Obsah (5)

§ 201§ 64§ 266§ 199§ 257

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-23-11 Otsuse kuupäev 29. aprill 2011 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg

§ 201lg 1 ja § 266 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 10.

detsembri

1. a kohtuotsus nr 1-091400 Kassatsiooni esitaja G.G kaitsja vandeadvokaat Ann Saar Teised kassatsioonimenetluse pooled Prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Kristiina Laas Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
2. märts 2011, kirjalik menetlus Ringkonnaprokuratuuri RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Maakohtu
4. mai
5. a ja Tartu Ringkonnakohtu
6. detsembri
7. a kohtuotsused G.G süüditunnistamises ja karistamises

§ 201

lg 1 järgi, talle

§ 64

lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas ning mõista G.G

§ 201lg 1 järgi õigeks.

1. Jätta K. K. tsiviilhagi summas 6500 krooni läbi vaatamata.
2. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
3. Kaitsja A. Saare kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Tartu Maakohtu
5. mai
6. a otsusega tunnistati G.G süüdi

§ 266

lg 1 järgi omavolis, mille eest mõisteti talle rahaline karistus 100 päevamäära, (5000 krooni) ja

§ 201

lg 1 järgi 6500 krooni omastamises, mille eest mõisteti talle rahaline karistus samuti 100 päevamäära. Sama otsusega mõisteti G.G õigeks televiisorite, DVD-mängija ja televiisoriantenni omastamises kuriteo koosseisu puudumise tõttu.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti G.G-le liitkaristuseks rahaline karistus 150 päevamäära, (7500 krooni). Maakohtu otsusega rahuldati osaliselt kannatanu K. K. tsiviilhagi ja G.Glt mõisteti kannatanu kasuks välja 6500 krooni. Ülejäänud tsiviilhagi summas 11 490 krooni jättis maakohus läbi vaatamata. 2. G.G tunnistati

§ 266lg 1 järgi süüdi selles, et 29.

märtsil 2008 tungis ta ebaseaduslikult ukseluku lahtimurdmise teel M. S.-i ja K. K. tahte vastaselt sisse Tartus XXX XX-X asuvasse korterisse, millist M. S. ja K. K. kasutasid üürnikena.

§ 201

lg 1 järgi tunnistati G.G süüdi selles, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 305 sätestatud üürileandja pandiõiguse teostamise ettekäändel võttis ta eelnimetatud korterist enda valdusesse K. K.-le ja M. S.-ile kuuluva 6500 krooni sularaha ning pööras selle enda kasuks. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni G.G kaitsja vandeadvokaat Ann Saar, kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja G.G õigeksmõistmist. Kaitsja leidis, et tegemist on tsiviilvaidlusega. Puuduvad tõendid, et G.G tahtis rünnata

§-ga 266 kaitstavaid õigushüvesid. Kaitsja hinnangul oli G.G seaduslik alus XXX XX-X korterisse sisenemiseks ning G.G käitumine on kooskõlas VÕS § 313 lg-ga

1. Kaitsja märgib, et omanik sisenes temale kuuluvatesse ruumidesse pärast üürilepingu lõppemist.
2. Tartu Ringkonnakohus jättis
3. detsembri
4. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti tuvastanud asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud ning on õigesti kohaldanud materiaalõigust KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni G.G kaitsja vandeadvokaat A. Saar, kes taotleb Tartu Maakohtu
6. mai
7. a ja Tartu Ringkonnakohtu
8. detsembri
9. a otsuste tühistamist ja G.G õigeksmõistmist.
10. Ringkonnakohus on kaitsja hinnangul ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse sätteid ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 mõttes. G.G sisenes endale kuuluvasse, mitte võõrasse ruumi. Kohtulikul uurimisel on tuvastatud, et
11. märtsil 2008 esitas XXX XX-X korteri omanik G.G üürnikele teate üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kohustades üürnikke välja kolima ja ruumid üle andma
12. märtsiks
13. Teine teade oli esitatud väljakolimiseks ja ruumide üleandmiseks tähtajaga
14. märts 2008 kell
15. M. S. ja K. K. kinnitasid kohtus, et nemad olid omaniku poolt esitatud teadete sisust teadlikud, kuigi ruume nad omanikule üle ei andnud. Seega on üürileping lõpetatud
16. märtsiks 2008 vaatamata sellele, et ruume üle ei antud. Üürnikud olid üürilepingu ennetähtaegsest lõpetamisest teadlikud, kuid keeldusid korteri vabastamisest üksnes tagatisraha kättesaamise eesmärgil. Üürnikud oleks pidanud pöörduma enda väidetava õiguse kaitseks hagiga kohtusse. Kassaator osutab, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 40 ei tee vahet omaniku ja üürniku õiguse vahel. Seega tuleb lähtuda asjaolust, et põhiseaduse (PS) § 32 mõtte kohaselt on ka omaniku omand kaitstud. Kuivõrd üürileping oli üles öeldud, siis tavalise kodaniku arusaama kohaselt sisenes G.G temale kuuluvasse, mitte aga võõrasse eluruumi. Ukseluku lahtimurdmisega ei rikkunud G.G üürnike valdust ega privaatautonoomiat. Uks ei olnud lukustatud ja seda G.G väidet ei ole ümber lükatud. Samuti ei kasutatud kaitsja hinnangul korterit eluruumina, mistõttu privaatautonoomia kaitsest siinkohal rääkida ei saa. Süüdistatava sõnul oli temal kindel teadmine, et üürnikud on lahkunud. Eelnevat arvestades ei saanud korteri omanik G.G kuidagi teada, soovida või möönda, et korteriukse avamine ja ruumi sisenemine võiks olla käsitletav omavolilise sissetungimisena võõrasse ruumi. Seega ei pannud süüdistatav tegu toime tahtlikult ja tema vastutuselevõtmine tahtliku süüteo eest on välistatud. Ei ole tuvastatud, et G.G tahtlus oli suunatud XXX XX-X korterisse omavolilisele sissetungimisele.
17. Kassaator leiab, et kohtud on väljunud oma pädevuse piirest, sedastades, et G.G ei ole käesolevas kriminaalasjas tõendanud üürivõlgnevuse olemasolu ja üürilepingu erakorralise ülesütlemise aluseid. Sellega on kohus kriminaalasja arutamisel riigi nimel sekkunud tsiviilvaidlusse ja meelevaldselt asunud kannatanute positsioone õigustama. Tsiviilkohtumenetluses üldiselt kehtiva põhimõtte kohaselt on kostjal (selles asjas kannatanutel) kohustus tõendada, et nemad on üüri tasunud. Käesoleval juhul on kohus üksnes paljasõnalistele väidetele tuginedes lugenud üüri tasutuks. Ei ole õige ega õiglane, et riik kohustab kriminaalmenetluses süüdistatavat tõendama üürivõlgnevuse olemasolu. Kriminaalmenetluses ei saa panna isikule kohustust oma süütust tõendada. Ringkonnakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse põhimõtteid, kui ta on otsuses asunud seisukohale, et G.G poolt üürilepingu erakorraline ülesütlemine oli tühine ning üürileping oli
18. märtsil 2008 kehtiv. Sisuliselt on kohus kriminaalasjas lahendanud tsiviilvaidluse, mis on kassaatori arvates lubamatu. Ebaõige on ka KrMS § 342 lg 3 p 1 sätete kohaldamine ringkonnakohtu poolt.
19. Kassatsioonivastuses palub Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristiina Laas jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Prokurör märgib, et selles kriminaalasjas kattuvad tsiviilõiguslikud (üürisuhted) ja karistusõiguslikud probleemid, kuid juhtudel, mil teo karistatavus sõltub hinnangust muule õigussuhtele, tuleb see hinnang anda kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Prokurör leiab, et kaitsja omistab süüdistatava ütlustele kohtus suurema kaalu kui teistele tõenditele ja seetõttu on väide tõendamiskohustuse asetamisest süüdistatavale üürilepingu kehtetuse tõendamisel alusetu. Kohtud on tuvastanud, et kuigi üürnikud olid saanud kätte teate üürilepingu erakorralise ülesütlemise kohta, oli selline ülesütlemine tühine ülesütlemisaluse puudumise tõttu. Samuti on G.G käitumisega
20. märtsil 2009 tõendatud, et ta oli teadlik üürisuhte jätkumisest. Süüdistatav sisenes korterisse päevasel ajal, mil kannatanud viibisid tööl. G.G-le ei olnud korterit üle antud ega selle võtmeid tagastatud. Süüdistatav tegeles üürileandmisega pikaajaliselt ja laiaulatuslikult, mistõttu oli ta tuttav üürisuhete regulatsiooniga. Kahjustatud õigushüve selle kuriteo puhul on eelkõige isikute privaatautonoomia ja kodu puutumatus, mitte omandiõiguse riive. Seetõttu on G.G süüditunnistamine ebaseaduslikus sissetungimises põhjendatud ja tegemist pole üksnes tsiviilõigusliku vaidlusega. Omastamise osas leiab prokurör, et see on tõendatud kannatanute ja tunnistajate ütlustega. Samuti puudus teistel isikutel sellele rahale juurdepääs. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
21. Riigikohtu kriminaalkolleegium kontrollib esmalt materiaalõiguse kohaldamist kohtute poolt (I) ja seejärel käsitleb kassatsioonis esitatud menetlusõiguslikke probleeme (II). I
22. Kassatsioonis leitakse, et kohtud on G.G

§-de 266 lg 1 ja 201 lg 1 järgi süüdi tunnistades kohaldanud seadust ebaõigesti, sest tegemist on tsiviilõigusliku üürivaidlusega, mis ei kuulu karistusõiguse rakendamisalasse. Süüdistatav ei ole oma tegevusega rikkunud

§ 266kaitstavaid õigushüvesid - avalikku korda ja isikute privaatautonoomiat.

Omaniku õiguse teostamine PS § 32 kohaselt välistab selle. Seoses kaitsja nende väidetega täpsustab kriminaalkolleegium maakohtu ja ringkonnakohtu otsustes väljendatud seisukohta, mille kohaselt

§ 266lg 1 kaitseb õigushüvena eelkõige isiku privaatautonoomiat.

Privaatautonoomia klassikalises tähenduses, s.o eraisikute vabadus astuda lepingulistesse suhetesse, pigem välistab üldjuhul riikliku sekkumise sh karistusõiguse kohaldamise. Nimetatud õigushüve vastase rünnakuga võib olla tegu näiteks juhul kui avaliku võimu esindaja tungib omavoliliselt isiku eluruumi (vt nt PS § 33 teises lauses sätestatu ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-91-09, p 8.1). Kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid arvestades kaitstakse selle kuriteo koosseisuga eelkõige isikute õigust privaatsusele (PS § 26) ja kodu puutumatusele (PS § 33). 11. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et G.G on korteri XXX XX-X omanik. PS §-ga 32 kaitstud korteriomaniku õiguse riive

§-s 266 sätestatud koosseisu näol on õigustatud kodu puutumatuse (PS § 26-d ja 33) ja avaliku korra kaitsmise, st omavoli vältimise eesmärgil. Asjaolu, et konflikti aluseks on tsiviilõiguslik vaidlus, ei välista riigi karistusõiguslikku sekkumist, kui esinevad KrMS § 194 sätestatud kriminaalmenetluse ajend ja alus (vt ka Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-1-1-120-03, p 13). 12. Kriminaalkolleegium märgib, et maa- ja ringkonnakohtu otsustes on ebaproportsioonaalselt palju tähelepanu pööratud üürilepingu kehtivuse kontrollimisele.

§ 266

lg 1 koosseisu objektiivseks tunnuseks on valdus, mis tähendab isiku faktilist võimu asja üle (AÕS § 32). Valduse seaduslikkust ja heausksust üldjuhul eeldatakse (AÕS § 34 lg 2 ja § 35 lg 3). Valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-93-07 ja 3-1-1-46-08, p 20). Kohtute tuvastatud asjaoludest nähtub kannatanute faktiline võim ja valitsemissoov Tartus XXX XX-X asuva korteri üle. Eelpooltoodust tulenevalt oli nimetatud korter süüdistatava jaoks

§ 266lg 1 tähenduses võõras.

13. Kassatsiooni piirest väljudes märgib kriminaalkolleegium, et omastamise (

§ 201lg 1) objektiivse koosseisu üheks tunnuseks on isiku valdus asja üle.

Maakohtu ja ringkonnakohtu otsustes tuvastatud asjaoludest ei ole võimalik sedastada, et korterist kannatanu K. K. käekotist kadunud 6500 krooni oleks olnud G.G valduses. Selline järeldus on ebaloogiline ja vastuolus samas otsuses G.G süüditunnistamisega

§ 266

lg 1 järgi, mille koosseisu üheks objektiivseks tunnuseks on valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi sisenemine. Järelikult ei olnud G.G nimetatud rahasumma üle valdust. Sellest tuleneb, et

§ 201

lg 1 objektiivne koosseis ei ole täidetud ja kohtud on G.G süüditunnistamisel

§ 201lg 1 järgi kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust Kr

MS § 362 p 1 mõttes. 14. Seetõttu kontrollib kolleegium, kas G.G käitumises esinevad kohtuotsustes tuvastatud tehiolude pinnalt mõne teise kuriteo tunnused. KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 annavad kohtule pädevuse kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus õiguslik hinnang. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses asjas nr 3-1-1-107-10, p 8.1 toonud välja omastamise ja varguse (

§ 199

) piiritlemise põhimõtted, mille kohaselt vargusega on tegemist siis, kui asi on algselt süüdlase jaoks võõras valduses, kuid ta hõivab selle senise valduse murdmise ja asjale enda valduse kehtestamisega. Maakohtu otsuses tuvastatud asjaoludest on sedastatav, et G.G murdis K. K. valduse 6500 kroonile. Seevastu ei ole süüdistatava käitumises võimalik leida varguse koosseisu subjektiivseid tunnuseid. G.G käitumine ei vasta ka omavoli (

§ 257

) kirjeldusele, sest ta ei tarvitanud vägivalda ega rikkunud teiste isikute vara. Juhul kui süüdistatava käitumine ei vasta mõne muu kuriteokoosseisu tunnustele, tuleb kohtul kaaluda õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist KrMS § 309 lg 2 järgi. Lähtuvalt eelpool toodust teeb Riigikohtu kriminaalkolleegium asjas otsuse KrMS § 361 p 7 alusel. II

1. Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et maa- ja ringkonnakohtu otsused on põhjendamata ning nende resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kolleegium on korduvalt märkinud, et kohtu otsuse põhistustega mittenõustumine ei tähenda põhjenduse puudumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades 3-1-1-139-05, p 15 ja 3-1-1-57-99, p 6.1). Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhisosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-55-06, p 20 ja 3-1-1-48-09, p 10). Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-90-09, p 6). Tulenevalt eelpool nimetatud põhjustest jätab Riigikohus kaitsja kassatsiooni selles osas rahuldamata.
2. Kassatsioonis vaidlustatakse kohtute tuvastatud faktilisi asjaolusid, väites, et kohtud ei ole vastukäivaid tõendeid õigesti hinnanud. Kassaator palub teha Riigikohtul õigeksmõistev otsus, tuginedes mitte kohtute poolt kindlakstehtule, vaid süüdistatava versioonile sündmuste käigust. Kuna vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, jätab kriminaalkolleegium kaitsja selle taotluse tähelepanuta.
3. Kassaatori hinnangul on maa- ja ringkonnakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, kui nad kohustasid süüdistatavat tõendama üürivõlgnemise olemasolu. Sellega eksisid kohtud KrMS § 7 sätestatud süütuse presumptsiooni vastu. Tulenevalt otsuse punktis 12 märgitule leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kaitsja selline väide pole asjassepuutuv, sest üürisuhte kehtivus pole

§ 266lg 1 tõendamiseseme asjaolu. 18. Kassaator leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust Kr

MS § 339 lg 2 tähenduses, kohaldades KrMS § 342 lg 3 p 1 ja jättes vastamata kõigile apellatsiooni väidetele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses asjas nr 3-1-1-115-04, p 10 märkinud, et apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. KrMS § 342 lg 3 pde 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-8-05, p 9 ja 3-1-1-108-10, p 9). Kaitsja ei esitanud apellatsioonis uusi argumente võrreldes maakohtu istungil esitatuga ja seetõttu oli KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaldamine põhjendatud. III 19. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 26. mai 2010. a ja Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri 2010. a otsused G.G süüditunnistamises ja karistamises

§ 201

lg 1 järgi, talle

§ 64

lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas ning mõistab G.G

§ 201lg 1 järgi õigeks.

20. G.G õigeksmõistmise tõttu

§ 201lg 1 järgi jätab kriminaalkolleegium K.

K. tsiviilhagi summas 6500 krooni läbi vaatamata. Kolleegium selgitab, et läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi on kannatanul õigus esitada uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. 21. Ülejäänud osas jätab kriminaalkolleegium maakohtu ja ringkonnakohtu otsused muutmata ja rahuldab G.G kaitsja kassatsiooni osaliselt. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg