RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-11-11 4. mai 2

§ 31

lg-s 4 ette nähtud õiguste kasutamiseks kirjalikku avaldust esitanud ning pole suutnud ka teiste tõenditega sooviavalduse esitamist tõendada. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu nimetatud asjaoludest veel kaebuse perspektiivitust. Õigusaktides ei ole sätestatud kirjaliku sooviavalduse esitamise nõuet. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebajat teavitati jalutamishoovi puudumisest. Kolleegiumi hinnangul nähtus haldusorganite teavitustest üheselt arestimajade seisukoht, et VangS §

§ 31lg-s 4 sätestatud õiguse kasutamiseks nendes arestimajades tingimused puuduvad.

Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et olukorras, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise võimalikkuse osas, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks esitanud veel taotlusi, milles väljendanuks veel kord soovi õigust kasutada (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-3-1-54-08, p 13). Seega võib asja lahendamisel omada olulist tähendust asjaolu, kas vastab tõele kaebaja väide, et ta teavitas arestimajja saabudes arestimaja administratsiooni soovist kasutada õigusaktidest tulenevat õigust viibida tund aega päevas värskes õhus. Kuna Riigikohtul ei ole faktiliste asjaolude tuvastamiseks pädevust, ei saa Riigikohus võtta selles küsimuses lõplikku seisukohta. Kuid eeltoodut arvestades ei ole põhjust pidada kaebust perspektiivituks.
3. Kuna kolleegiumi hinnangul on küsitav, kas kirjaliku sooviavalduse esitamata jätmisega on tõendatud, et kaebaja VangS §

§ 31

lg-s 4 sätestatud õigust kasutada ei soovinud, siis on kaebuse perspektiivikuse hindamisel ennatlik tugineda selles osas esmase õiguskaitsevahendi, toimingu sooritamise nõude kasutamata jätmisele. Riigikohtu halduskolleegium on

1. novembril
2. a otsuses asjas nr 3-3-1-47-08 tõlgendanud riigivastutuse seaduse § 7 lg-t 1 nii, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks hüvitise vähendamisele.
3. Kolleegium asus haldusasjades nr 3-3-1-40-10 (p 14) ja nr 3-3-1-79-10 (p 9) seisukohale, et HKMS § 84 lg 2 kohaselt tuleb ka juhul, kui riigilõivust vabastamise taotlus on jäänud rahuldamata, jätta apellatsioonkaebus käiguta ja anda kaebajale uus tähtaeg riigilõivu tasumiseks ning üksnes määratud tähtpäevaks riigilõivu tasumata jätmise korral tekib ringkonnakohtul õigus kaebus läbi vaatamata jätta ning see HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel kaebuse esitajale tagastada. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et HKMS § 84 lg 2 ning erinormina HKMS § 91 lg 1 koosmõjus ei sätesta selgesõnaliselt kohtule kohustust anda menetlusosalisele riigilõivu tasumiseks tähtaeg ka juhul, kui riigilõivust vabastamise taotlus jäetakse rahuldamata. See ei tähenda aga, et kohus ei peaks tähtaja andmist kaaluma. Riigilõivu tasumiseks tähtaja andmata jätmisega piirataks kaebaja menetluslikke õigusi ja kaebeõigust, sest isikult võetakse võimalus puudus kõrvaldada. Kolleegium on seetõttu seisukohal, et HKMS § 84 lg-st 2 ning HKMS § 91 lg-st 1 tulenevalt on kohtutel riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata jätmise korral tähtaja andmise küsimuses kaalutlusruum. Üldjuhul tuleb kaebajale siiski anda riigilõivu tasumiseks uus tähtaeg.
4. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et riigilõivu tasumiseks uue tähtaja andmisega eeldaks kohus menetlusosalise pahatahtlikku käitumist. Riigilõivu tasumine ei pea toimuma alati menetlusosalise rahaliste vahendite arvelt, selle võib tasuda ka menetlusväline isik. Samuti on menetlusosalisel õigus võtta vajadusel riigilõivu tasumiseks laenu. Ebaproportsionaalne oleks nõue, et isik peaks enne riigilõivust vabastamise taotluse esitamist ammendavalt kasutama kõiki võimalusi riigilõivu tasumiseks.
5. Kolleegium peab menetlusökonoomia põhimõttele tuginedes vajalikuks muuta osaliselt riigilõivu tasumiseks uue tähtaja andmist puudutavat senist praktikat. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et olukorras, mil isiku maksejõuetus on tuvastatud, kuid riigilõivust vabastamise taotlus jääb rahuldamata, ei ole mõistlik koormata kohtuid alati riigilõivu tasumiseks uue tähtaja andmise kohustusega. Kuna riigilõivu tasumiseks uue tähtaja andmata jätmise õiguslikuks tagajärjeks on kaebuse kohene tagastamine, siis on kohtul kõrgendatud põhjendamiskohustus ning tähtaja andmata jätmine on lubatav üksnes juhul, kui maksejõuetu isiku kaebus on ilmselgelt perspektiivitu või kui tegemist on väidetavalt rikutud õiguse väheintensiivse riivega.
6. Arvestades, et ringkonnakohus on tuvastanud kaebaja maksejõuetuse ning kolleegiumi hinnangul ei saa õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, pidada kaebaja jaoks väheoluliseks ega kaebust perspektiivituks, kuulub Andrei Kumsi riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus rahuldamisele. Kolleegium rahuldab määruskaebuse, tühistab Tartu Ringkonnakohtu
7. jaanuari
8. a määruse haldusasjas nr 3-10-1606 ja vabastab Andrei Kumsi riigilõivu tasumise kohustusest apellatsioonkaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-10-1606 ning saadab asja Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann