei nõustu, on tal õigus esitada apellatsioon. Seega ongi apellatsiooni põhisisuks maakohtu seisukohtade vaidlustamine. Järelikult ei saa see, et maakohus on mingi kohtumenetluse poole väite suhtes seisukoha võtnud, vabastada ringkonnakohut kohustusest apellatsiooni alusel kontrollida, kas maakohtu selline seisukohavõtt on seaduslik ja põhjendatud.
39. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
40. jaanuari
41. a määruse ja saadab kriminaalasja samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. A.J-i kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Lea Kivi