3-1-1-35-11

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis Istungil osalenud isikud Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-35-11

1. mai 2011 Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Väärteoasi Nikolai Mummi karistamises looduskaitseseaduse § 74 lg 1 järgi Tartu Maakohtu
2. novembri
3. a otsus väärteoasjas nr 4-10288 Kohtuvälise menetleja Keskkonnainspektsiooni kassatsioon Menetlusalune isik Nikolai Mumm
4. aprill 2011, suuline menetlus Kohtuvälise menetleja Keskkonnainspektsiooni esindaja vanemmjurist Katrin Lehtla RESOLUTSIOON
5. Tühistada Tartu Maakohtu
6. novembri
7. a kohtuotsus menetluse lõpetamise kohta väärteoasjas Nikolai Mummi süüdistuses looduskaitseseaduse § 74 lg 1 järgi ja saata väärteoasi Tartu Maakohtule uueks arutamiseks.
8. Keskkonnainspektsiooni kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Kohtuvälise menetleja
10. detsembri
11. a otsusega karistati Nikolai Mummi looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 74 lg 1 järgi 150 trahviühiku suuruse rahatrahviga. N. Mummi karistati selle eest, et ta rajas omavoliliselt Tartumaal Võnnu vallas Lääniste külas asuvale XXXXXXXXX kinnistule Ahja jõe ehituskeeluvööndisse Ahja jõega ühenduses oleva laevakanali. Sellega rikkus ta LKS § 38 lg 3 nõudeid, mille kohaselt on ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud.
12. N. Mumm esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse maakohtule, paludes selle tühistada. Ta leidis, et pole keskkonnale kahju tekitanud, olles üksnes puhastanud jõkke suubuva soise koha.
13. Tartu Maakohtu
14. novembri
15. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetati väärteoasja menetlus otstarbekuse kaalutlusel. 3.1 Maakohus leidis, et N. Mummi tegevuse tagajärjel on tõepoolest loodud jõega ühenduses olev veega täidetud ala. Kohus märkis aga, et ei ole tuvastatud, kas sellise moodustise rajamine tekitas keskkonnakahju või selle tekkimise ohu. Endise olukorra taastamine ei ole Keskkonnaameti arvates otstarbekas, kuna see ei paranda eeldatavalt Ahja jõe seisundit, pigem vastupidi, kanali täitmisel võib pinnas kanduda jõkke. Samuti tekib vajadus täiendava loodusressursi järele ning kanali täitmisel kahjustatakse uuesti juba korrastatud kaldaala. 3.2 Eelnevast tulenevalt asus maakohus seisukohale, et teo asjaolud on tuvastatud pinnapealselt, sest Keskkonnainspektsioon ei ole kindlaks teinud, kas N. Mummi poolt välja kaevatud pinnase maht ületab 500 m3, millest alates oleks nõutav keskkonnamõju hindamine. Tuvastatud ei ole ka keskkonnakahju tekitamist, tähelepanuta on jäetud süvendatud ala tegelik seisund. Kohus ei nõustunud kohtuvälise menetleja otsuses märgituga, nagu oleks menetlusalune isik rajanud jõega ühenduses oleva laevakanali, leides, et väikesemõõduline jõega ühendatud ala ei ole kanal. Kuna kohtuotsuse tegemise ajaks oli algatatud vaidlusaluse ala detailplaneering, millega aktsepteeritakse kaevetöödega tehtud muudatusi ja Keskkonnaameti hinnangul ei ole endise olukorra taastamine mõistlik ega vajalik, tuli kohtu hinnangul väärteoasjas menetlus otstarbekuse kaalutlusel lõpetada. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
16. Maakohtu otsuse peale esitas Riigikohtule kassatsiooni kohtuväline menetleja Keskkonnainspektsioon, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist. Kassaator leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud väärteoasja lahendamisel oluliselt väärteomenetlusõiguse norme. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et LKS § 38 lg 3 ei keela mitte üksnes kanali ehitamist, vaid ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja rajatiste ehitamine üldse keelatud. N. Mummi rajatud veega täidetud ala on käsitatav rajatisena ehitusseaduse § 2 lg 3 mõttes. Kassaatori hinnangul on maakohus väärteoasjas menetluse otstarbekusega lõpetamisel oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust, sest kohus ei ole põhjendanud, miks on käsitletaval juhul menetlusaluse isiku süü hinnatav väiksena ning miks puudub väärteoasja menetlemiseks avalik huvi.
17. Riigikohtu istungil jäi Keskkonnainspektsioon esitatud kassatsiooni juurde. Kassaatori esindaja märkis, et esmalt jääb maakohtu otsusest ebaselgeks, kas menetlusaluse isiku poolt väärteokoosseisule vastava teo toimepanemine on tuvastatud või mitte. Igal juhul tuleb lugeda põhjendamatuks väärteoasjas menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamist, sest N. Mummi süü ei ole väike ning väärteoasja menetlemiseks on olemas avalik menetlushuvi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
18. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada. Maakohus on tuvastanud, et N. Mummi tegevuse tulemusel tekkis tema kinnistule veega täidetud ala. Samas on kohus aga leidnud, et selle teoga ei tekitatud keskkonnakahju, ei ole selge, kas kaevetööde tegemine eeldanuks keskkonnamõju hindamist ning endise olukorra ennistamine ei ole keskkonnakaitse seisukohast otstarbekas. Eeltoodud arutluskäigust ei ole võimalik aru saada, kas maakohtu hinnangul on menetlusalune isik väärteoprotokollis kirjeldatud väärteo tunnustega teo toime pannud. Kolleegium on varasemalt korduvalt märkinud, et maakohus peab väärteoasja arutama täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. See tähendab muu hulgas kohtu VTMS § 133 p-st 4 tulenevalt kohustust otsustada, kas väärteoprotokollis kirjeldatud tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Seega peab otsuses sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
19. jaanuari
20. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-100-11, p 7). Tuleb ka nõustuda kassaatoriga, et maakohus, lõpetades väärteoasjas menetluse otstarbekuse kaalutlusel, ei ole põhjendanud, miks on käsitletaval juhul menetlusaluse isiku süü hinnatav väiksena ning miks puudub väärteoasja menetlemiseks avalik huvi. Põhjenduste puudumine kohtuotsuses on hinnatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
21. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
22. novembri
23. a otsuse ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Hannes Kiris