Obsah (14)

§ 147§ 111§ 66§ 115§ 146§ 339§ 114§ 340§ 92§ 331§ 363§ 121§ 361§ 341

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 147

kohaselt võib uurimisasutus menetlustoimingute tingimuste, käigu ja tulemuste protokollimisel kasutada protokollija abi. Tunnistajatena üle kuulatud menetleja ametnikud selgitasid usutavalt sedagi, miks märgiti protokolli A. Sarapuu nimi, kuigi viimane tegelikult sündmuskohal ei viibinud. A. Sarapuu ütlusi ei loetud usaldusväärseks, kuivõrd need ei haaku teiste tõenditega ja pole eluliselt usutavad.

1. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatavad E. Kurm ja A. Sarapuu ning nende kaitsjad vandeadvokaadid Eva Rivis ja Oleg Nišajev. Apellatsioonides taotleti kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a otsusega tühistati maakohtu otsus A. Sarapuu ja J. Oidekivi süüditunnistamises
5. märtsil 2009 toimepandud kuriteos, samuti A. Sarapuule karistuse mõistmises. Uue otsusega mõisteti A. Sarapuu ja J. Oidekivi kõnealuse teo toimepanemises õigeks ning A. Sarapuud karistati KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi vangistusega 6 aastaks. J. Oidekivile mõistetud karistuse jättis ringkonnakohus muutmata. Samuti tühistati vaidlustatud otsus E. Kurmi süüditunnistamises KarS § 184 lg 1 järgi, tehti õigeksmõistev otsus ja vabastati süüdistatav vahi alt. Ühtlasi märgiti, et E. Kurmile tuleb hüvitada alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju
6. märtsist 2009 kuni
7. detsembrini 2010 vahi all viibitud aja eest. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. E. Kurmi ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldati, A. Sarapuu ning tema kaitsja apellatsioonid rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 8.1 Seonduvalt
8. märtsil 2009 toimepandud kuriteoga saab nõustuda E. Kurmi kaitsja ja A. Sarapuu apellatsioonides märgituga, mille kohaselt muudavad mitmete seda tegu puudutavate tõendite kogumisel tehtud menetluslikud vead need tõendid ebausaldusväärseks ning lubamatuks. Samas pole õigustatud A. Sarapuu kaitsja seisukoht, et vaidlustatud otsusest ei selgu, milliste tõendite alusel tuvastati tema kaitsealuse seotus sõiduautost leitud narkootilise ainega. 8.2 Lubamatu tõend on jälitusprotokoll (I kd, lk 179-180), mis kajastab
9. märtsil 2009 toimunud telefonikõnesid ja mille osapooled kasutasid telefone numbritega yyyyyyyy ning xxxxxxxx. Maakohus kontrollis jälitustoimingu seaduslikkust, kuid pole kujundanud seisukohta küsimuses, kas vestluses kasutati A. Sarapuu telefoni ja miks see loetakse süüdistatava kasutuses olevaks telefoniks. Harju Maakohus andis loa A. Sarapuu kasutatavate numbritega wwwwwwww ja zzzzzzzz telefonide ning teiste tema kasutuses olevate telefonide kaudu edastatavate sõnumite ja muu teabe salajaseks pealtkuulamiseks ning salvestamiseks. Tuginevalt loas märgitule kuulati pealt ka telefoni numbriga xxxxxxxx. Samas pole tõendatud, et tegemist oli A. Sarapuu kasutuses oleva telefoniga. Kahtlustatavana kinnipidamisel võeti selle numbriga telefon ära hoopis J. Oidekivilt. Jälitusprotokolli kohaselt kasutaski seda peamiselt viimane. Sama kinnitavad ka J. Oidekivi ja E. Kurmi ütlused. Arvestades jälitustoimingute olemust ja asjaolu, et pealtkuulamiseks on nõutav kohtu luba, ei saa isiku kasutuses olevaks telefoniks lugeda tema lähemasse tutvusringkonda kuuluvate isikute telefone pelgalt põhjusel, et nende kaudu võib süüdlane suhelda kolmandate isikutega. Lähtudes eeltoodust on jälitusprotokoll

§ 111mõttes lubamatu tõend, sest pealtkuulamine ei toimunud kohtu antud loa raames.

Sellest tulenevalt on vajalik tõendite kogumist välja jätta ka süüdistatavate kohtuistungil antud ütlused, milles selgitati telefonikõnede sisu. 8.3 Ebausaldusväärseks tõendiks on ka sõiduauto läbiotsimise protokoll. Maakohus leidis iseenesest õigustatult, et väide, nagu poleks H. R. läbiotsimise juures viibinud, on kummutatud protokollis märgituga. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta küll nõudeid, kui kiiresti peaks läbiotsimine mingist sündmusest arvates toimuma, kuid siiski tuleb teha kõik võimalik, välistamaks kahtlusi läbiotsimisel leitud esemete päritolu kohta. Kõnealusel juhul puuduvad andmed selle kohta, kas sõiduki uksed olid lukustatud või kasutati muid meetmeid, takistamaks kolmandate isikute ligipääsu. Liiati ei kajasta protokoll ka läbiotsimise käiku. Menetlustoimingut pole salvestatud ja selle raames pole tehtud fotosid. Protokollile lisatud fototabelist on näha vaid sõiduautost leitud pakendid. Puuduvad dokumendid, millal ja kuidas sõiduk Põhja Politseiprefektuuri territooriumile toimetati. Nendel põhjustel pole võimalik süüdistatava ja kaitsja tõstatatud kahtlusi kõrvaldada. 8.4 Peamine tõend, millele tuginevalt E. Kurmi poolt suures koguses narkootilise aine valdamine tuvastati, oli läbiotsimise protokoll. Maakohus osutas ka I. V., R. S.-i ja H. R.-i ütlustele, kuid pole põhistanud, millist osa tunnistajate ütlustest narkootilise aine leidmise kontekstis oluliseks peetakse. Seejuures andis R. S. ütlusi asjaolude kohta, millest ta sai teadlikuks kriminaalasja materjali pinnalt. Lisaks tugineti tema ütlustele osas, milles tunnistaja kirjeldas E. Kurmi varjatud jälgimist, kuigi selle kohta pole jälitustoimingu protokolli koostatud. Tulenevalt

§ 66

lg-st 2 ja varasemast kohtupraktikast ei tohi menetleja loobuda tõendi kogumisest ja asuda selle asemel ise tõendiallikaks. Ülejäänud tõendite kogumiga ei ole E. Kurmi, A. Sarapuu ja J. Oidekivi süü tõendatud ning nad tuleb õigeks mõista. 8.5 N. Grigorjevale suures koguses narkootilise aine edasiandmises on maakohtu järeldused põhjendatud. Vastuolu N. Grigorjeva ütluste ja sündmuskoha vaatlusprotokolli vahel ei muuda neid tõendeid ebausaldusväärseteks. Samuti pole põhjendatud kaitsja etteheide selle kohta, et telefonikõnede salvestuste kohta ei teostatud ekspertiisi, tuvastamaks, kas vestluse üheks osapooleks oli A. Sarapuu. 8.6 29. märtsi 2009. a kuriteoepisoodi osas on lubamatuks tõendiks sündmuskoha vaatlusprotokoll ja menetlustoiminguid teostanud politseiametnike ütlused. Protokolli koostanud ja allkirjastanud R. S. ei viibinud menetlustoimingu juures. Lisaks on protokolli kantud eksitavaid andmeid. Kuigi

§ 147

võimaldab menetlustoimingu protokolli koostamisel kasutada protokollija abi, ei tähenda see, et protokollija ei peaks viibima menetlustoimingu juures. Allkirjaga kinnitab protokollija, et menetlustoiming on tehtud protokolli kantud viisil. Isik, kes menetlustoimingu juures ei viibi, sellist garantiid anda ei saa. Tugineda ei saa ka sündmuskoha vaatlust teostanud politseiametnike ütlustele, sest menetlustoimingu protokolli ei või asendada ütlustega. Ülejäänud tõendeid analüüsis maakohus siiski veenvalt, mille tõttu on M. Bõtškova ja A. Sarapuu süü tõendatud. Asjakohased pole A. Sarapuu väited tõendite lubamatuse või ebausaldusväärsuse kohta. 8.7 Kuivõrd

1. märtsil 2009 toimepandud kuriteos tuleb A. Sarapuu õigeks mõista, on vajalik kergendada ka temale mõistetud karistust. Süüdistatava karistamisel tuleb arvestada varasemat karistatust, kuritegude arvu ja käideldud narkootilise aine kogust. Maakohtuga saab nõustuda selles, et süüdistatav oli toimepandud kuritegudes juhtfiguuriks. J. Oidekivile mõistetud karistuse kergendamine pole aga põhjendatud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Taavi Pern ja A. Sarapuu kaitsja vandeadvokaat O. Nišajev.
3. Prokuröri kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega A. Sarapuu, J. Oidekivi ja E. Kurm
4. märtsil 2009 toimepandud kuritegudes õigeks mõisteti ning palutakse saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 10.1 Lugedes numbriga xxxxxxxx telefoni pealtkuulamise ebaseaduslikuks, ei paigutanud ringkonnakohus jälitusprotokolli tõendite üldhinnangusse, sest täiendavalt tulnuks tutvuda protokolli koostamise aluseks olevate salvestistega. Pelgalt kõnede arvu mehhaanilise loendamise pinnalt ei saa järeldada, kes konkreetse numbriga telefoni kasutab. E. Kurm teadis, et kõnealuse numbriga telefoni teel saab ühendust A. Sarapuuga. Samuti teadis ta, et selle numbriga telefoni vahendusel saab rääkida narkootilise aine tellimisest. Järelikult toimus selle telefoniga tehtud kõnede pealtkuulamine seaduslikult. Õigeksmõistva otsuse tegemisel pole arvestatud teiste sama menetluse raames teostatud jälitustoimingutega, millest järeldub, et ühiste telefonide kasutamine oli J. Oidekivile ja A. Sarapuule omane. A. Sarapuu vahetas tihti mobiiltelefone ja kinnipidamisel võeti temalt ära nelja erineva numbriga telefonid. Arvestades jälitustoimingute salajasuse põhimõtet pole võimalik toimingute läbiviimise käigus teostada pealtkuulatava isiku mobiiltelefonide füüsilist tuvastamist. 10.2 Hinnang jäeti andmata süüdistatavate ütlustele, mis puudutasid
5. märtsil 2009 toimunud telefonikõnesid. E. Kurm tunnistas, et kõned telefonile numbriga xxxxxxxx tegi ta A. Sarapuult raha laenamise eesmärgil. Seisukoht, et süüdistatavate ütlused tuleb tõendite kogumist välja jätta, on aga vastuolus kohtu enda järeldustega, sest telefonikõnede pealtkuulamise seaduslikkuse tuvastamisel on tuginetud just J. Oidekivi, E. Kurmi ja A. Sarapuu ütlustele. Olukorras, kus süüdistatavad annavad ristküsitlusel ütlusi, tuleb neid hinnata kogumis teiste tõenditega ega tohi neid mõne teise tõendi lubamatuks tunnistamise tõttu lihtsalt kõrvale jätta. 10.3 Ringkonnakohus ei nõustunud apellantide väidetega sõiduauto läbiotsimise ebaseaduslikkuse kohta, kuid leidis siiski, et tegemist on lubamatu tõendiga. Jääb arusaamatuks, miks on tegemist lubamatu tõendiga olukorras, kus kohus kummutas apellatsioonides tõstatatud kahtlused. Samaaegselt pole vaidlustatud otsuses põhistatud, millised on maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Apellatsioonikohtu otsusest ei ilmne, millised on läbiotsimise protokolli pinnalt tekkinud kahtlused, mida ei ole võimalik kõrvaldada. Juhul, mil kohus peab läbiotsimist ebaseaduslikuks, kahtlustab ta sisuliselt politseiametnikke tõendi kunstlikus loomises. Seetõttu oleks ringkonnakohus pidanud selgitama, milliseid politseiametnike tegusid ta ebaseaduslikuks peab ja põhjendama uurimisasutuse huvi tõendi kunstlikuks loomiseks. Põhjendamatu on ka seisukoht, et läbiotsimisprotokollile tuleks lisada salvestis või fotod, sest

§-st 92 sellist nõuet ei tulene. 10.4 Ringkonnakohus leidis, et R. S. kirjeldas kohtus antud ütlustes E. Kurmi varjatud jälgimist, milleks luba antud ei ole ja millest johtuvalt muutus menetleja ametnik tõendi allikaks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasjas nr 3-1-1-47-08 väljendanud seisukohta, et menetleja võib anda ütlusi menetlustoimingu läbiviimise eelselt tajutu ja menetlustoimingu käigu kohta. R. S. on veenvalt kirjeldanud põhjuseid, miks peeti süüdistatav kinni hiljem. Lisaks pole tunnistaja ütlusi arvestatud koostoimes I. V.-i ja H. R.-i ütlustega, kes kirjeldasid samuti E. Kurmi liikumisteekonda. Teisalt on ringkonnakohus lugenud lubatavaks tunnistajate R. L.-i ja J. P. ütlused, kes kirjeldasid N. Grigorjeva kinnipidamisele eelnenut. Seega hinnati erinevate kuritegude puhul samasisulisi tõendeid vastupidiselt. 10.5 Lugedes osad tõendid ebaseaduslikuks, loobus ringkonnakohus ülejäänud tõendeid analüüsimast ega näidanud otsuses maakohtu vigu. Otseste tõendite puudumine ei tähenda, et süüdimõistva otsuse tegemine oleks välistatud ka pelgalt kaudsetele tõenditele tuginevalt. 10.6 Ringkonnakohus luges ebaseaduslikuks 31. märtsi 2009. a kuriteo kohta koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli. Selline järeldus ei vasta kriminaalmenetluse seadustikus sätestatule, et menetlustoimingud viib läbi uurimisasutus, mitte konkreetne ametnik. Kohtu seisukohad on vastuolus ka

§ 66lg-ga 2.

Lugedes sündmuskoha vaatlusprotokolli lubamatuks tõendiks, pole seda hinnatud kogumis teiste tõendite - jälitustoimingute protokollide ja M. Bõtškova ütlustega. Ekslik on järeldus, nagu asendaksid R. L.-i ja T. L.-i ütlused vaidlusaluse menetlustoimingu protokolli, sest need isikud andsid selgitusi sündmuskoha vaatluse käigu kohta. 10.7 Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et maakohus eksis J. Oidekivile karistuse mõistmisel 1 aastaga süüdistatava kasuks. Samuti jääb selgusetuks, miks koheldakse A. Sarapuud ja J. Oidekivi erinevalt. Kuigi mõlemad süüdistatavad mõisteti

1. märtsil 2009 toimepandud kuriteos õigeks ja A. Sarapuu karistust kergendati, jäeti J. Oidekivile mõistetud karistus muutmata. 10.8 E. Kurmi õigeksmõistmisel pole järgitud AVVKHS § 2 lg-s 2 sätestatut, sest kohtuotsuses tuleb märkida päevade arv, mil isikult oli vabadus võetud alusetult, või kahju hüvitamist välistav asjaolu.
2. Kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 11.1 Kui jälitustoimingute seaduslikkuses tekib kahtlus ja süüdistatav või tema kaitsja on taotlenud selliste toimingute õiguspärasuse kontrollimist, rikub taotluse rahuldamata jätmine kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Käesoleval juhul tõusetus kahtlus varjatud jälgimise protokolli (I kd, lk 178) seaduslikkuse osas. Jälitustoimingute seaduslikkuses võimaldab kahelda see, et luba toiminguteks taotleti lähtuvalt A. M.-i antud valeütlustest. Samuti ei võetud A. Sarapuult ära telefoni numbriga zzzzzzzz, mida aga väidetavalt pealt kuulati. Lisaks on tõendamata konkreetse numbriga telefoni kasutamine A. Sarapuu poolt. Sama numbriga telefonilt kuulati pealt J. Oidekivi ja N. Grigorjeva vestlusi, milleks aga kohtu luba puudus. Kirjeldatud asjaolude tõttu esinevad tõsised kahtlused jälitustegevuseks loa saamise seaduslikkuses. Selle tõttu esitati korduvalt taotlusi jälitustoimikuga tutvumiseks, kuid need taotlused jäeti rahuldamata. Kuna jälitustoimingu seaduslikkuse suhtes kerkinud kahtlus on jäetud kõrvaldamata, siis tuleks lähtuda kriminaalmenetluse seadustikust, mille kohaselt toob tõendite kogumise korra rikkumine kaasa jälitustoiminguga saadud tõendi lubamatuse. 11.2
3. märtsil 2009 toimepandud kuriteo puhul pole ükski tõend kaalukas ja enamus tõenditest on lubamatud.

§ 66

lg-s 2 sätestatut eirates tugineti menetleja ametnike ütlustele, millest muuhulgas ilmnevad varjatud jälgimise tunnused (

§ 115). Selleks toiminguks puudus kohtu luba.

N. Grigorjeva kahtlustatavana kinnipidamise protokoll ei vasta

§ 146

lg 6 p-le 1, mille kohaselt tuleb protokollis märkida, kuidas äravõetud esemed pakendati. Väidetavalt võeti N. Grigorjevalt ära narkootilise aine kahtlusega pulber. Menetlejal tulnuks tagada, et kolmandatel isikutel puudub sellele juurdepääs ja see, et just ära võetud aine saadetakse ekspertiisi. Protokolli pinnalt tekib aga kahtlus, kuidas äravõetud esemetega toimiti. Minetused protokolli koostamisel seavad kinnipidamise seaduslikkuse ja põhjendatuse tervikuna kahtluse alla. Kuigi süüdistatav taotles N. Grigorjeva ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks tema varasemate ütluste avaldamist, leidsid maa- ja ringkonnakohus, et taotlus esitati hilinenult. Sellega eirasid kohtud süütuse presumptsiooni põhimõtet. 11.3 Seonduvalt

1. märtsil 2009 toimepandud kuriteoga jääb arusaamatuks, millistele tõenditele tuginevalt maakohtu otsus muutmata jäeti. Ringkonnakohus tunnistas põhjendatult lubamatuteks tõenditeks sündmuskoha vaatluse protokolli ja menetleja ametnike ütlused. Nende tõendite kõrvalejätmisel jääb aga selgusetuks tegelik sündmuste käik. Samuti pole kõnealuse kuriteo osas usaldusväärsed L. Š.-i ütlused. Ka selle kuriteo puhul eiras ringkonnakohus süütuse presumptsiooni. Lisaks rikuti kriminaalasjade eraldamisega kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid.
2. Prokuröri kassatsioonile esitas vastuse E. Kurmi kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland, kes leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud otsuses osutati tõenditele, mida arvestada ei saa. Ülejäänud tõendeid on aga põhjalikult analüüsitud. Pigem on ebaselge kassaatori arvamus, mille kohaselt uuriti tõendeid fragmentaarselt ega paigutatud neid terviklikku üldhinnangusse. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Riigikohtu kriminaalkolleegium kujundab kõigepealt seisukoha prokuröri kassatsiooni väidete kohta (I), annab seejärel hinnangu kaitsja kaebuse argumentidele (II), võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemused (III) ja lahendab viimaks E. Kurmi kaitsja taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks (IV). I
4. Prokurör on ringkonnakohtu otsuse vaidlustanud esmajoones A. Sarapuu, J. Oidekivi ja E. Kurmi õigeksmõistmises kuritegudes, mille nad panid süüdistuse kohaselt toime
5. märtsil 2009 ning mille esemeks oli suures koguses, s.t 0,72 grammi 3-metüülfentanüüli sisaldava pulbri, ebaseaduslik käitlemine. Maakohus tunnistas süüdistatavad nendes kuritegudes süüdi, lugedes A. Sarapuu, J. Oidekivi ja E. Kurmi käitumise tõendatuks E. Kurmi kahtlustatavana kinnipidamise protokolli, sõiduauto läbiotsimise protokolli, narkootilise aine ekspertiisiaktis antud arvamuse, toksikoloogi arvamuse, tunnistajate I. V.-i, R. S.-i ning H. R.-i ütluste, jälitusprotokolli ja käekirjaekspertiisi aktis antud arvamusega. Kaudselt tõendas maakohtu hinnangul E. Kurmile süüks arvatud kuriteo toimepanemist seegi, et kinnipidamisel võeti temalt ära elektroonilised kaalud ja tühjad minigripp kilekotid, samuti see, et E. Kurm omas narkootiliste ainete käitlemisega varasemat kokkupuudet. Seevastu ringkonnakohus pidas jälitusprotokolli ja selle sisu selgitamiseks antud süüdistatavate ütlusi ning tunnistaja R. S.-i ütlusi lubamatuteks tõenditeks, sõiduauto läbiotsimise protokolli aga ebausaldusväärseks. Ülejäänud tõendite kogum ei olnud apellatsioonikohtu hinnangul süüdimõistva otsuse tegemiseks piisav. Seega tuleb prokuröri kassatsiooni lahendamiseks eeskätt kujundada seisukoht nende tõendite lubatavuse ja usaldusväärsuse kohta, mis on ringkonnakohtu otsusega tõendite kogumist välja jäetud.
6. Tõendi kogumist reguleerivate menetlusõiguslike sätete rikkumise tuvastamine ei tingi alati ja automaatselt selle tõendi lubamatust. Üldjuhul hinnatakse menetlusõigust rikkuvalt saadud tõendi lubatavust kaalumise tulemina, arvestades ühelt poolt rikkumise olulisust (seega

§-s 339 sätestatut) ja teiselt poolt menetletava kuriteo raskust ning sellest tulenevat avalikku menetlushuvi. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et tõendi lubatavuse üle otsustamisel tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas sellist tõendit poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-09, p 11.1). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-97-06 on aga tuletatav arusaam, et tõendit on alust käsitada lubamatuna muuhulgas siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed ja eraldivõetult mitteolulised menetlusõiguse rikkumised. Sellist eraldivõetult mitteoluliste rikkumiste kogumit on põhjust käsitada menetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes siis, kui menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult. 16. Eelmises punktis käsitletud tõendi lubatavuse hindamise üldine reeglistik ei ole kasutatav tõendite kogumisel jälitustegevuse vahendusel. Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt tuleb

§-s 111 sätestatut käsitada lex specialis’ena tõendite lubatavuse hindamise üldregulatsiooni suhtes. See tähendab, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta. Eelöeldut silmas pidades leiab kriminaalkolleegium käesoleva kriminaalasja kontekstis järgmist.

1. Jälitustoimingu protokolli (I kd, lk 179-180) puhul, mis kajastab
2. märtsil 2009 numbritega yyyyyyyy ja xxxxxxxx telefonide kasutajate vahel toimunud telefonivestlusi, seisneb vaidlus selles, kas numbriga xxxxxxxx telefoni kasutaja kõne pealtkuulamine toimus seaduslikult või mitte. Kuigi maakohus kontrollis kaitsjate taotlusel jälitustoiminguks antud lubade olemasolu ja tuvastas, et need on antud A. Sarapuu kasutuses olevate telefonide kaudu edastatava teabe pealtkuulamiseks seaduslikult, pidas ringkonnakohus rikkumiseks asjaolu, et maakohus ei põhjendanud, kas ja millest tulenevalt saab numbriga xxxxxxxx telefoni lugeda A. Sarapuu kasutuses olevaks. Tõendite uurimise tulemina leidis apellatsioonikohus, et tegelikult kasutas kõnealuse numbriga telefoni hoopis J. Oidekivi ja just seetõttu ei toimunud pealtkuulamine kohtu antud loa raames ning

§ 111mõttes on tegemist lubamatu tõendiga.

Kriminaalkolleegium selle järeldusega ei nõustu. 17.1

§-s 118 nimetatud jälitustoiminguga võib tõendeid koguda eeluurimiskohtuniku loal. Vastavalt

§ 114

lg-le 1 vaatab eeluurimiskohtunik menetlust juhtiva prokuröri põhjendatud jälitustoimingu taotluse läbi viivitamata ja annab määrusega jälitustoiminguks loa või keeldub sellest. Tulenevalt sama paragrahvi 4. lõikest võib edasilükkamatutel juhtudel

§-des 116, 118 ja 119 nimetatud toiminguid teha Politseiameti, Keskkriminaalpolitsei või Kaitsepolitseiameti juhi või tema määratud ametniku määruse alusel ilma eeluurimiskohtuniku loata. Teostatud jälitustoimingust peab aga prokuratuur viivitamata teatama eeluurimiskohtunikule, kes otsustab jälitustoimingu lubatavuse või jälitustoimingu jätkamiseks loa andmise määrusega. Kui kohtulikul arutamisel tõstatatakse kahtlus jälitustoimingu seaduslikkusest, lasub kohtul vastava taotluse esitamisel kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08, p 13.3). 17.2 Kohtud tuvastasid, et prokuratuuri taotlusel andis Harju Maakohus
3. märtsil 2009 loa A. Sarapuu kasutatavate numbritega wwwwwwww ja zzzzzzzz telefonide ning teiste tema kasutuses olevate telefonide kaudu edastatavate sõnumite ja muu teabe salajaseks pealtkuulamiseks ning salvestamiseks. Seega oli lähtuvalt loas märgitust lubatav salaja pealt kuulata ja salvestada A. Sarapuu telefonikõnesid, sõltumata asjaolust, millist telefoni viimane parajasti kasutas. Lisaks eelnevale luges maakohus tõendatuks, et
4. märtsil 2009 kasutas numbriga xxxxxxxx telefoni A. Sarapuu ja selle järeldusega nõustus ka ringkonnakohus. Kuivõrd maa- ja ringkonnakohus tuvastasid, et jälitustoiminguks loa andmisel järgiti

§-des 114 ning 118 sätestatud korda, jälitustoiming teostati loas toodud ajavahemiku jooksul ja loal märgitust lähtuvalt võis pealt kuulata A. Sarapuu kasutuses olevate telefonide kaudu edastatavat teavet ning on tõendatud, et pealt kuulatud kõnedes oli üheks kõnelejaks A. Sarapuu, siis on jälitusprotokolli näol

§ 111mõttes tegemist seaduslikult saadud tõendiga.

17.3 Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole määravat tähendust sellel, et 24. märtsil 2009 kasutas A. Sarapuu numbriga xxxxxxxx telefoni vaid ühel korral. Küsimus, kas jälitustoiminguks antud loas märgitud numbriga telefoni näol oli tegemist süüdistatava kasutuses oleva telefoniga, on faktiline asjaolu ja vastus sellele sõltub eeskätt tõenditele antavast hinnangust. Olenevalt kuriteo tehioludest võib sama numbriga telefoni ühine kasutamine olla süüdistatavate käitumist iseloomustavaks tunnusjooneks (näiteks grupilise kuriteo puhul). Välistatud pole seegi, et süüdistatav kasutabki kuritegude toimepanemiseks vaid teiste isikute telefone. Seega tuleb tõendeid hinnates kaaluda, kas konkreetsel juhul järgiti jälitustoimingu loa piire või mitte. Käesoleval juhul luges ringkonnakohus aga kõnealuse jälitustoimingu protokolli alusetult lubamatuks tõendiks. Sellest lähtuvalt tuleb põhjendamatuks lugeda ka jälitustoimingu protokolli sisu kohta antud süüdistatavate ütluste tõendina kõrvalejätmine. Need minetused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes ja tingivad ringkonnakohtu otsuse tühistamise.

1. Järgnevalt on prokurör vaidlustanud järelduse, millega loeti ebausaldusväärseks tõendiks
2. märtsil 2009 toimunud läbiotsimise protokoll. Kassaator leiab, et kuigi apellatsioonikohus kummutas kaebustes tõstatatud kahtlused, jõuti siiski põhjendamatule järeldusele, et tegemist on ebausaldusväärse tõendiga. Teiseks märgitakse kassatsioonis, et vaidlustatud otsusest ei ilmne, millised kahtlused läbiotsimise protokolli pinnalt kõrvaldamata jäävad. Kassaatori hinnangul tõstatas ringkonnakohus sisuliselt ise kahtluse, nagu oleks menetleja ametnikud loonud kuntslikke tõendeid ja seda seisukohta tulnuks otsuses veenvalt põhistada. 18.1 Vastuseks nendele väidetele tõdeb kolleegium kõigepealt, et kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena ei ole iseenesest käsitatav olukord, kus ringkonnakohus kummutab apellatsiooni väited, kuid tuvastab omal algatusel minetused, mis tõendi seaduslikkuse kahtluse alla seavad. Vastav pädevus nähakse ette

§ 340

lg-s 1, mille kohaselt teeb ringkonnakohus apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. 18.2 Käesoleval juhul väitsid apellandid, et sõiduauto läbiotsimise protokolli usaldusväärsuse seab ühest küljest kahtluse alla fakt, et auto otsiti läbi ligikaudu neli tundi pärast sõiduki kinnipidamist, teisalt aga see, et erinevalt protokollis märgitust ei viibinud läbiotsimise juures sõiduki omanik H. R. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et H. R.-i läbiotsimise juurest puudumine on kummutatud läbiotsimise protokollist nähtuvaga, kuna isik ise kinnitas enda allkirjaga menetlustoimingu juures viibimist ja kirjutas, et tal ei ole märkusi. Soostudes küll maakohtu seisukohaga, et kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta, millise aja jooksul tuleb läbiotsimine toimetada, tõdes ringkonnakohus siiski, et selle menetlustoimingu puhul tuleb teha kõik võimalik, välistamaks kahtlusi läbiotsimisel leitud esemete päritolu kohta. Viimati märgitud tõdemuse pinnalt jõutigi vaidlustatud otsuses järeldusele, et läbiotsimisprotokoll on ebausaldusväärne tõend, sest pole teada, kuidas ja millal väidetavalt sõidukist leitud esemed autosse sattusid, kas oli tagatud sõiduki järelevalve ligikaudu nelja tunni vältel, millised meetmed võeti tarvitusele, tagamaks asitõendite säilimist ning milline oli läbiotsimise käik. 18.3 Kriminaalkolleegium nõustub seisukohaga, et võimalike kahtluste tekkimise vältimiseks tuleb menetlusdokumentides jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav. Ometi pole ringkonnakohus osutanud asjaoludele, mis tingivad sedavõrd tõsise kahtluse, et narkootiline aine võis sõidukisse sattuda muul moel, kui süüdistuses näidatud ajal ja viisil. Vastab tõele, et kriminaalmenetluse seadustikus pole sätestatud ajalist piiri, millal tuleb läbiotsimine toimetada, kuna see sõltub mitmetest teguritest - eeskätt aga konkreetse kuriteo tehioludest. Kohtud pole tuvastanud, et politseiametnikud oleksid kõnealuse menetlustoimingu läbiviimisega põhjendamatult viivitanud ega ka seda, et asitõendi puutumatust silmas pidades esineks tõsiseltvõetavaid minetusi järelevalve tagamise osas. 18.4 Kriminaalasja materjalist nähtuvalt toimetati läbiotsimine Põhja Politseiprefektuuri territooriumil. Seda, et sõiduki võtmed jäid sündmuskohal politseiametnike kätte ja auto toodi politseisse, tõdes kohtuistungil antud ütlustes ka auto omanik H. R. Kriminaalkolleegium peab tõendi usaldusväärsuse küsimuse lahendamisel oluliseks, et H. R. ja E. Kurm, kes kohtulikul arutamisel tuvastatu kohaselt viibisid menetlustoimingu juures, protokolli kohta märkusi ei teinud. See fakt on tähtis, hindamaks tagantjärele konkreetse menetlustoimingu seaduslikkust. Menetlustoimingu protokoll on esmajoones selleks dokumendiks, mille puhul saavad asjaosalised koheselt reageerida asetleidnud rikkumistele, tehes märkusi või avaldusi. Kõnealusel juhul pole aga E. Kurm ja H. R. menetlustoimingu käigus ega ka vahetult peale seda läbiotsimise seaduslikkust või asitõendite puutumatusega seonduvat kahtluse alla seadnud. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et protokollist nähtuvad

§ 92

kohaselt nõutavad andmed, s.t läbiotsimisest osavõtjate nimed, läbiotsimise aeg ja sõidukist äravõetud esemete loetelu. Ühtlasi on äravõetud esemeid, s.t narkootilist ainet, fotografeeritud. Asjaolu, et läbiotsimise käigust pole tehtud fotosid, ei ole aga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, kuivõrd, nagu kassaator õigesti märgib - sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene.

2. märtsi
3. a kuriteosündmusega seonduvalt luges ringkonnakohus lubamatuks tõendiks ka politseiametnik R. S.-i ütlused. Seda esiteks põhjusel, et tegemist on isikuga, kes ei viibinud läbiotsimise juures ja andis ütlusi asjaolude pinnalt, millest ta sai teadlikuks kriminaalasja materjali vahendusel, teisalt aga seetõttu, et ta kirjeldas E. Kurmi jälgimist, milline tegevus on käsitatav

§-s 115 märgitud jälitustoimingu - varjatud jälgimisena. 19.1

§ 66

lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Seega saab isik anda tunnistajana ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus. Kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-08, p 10). Tunnistajana ei saa käsitada isikut, kellel pole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga. Politseiametnik R. S. andis tunnistajana ütlusi menetlustoimingu, s.t läbiotsimise, kohta, mille juures ta ei viibinud ja millega seonduvaid asjaolusid sai ta ringkonnakohtu otsusega tuvastatu kohaselt tajuda vaid kriminaalasja materjali vahendusel. Seetõttu ei ole kohtuotsuse rajamine sellise tunnistaja ütlustele läbiotsimise käiku puudutavas osas õigustatud. 19.2 R. S.-i ütlusi, milles viimane kirjeldas E. Kurmi jälgimist, käsitas ringkonnakohus aga kolleegiumi arvates alusetult varjatud jälgimisena

§ 115mõttes.

Selle küsimuse puhul väärib eraldi tähelepanu ka asjaolu, et tõendi lubatavust silmas pidades eksisteerib sarnane olukord kuriteos, milles tunnistati süüdi A. Sarapuu, J. Oidekivi ja N. Grigorjeva. Kõnealuse kuriteo puhul aktsepteeris ringkonnakohus vaikimisi lubatava tõendina politseiametnike R. L.-i ja J. P. ütlusi selle kohta, et nad jälgisid kinnipidamise eelselt N. Grigorjevat. Kassaator leiab seetõttu õigustatult, et kohtuotsuse erinevad osad on sarnastele tõenditele antud hinnangut silmas pidades omavahel vastuolus. 19.3 Jälitustegevuse seadus ja kriminaalmenetluse seadustik varjatud jälgimise mõistet ei sisalda, kuid kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 8. jaost tuleneb, et kriminaalmenetluse raames teostatavate jälitustoimingute eesmärgiks on esmajoones varjatult tõendite ning teabe kogumine. Sellise määratluse kohaselt ei saa

§-s 115 sätestatud jälitustoiminguna käsitada menetleja tegevust, mille sisuks ja peamiseks eesmärgiks pole kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumine. Seega on menetleja ametniku ütluste hindamisel vajalik analüüsida, kas ja kuivõrd kaasnes süüdlase jälgimise käigus menetleja tegevusega tõendite kogumine ning mis oli konkreetse toimingu eesmärgiks. 19.4 Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on tõdetud, et lisaks kriminaalmenetluse käiku puudutavatele asjaoludele on menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine võimalik kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas, kontrollimaks hilisema menetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-08, p 12). Selliselt on lubatavaks tõendiks loetud näiteks menetleja ametnike tunnistajana antud ütlusi, milles kirjeldatakse süüdlase kinnipidamisega seonduvat ja tema käitumist sündmuskohal, selgitamaks, miks inkrimineeriti kuriteo toimepanemist just konkreetsele isikule. Tuleb aga silmas pidada, et menetleja ei tohi jätta menetlusdokumente koostamata ja asuda selle asemel ise ütlusi andma, täitmaks tõenduslikke lünki. Käesolevas kriminaalasja andis R. S. ütlusi selle kohta, millistel põhjustel võeti sõiduauto, kus E. Kurm viibis, jälgimise alla, miks ei pidanud politseiametnikud teda sündmuskohal kinni ja miks tuli sõidukile, milles süüdistatav viibis, järele sõita. Kolleegium leiab, et neid väiteid ei ole ringkonnakohus piisava põhjalikkusega analüüsinud, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

1. Kuriteo puhul, mille A. Sarapuu pani süüdistuse kohaselt toime
2. märtsil 2009, luges ringkonnakohus ebausaldusväärseks tõendiks sündmuskoha vaatlusprotokolli, kuna selle koostas ja allkirjastas politseiametnik R. S., kes sündmuskoha vaatluse juures ei viibinud. Samuti tuvastati, et kuigi protokollis märgitu kohaselt viibis sündmuskoha vaatlusel A. Sarapuu, ei vasta see märge tegelikkusele. Sellekohaseid vigu menetleja ametnikud loogiliselt seletada ei osanud. 20.1 Kriminaalkolleegium leiab erinevalt prokuröri arvamusest, et eelpool kirjeldatud minetused pole hinnatavad tehniliste ega vormistuslikena, kuna need vead mõjutavad otseselt menetlustoimingu usaldusväärsust. Ringkonnakohus sedastas õigustatult, et protokolli koostaja peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat. Apellatsioonikohus tuvastas, et R. S. ei olnud tegelikult teadlik, kuidas sündmuskoha vaatlus toimus. Samuti on vaidlustatud otsuses loogiliselt analüüsitud vasturääkivusi, mis on seotud A. Sarapuu osavõtuga sündmuskoha vaatlusest. Nendel põhjustel on alust soostuda järeldusega, et selliste puudustega menetlusdokument on ebausaldusväärne ja sellele ei saa tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel tugineda. 20.2 Olukorras, kus menetlusdokument on puudulik ja sisaldab olulisi vasturääkivusi, ei saa selle asemel tugineda menetleja ametnike ütlustele. Vastupidine tähendaks, et menetlusdokumendi koostamisel tehtud sisulisi minetusi võibki asuda kohtumenetluse raames kõrvaldama menetleja ametnike ülekuulamisega, mis võib lõppkokkuvõttes viia selleni, et isikulised tõendid asendaksid seaduses nõutava menetlustoimingu protokolli.
3. Kriminaalkolleegium nõustub prokuröri väitega, mille kohaselt on maakohus J. Oidekivile karistust mõistes eksinud. Maakohtu otsuse resolutiivosa kohaselt on süüdistatavale mõistetud 5aastasest vangistusest KarS § 68 lg 1 alusel loetud ärakantuks 1 aasta, 2 kuud ja 2 päeva vangistust. Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat, 9 kuud ja 28 päeva vangistust, kuigi õige ärakandmisele kuuluva karistuse tähtaeg oli 3 aastat, 9 kuud ning 28 päeva vangistust. Arvutusveale juhtis pärast maakohtu otsuse resolutiivosa kuulutamist tähelepanu ka Tallinna vangla (VIII, lk 442) ja kuigi kohus tegi
4. juunil 2010 otsuses vigade parandamise määruse, pole kõnealuses küsimuses seisukohta võetud. Eelöeldule vaatamata puudus ringkonnakohtul menetluslik pädevus seda viga kõrvaldada. 21.1 Tulenevalt

§ 331

lg-st 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires. Sama paragrahvi

1. lõike kohaselt puudub apellandil ning teistel kohtumenetluse pooltel õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda. Selline pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsioonis vaidlustamata küsimustes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. septembri
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-65-05, p 5 ja
4. märtsi
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08, p 13.1). 21.2 Käesolevas kriminaalasjas toimus apellatsioonimenetlus kaitsjate ja süüdistatavate kaebuste alusel. Prokurör maakohtu otsust ei vaidlustanud, tõstatades J. Oidekivile mõistetud ärakandmisele kuuluva karistuse tähtajaga seonduva alles ringkonnakohtu istungil toimunud kohtuvaidluste käigus. Tulenevalt

§ 340

lg-st 4 võib ringkonnakohus süüdistatava olukorda raskendada vaid prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel. Kuivõrd maakohtu otsuses tehtud arvutusvea parandamine oleks süüdistatava olukorda raskendanud ja prokurör esimese astme kohtu otsust ei vaidlustanud, puudus ringkonnakohtul kriminaalmenetluse seadustikust tulenev pädevus seda minetust kõrvaldada.

1. Prokurör heidab ringkonnakohtule ette ka süüdistatavate ebavõrdset kohtlemist, sest osaliselt õigeksmõistva otsuse tegemisel kergendati küll A. Sarapuu karistust, kuid jäeti J. Oidekivi karistus muutmata. Nõustudes seisukohaga, et olukorras, kus karistuse mõistmise aluseks olevad asjaolud muutusid, pidanuks ringkonnakohus enama kui ühelauselise konstateeringuga põhistama J. Oidekivi karistuse kergendamata jätmist, tõdeb kolleegium siiski, et kuivõrd ringkonnakohtu otsusest ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, millega kaasneb kohtulahendi tühistamine ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine apellatsioonikohtule, pole kassatsioonimenetluse raames võimalik selles küsimuses lõplikku seisukohta kujundada.
2. Kassatsiooni piiride väliselt on aga vajalik osutada sellelegi, et ringkonnakohtu otsusest ilmneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Nimelt tunnistas maakohus J. Oidekivi süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, s.t korduvas grupilises suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises. Ringkonnakohtu otsuse järgselt kujunes olukord, kus J. Oidekivi on süüdi tunnistatud ühe kuriteo toimepanemises. Varasemalt pole teda narkootilise aine käitlemisega seotud süüteo toimepanemise eest karistatud. Tühistades maakohtu otsuse osaliselt ja mõistes J. Oidekivi
3. märtsil 2009 toimepandud kuriteos õigeks, tulnuks ringkonnakohtul süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS § 184 lg 2 p 1 järgi, sest osaliselt õigeksmõistva otsuse tegemise tõttu ei olnud alust talle enam kvalifitseeriva koosseisutunnusena korduvust omistada. Sellisel viisil süüdistatava olukorra kergendamine pidanuks aga kaasa tooma J. Oidekivi süü suurusele vastava uue karistusõigusliku hinnangu andmise.
4. Kuivõrd ringkonnakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, lugedes alusetult osa tõendeid lubamatuks ja ebausaldusväärseks, toob see kaasa otsuse osalise tühistamise ning kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise samale ringkonnakohtule. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb kohtul anda tõendite kogumile uus hinnang kuriteo osas, mis süüdistuse kohaselt pandi toime
5. märtsil
6. Seetõttu ei analüüsi kolleegium edasiselt prokuröri väited, milles kritiseeritakse ülejäänud seda kuritegu puudutavate tõendite hindamist. Samuti puudub vajadus käsitleda ringkonnakohtu otsuse põhjendatust seoses E. Kurmile alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise aluseks oleva ajavahemikuga, sest tema suhtes tehtud õigeksmõistev otsus kuulub tühistamisele. II
7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et A. Sarapuu kaitsja väited ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Kassatsioonis vaidlustatakse muuhulgas tõenditele antud hinnangut ja senisel kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilisi asjaolusid.
8. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab eeskätt kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. oktoobri
10. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-09, p 6 ja
11. juuni
12. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08, p 7). See tähendab, et kuigi Riigikohus ei saa tulenevalt

§ 363

lg-st 5 tuvastada faktilisi asjaolusid, saab ta kontrollida, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsuses on nõuetekohaselt ära näidatud, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1). Kolleegiumi hinnangul nähtuvad vaidlustatud kohtuotsustest jälgitavalt põhistused, miks ja millistele tõenditele tuginevalt A. Sarapuu toimepandud kuritegudes süüdi tunnistati. Vastuseks ülejäänud kassaatori argumentidele tuleb aga märkida järgmist.
3. Kassatsioonis leitakse, et kaitsjale ja süüdistatavale jälitustoiminguid puudutavate andmete tutvustamata ning jälitustoimingute aluseks olevate lubade kontrollimata jätmine on käsitatav kriminaalmenetluses kehtiva kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte rikkumisena. Samuti on kaitsja hinnangul alust kahelda jälitustoimingute seaduslikkuses. Kolleegium märgib nende seisukohtadega seonduvalt, et jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise korda reguleerib

§ 121. Selle paragrahvi 2.

lõikes on loetletud alused, mille esinemise korral võib jätta jälitustoimingu materjali ja selle tulemina kogutud andmed isikule tutvustamata. Taotlus jälitustoimingutega kogutud teabega tutvumiseks jäeti käesoleval juhul rahuldamata, kuna see võib kahjustada kriminaalmenetlust.

§ 121

lg 2 kohaselt on andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja diskretsioonotsustusega. Kuid vaatamata asjaolule, et süüdistatavale või tema kaitsjale keelduti jälitustoiminguga kogutud andmeid tutvustamast, lasus kohtutel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse. Seda põhimõtet on kohtulikul arutamisel järgitud, sest kontrollitud on jälitustoimingute aluseks olevate lubade olemasolu. Seeläbi oli süüdistatavale ja tema kaitsjale tagatud võimalus kontrollida teostatud jälitustoimingute seaduslikkust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08, p 13.3). Kassaatori väide, et A. Sarapuu varjatud jälgimise protokolli seaduslikkuses on tõsist alust kahelda, kuna "sellest õhkub tõendi kunstliku loomise tunnuseid", on aga paljasõnaline. Varjatud jälgimise protokolli on kohtulikul arutamisel vahetult uuritud ja selle sisu hinnatud kogumis teiste tõenditega ning sedastatud põhjendatult, et jälitusprotokollis märgitu on kooskõlas ülejäänud tõenditega.
3. Veel vaidlustab kassaator asjaolu, et telefoninumber zzzzzzzz ei olnud A. Sarapuu kasutuses ja sama numbri pealtkuulamise raames kuulati pealt ka J. Oidekivi ja N. Grigorjeva vahelisi vestlusi, kuigi selleks luba puudus. Kolleegiumi hinnangul taotletakse selle väitega sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist. Vastavalt

§ 363lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada.

Maa- ja ringkonnakohus on jälgitavalt ja üksikasjalikult põhistanud, millistest tõenditest nähtuvalt ning miks loeti kõnealune number A. Sarapuu kasutuses olevaks. Samuti tuvastas maakohus, et luba jälitustoiminguks anti seaduslikult. 29. Seonduvalt kuriteoga, milles on esitatud süüdistus A. Sarapuule, J. Oidekivile ja N. Grigorjevale, peab kassaator kõiki tõendeid vähekaalukateks ja enamust nendest lubamatuks. Konkreetsemalt on kaitsja tõstatanud küsimuse menetleja ametnike ütluste tõendina lubatavusest, sest kaks politseiametnikku jälgisid N. Grigorjevat enne kahtlustatavana kinnipidamist, milline tegevus vastab

§-s 115 kirjeldatud jälitustoimingu tunnustele. Prokuröri kassatsioonile vastates on kriminaalkolleegium seda küsimust käsitlenud käesoleva otsuse punktides 19.2-19.4, asudes seisukohale, et kahtlustatava jälgimine enne tema kahtlustatavana kinnipidamist ei tähenda, et tegemist oleks

§-s 115 sätestatud jälitustoiminguga. 30. Sama kuriteoga seoses vaidlustab kaitsja ka N. Grigorjeva kahtlustatavana kinnipidamise protokolli seaduslikkuse, märkides, et

§ 146

lg 6 p 1 kohaselt tuleb protokollis kajastada see, kuidas isikult äravõetud esemed pakiti. Samuti jäeti rahuldamata taotlus N. Grigorjeva ütluste avaldamiseks, mille tõttu asusid kohtud ekslikult seisukohale, et tema kohtulikul arutamisel antud ütlused on usaldusväärsed. Kolleegium tõdeb, et kõnealuse kuriteo puhul pole kuni kassatsioonimenetluseni olnud vaidlust küsimuses, et N. Grigorjevalt võeti ära narkootiline aine, mis oli pakendatud tikutoosi sees olevasse minigripp kilekotti. Kohtud on selle faktilise asjaolu tuvastamisel tuginenud tõendite kogumile - esmajoones aga N. Grigorjeva enda ütlustele ja kahtlustatavana kinnipidamise protokollile, mille sisu kattub. Taotlust N. Grigorjeva eeluurimisel antud ütluste avaldamiseks pole aga ristküsitluse raames esitatud, mille tõttu ei saanud süüdistatava ütlused olla vahetu kohtuliku uurimise esemeks. 31. Kaitsja on osutanud veel sellele, et kriminaalasjade eraldamisega kohtueelsel uurimisel rikuti kriminaalmenetlusõiguse norme. Milles rikkumine täpsemalt seisnes ja kuidas mõjutas kriminaalasja eraldamine A. Sarapuu suhtes tehtud kohtuotsuste seaduslikkust, jääb kassatsiooni pinnalt selgusetuks. Kolleegium osutab vaid sellele, et isikuid, kelle kriminaalasi käesolevast kriminaalasjast eraldati, ei kahtlustatud A. Sarapuuga ühiste kuritegude toimepanemises. III 32. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 361

p-st 6 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. detsembri
2. a otsuse osaliselt E. Kurmi, A. Sarapuu ja J. Oidekivi õigeksmõistmises
3. märtsil 2009 toimepandud kuritegudes, A. Sarapuule ning J. Oidekivile karistuse mõistmises ja E. Kurmile alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise ettenägemises, saates kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Prokuröri kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt, kaitsja kassatsiooni aga jätab rahuldamata. Ühtlasi peab kolleegium vajalikuks märkida, et kuivõrd prokurör maakohtu otsust vaidlustanud ei ole, puudub ringkonnakohtul tulenevalt

§ 341lg-st 4 võimalus kriminaalasja uuel arutamisel J.

Oidekivile mõistetud karistust raskendada. IV

1. E. Kurmi kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 111 euro ja 86 sendi suuruses summas. Taotluse kohaselt on prokuröri kassatsioonile vastuse koostamiseks kulutatud kokku 7 pooltundi. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
2. detsembri
3. a otsuse punktist 16 rahuldada. Advokaadi tasu tuleb arvata menetluskulude hulka ja selle hüvitamise peab ringkonnakohtus lahendama asjas uue kohtuotsuse tegemisel. Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Hannes Kiris