Obsah (6)

§ 48§ 50§ 49§ 217§ 23§ 221

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 48 lg 1 p 2 järgi alust. Viidatud sätet on võimalik kohaldada üksnes juhul, kui sissenõudja kinnitab esitatud dokumendi õigsust ning faktiliselt kohustuse täitmist. Kui poolte vahel tekib vaidlus nõude täitmise üle, ei saa täitur asuda hindama esitatud dokumendi õigsust ning lähtuvalt sellest täitemenetlust lõpetada. Kohtutäituril on kõnealuse sätte rakendamisel kaalutlusõigus.

1. Sissenõudja vastuse kohaselt on kohtutäituri tegevus kooskõlas seadusega. Avaldaja nõue on suunatud vara arestimise akti tühistamisele, kuid kaebuses ei ole toodud ühtegi põhjendust, miks see toiming on õigusvastane ja tuleks tühistada.
2. Pärnu Maakohus rahuldas
3. augusti
4. a määrusega avaldaja kaebuse. Maakohus tühistas vaidlusaluse kohtutäituri otsuse ning tegi kohtutäiturile kohustuseks avaldaja taotlus uuesti läbi vaadata. Maakohus leidis, et kohtutäituril tuli vaidlusalune täitemenetlus

§ 48lg 1 p 2 järgi lõpetada.

Viidatud sätte kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud. Täitemenetluses kehtiv formaliseerituse printsiip, mille järgi peab kohtutäitur lähtuma temale esitatud dokumentidest ning hoiduma neile sisulise hinnangu andmisest, laieneb ka täitemenetluse lõpetamiseks esitatud kirjaliku dokumendi tõlgendamisele. Kuigi kohtutäituril on

§ 50

lg 1 teise lause kohaselt õigus täitemenetluse lõpetamise otsustamisel enne täitemenetlusosalised ära kuulata, ei anna see kohtutäiturile õigust hinnata

§ 48

lg 1 p 2 kohase dokumendi kehtivust, v.a olukorras, kus sissenõudja vääramatult tõendab esitatud dokumendi kehtetust, nt esitab jõustunud kohtulahendi, mille järgi on vaidlus dokumendi kehtivuse kohta lõppenud sissenõudja kasuks. Kohtutäitur küsis praeguses asjas õigustatult enne otsuse tegemist sissenõudja arvamust, kuivõrd kompromissileping on sõlmitud kolm aastat tagasi. Nõustuda ei saa aga kohtutäituri väitega, et

§ 48

lg 1 p-s 2 sätestatud juhul saaks täitemenetluse lõpetada vaid sissenõudja nõusolekul. Esitatud kompromissileping vastab võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 578 sätestatud lepingu tunnustele, mistõttu tuleks eeldada, et sissenõudja nõuetest loobumine on kehtiv. Sissenõudja ei ole esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, et kompromissileping ei ole kehtiv. Asjaolu, et seda lepingut ei esitatud väidetavalt sama täitedokumendi alusel varem toimunud täitemenetluses, ei saa kohtutäituri jaoks tähendada, et lepingut ei ole olemas või et seda ei olnud olemas, samuti seda, et leping oleks allkirjastatud mõnel muul kuupäeval kui lepingus märgitud. Lepingu allkirjastanud isikul oli võlgniku juhatuse liikmena õigus seda sõlmida ning eeltoodut ei ole keegi vaidlustanud.

§ 49

lg 2 järgi ei piira täitemenetluse lõpetamine sissenõudja õigust pöörduda uuesti kohtutäituri poole, kui täitedokumendist tulenev nõue on tegelikult täitmata või nagu praegusel juhul kompromissileping on tühine. Sissenõudja, kes väidab, et

§ 48

lg 1 p 2 kohane dokument on temale tundmatu, võltsitud vms, võib selle tühistada või esitada sellekohase tuvastushagi, misjärel ei ole takistusi uueks täitemenetluseks. Kui võlgnikul on

§ 48

lg 1 p 2 kohane dokument, ei ole õiglane kohustada teda kasutama ainsa õiguskaitsevahendina sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Sellise hagi esitamine on seotud oluliselt suuremate aja- ja ressursikuludega kui kaebuse esitamine kohtutäituri tegevuse või otsuse peale või kohtutäiturile dokumendi ja täitemenetluse lõpetamise taotluse esitamine.

§ 50

lg 1 järgi ei saa kohus täitemenetlust ise lõpetada, mistõttu tuleb kohtutäituri otsus tühistada ning anda võlgniku täitemenetluse lõpetamise taotlus kohtutäiturile uueks läbivaatamiseks.

1. Sissenõudja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada.
2. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ning edastas selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
4. detsembri
5. a määrusega maakohtu määruse ja tegi uue määruse, millega jättis avaldaja kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu määruse põhjendustel on asjas tuvastatud, et vaidlusalune kompromissileping on käsitatav võlasuhte lõpetamise kokkuleppena VÕS § 207 mõttes, ning sissenõudja on esitanud sellele kokkuleppele materiaalõiguslikud vastuväited, leides, et see on tühine. Maakohus tõlgendas asja lahendamisel valesti täitemenetluse seadustikku.

§ 217

kohase kaebuse eesmärk on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel. Selline kaebus puudutab eelkõige kohtutäituri tegevust täitetoimingute tegemisel. Kohtutäitur teeb

§ 23

lg 1 esimese lause alusel täitemenetluse toiminguid täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel. Võlgnik ei tugine praeguses asjas sellele, et täitedokumenti ei ole, vaid leiab, et täitedokumendist tulenevad nõuded on lõppenud võlasuhte lõpetamise kokkuleppe tõttu. Seega vaidlevad pooled materiaalõiguslikult täitedokumendis dokumenteeritud nõude sissenõutavuse üle. Pooled ei vaidle täitedokumendi olemasolu üle. Kohtutäitur saab

§ 48

lg 1 p 2 alusel menetluse lõpetamisel teha tõlgendusotsuseid, mitte sisulisi otsuseid. Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et kohtutäitur ei saa formaliseerituse põhimõttest tulenevalt hinnata võlasuhte lõpetamise kokkuleppe kehtivust ega selle võimalikke materiaalõiguslikke tagajärgi. Samas on ekslik maakohtu viide Riigikohtu lahendile, sest selles käsitleti täitedokumendi kehtivust. Praeguses asjas täitedokumendi (kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe) kehtivuse üle ei vaielda.

§ 221

lg 1 esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Tõlgendades viidatud sätet koosmõjus

§ 48

lg 1 p-ga 2, järeldub, et kohtutäituril ei olnud õigust täitemenetlust lõpetada, sest täitedokument kehtis ja võlasuhte pooled vaidlesid nõude materiaalõigusliku sisu üle, mille kontrollimine ei ole kohtutäituri pädevuses. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Määruskaebuses palub avaldaja ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta sissenõudja määruskaebus maakohtu määruse peale rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus kohaldas vääralt

§ 48

lg 1 p 2, kui leidis, et selle sätte alusel saab kohtutäitur teha menetluse lõpetamisel tõlgendusotsuseid. Viidatud säte ei anna kohtutäiturile kaalutlusõigust, kui talle on esitatud kirjalik dokument, millest nähtub nõude rahuldamine (praegusel juhul võlasuhte lõpetamine nõudest loobumisega). Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt ei ole kohtutäituril pädevust tõlgendada täitmist tõendava dokumendi sisu.

1. Vastuses määruskaebusele vaidleb sissenõudja sellele vastu, leides, et ringkonnakohtu määrus on õige ja põhjendatud.
2. Kohtutäitur ei ole avaldaja määruskaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et avaldaja määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
4. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et kohtutäituril ei olnud õigust

§ 48

lg 1 p 2 alusel avaldaja vastu algatatud täitemenetlust lõpetada, ning põhjendab seda. Iseenesest õige on avaldaja seisukoht, et formaliseerituse põhimõttest tulenevalt peab kohtutäitur

§ 48

lg 1 p-s 2 sätestatud juhul kirjaliku dokumendi saamisel täitemenetluse lõpetama. Viidatud sätte kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud. Võlasuhte lõppemise alused on märgitud VÕS §-s 186. Nõude rahuldamine

§ 48

lg 1 p 2 mõttes tähendab VÕS § 186 p 1 järgi, et võlasuhe on lõpetatud kohase täitmisega.

§ 48

lg 1 p 2 ei saa tõlgendada laiendavalt, st viidatud sätte tähenduses ei saa nõude rahuldamisena käsitada teisi VÕS §-s 186 sätestatud võlasuhte lõppemise viise (nt võlasuhte lõpetamine tasaarvestusega jm). Kohustuse täitmise põhimõtted sätestab VÕS § 76 jj. Rahalise kohustuse täitmise viisid sätestab VÕS § 91, mille lg 3 reguleerib enam levinud rahalise kohustuse täitmise viisina sularahata arveldust. Nimetatud sätte järgi loetakse rahaline kohustus võlgnetava summa kandmisega võlausaldaja kontole (st pangaülekande korral) täidetuks võlausaldaja konto krediteerimisest võlgnetava rahasumma ulatuses. Seega lõpetab kohtutäitur täitemenetluse nt juhul, kui võlgnik tõendab raha sissenõudja kontole laekumise. Menetluse lõpetamise tagajärjed on toodud

§-s 49. Viidatud sätte lg-s 2 tagatakse sissenõudjale kindlus juhuks, kui täitedokumendist tulenev nõue jääb tegelikult täitmata (nt juhul, kui sissenõudja esitab

§ 48

lg 1 p 1 alusel täitemenetluse lõpetamise avalduse, sest võlgnik lubas võla tasuda, kuid ei pea hiljem sellest kokkuleppest kinni). Nii ei piira täitemenetluse lõpetamine sissenõudja õigust pöörduda sellisel juhul uuesti kohtutäituri poole oma nõude täitmiseks. Kolleegium leiab tulenevalt eeltoodust, et esitatud kompromissilepingut ei saa pidada

§ 48

lg 1 p-s 2 märgitud dokumendiks, sest sellest ei nähtu sissenõudja nõude rahuldamine. Seega ei olnud kohtutäituril alust talle esitatud dokumendi alusel täitemenetlust lõpetada. Ka ei saanud kohtutäitur tõlgendada kompromissilepingu sisu. Ringkonnakohus osutas õigesti, et avaldajal on õigus nõuda täitemenetluse lõpetamist

§ 221

lg 1 esimese lause alusel, mille kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on Riigikohus lähemalt analüüsinud

1. jaanuari
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, märkides, et nimetatud hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine (viidatud otsuse p 11).
3. aprillil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 tehtud otsuse p-s 19 on Riigikohus selgitanud, et kui võlgnik soovib saavutada juba alustatud sundtäitmise lõpetamist, peab täitemenetlus olema tunnistatud lubamatuks

§ 221lg-s 1 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise kaudu.

Kolleegium lisab, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldatakse, on sellekohane kohtulahend

§ 48lg 1 p 4 järgi kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise aluseks.

1. Kuna ringkonnakohtu määrus jääb muutmata ja määruskaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Menetlusosalised võivad TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Pärnu Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu määruse jõustumisest.
2. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata avaldaja eest tasutud kautsjon riigituludesse. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull