Obsah (9)

§ 209§ 394§ 214§ 213§ 64§ 65§ 68§ 74§ 238

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 209

lg 2 p 1, § 213 lg 1, § 214 lg 2 p 1 ja § 394 lg 2 p 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu

1. detsembri
2. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-1173 Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Jüri Vissak, kassatsioon Tauri Partsi kaitsja vandeadvokaat Rene Varul
3. aprill 2011, suuline menetlus Tauri Partsi kaitsja vandeadvokaat Rene Varul, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Jüri Vissak RESOLUTSIOON
4. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
5. detsembri
6. a otsus kriminaalasjas Tauri Partsi süüdistuses täies ulatuses.
7. Jõustada Tartu Maakohtu
8. mai
9. a otsus Tauri Partsi õigeksmõistmises

§ 394lg 2 p 2 järgi.

3. Saata kriminaalasi Tauri Partsi süüdistuses

§ 214

lg 2 p 1 järgi ja talle liitkaristuste mõistmise osas Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

1. Tauri Partsile mõistetud karistuse vaidlustamise osas jätta prokuröri kassatsioon läbi vaatamata.
2. Muus osas rahuldada prokuröri kassatsioon osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.1 Tartu Maakohtu
3. mai
4. a otsusega tunnistati Tauri Parts süüdi ja teda karistati

§ 209lg 2 p 1 järgi vangistusega 1 aastaks (22.

mail 2009 toime pandud kuriteo eest) ja

§ 213lg 1 järgi vangistusega 8 kuuks (10.

juunist kuni 2. septembrini 2009 toime pandud kuritegude eest).

§ 64lg 1 alusel mõisteti T. Partsile liitkaristuseks 1 aasta vangistust, mida vähendati Kr

MS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra kaheksa kuu vangistuseni.

§ 65lg 2 alusel liideti sellele karistusele Pärnu Maakohtu 16.

aprilli 2009. a otsusega mõistetud karistus ja kohtuotsuste kogumis mõisteti T. Partsile liitkaristuseks 1 aasta vangistust. 1.2 Sama otsusega tunnistati T. Parts süüdi ja teda karistati veel ka

§ 214

lg 2 p 1 järgi vangistusega neljaks aastaks;

§ 209lg 2 p 1 järgi vangistusega 1 aastaks ja 8 kuuks (14.

jaanuarist 2008 kuni 15. oktoobrini 2008 toime pandud kuritegude eest) ning

§ 213lg 1 järgi vangistusega 1 aastaks ja 6 kuuks (30.

märtsist 2008 kuni 10. märtsini 2009 toime pandud kuritegude eest).

§ 64lg 1 alusel mõisteti T. Partsile liitkaristuseks 4 aastat vangistust, mida vähendati Kr

MS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vangistuseni 2 aastaks ja 8 kuuks.

§ 65

lg 1 alusel suurendati liitkaristust

§ 65

lg 2 alusel mõistetud liitkaristust osaliselt liites ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti T. Partsile 3 aastat ja 2 kuud vangistust. 1.3 Eelvangistuses viibitud 7 kuud ja 2 päeva loeti

§ 68

lg 1 alusel karistusaja hulka ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat 6 kuud ja 28 päeva vangistust. Mõistetud karistus jäeti

§ 74

lg-te 1 ja 2 alusel tingimisi 3 aasta pikkuse katseajaga täitmisele pööramata 1.4 Maakohus rahuldas kannatanute tsiviilhagid. 1.5 Süüdistuses

§ 394lg 2 p 2 järgi mõistis maakohus T.

Partsi õigeks. 1.6 Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka S. S., kuid tema suhtes kassatsioonimenetlust ei toimu. 2.1 Maakohus tunnistas T. Partsi

§ 214lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et ta edastas 5.

märtsil 2009 suhtlusportaalis MSN R. L.-i aadressile nõude, et R. L. annaks talle oma internetipanga paroolid või maksaks talle 15 000 - 20 000 krooni. Vastasel korral ähvardas T. Parts R. L.-i vägivallaga ja häbistavate andmete avaldamisega nagu oleks R. L. teda seksuaalselt ahistanud. Lisaks jättis T. Parts 5. märtsil 2009 oma isa A. P. telefoni kasutades R. L.-i telefoni kõneposti teate, milles lubas R. L.-ile ja tema tüdrukule viga teha, kui R. L. raha ära ei maksa ning MSN-i suhtluskeskkonda tagasi ei tule. 2.2

§ 209lg 2 p-de 1 ja 3 järgi tunnistati T.

Parts süüdi selles, et ta pettis ajavahemikul

1. jaanuarist 2008 kuni
2. maini 2009 17 korral internetikeskkonnas ja 1 korral kannatanuga vahetult suheldes erinevatelt isikutelt välja raha. Seejuures pani ta nimetatud kuriteo kolmel korral toime ühiselt koos S. S-iga. 2.3

§ 213lg 1 järgi tunnistati T.

Parts süüdi selles, et ta sisenes ajavahemikus

1. märtsist 2008 kuni
2. septembrini 2009 erinevatelt isikutelt välja petetud internetipanga paroole kasutades 36 korral arvuti vahendusel internetipangas nende isikute arvelduskontole ning tegi kontoomaniku nõusolekuta virtuaalses maksekeskkonnas korralduse raha ülekandmiseks enda või kolmandate isikute arvelduskontodele. 2.4

§ 394lg 2 p 2 alusel süüdistati T.

Partsi selles, et varjamaks kelmuste ja arvutikelmuste tulemusena saadud raha tegelikku omanikku ja ebaseaduslikku päritolu, kandis ta ajavahemikul

1. jaanuarist kuni
2. oktoobrini 2008 oma pangakontolt 7 korral erinevate isikute arveldusarvele üle raha, mille arveldusarve omanikud T. Partsile sularahas üle andsid või sularahaautomaadi kaudu oma pangakontolt välja lasid võtta. Ajavahemikus
3. veebruarist 2008 kuni
4. juulini 2009 andis T. Parts internetikeskkonnas 8 korral kannatanutele erinevate isikute arveldusarve numbri, millele kannatanud tegid sularahasissemakse või pangaülekande. Mitmel korral tegi kannatanutelt väljapetetud internetipanga koode kasutades nende arveldusarvelt pangaülekandeid teiste isikute pangaarvetele ka T. Parts ise. Seejärel võtsid kontoomanikud, kes ei teadnud T. Partsi kuritegelikest kavatsustest, raha oma pangaarvelt välja ja andsid T. Partsi kätte või kandsid üle tema arveldusarvele.
5. jaanuaril 2009 kandis T. Parts enda kontolt SEB pangas enda arveldusarvele Hansapangas üle 4948 krooni ja 2 senti, mille võttis seejärel pangaautomaadist sularahas välja. 2.5 Maakohtu hinnangul ei olnud T. Partsi ülalkirjeldatud käitumine käsitatav rahapesuna, sest vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel ei olnud varaga tehtavates õigustoimingutes keskset osa. T. Partsi süüdistusest nähtuvalt lasi ta kelmusi ja arvutikelmusi toime pannes raha kanda või kandis ise oma arveldusarvele nii SEB pangas kui ka Hansapangas. Rahapesu süüdistus puudutab konkreetseid episoode, kus raha laekus T. Partsi arvelduskontole SEB pangas. Raha kiireks kättesaamiseks T. Partsil endal aga võimalus puudus, sest sularahas sai ta automaadist välja võtta vaid 100 krooni ja tehes ülekande oma kontole Hansapangas (Swedbank), oleks ta raha kätte saanud alles järgmistel päevadel. Analüüsides käesoleva süüdistuse erinevaid episoode, nähtub tõsiasi, et raha ülekandmise ja selle väljavõtmise vahel on väga väike ajaperiood. Seetõttu nõustus maakohus T. Partsi ütlustega selle kohta, et tema tegevuse eesmärk ei olnud raha päritolu varjamine, vaid soov saada raha kiiresti kätte ja asuda seda kulutama. T. Partsi tegevuses ei avaldu raha päritolu varjamise eesmärki. Seega ei ole T. Partsi tegevusega hõlmatud rahapesu objektiivse kooseisu oluline element - eesmärk varjata raha päritolu. 2.6 T. Partsile mõistetud karistuse täitmisele pööramata jätmist põhjendas maakohus sellega, et ka range sanktsioonimääraga kuritegude eest karistamisel ei ole iseenesest välistatud mõistetud vangistuse tingimisi kohaldamata jätmine. Alaealiste või äsja täisealisteks saanud isikute puhul tuleb aga eriliselt kaaluda, kas mõistetud karistuse reaalne ärakandmine täidab karistuse eripreventiivse eesmärgi. Maakohus leidis, et T. Partsi süüasjade menetlemisel ja eraldi kohtusse saatmisel on kahjustatud tema õigust ausale ja õiglasele menetlusele. Kriminaalasjade kunstliku lahutamise (või eraldi menetlemise) tõttu aktualiseerub aga karistuse mõistmisel

§ 74

lg 5 sätestatu, mis oluliselt piirab eripreventiivse mõjuga karistuse kohaldamist. Sellest tulenevalt kaalub isiku õigus ausale ja õiglasele menetlusele üles

§ 74lg 5 sätestatu ning see säte ei saa takistada T.

Partsi tingimisi vabastamist mõistetud karistuse kandmisest. Maakohus pidas põhjendatuks jätta T. Partsile mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata.

1. Maakohtu otsuse peale esitasid ringkonnakohtule apellatsioonid T. Partsi kaitsja ja prokurör.
2. Kaitsja apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist T. Partsi süüditunnistamises väljapressimises ning sellest tulenevalt T. Partsile mõistetud karistuse kergendamist. Apellant leidis, et maakohus on väljunud T. Partsile väljapressimises esitatud süüdistuse piiridest. Süüdistusakti kohaselt nõudis T. Parts varalise kasu üleandmist ähvardusega avaldada häbistavaid andmeid. Maakohus on aga tuvastanud, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et T. Parts on sellise ähvarduse esitanud. Samas on maakohus tuvastanud, et T. Parts ähvardas kannatanut vägivalla kasutamisega ja seetõttu on väljapressimise koosseis täidetud. Kaitsja leidis, et vägivallaga ähvardamine ei ole väljapressimise koosseisuline tunnus, sest

§ 214tekstis nimetatakse vägivalla kasutamist, mitte aga sellega ähvardamist.

Seetõttu tuleb T. Parts väljapressimise süüdistuses õigeks mõista. Veel märkis kaitsja, et ei ole tõendatud väljapressimise süüdistuses kirjeldatud sündmuste toimumine. 5. Prokuröri apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist T. Partsi õigeksmõistmises

§ 394lg 2 p 2 järgi ning talle liitkaristuse mõistmise osas.

Prokurör ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et ei ole tuvastatud T. Partsi tegevuse eesmärk varjata kuritegudega saadud raha päritolu. T. Partsil oli lisaks arvelduskontole SEB pangas arvelduskonto ka Hansapangas, millele tal oli vaba juurdepääs. Keegi ei takistanud tal kanda kuritegelikul teel saadud raha SEB pangas asuvalt arvelduskontolt oma arvelduskontole Hansapanka ning seda sealt välja võtta. Ühelgi rahapesu süüdistuse juhul ei suunanud T. Parts kuritegelikul teel saadud raha n-ö vahetusse lõpptarbimisse, vaid kasutas saadud raha päritolu varjamiseks keerulisi viise, kandes või lastes kannatanutel kanda raha osade kaupa mitme isiku arvele, kes raha hiljem pangarvelt välja võtsid ja sularahas T. Partsile andsid. Apellandi arvates on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et T. Parts kandis raha teiste isikute arvetele ja võttis selle hiljem neilt sularahas vastu sellepärast, et nii sai ta raha kätte kiiremini võrreldes sellega, kui ta oleks kandnud raha enda SEB pangas asuvalt arvelt Hansapangas asuvale arvele ja seejärel selle pangaautomaadist välja võtnud. Ka eelnimetatud teiste isikute pangaarved olid Hansapangas ja seetõttu olnuks olnud T. Partsil lihtsam lasta kanda raha otse oma arvele, kuid seda ta ei teinud. Prokurör märkis ka, et mitmel juhul on T. Parts kuritegelikul teel saadud raha päritolu varjamiseks kandnud kannatanu raha mitte otse enda arveldusarvele, vaid kolmanda isiku arveldusarvele. Ka sellistel juhtudel oleks olnud lihtsam kanda raha otse oma arvele, mida aga T. Parts samuti ei teinud, sest tal oli eesmärk varjata kuritegelikul teel saadud raha päritolu. 5.1 Prokurör leidis, et T. Partsile mõistetud vangistuse

§ 74lg 5 alusel tingimisi täitmisele pööramata jätmine oli seadusevastane ning T.

Partsi poolt toimepandut ja tema isikut arvestades ka põhjendamatu. T. Parts tunnistati süüdi kokku 51 kuriteos. Ta on isik, keda varasem karistus ei ole õiguskuulekale käitumisele suunanud. Ebaõige on maakohtu etteheide, et T. Partsile ei esitatud korraga süüdistust kõigis kuritegudes, mille ta oli toime pannud enne Pärnu Maakohtu

1. aprilli
2. a otsuse tegemist. Kohus ei arvestanud, et suurem osa kuritegudest ei olnud selleks ajaks veel avastatud. Kuna T. Partsi karistuse kandmisest tingimisi vabastamine oli seadusevastane, tuleb apellandi arvates pöörata talle mõistetud liitkaristus täitmisele. 5.2 Prokurör taotles T. Partsi karistamist väljapressimise eest vangistusega 4 aastaks; enne
3. aprilli 2009 toime pandud kelmuste eest vangistusega 2 aastaks; enne
4. aprilli 2009 toime pandud arvutikelmuste eest vangistusega 3 aastaks; ning enne
5. aprilli 2009 toime pandud rahapesu eest vangistusega 2 aastaks ja 6 kuuks.

§ 64lg 1 alusel taotles prokurör T.

Partsile liitkaristuseks 4 aasta vangistuse mõistmist ja selle karistuse vähendamist

§ 238lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra 2 aasta ja 8 kuu vangistuseni.

Pärast

1. aprilli 2009 toime pandud kelmuste eest taotles prokurör T. Partsi karistamist vangistusega 1 aastaks; pärast
2. aprilli 2009 toime pandud arvutikelmuste eest vangistusega kaheks aastaks; ning pärast
3. aprilli 2009 toime pandud rahapesu eest vangistusega 2 aastaks.

§ 64lg 1 alusel taotles prokurör T. Partsile nende kuritegude eest liitkaristusena 2 aasta vangistuse mõistmist ja Kr

MS § 238 lg 2 alusel selle karistuse vähendamist ühe kolmandiku võrra 1 aasta ja 4 kuu vangistuseni. Edasiselt taotles prokurör

§ 65lg 2 alusel mõistetud karistuse suurendamist Pärnu Maakohtu 16.

aprilli 2009. a otsusega mõistetud vangistusega 4 kuuks, mõistes T. Partsile liitkaristuseks vangistuse 1 aastaks ja 8 kuuks. Viimaks taotles prokurör

§ 65

lg 2 alusel eelnimetatud liitkaristuse

§ 65

lg 1 alusel osalist suurendamist 2 aasta ja 8 kuulise vangistuse võrra, mõistes T. Partsile lõplikuks liitkaristuseks vangistuse 4 aastaks ja 4 kuuks.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt, s.o T. Partsi süüditunnistamises ja karistamises

§ 214lg 2 p 1 järgi ning talle liitkaristuse mõistmises.

Ringkonnakohus mõistis T. Partsi

§ 214lg 2 p 1 järgi õigeks.

T. Partsile enne 16. aprilli 2009 toime pandud kelmuste ja arvutikelmuste eest mõistetud karistused jättis ringkonnakohus muutmata.

§ 64lg 1 ja Kr

MS § 238 lg 2 alusel mõistis ringkonnakohus talle nende kuritegude eest liitkaristuseks vangistuse 1 aastaks ja 4 kuuks. Pärast 16. aprilli 2009 toime pandud kelmuste ja arvutikelmuste eest T. Partsile mõistetud karistused jättis ringkonnakohus muutmata.

§ 64lg 1 ja Kr

MS § 238 lg 2 alusel mõistis ringkonnakohus talle nende kuritegude eest liitkaristuseks vangistuse 8 kuuks.

§ 65

lg 1 alusel moodustas ringkonnakohus liitkaristuse, suurendades raskeimat mõistetud karistust, s.o 1 aasta ja 4 kuu pikkust vangistust

§ 65lg 2 alusel mõistetud karistuse, s.o 1 aasta vangistuse võrra, mõistes T.

Partsile lõplikuks liitkaristuseks vangistuse 2 aastaks ja 4 kuuks. Eelvangistuses viibitud 7 kuud ja 2 päeva luges ringkonnakohus karistusaja hulka.

§ 74alusel vabastas Ringkonnakohus T.

Partsi ärakandmisele kuuluva karistuse 1 aasta 8 kuu ja 28 päeva pikkuse vangistuse kandmisest maakohtu poolt määratud tingimustel. 7. T. Partsile

§ 214

lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuse osas märkis ringkonnakohus, et erinevalt kaitsja poolt väidetust hõlmab

§ 214

lg 1 dispositsioon lisaks vägivalla kasutamisele ka sellega ähvardamise, sest vägivallana tuleb käsitleda nii kannatanu füüsilist kui psüühilist mõjutamist. Vägivald võib seisneda nii kannatanu ähvardamises, kehalises väärkohtlemises, piinamises kui ka tervisekahjustuse tekitamises. Ringkonnakohus leidis aga, et mõistmaks T. Partsi süüdi väljapressimises kannatanu vägivallaga ähvardamise tõttu, pidanuks süüdistuses olema fikseeritud ka vägivalla laad ja olemus. Kuna süüdistusaktis nimetatud kriteeriume täidetud ei ole, on T. Partsile esitatud süüdistus konkretiseerimata. 7.1 Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega T. Partsi õigeksmõistmise kohta rahapesus, jättes maakohtu otsuse sellekohased argumendid kordamata, kuid märkides täiendavalt järgmist. T. Parts tunnistati süüdi 14 kelmuse ja 36 arvutikelmuse episoodis. Kui ta soovinuks varjata kuritegelikul teel saadud vara tegelikku omanikku, võinuks ta tõepoolest toime panna rahapesu. Loogiline ei ole aga see, et T. Parts pani rahapesu väidetavalt toime vaid 16 korral. Kuna loogilist põhjust selleks ei ole tuvastatud, asus ringkonnakohus seisukohale, et süüdistuses rahapesukuriteona kirjeldatud tegevusel ei olnud rahapesu eesmärki. T. Parts on seda ka selgitanud raha kiire kättesaamisega, pangakaardi kaotsiminekuga jne. Pealegi on viidatud 16 episoodi puhul rahade liikumine kontode vahel, kuni T. Partsi kätte jõudmiseni hõlpsasti tuvastatav. 7.2 Ringkonnakohus märkis, et kuna kriminaalasi vaadati läbi lühimenetluses ei saa prokuratuur KrMS § 318 lg 3 p 2 kohaselt esitada apellatsiooni lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale. Seega puudus prokuratuuril pädevus vaidlustada maakohtu otsust T. Partsile karistuse mõistmises ning talle mõistetud karistuse täitmisele pööramata jätmises. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 8. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Jüri Vissak kassatsiooni Riigikohtule, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist T. Partsi õigeksmõistmises

§ 394

lg 2 p 2 ja

§ 214

lg 2 p 1 järgi, talle liitkaristuse mõistmise ja

§ 74kohaldamise osas.

Kassaator taotleb kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. 8.1 Prokurör leiab, et T. Parts on rahapesukuriteos ebaõigesti õigeks mõistetud. T. Parts on teinud kuritegelikul teel saadud rahaga rahapesule iseloomulikke tehinguid - kandes ise ja lasknud teistel isikutel kanda raha erinevatele arvetele ning lastes teistel isikutel sularahas raha oma pangaarvelt välja võtta ja kolmandate isikute vahendusel T. Partsile anda. Sellise tegevuse eesmärk oli varjata T. Partsini jõudnud raha ebaseaduslikku päritolu ja enda seotust selle varaga. 8.2 Kassaatori hinnangul on T. Parts ka väljapressimises ebaõigesti õigeks mõistetud. Ringkonnakohus leidis, et T. Parts tuleb selles kuriteos õigeks mõista põhjusel, et süüdistus ei ole piisavalt konkretiseeritud, sest selles ei täpsustatud T. Partsi poolt esitatud ähvarduses sisaldunud vägivalla laadi ning olemust. Prokurör leiab, et ähvardus oli süüdistuses piisavalt konkretiseeritud (lubadus teha kannatanu R. L.-ile ja tema tüdrukule viga kui R. L. ei maksa nõutud raha; lisaks veel ähvardus avaldada kannatanut häbistavaid andmeid). 8.3 Prokuröri arvates on ringkonnakohus ebaõigesti T. Partsi mõistetud karistuse kandmisest

§ 74sätete alusel vabastanud.

Kuna T. Parts pani osa talle süüksarvatud tegusid toime katseajal, kui ta oli juba tingimisi vangistuse kandmisest vabastatud, siis ei oleks tohtinud teda taas vangistusest vabastada, vaid talle tulnuks mõista liitkaristus ja saata ta vanglasse karistust kandma. Ringkonnakohus ei põhjendanud oma otsuses, miks ta jättis prokuröri apellatsiooni alusel muutmata maakohtu ebaseadusliku kohtuotsuse. Prokurör leiab, et olukorras, kus kohtuotsus on ilmselgelt ebaseaduslik, peab prokuröril olema õigus seda otsust apelleerida ja taotleda seadusliku otsuse tegemist.

1. T. Partsi kaitsja vandeadvokaat Rene Varul esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata jätmist.
2. Riigikohtu istungil jäi prokurör kassatsiooni juurde, taotledes selle rahuldamist. Kaitsja taotles kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Riigikohtu kriminaalkolleegium kujundab kõigepealt seisukoha T. Partsi süüdistuses rahapesus (I), käsitleb seejärel T. Partsi õigeksmõistmist väljapressimises (II), annab hinnangu prokuröri kassatsiooni väidete kohta seoses lühimenetluses tehtud maakohtu süüdimõistva otsuse vaidlustamisega (III) ja käsitleb viimaks kassatsiooni piiridest väljuvalt ringkonnakohtu otsusega T. Partsile mõistetud liitkaristusega seonduvat (IV). I
4. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, nagu oleks T. Parts kelmuste ja arvutikelmustega saadud rahaga toime pannud rahapesu. T. Partsi rahapesuna ette heidetav tegevus seisnes süüdistuse kohaselt neljas erinevas käitumises. Esmalt on rahapesuna käsitletud seda, et T. Parts kandis oma pangakontolt kolmandate isikute arveldusarvetele üle kelmustega saadud raha, mille arveldusarve omanikud talle sularahas tagasi andsid või sularahaautomaadi kaudu oma pangakontolt välja lasid võtta. Teiseks, andis T. Parts internetikeskkonnas kannatanutele kolmandate isikute arveldusarvete numbrid, millele kannatanud T. Partsi tekitatud väärarusaamale tuginedes tegid sularahasissemakse või pangaülekande. Kolmandaks, tegi T. Parts kannatanu pangaarvelt temalt väljapetetud internetipanga koode kasutades pangaülekandeid kolmandate isikute pangaarvetele. Seejärel võtsid kontoomanikud, kes ei teadnud T. Partsi kuritegelikest kavatsustest, raha oma pangaarvelt välja ja andsid tema kätte või kandsid üle tema arveldusarvele. Neljandaks, T. Parts kandis raha enda kontolt SEB pangas enda arveldusarvele Hansapangas, võttes seejärel raha pangaautomaadist sularahas välja.
5. Kolleegiumi hinnangul ei saa ühtki nimetatud tegudest pidada rahapesuks rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduse § 4 lg 1 tähenduses. Kandes kannatanute raha kolmandate isikute arvetele või lastes kannatanutel endil raha kolmandate isikute arvetele kanda, ei ole eelkuritegu, s.t kelmus või arvutikelmus rahapesu süüdistusest eristatav. T. Partsi käitumise ebaõigussisu nendes süüdistustes ammendub varavastases kuriteos - pettuslikul teel kannatanu varakäsutuse saavutamises või arvutisüsteemi ebaseadusliku kasutamise tulemusel talle varalise kahju tekitamises. Rahapesuna käsitletud käitumine - enda, kui varavastast kuritegu sooritava isiku identiteedi varjamiseks raha kolmandate isikute arvetele kanda laskmine või ise sinna ülekande tegemine on hinnatav kelmusliku teo loomuliku osana, milles ei väljendu legaalse majandus- või rahakäibe kahjustamine sinna kuritegelike vahendite suunamisega.
6. Rahapesuna ei saa käsitada ka neid juhtumeid, mil T. Parts kandis enda arveldusarvelt SEB pangas raha enda ja kolmandate isikute arvetele teises pangas, võttes seejärel selle sularahas pangaautomaadist välja. Kolleegiumi varasemas praktikas on märgitud, et rahapesu koosseisu realiseerimiseks peab kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes olema keskne osa vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel. Rahapesust ei saa rääkida juhul kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või selle tagajärg (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. juuni
8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-05, p 25). Eelkirjeldatud eesmärk ei ole T. Partsi tegevuses tuvastatav.
9. Ringkonnakohtu otsuse põhiosast (p 2) nähtub üheselt, et ringkonnakohus on nõustunud maakohtuga T. Partsi õigeksmõistmises

§ 394lg 2 p 2 järgi.

Samas ei kajastu see seisukoht üheselt kohtuotsuse resolutsioonis. Ringkonnakohus ei ole maakohtu otsust selles osas tühistanud, aga ei ole jätnud seda ka muutmata. Arvestades asjaolu, et Riigikohtu kriminaalkolleegium peab T. Partsi õigeksmõistmist

§ 394

lg 2 p 2 järgi seaduslikuks, puudub vajadus saata kriminaalasi selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 5 jätab kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 3. mai 2010. a otsuse T. Partsi õigeksmõistmises

§ 394lg 2 p 2 järgi muutmata.

II 16. Ringkonnakohtu otsusega mõisteti T. Parts õigeks väljapressimises

§ 214lg 2 p 1 järgi, kuna T.

Partsile esitatud süüdistuses ei olnud fikseeritud väljapressimise puhul kasutatud vägivalla laadi ega olemust. Süüdistusakti kohaselt seisnes T. Partsile süüksarvatud väljapressimise puhul vägivald selles, et süüdistatav ähvardas kannatanut vägivallaga ning ähvardas kannatanule ja tema tüdrukule "viga teha". Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et vägivallana

§ 214

lg 1 objektiivse koosseisu tähenduses tuleb mõista nii kannatanu füüsilist kui psüühilist mõjutamist. Kolleegium nõustub, et juhtumil, kus kannatanu suhtes on reaalselt füüsilist vägivalda tarvitatud, peaks süüdistusest nähtuma ka kasutatud vägivalla laad ja olemus. Ringkonnakohus on aga jätnud käsitlemata väljapressimise süüdistuses märgitud teise vägivalla, millega süüdistatav kannatanut ähvardas, s.o lubaduse kannatanule ja tema tüdrukule "viga teha". Seetõttu ei ole kolleegiumi hinnangul ringkonnakohtu seisukohtade kujunemine süüdistatava väljapressimise süüdistuses õigeksmõistmise põhjendamisel jälgitavad, mis on kolleegiumi varasemale praktikale tuginedes hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-07, p 6.2; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-10, p 8). III 17. Kassaator leiab, et kuna maakohus tegi lühimenetluses T. Partsi süüditunnistamisel teda

§ 74

alusel mõistetud karistusest tingimisi vabastades ilmselgelt ebaseadusliku kohtuotsuse, pidanuks prokuröril olema õigus selle otsuse peale apellatsiooni esitada, hoolimata asjaolust, et KrMS § 318 lg 3 p 2 kohaselt ei ole prokuratuuril õigust esitada apellatsiooni lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale. Kassaatori niisuguse seisukohaga ei saa nõustuda. Kolleegiumi varasemas praktikas on KrMS § 318 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud apellatsiooniõiguse keelu tõlgendamisel asutud tõepoolest seisukohale, et see ei puuduta kõiki KrMS § 306 lg 1 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendatavaid küsimusi, vaid üksnes kriminaalmenetluse keskset küsimust, s.o vastavalt kas süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist või tema õigeksmõistmist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-27-07, p 12). Arutataval juhul ongi prokurör tõstatanud apellatsioonis küsimuse just seonduvalt süüdistatavale mõistetud karistuse kohaldamisega. Seadusandja on menetlusökonoomia kaalutlustel leidnud, et lühimenetluses tehtud süüdimõistvat kohtuotsust ei saa prokuratuur vaidlustada, KrMS § 318 lg 3 p-s 2 sätestatud apellatsioonikeeld ei ole seega seotud sellega, kas kohus on materiaalõiguse tõlgendamisel ja seaduse kohaldamisel eksinud või mitte. Soovides reserveerida igal juhul maakohtu süüdimõistva otsuse peale apellatsiooni esitamise võimalust, on prokuröril õigus keelduda lühimenetluse kohaldamisest ja lasta kriminaalasja arutada üldkorras. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 350 lg 2 p-st 2 jätab kriminaalkolleegium prokuröri kassatsiooni T. Partsile mõistetud karistuse vaidlustamise osas läbi vaatamata. IV
3. Kassatsiooni piiridest väljuvalt märgib kriminaalkolleegium veel seda, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust T. Partsile liitkaristuste mõistmisel. Ringkonnakohtu otsuse resolutiivosast ei ole võimalik üheselt aru saada T. Partsile mõistetud liitkaristustest.
4. Kohtuotsuse põhiosa p-s 3.9 märkis ringkonnakohus järgmist "Pärast Pärnu Maakohtu 16.04.2009 otsusega süüdimõistmist T. Partsi poolt toime pandud kuritegude eest on maakohus

§ 209

lg 2 p 1 järgi mõistnud karistuseks 1 aasta vangistust ja

§ 213lg 1 järgi 8 kuud vangistust.

Liitkaristuseks

§ 64

lg 1 järgi mõistis maakohus 1 aasta vangistuse, vähendades seda 1/3 võrra ja

§ 65lg 2 kohaselt mõistis liitkaristuseks 1 aasta vangistust.

Selles osas tuleb karistus jätta muutmata." See otsustus ringkonnakohtu otsuse resolutiivosas ei kajastu. Vastupidi, ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa p-st 1 nähtub, et Tartu Maakohutu 3. mai 2010 otsus on tühistatud nii T. Partsi süüditunnistamises

§ 214lg 2 p 1 järgi kui ka temale liitkaristuse mõistmises.

Sellest ei ole arusaadav, millise liitkaristuse osas maakohtu otsus tühistatakse. Omakorda resolutiivosa p 5 kohaselt on ringkonnakohus

§ 65

lg 1 alusel moodustanud liitkaristuse, mis hõlmab ka

§ 65

lg 2 järgi mõistetud karistuse.

§ 65lg 2 järgi aga ringkonnakohus T.

Partsile liitkaristust mõistnud ei ole. Kokkuvõttes jääb ringkonnakohtu otsuse resolutiivosast arusaamatuks ka see, kas ringkonnakohus on liitkaristuste mõistmisel arvestanud Pärnu Maakohtu

1. aprilli
2. a kohtuotsusega mõistetud karistusega või mitte.
3. Ülaltoodud põhjustel tühistab kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
4. detsembri
5. a otsuse ka T. Partsile liitkaristuste mõistmise osas. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul mõista T. Partsile esmalt

§ 64lg 1 alusel liitkaristus kuritegude eest, mis on toime pandud enne 16.

aprilli 2009 ja seejärel samuti

§ 64lg 1 alusel liitkaristus nende kuritegude eest, mis on toime pandud pärast 16.

aprilli 2009. Siis tuleb

§ 65lg 1 alusel mõista liitkaristus, mis koosneb liitkaristusest enne 16.

aprilli

1. a toime pandud kuritegude eest ja Pärnu Maakohtu
2. aprilli
3. a kohtuotsusega mõistetud karistusest. Lõpuks tuleb sellele liitkaristusele

§ 65lg 2 alusel liita liitkaristus, mis on T.

Partsile mõistetud kuritegude eest, mis on toime pandud pärast

1. aprilli
3. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 5 ja 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
4. detsembri
5. a otsuse kriminaalasjas T. Partsi süüdistuses

§ 209lg 2 p 1, § 213 lg 1, § 214 lg 2 p 1 ja § 394 lg 2 p 2 järgi täies ulatuses.

Jõustab Tartu Maakohtu

1. mai
2. a otsuse T. Partsi õigeksmõistmises

§ 394

lg 2 p 2 järgi ja tema süüditunnistamises ja karistamises

§ 209lg 2 p 1 ja § 213 lg 1 järgi.

Kriminaalkolleegium saadab kriminaalasja Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks T. Partsi süüdistuses

§ 214lg 2 p 1 järgi ja T.

Partsile liitkaristuste mõistmiseks. Prokuröri kassatsiooni rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg