3-3-1-10-11

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-10-11

1. aprill 2011 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann Margus Paksini (Paksin) kaebus Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a otsus haldusasjas nr 3-09-908 Viru Vangla kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus Rahuldada Viru Vangla kassatsioonkaebus. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
4. detsembri
5. a otsuse haldusasjas nr 3-09-908 resolutsiooni p
6. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Margus Paksin esitas
8. aprillil 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Viru Vangla toimingute - kaebaja paigutamine tugevdatud järelevalvega osakonda E-7, tema ebavõrdne kohtlemine võrreldes teiste õppetöös osalevate kinnipeetavatega ja Justiitsministeeriumile vaide edastamise tähtaja rikkumine - õigusvastasus. Samuti tuvastada Justiitsministeeriumi tegevuse õigusvastasus esitatud vaide läbivaatamisel. Kaebuse põhjenduste kohaselt oli kaebaja paigutamine Viru Vanglas tugevdatud järelevalvega osakonda E-7 põhjendamata ja sellega rikuti tema suhtlemis- ja liikumisvabadust ning piirati taasühiskonnastava tegevust. Vanglal puudusid kaebaja tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamiseks seadusest tulenevad alused. Kaebaja ei ole toime pannud ühtegi õigusvastast toimingut. Tulenevalt osakonna päevakavast ei saa M. Paksin kasutada võrdselt teiste kinnipeetavatega õigust osakonnas kambriväliselt vabalt liikuda. Vanglale esitatud vaie edastati Justiitsministeeriumile 32-päevase hilinemisega ning sellega rikuti kaebaja kaebeõigust ja põhiseaduse § 14 nõudeid. Sama vaide osas rikkus Justiitsministeerium vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-s 7 sätestatud vaide lahendamise tähtaega.
9. Tartu Halduskohus jättis
10. märtsi
11. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei saanud vaide tähtaegselt edastamata jätmine rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Kuna vaide tähtaegselt lahendamata jätmise korral oli kaebajal õigus pöörduda kaebusega halduskohtusse, ei saanud ka vaide läbivaatamise tähtaja ületamine rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Õigusaktidest ei tulene kinnipeetava subjektiivset õigust valida paigutamist mingisse konkreetsesse vangla osakonda või kambrisse, samuti ei näe õigusaktid ette haldusakti andmise kohustust. Kinnipeetava vanglasisene paigutamine on toiming. Vanglal ei ole kohustust tagada kõikidele kinnipeetavatele ühesuguseid kinnipidamistingimusi. Tugevdatud järelevalvega osakonnas E-7 viibivatele kinnipeetavatele on analoogselt teiste osakondadega tagatud vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevad õigused. Erinevus seisneb üksnes selles, et kõik tegevused, sh hariduse omandamine, toimuvad osakonna siseselt, et minimeerida osakonnas viibivate isikute liikumist väljaspool osakonda ning osakonnas teostab järelevalvet rohkem valvureid. Individuaalse täitmiskava (ITK) osaks olevas riskihinnangus välja toodud riskid on oluliseks aluseks kinnipeetava paigutamise otsustamisel nii õiguslikus kui faktilises mõttes. Kaebaja on toime pannud raskeid isikuvastaseid kuritegusid. Täitmiskavast nähtuvalt arvestati kaebaja vanglasisesel paigutamisel tema isikuomadusi, toime pandud kuritegusid ning käitumist vanglas. Vangla on pärast kaebaja osakonda E-7 paigutamist seda talle ka põhjendanud. Õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale õigust õppida tingimata klassiruumis ning hariduse omandamise eesmärk on täidetud ka individuaalõppe näol. Kuna õppetöös osalemine on kaebaja enda huvides ja see toimub tema enda soovil, siis on alusetu kaebaja väide, et ta peab valima, kas osaleda õppetöös või kasutada päevakorra järgset õigust minna jalutama.
12. M. Paksin esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jäi apellatsioonkaebuses halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas halduskohus küll õigesti vaide edastamise ja vaide lahendamise viivituse õigusvastasuse, kuid jättis ebaõigesti otsuse resolutsioonis need õigusvastaseks tunnistamata. Vaide edastamise ja lahendamisega viivitamisega rikuti kaebaja põhiseadusest tulenevat subjektiivset õigust õiguspärasele ootusele, et vastustajad järgivad tema vaide menetlemisel seaduses ettenähtud tähtaegu. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et M. Paksinit ei ole tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise tõttu koheldud teiste õppetöös osalevate kinnipeetavatega võrreldes ebavõrdselt. Kaebajal puudus võimalus osaleda õppetundides klassiruumides ning päevakorras individuaalõppeks ette nähtud aeg kattus ajaga, mil teised kinnipeetavad said sektsioonisiseselt vabalt liikuda. Õppetöös osalemisega seoses oli kaebajal piiratud sektsioonisisese vaba liikumise aeg. Enne tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamist viibis kaebaja tavaosakonnas ega andnud oma käitumisega tugevdatud järelevalve alla paigutamiseks alust. Individuaalne täitmiskava koostati alles pärast osakonda E-7 paigutamist ning eelnevast täitmiskavast ei nähtunud, et kaebajale tuleks kohaldada tugevdatud järelevalvet. Halduskohus on ebaõigesti tuginenud üksnes Viru Vanglas koostatud ITK-le ning jätnud tähelepanuta paigutamise hetkel kehtinud ITK.
13. Viru Vangla palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vaide hilinenud edastamine ei saanud mõjutada vaideotsuse tulemust ega rikkuda kaebaja õigusi. Vanglasisene paigutamine on täitetoiming, millega viiakse ellu kinnipeetava paigutamise otsuses märgitu. Seetõttu ei oma tähtsust, et kaebaja paigutati osakonda E-7 enne tema ITK kinnitamist. Tugevdatud järelevalveosakond on üksnes Viru Vanglas ning see on loodud kõrgohtlike kinnipeetavate üle järelevalve teostamiseks. Kinnipeetavate ohtlikkus selgitatakse välja riskihindamise tulemusena ja see on koos operatiivinfoga vanglasisese paigutamise otsustamisel aluseks. Kõrgohtliku kinnipeetava puhul on üldjuhul tegemist isikuga, kes omab mõjuvõimu teiste kinnipeetavate üle, mistõttu tuleb piirata nende isikute kokkupuudet ja suhtlemist teistes osakondades viibivate kinnipeetavatega. Kinnipeetav ei ole ise pädev hindama oma ohtlikkust. Seetõttu on alusetu kaebaja väide, et tema käitumine vanglas ei andnud alust tema paigutamiseks osakonda E-
14. Vajadus osakonda E-7 paigutamiseks leidis ITK koostamisel kinnitust. Kaebajale on võimaldatud omandada haridust individuaalõppe vormis. Kuigi vaba aeg ja individuaalõppeks ette nähtud aeg võisid kattuda, ei tingi see paigutamise õigusvastasust.
15. Justiitsministeerium palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei ole asjakohased ning puudub alus halduskohtu otsuses esitatud põhjenduste ümberhindamiseks. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et vaide lahendamise tähtaja rikkumine ei mõjutanud kuidagi vaideotsuse sisu.
16. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
17. detsembri
18. a otsusega M. Paksini kaebuse osaliselt, tühistas halduskohtu otsuse vaide edastamisega viivitamise ning kaebaja osakonda E-7 paigutamist puudutavas osas ja tegi uue otsuse, millega tunnistas vaide edastamisega viivitamise õigusvastaseks ja saatis osakonda E-7 paigutamist puudutava kaebuse uueks lahendamiseks halduskohtule. Apellatsioonkaebus jäi rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata osas, milles taotleti Justiitsministeeriumi toimingu õigusvastasuse tuvastamist. Otsust põhjendas ringkonnakohus järgmiselt: 1) vaide edastamisega viivitamise õigusvastaseks tunnistamist soovib kaebaja preventiivsetel eesmärkidel. Preventiivsete eesmärkide saavutamist tuleb käesoleval juhul pidada pigem vähetõenäoliseks, sest olukorras, mil vangla viivituse põhjuseks on vaiete suur hulk, on kaheldav, et viivituse õigusvastasuse tuvastamine aitaks märkimisväärselt kaasa vaiete kiiremale edastamisele. Riigikohus on aga korduvalt analoogsetes olukordades tunnistanud viivitamise õigusvastaseks, leides, et õigusvastasuse tuvastamise kaebuse rahuldamine soodustab kaebaja õiguste kaitset tulevikus seetõttu, et motiveerib haldusorganit edaspidi õigusaktides sätestatut järgima ja täitma (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
19. oktoobri
20. a otsus asjas nr 3-3-1-61-10). Käesoleva haldusasja asjaolud vastavad eelnimetatud Riigikohtu lahendi asjaoludele. Seetõttu kuulub vaide edastamisega viivituse õigusvastasuse tuvastamise kaebus rahuldamisele; 2) kaebaja põhjendatud huvina märgitud kahju hüvitamise kavatsus tuleb kõrvale jätta, sest hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Muid põhjendatud huvina käsitatavaid põhjendusi M. Paksin Justiitsministeeriumi tegevust puudutavas kaebuses esitanud ei ole. Seega on halduskohus lõppkokkuvõttes õigesti jätnud kaebuse selles osas rahuldamata; 3) kuna kaebaja väidetud ebavõrdne kohtlemine kaasnes tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamisega, siis ei ole põhjendatud vaadelda seda eraldiseisvalt vaidlustatud toiminguna, vaid lugeda selle vaidlustamine hõlmatuks osakonda E-7 paigutamise vaidlustamisega; 4) kinnipeetava vanglasisene paigutamine on käsitatav haldusakti, mitte toiminguna. Viru Vangla direktori
21. märtsi
22. a käskkirjaga nr 1.1-1/61 kinnitatud Viru Vangla kodukorrast nähtuvalt on osakonna E-7 päevakava teiste osakondade päevakavadega võrreldes teistsugune ning päevakavade võrdlusest nähtuvalt ei ole osakonnas E-7 ette nähtud võimalust taasühiskonnastava tegevusega tegelemiseks väljaspool oma kambrit, samuti on märgatavalt piiratum osakonnas liikumiseks ette nähtud vaba aeg. Isiku paigutamine teistsuguse päevarežiimiga osakonda, mis muudab võimatuks osade kinnipeetavatele tagatud õiguste kasutamise või piirab neid märgatavalt, mõjutab seega kinnipeetava õigusi. Paigutamise üheks eemärgiks on ka kinnipeetava seniste õiguste lõpetamine või muutmine, seega esineb haldusakti üks olulisemaid tunnuseid - regulatiivsus. Esinevad ka kõik teised haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnused; 5) asjaolu, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida kinnipidamiskohta ja selle tingimusi, ei välista vastustaja kohustust järgida vanglasisese paigutamise otsustamisel haldusaktile ette nähtud menetlus- ja vorminõudeid, sealjuures kinnipeetava ärakuulamise kohustust ja otsustuse põhjendamise kohustust osas, milles see on HMS § 40 lg-s 3 sätestatud ärakuulamise erandeid ja vanglasisese paigutamise aluseks olevat võimalikku salastatud teavet arvestades võimalik. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-95-09 aktsepteerinud vanglasisese paigutamise haldusaktiks lugemist, pidades haldusaktiks individuaalset täitmiskava, milles see nägi ette isiku paigutamise lukustatud üksikkambrisse. Otsuse regulatiivsuse seisukohalt ei oma määravat tähtsust asjaolu, et nimetatud haldusasjas oli vaidluse all eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine ning käesolevas asjas tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamine; 6) halduskohus ei ole kontrollinud paigutamise õiguspärasust haldusaktile esitatavatest nõuetest lähtuvalt. Seetõttu tuleb haldusasi saata uueks läbivaatamiseks halduskohtule. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
23. Viru Vangla esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati halduskohtu otsus vanglasisese paigutamise õigusvastaseks tunnistamise kaebuses ja saadeti asi uueks lahendamiseks halduskohtule, ja teha uus otsus, millega saata asi uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et vanglasisene paigutamine on käsitatav oma sisult haldusaktina. Haldusaktiga oleks tegemist juhul, kui vangla tegevus oleks suunatud isiku õigusliku seisundi muutmisele. Vanglasisesel paigutamisel kinnipeetava õiguslikku staatust aga ei muudeta. Asjaolu, et õiguste realiseerimise viis vangla erinevates osakondades mõnevõrra erineb, ei ole käsitatav mitte õigusliku, vaid faktilise olukorra muutusena. Seega on vanglasisene paigutamine käsitatav toiminguna, sest paigutamisel toimuvad muutused vaid faktilises olukorras. Vangla efektiivset toimimist halvab oluliselt nõue põhjendada kinnipeetava vanglasisest paigutamist eraldi haldusaktiga; 2) kaebaja paigutamine tugevdatud järelevalvega osakonda E-7 ei ole muutnud võimatuks kinnipeetavatele tagatud õiguste kasutamist ega ka märgatavalt neid õigusi piiranud. Kuigi osakonna E-7 päevakava erineb mõnevõrra teiste osakondade päevakavadest, on tugevdatud järelevalvega osakonnas kinnipeetavate õigused tagatud ning erinevus seisneb üksnes õiguste realiseerimise viisis. Kehtivast õigusest ei tulene, et kinnipeetavate õigused peavad olema tagatud täpselt samal viisil kui teistes vangla osakondades või mõnes teises vanglas. Kinnipeetavate liikumis- ja suhtlemisvabadus on osakonnas E-7 tagatud. Taasühiskonnastavaks tegevuseks on loodud tingimused osakonna siseselt. Hariduse omandamise eesmärk on täidetav ka individuaalõppe võimaldamisega. M. Paksini õpinguteks ette nähtud aja kattumine lühiajaliselt vaba ajaga oli kahetsusväärne juhtum, mis oli põhjustatud õpetajate piiratud võimalustest tunde anda. Õpinguteks ettenähtud aja ja vaba aja kattumine lõpetati
24. aastal; 3) täiendava julgeolekuabinõuna eraldi lukustatud kambrisse paigutamine ja tugevdatud julgeolekuga osakonda paigutamine ei ole võrreldavad õiguste piiramise osas. Erinevalt vanglasisesest paigutamisest kaasnevad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel kinnipeetavate õigustele olulised piirangud, millega muutub ka kinnipeetavate õiguste ja kohustuste maht.
25. M. Paksin märgib vastuses kassatsioonkaebusele, et nõustub ringkonnakohtu otsuse põhjendustega ning palub jätta Viru Vangla kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Osakonnas E7 on oluliselt piiratud kinnipeetavate liikumis- ja suhtlemisvabadust, samuti taasühiskonnastavat tegevust. Tegemist on haldusakti, mitte toiminguga, sellest peavad nähtuma põhjendused, miks on vajalik kinnipeetav paigutada tugevdatud järelevalvega osakonda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
26. Kassatsiooniastmes on vaidluse all, kas vanglasisene paigutamine on käsitatav toimingu või haldusaktina ning sellest tulenevalt, millistele menetlus- ja vorminõuetele vastavust tuleb vanglasisese paigutamise õiguspärasuse analüüsimisel kontrollida.
27. Vangistusseadus ja vangla sisekorraeeskiri (VSE) eristavad vanglasse paigutamist, ümberpaigutamist ning vanglasisest paigutamist. VangS § 5 lg-te 1 ja 3 ning § 19 lg 2, § 20 lg 3 ja § 21 lg 2 alusel justiitsministri määrusega vastu võetud "Täitmisplaan" reguleerib üksnes kinnipeetava ja vahistatu paigutamise ja ümberpaigutamise korda ja tehtavaid toiminguid, mis vanglasisesele paigutamisele aga ei kohaldu. Vanglasisest paigutamist reguleerib VangS § 11 lg 2 ning vangla sisekorraeeskirja § 6 ning vanglasisese paigutamise otsustamisel tuleb järgida VangS §s 12 sätestatud eraldihoidmise printsiipi ning julgeolekukaalutlusi (VSE § 5). Vanglasisene paigutamise kord ei ole detailselt õigusaktides reguleeritud, seadusandja on jätnud haldusorgani otsustada, millistest kaalutlustest paigutamisel lähtutakse.
28. Ringkonnakohus on osakondade päevakavade võrdlemisel ja kinnipeetavate õiguste mahu tagamise hindamisel lähtunud Viru Vangla direktori
29. märtsi
30. a käskkirjaga nr 1.1-1/61 kinnitatud Viru Vangla kodukorra sätetest, mis paigutamise hetkel ei kehtinud. Käesoleva vaidluse esemeks olev vanglasisene paigutamine toimus juulis
31. Kinnipidamistingimuste erisuste analüüsimisel tulnuks lähtuda Viru Vangla direktori
32. märtsi
33. a käskkirjaga nr 43 kinnitatud Viru Vangla
34. aasta kodukorrast ja teistest vangistusõigust reguleerivatest õigusaktidest. Nimetatud rikkumine ei ole aga oluline, sest enamik erisusi oli sätestatud ka Viru Vangla
35. a kodukorras.
36. Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et kinnipeetava vanglasisene paigutamine on käsitatav haldusakti, mitte toiminguna, sest isiku paigutamine teistsuguse päevarežiimiga osakonda, mis muudab võimatuks kinnipeetavatele tagatud mõnede õiguste kasutamise või piirab neid märgatavalt, mõjutab kinnipeetava õigusi. Samuti on paigutamise üheks eemärgiks kinnipeetava seniste õiguste lõpetamine või muutmine. Seega esinevad haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnused.
37. Kolleegiumi senise praktika kohaselt on kinni peetava isiku ümberpaigutamine käsitatav haldusaktina (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
38. veebruari
39. a otsus asjas nr 3-3-1-76-10), vanglasisene paigutamine aga toiminguna (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
40. mai
41. a otsus asjas nr 3-3-1-20-08). Kolleegium jääb oma senise praktika juurde. Haldusakti näol on tegemist reguleeriva toimega õiguslikult siduva haldusorgani poolt avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud tahteavaldusega, millega tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse isiku õigusi ja kohustusi. Toimingul regulatiivsus aga puudub (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
42. oktoobri
43. a otsus asjas nr 3-3-1-44-10, p 12). Toiming pole suunatud õiguste ja kohustuste reguleerimisele. Vanglasisene paigutamine ei vasta haldusakti tingimustele, sest vanglasisesel paigutamisel ei muudeta kinni peetavate isikute õiguste ja kohustuste mahtu ning paigutamine ei ole suunatud kinni peetava isiku õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused, kuid kinnipeetavatele peab õiguste kasutamine olema tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud, ehk isikutel peab olema mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi (nr 3-3-1-20-08, p 24). Seega juhul, kui kinnipidamistingimused küll mõnevõrra erinevad, kuid isikutele on tagatud siiski õiguste tegelik ja seaduses sätestatud mahus kasutamise võimalus, pole tegemist kinnipeetava õiguste lõpetamisele või muutmisele suunatud tegevusega, mis eeldaks haldusakti andmist. Kinni peetava isiku vanglasisese paigutamise eesmärgiks on rakendada kinnipeetava suhtes faktilisi, mitte õiguslikke tagajärgi. Erinevalt kinnipeetava ümberpaigutamisest ei ole vanglasisese paigutamise korral haldusakti andmise kohustust ette nähtud ka õigusaktides.
44. Vanglasisese paigutamise kord ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud. Seadusandja on jätnud haldusorgani otsustada, millistest kaalutlustest vanglasisesel paigutamisel lähtutakse. Paigutamise õiguspärasuse kontrollimisel ei ole vajalik hinnata, kas ja mil määral on osakondades kinni peetavate isikute õigused tagatud, vaid üksnes seda, kas esinevad vastavasse osakonda paigutamiseks vajalikud alused. Kinnipidamistingimuste õigusaktides sätestatud nõuetele mittevastavuse ning õiguste kasutamise nõuetekohase tagamata jätmise korral on kinni peetaval isikul võimalik esitada iseseisev kaebus.
45. Kolleegium ei pea edasikaebeõiguse tagamise eesmärgil õigeks teha asjas lõplikku lahendit olukorras, mil ringkonnakohus ei ole vangla tegevuse formaalset ja materiaalset õiguspärasust sisuliselt analüüsinud ja selles osas seisukohta kujundanud ning esineb vaidlusi faktiliste asjaolude üle. Seetõttu ei võta kolleegium Viru Vangla kassatsioonkaebuses vanglasisese paigutamise sisulise õiguspärasuse küsimust puudutavate väidete osas seisukohta. Asi tuleb saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kontrollida vanglasisese paigutamise õiguspärasust, arvestades seejuures toimingule ettenähtud tingimusi, sh seda, kas esinesid alused kaebaja osakonda E-7 paigutamiseks.
46. Eeltoodust tulenevalt Viru Vangla kassatsioonkaebus rahuldatakse. Kolleegium tühistab Tartu Ringkonnakohtu
47. detsembri
48. a otsuse haldusasjas nr 3-09-908 resolutsiooni p 3, millega tühistati Tartu Halduskohtu
49. märtsi
50. a otsus osas, milles ei rahuldatud Margus Paksini kaebust tema Viru Vangla osakonda E-7 paigutamise õigusvastaseks tunnistamiseks ja saadeti asi uueks lahendamiseks Tartu Halduskohtule. Tühistatud osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kautsjon kuulub HKMS § 90 lg 2 alusel tagastamisele. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann