RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 97 alusel, arvestades oluliselt muutunud olukorda, kuid kostja keeldus, põhjendades keeldumist asjaoluga, et lepingu muutmine oleks

§ 97

alusel võimalik vaid juhul, kui kahjustatud pool ei saanud asjaolude muutumist mõjutada, s.o esines vääramatu jõud, milleks ei ole transiidi vähenemine. Tulenevalt kostja kirjadest ei vaidle kostja vastu, et statistiliste andmetega on tõendatud ja on üldteada fakt, et transiidimaht on oluliselt vähenenud ning selle põhjuseks on Pronkssõduri monumendi teisaldamine ja sellele järgnenud sündmused. Need omakorda vähendasid naftatransiidi teenindamiseks renditud objekti väärtust. Seega ei vaidle kostja vastu, et pärast 10. märtsi 1994 rendilepingu sõlmimist on lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud oluliselt muutunud ja sellega kaasneb lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja ei saa kohustuste vahekorra muutumisele tugineda, arvestades lepingu pikka tähtaega ja investeeringuid, mida hageja on lepingu kehtivusaja jooksul teinud. Samuti ei saa nõustuda kostja väitega, et lepingu järgi kannab asjaolude muutumise riski hageja, sest lepingu p 3.1 järgi tasub rentnik lisaks kindlaksmääratud rendisummale täiendavat renti naftaproduktide ümberlaadimise eest. Lepingupooled on majandustingimuste muutumise tõttu muutnud lepingu p 3.1 kokku neljal korral. Seega ei kanna hageja asjaolude muutumise riski ei lepingust ega seadusest tulenevalt. Esinevad kõik

§ 97lg 2 p-des 1-4 sätestatud tingimused ja hagejal on õigus nõuda 10.

märtsi 1994. a rendilepingu muutmist nii, et poolte kohustuste esialgne vahekord taastuks. Kuna hageja on teinud kulutusi rendiobjektil oleva mahuti remondiks, tuleb kostjal hüvitada hagejale 132 800 krooni. Rendilepingu p 2.1.11 järgi kohustus rentnik tegema varale omal kulul vajalikke hooldus- ja remonditöid. Hooldus- ja remonditööd hõlmasid hoonete, rajatiste ja tehnovõrkude tehnohooldust, jooksvat remonti, territooriumi hooldust ning muid toiminguid, mis on vajalikud vara ekspluateerimise tagamiseks. Poolte kokkuleppest ega

§ 345lg-st 1 ei tulene, et rentnik peab taastama amortiseerunud vara.

OÜ Tehnokontrollikeskus ekspertiisiga tunnistati

1. mail 2005 mahuti PBC-5000 (registrinumbriga 03-0948-105) kasutuskõlbmatuks. Hageja teavitas sellest
2. augustil 2005 kostjat ja tegi ettepaneku arvata avariilise mahuti kohe kasutusest välja. Pärast
3. a novembri inventuuri küsis hageja kostjalt, kas mahuti tuleks lammutada või teha mahutile kapitaalremont. Arvestades ohtlikku olukorda ja kostja passiivsust otsustas hageja teha omal kulul avariilise mahuti kapitaalremondi ja teavitas sellest ka kostjat. Kostja peab

§ 296

lg 3 järgi hüvitama hagejale remondikulud ja tasumisega viivitamise eest viivist. Ajavahemikul, mil hageja ei saanud mahutit sihtotstarbeliselt kasutada, oli hagejal õigus vähendada

§ 296

lg 1 alusel renti 25% võrra, sest üks neljast renditud mahutist oli kasutuskõlbmatu. 2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väitel puudub

§ 97lg-s 1 sätestatud olukord.

Hageja ei ole tõendanud, et lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud on muutunud. Samuti ei ole hageja tõendanud täitmise kulude olulist suurenemist. Tõendamata on ka lepingust saadava väärtuse oluline vähenemine. Täitmata on ka

§ 97lg-s 2 sätestatud tingimused.

Hageja sai mõistlikult arvata, et asjaolud võivad muutuda. Asjaolude muutumise riisikot kannab hageja. Ka hagi täiendamise avaldus tuleb jätta rahuldamata, sest pooled leppisid kokku, et hageja remondib avariilise mahuti oma kulul.

1. Kostja esitas
2. aprillil 2008 vastuhagi, milles palus mõista hagejalt enda kasuks välja osaliselt maksmata rendi. Menetluse kestel suurendas kostja oma nõuet ning kostja lõplik nõue oli 6 558 559 krooni 56 senti (sh
3. a augustist
4. a juunini 1 620 000 krooni 20 senti;
5. a märtsist juunini 2 078 389 krooni 84 senti;
6. a juulist septembrini 1 430 084 krooni 76 senti;
7. a oktoobrist detsembrini 1 430 084 krooni 76 senti). Lisaks palus kostja mõista hagejalt välja
8. a augustist
9. a juunini tasumata rendilt viivise 1 620 000 krooni ja
10. a märtsist detsembrini tasumata rendilt
11. jaanuari
12. a seisuga viivise 4 217 129 krooni 28 senti ning alates kohtuotsuse tegemisest viivise, mille määraks päevas on 0,5% tasumata summast, kuni viivisearvestuse aluseks oleva põhinõude suuruseni. Kuna hagejal oli rendilepingu p 2.1.11 järgi kohustus remontida avariiline mahuti, pidi hageja tasuma renti ka selle aja eest, mil mahuti ei olnud töökorras. Rendilepingu p 2.1.10 järgi oli vara säilimise ja kehtivatele eeskirjadele vastava ekspluateerimise tagamise kohustus rentnikul, mitte rendileandjal. Samuti oli rendilepingu p 2.1.6 järgi parenduste tegemise kohustus rentnikul, mitte rendileandjal. Seega oli mahuti nr 5 rekonstrueerimine rentniku ülesanne. Rendilepingu p-dest 4.1 ja 4.2 nähtub, et rendileandja rolliks parenduste tegemisel oli üksnes kohustus osutada rentnikule kaasabi vajalike kooskõlastuste ja dokumentide hankimisel ning objekti parendamisel vajalike toimingute ettevalmistamisel. Rendilepingu p 4.3 kohaselt teeb rentnik parendusi omal kulul. Rentnik väljendas
13. aprilli
14. a ja
15. juuni
16. a kirjades selgelt, et temal on remondi tegemise ja kulude kandmise kohustus. Seega kinnitas rentnik oma käitumisega endal remondikohustuse olemasolu. Rentnikul puudus õigus renti alandada.
17. detsembri
18. a kirjas palus rentnik rendileandjalt täiendavat tähtaega võlgnetava rendi tasumiseks. Selle palvega tunnistas rentnik endal maksekohustuse olemasolu. Arusaamatu on rendi alandamine 25%. Isegi kui rentnikul oleks õigus renti alandada, ei ole millegagi põhjendatud rendi alandamine just 25% võrra. Rentniku tuginemine
19. septembri
20. a kokkuleppele nr 5 on alusetu, sest see kokkulepe oli rendileandja ühekordne vastutulek rentnikule, mida ei saa pooltevahelises suhtlemises kehtivaks tavaks pidada.
21. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagejal oli seaduse ja lepingu järgi õigus renti vähendada. Rendilepingust ei tulene, et hageja pidi kapitaalremonti tegema. Rendilepingu p 2.1.11 kohaselt kohustus rentnik tegema varale omal kulul vajalikke hooldus- ja remonttöid, s.o jooksvat remonti. Mahuti oli kasutuskõlbmatu ja see tuli kas lammutada või rekonstrueerida. Kostja tõlgendus rendilepingu p-le 2.1.10 on väär. Selle punkti mõte on selles, et rentnik peab tagama vara säilimise vastavalt eeskirjadele, sh tuleohutus- ja keskkonnaeeskirjadele, kuid rentnik ei ole kohustatud amortiseerunud vara taastama ega rekonstrueerima. Hageja ei ole käitumisega kinnitanud endal remondikohustuse olemasolu.
22. Maakohus jättis
23. jaanuari
24. a otsusega hagi rahuldamata, rahuldas vastuhagi, mõistes hagejalt kostja kasuks välja põhivõla 6 558 559 krooni 56 senti ja viivise, ning jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb lepinguliste kohustuste vahekorra muutumine kindlaks teha, võrreldes lepingu sõlmimise hetkel kehtinud asjaolusid väidetavalt muutunud asjaoludega, st võrrelda asjaolusid
25. märtsil 1994 ja mais
26. Hageja ühe poolaasta majandustulemuste halvenemine ja kasumi vähenemine ei tähenda lepinguliste kohustuste vahekorra muutumist kostjaga. Kostja on rendileandja, mitte hageja äriühingu majandustegevuse korraldaja, mistõttu äriühingu kasumi vähenemine ei ole samastatav rendilepingu kohustuste vahekorra muutumisega. Kostja kui rendileandja kohustus on lepingu p 2.2.1 järgi anda vara hageja ainukasutusse ja lepingu p-de 2.2.42.2.7 järgi tunnistada rentniku (hageja) eelisõigust vara võõrandamisel. Hageja ei ole tõendanud, et lepingu aluseks olnud asjaolud oleksid muutunud. Hageja väited, nagu oleks hagejal suurenenud täitmise kulud, on paljasõnalised. Kostja väitel on rendi suuruse muutumatust ja tarbijahinnaindeksi tõusu arvestades täitmise kulud hageja jaoks hoopis vähenenud. Hageja soov tasuda renti
27. aasta hindades ei ole millegagi põhjendatud. Sarnast objekti ei saa praegu rentida
28. a tasu eest. Hageja väide lepingust saadava väärtuse vähenemise kohta ei ole tõendatud. Naftatransiidimahu vähenemine ei too kaasa hageja kasutusse antud vara väärtuse vähenemist, kuna tegelikult on rendiobjekti väärtus võrreldes lepingu sõlmimise ajaga oluliselt kasvanud, sh hageja kasutuses oleva 6 hektari maa väärtus. Vara väärtuse kõikumine perioodil 2005-2008 ei tõenda, et vara väärtus oleks vähenenud lepingu sõlmimise seisuga võrreldes. Rendiobjekti kasumlikkust kinnitab ka selle allrendile andmine
29. aastal, mille eest sai hageja ligi neli korda rohkem renti, kui ta ise kostjale maksis. Vara väärtust saab võrrelda
30. aasta seisuga, mil leping sõlmiti, ja seisuga, mil väidetav lepingu aluseks olev asjaolu muutus, kuna hageja soovib
31. märtsil 1994 sõlmitud lepingu tingimuste taastamist. Arvestades hageja majandusaasta aruandeid pikema aja vältel, on rendisuhe olnud hagejale kasulik. Hageja majandustegevuse vähenemine ei ole käsitatav vääramatu jõuna ega ole tingitud kostja tegevusest. Eeltoodu välistab

§ 97lg 1 kohaldamise.

Sõlmitud lepingud on täitmiseks, sõltumata lepingupoole asukohariigist, ja poliitilised erimeelsused riikide vahel ei tohiks mõjutada juriidilisi isikuid oma lepinguliste kohustuste täitmisel. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et lepingu aluseks olnud asjaolud oleksid muutunud ja olemasolevatel tingimustel lepingu täitmise jätkamine tooks hageja jaoks kaasa äärmiselt ebamõistlikke tagajärgi. Hageja soovib kostjalt mahuti remondiks tehtud kulutuste (132 800 krooni) väljamõistmist. Lepingu p 2.1.6 järgi oli olemasolevate ehitiste rekonstrueerimise kohustus hagejal, mitte kostjal. Kuna hageja on korduvalt märkinud, et mahuti nr 5 kujutab endast suurt ohtu keskkonnale, ja kuna kõnealusest punktist tuleneb, et hageja peab maatükil asetsevad objektid selliselt rekonstrueerima, et nad vastaksid üldkehtivatele keskkonnakaitse nõuetele, siis järelikult oli ka mahuti nr 5 rekonstrueerimine just hageja ülesanne. Eeltoodud seisukohta toetab ka rendilepingu punkt 2.1.

1. On tuvastatud, et avariilist mahutit nr 5 ei olnud enam võimalik ekspluateerida vastavalt kehtivatele eeskirjadele ja selle säilimine oli ohtu seatud. Järelikult oli hageja kohustatud omal kulul tegema mahuti vajaliku remondi, et täita rendilepingu p-st 2.1.10 tulenev kohustus mahuti nr 5 säilimise ja nõuetekohase ekspluateerimise osas. Rentniku kohustus remontida mahuti omal kulul on kokku lepitud ka rendilepingu p-s 2.1.11, mille kohaselt kohustub rentnik tegema varale omal kulul vajalikke hooldusja remonditöid. Hageja remondikohustuse sisuks on teha mis tahes remonditöid, mis on vajalikud rendiobjekti ekspluateerimise tagamiseks. Seega pidi hageja rendilepingu p-de 2.1.6, 2.1.10 ja 2.1.11 järgi mahuti remontima. Poolte kirjavahetus tõendab, et mahuti remondikulud jäid hageja kanda tema enda kinnitusel. Eeltoodut kinnitab hageja
2. juuni
3. a kiri kostjale, milles ta kirjutas mh järgmist: "Käesolevaga informeerime Teid, et Dekoil OÜ on omal kulul tehtud Kaitseministeeriumile kuuluva kütusemahuti nr 5 remondi põhiosas lõpetanud. Remont teostati KXM EST OÜ poolt ja Kaitseministeeriumi nõusolekul." Seega ei ole hageja nõue mahuti remondiks tehtud kulutuste hüvitamiseks põhjendatud. Pooled leppisid
4. jaanuari
5. a lepingu täienduse nr 2 p-s 6 kokku, et rent sisaldab tasu renditud hoonete, ehitiste, hoidlate, kommunikatsioonide ja nendega kaasnevate varaliste ja mittevaraliste õiguste jms eest ja tasu ümberlaaditud või ladustatud naftaproduktide transiidi eest, kasutades nii renditud kui ka rentniku ehitatud ehitisi, hoidlaid jms. Pooled ei vaidle selle üle, et neil oli kokkulepe rendi suuruse ja ettemaksude kohta. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et
6. septembri
7. a kokkuleppega nr 5 vähendasid pooled renti kolmeks kuuks demontaažitööde maksumuse (261 400 krooni) ning alates
8. a-st määrasid pooled rendiks 508 474 krooni 58 senti kuus. Pooltel oli võimalus sõlmida rendi kohta täiendavaid kokkuleppeid, mida nad
9. septembri
10. a rendilepingu täienduses nr 4 ka tegid. Parenduste tegemise kohustus tuleneb rendilepingu p-st 2.1.6 ja rendilepingu p-s 4 on reguleeritud parenduste tegemise kord. Rendilepingus on selgelt öeldud, et hageja kohustuseks on omal kulul teha rendiobjektile vajalikke hooldus- ja remonditöid. Seega jättis hageja vastuolus rendilepinguga rendimaksed osaliselt tasumata aja eest, mil mahuti ei olnud töökorras. Rendilepingu p 3.7 järgi võib renti korrigeerida üksnes poolte kirjalikul kokkuleppel. Pooled kokkulepet ei saavutanud, mistõttu ei olnud hagejal õigust tasuda vähem renti. Seetõttu tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 6 558 559 krooni 56 senti, mis koosneb: perioodil
11. a augustist
12. a juunini vähemtasutud rendisummast 1 620 000 krooni 20 senti; perioodil
13. a märtsist juunini vähemtasutud rendisummast 2 078 389 krooni 84 senti; perioodil 2009 juulist septembrini vähemtasutud rendisummast 1 430 084 krooni 76 senti; perioodil 2009 oktoobrist detsembrini vähemtasutud rendisummast 1 430 084 krooni 76 senti. Rendilepingu p 3.4 järgi arvestatakse rendi tähtajaks tasumata jätmisel viivitatud summalt viivist 0,5% päevas. Kostja nõue viivise väljamõistmiseks on põhjendatud. Hagejalt tuleb
14. a augustist kuni
15. a juunini võlgnetavalt rendisummalt mõista välja viivis 1 620 000 krooni,
16. a märtsist kuni
17. a detsembrini võlgnetavalt rendisummalt
18. jaanuari
19. a seisuga viivis 4 217 129 krooni 28 senti ja alates
20. jaanuarist 2010 tasumata summalt viivis, mille määrauks on lepingus kokkulepitud 0,5% päevas, kuni viivisearvestuse aluseks oleva põhinõude suuruseni.
21. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta vastuhagi rahuldamata. Maakohus kohaldas ja tõlgendas vääralt

§ 97ning rendilepingu p 2.1.11.

Maakohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Maakohtu väljamõistetud viivis on ebamõistlikult suur.

1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. septembri
4. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, nõustudes täielikult maakohtu põhjendustega. Ringkonnakohus jättis apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõue suunatud sellele, et kohus tuvastaks hageja õiguse maksta
5. märtsi
6. a rendilepingu p. 3.2 alusel kostjale
7. maist 2007 kuni
8. oktoobrini 2007 (s.o 5 kuu eest) 51% võrra vähem renti, kui oli kokku lepitud. Rendilepingu esemeks on peamiselt Tallinnas aadressil Kopli 103b asuv maa ja sellel asuvad ehitised, mis moodustavad vedelkütusebaasi.

§ 97kohaldamise aluseks peab hageja 2007.

aasta aprillirahutusi. Maakohus tuvastas õigesti, et asjas ei ole tõendatud

§ 97

kohaldamist võimaldavad asjaolud.

§ 97

lg 2 järgi võib lepingu muutmist nõuda, kui: 1) kahjustatud lepingupool ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad muutuda, ja 2) kahjustatud lepingupool ei saanud asjaolude muutumist mõjutada ja 3) asjaolude muutumise riisikot ei kanna seadusest või lepingust tulenevalt kahjustatud lepingupool ja 4) kahjustatud lepingupool ei oleks asjaolude muutumisest teades lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Maakohus leidis õigesti, et lepinguliste kohustuste vahekorra muutumine tuleb kindlaks teha, võrreldes lepingu sõlmimise hetkel kehtivaid asjaolusid väidetavalt muutunud asjaoludega, st võrrelda

1. märtsi
2. a asjaolusid
3. a mais esinenud asjaoludega. Hageja on küll võrrelnud
4. a esimest ja teist poolt, kuid mitte ülalmärgitud ajal esinenud asjaolusid. Samas ei ole hageja tõendanud ka seda asjaolu, et transiidivood oleks
5. a teisel poolel võrreldes esimese poolega oluliselt vähenenud. Hageja tugines paljasõnalistele väidetele, mille kohaselt naftasaaduste transiidi katkestamine on üldtuntud asjaolu. Ühtegi tõendit oma majandustegevuse halvenemise kohta ei ole asjas esitatud. Hagi aluseks olevat asjaolu ei tõenda ka apellatsioonkaebuses tsiteeritud peaminister A. Ansipi avaldus, mille kohaselt Eestile ei olevat vaja naftatransiiti. Maakohus leidis õigesti, et hageja kasumi vähenemine ühe poolaasta majandustulemuste võrdlemisel teise poolaasta majandustulemustega
6. a-l ei tähenda lepinguliste kohustuste vahekorra muutumist kostjaga

§ 97mõttes.

Maakohus asus õigesti seisukohale, et naftatransiidimahu vähenemine ei too kaasa hageja kasutusse antud vara väärtuse vähenemist, kuna tegelikult on rendiobjekti väärtus võrreldes lepingu sõlmimise ajaga

§ 97

. Hageja kasutab renditud vara naftasaaduste transiidil kaupade ajutiseks ladustamiseks. Kostja on nõustunud üldteada oleva asjaoluga, et naftasaaduste transiidi maht vähenes järsult

1. a-l. Seega ei ole kostja seadnud kahtluse alla 14 aastat tagasi sõlmitud rendilepingu aluseks olevate asjaolude muutumist. Õige ei ole kohtute seisukoht, et hageja täitmise kulud ei ole suurenenud. Naftatoodete ümberlaadimise mahu vähenemisel suurenevad hageja jaoks ühe tonni naftatoodangu töötlemise püsikulud, kui renti ei vähendata vastavalt naftatoodete transiidi mahu vähenemisele. Seega on pärast lepingu sõlmimist oluliselt muutunud lepingupoolte kohustuste vahekord ja oluliselt suurenenud hageja täitmise kulud. Õige ei ole kohtute seisukoht, et rendilepingu esemeks oleva kinnistu väärtus on lepingu sõlmimise ajaga võrreldes suurenenud, mitte vähenenud. Renditava kinnistu turuväärtus oli
2. juulil 2010 korraldatud enampakkumisel 6 299 322 krooni, mille kohta esitas hageja ringkonnakohtule ka dokumentaalsete tõendite asja juurde võtmise taotluse, kuid ringkonnakohus keeldus põhjendamatult täiendavaid tõendeid kinnistaja väärtuse muutumise kohta vastu võtmas. Väär on kohtute arusaam, et rendileping oli hagejale kasumlik, sest kohtud ei arvestanud asjaolu, et hageja allrendile antud varast moodustas kostjalt renditud vara üksnes 10%. Hageja ei ole väitnud, et naftasaaduste transiidi vähenemine on käsitatav vääramatu jõuna või oli tingitud kostja tegevusest. Selles osas ei ole kohtute seisukoht põhjendatud. Õige ei ole ka kohtute arusaam, et tegemist oli hageja äririskiga, kuna ta sidus end idaturuga. Kohtud ei ole tuvastanud, et hageja kannab

§ 97lg 2 p 3 järgi asjaolude muutumise riisikot.

Kõik

§ 97kohaldamise eeldused on täidetud.

Kohtud jätsid põhjendamatult rahuldamata mahuti taastamiskulude hüvitamise nõude. Lepingu pde 2.1.6, 2.1.10 ja 2.1.11 järgi pidi rentnik tegema vajalikke hooldus- ja remonditöid, kuid mitte omal kulul kapitaalremonti või mahuti taastama. Hageja ei kinnitanud oma käitumisega endal sellise kohustuse olemasolu, sest hagejal ei olnud võimalik viivitada keskkonna- ja varisemisohtliku mahuti remonditöödega. Kuna hageja täitis kostja kui rentniku remondikohustuse, peab kostja hagejale remondikulud hüvitama. Kuna kostja süül oli pika aja vältel mahuti kasutamine takistatud, oli hagejal

§ 296ja § 278 alusel õigus üüri alandada.

Hagejalt väljamõistetud 5 837 129 krooni 20 sendi suurune viivis on ebamõistlikult suur. Millegagi ei ole põhjendatud kahekordse rendi väljamõistmine hagejalt. Väär on viivise väljamõistmine kohtumenetluse aja eest, sest hageja ei saa mõjutada kohtumõistmise kiirust. 10. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kohtud jätsid õigesti rahuldamata hageja nõude vähendada renti, sest hageja ei ole tõendanud

§ 97lg-tes 1 ja 2 sätestatud asjaolusid.

Kohtud jätsid õigesti rahuldamata ka hageja remondikulude hüvitamise nõude, sest lepingu järgi oli mahuti nr 5 remontimise kohustus hagejal. Kuna hageja jättis alusetult

1. a augustist
2. a juunini rendi täielikult tasumata, oli õige mõista hagejalt rent kohtuotsusega välja. Õige oli rahuldada ka rendinõue
3. a märtsist kuni detsembrini, sest ka sel perioodil maksis hageja kokkulepitust vähem renti. Kohtud rahuldasid õigesti kostja viivisenõude hageja vastu ja viivis ei ole ebamõistlikult suur. Samuti ei ole hageja esitanud maakohtus viivise vähendamise taotlust. Hageja esitatud dokumendid tuleb jätta tähelepanuta.
4. Kohtuistungil jäid pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Riigikohus järgib TsMS § 689 lg 5 järgi ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata.
6. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et maa- ja ringkonnakohus ei tõlgendanud ega kohaldanud vääralt

§ 97

.

§ 97

lg 1 järgi võib kahjustatud lepingupool nõuda teiselt lepingupoolelt lepingu muutmist poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks, kui pärast lepingu sõlmimist muutuvad lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ja sellega kaasneb lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe lepingupoole kohustuste täitmise kulud suurenevad oluliselt või teiselt lepingupoolelt lepinguga saadava väärtus väheneb oluliselt. Hageja palus kohtul tuvastada, et tal oli 1. maist kuni 1. oktoobrini 2007 õigus nõuda

§ 97lg 1 järgi kostjalt 10.

märtsi

1. a rendilepingus kokkulepitud esialgse vahekorra taastamist ja vähendada sel perioodil kostjale makstavat renti 51% võrra, sest pärast Pronkssõduri monumendi teisaldamist
2. a aprillis vähenes oluliselt naftasaaduste transiit. Asja materjalidest nähtub, et hageja rentis
3. märtsi
4. a lepingu p 1.1 järgi maatüki, et võtta see vedelkütusebaasina kasutusele. Pooled on asjas esitatud
5. märtsi
6. a lepingu ja selle täienduste ning muudatuste järgi leppinud kokku, et rentnik maksab rendiobjekti kasutamise eest renti ja lisaks tasu rendiobjektil ümberlaaditud ja ladustatud kauba mahu pealt (transiidi- või ümberlaadimistasu). Pooled on
7. märtsi
8. a lepingut mitmel korral muutnud, sh muutnud ka rendi ja transiiditasu suurust.
9. maist kuni
10. oktoobrini 2007 kehtis poolte vahel
11. jaanuari
12. a täiendusega nr 4 kokkulepitud rent 9 000 000 krooni aastas (750 000 krooni kuus), mida pooled
13. septembri
14. a kokkuleppega nr 4 vähendasid 20% võrra. Sellest tulenevalt pidi hageja maksma kostjale ülalmärgitud ajavahemikul renti 508 474 krooni kuus (millele lisandus käibemaks) ja lisaks rendile ka
15. septembri
16. a täiendusega nr 4 kokkulepitud ümberlaadimistasu 80 senti kuni 1 kroon 20 senti iga meetrilise tonni eest aastas 1 000 000 tonni ületava naftaproduktide ümberlaadimise mahu pealt. Ülaltoodut arvestades leiab kolleegium, et naftasaaduste transiidi maht oli poolte lepingu aluseks olev asjaolu ja selle muutumine võis kaasa tuua poolte kohustuste vahekorra olulise muutumise, mis on esmaseks eelduseks, et nõuda lepingu muutmist kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks

§ 97järgi.

Samas ei ole hageja tõendanud, et transiidimaht muutus oluliselt

1. a maikuust kuni sama aasta oktoobrini võrreldes ajaga, mil pooled leppisid kokku fikseeritud rendis, mida hageja
2. a-l tasuma pidi. Seega on tõendamata ka see, et lepingu aluseks oleva asjaolu olulise muutumisega kaasnes poolte kohustuste vahekorra oluline muutus, sh suurenesid oluliselt hageja kohustuste täitmise kulud või vähenes oluliselt lepinguga saadava väärtus, nagu leidsid põhjendatult ka alama astme kohtud. See, et Eesti Vabariigis teadaolevalt vähenes naftasaaduste transiidi maht alates
3. a maikuust ja et ka hageja transiidimaht vähenes
4. a teisel poolaastal võrreldes sama aasta esimese poolega, ei tõenda, kas ja kui palju muutus lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolu, s.o hageja transiidimaht, võrreldes fikseeritud rendi suuruses kokkuleppimise ajaga. Kuna

§ 97

kohaldamise esimene eeldus oli tõendamata, jätsid kohtud põhjendatult

§ 97alusel esitatud hagi rahuldamata.

14. Kolleegium märgib täiendavalt, et kui rendi suurus on kokku lepitud kaubavoost mittesõltuva fikseeritud rendina, millele lisandub täiendav tasu sõltuvalt kaubavoost, siis kannab rentnik eelduslikult kaubavoo muutumise riisikot

§ 97lg 2 p 3 järgi.

1. Ringkonnakohus jättis õigesti kinnisasja väärtuse tõendamiseks esitatud hageja kirjaliku tõendi asja materjalide juurde võtmata. Tõend esitati hilinemisega ning kuna tõendamata oli lepingu sõlmimise aluseks olevate asjaolude oluline muutus, ei olnud kinnistu väärtusel asjas tähtsust. Kolleegium meenutab, et ringkonnakohus tuvastab TsMS § 652 lg 3 järgi esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta või kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada, sest kohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi või muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool TsMS § 652 lg 4 järgi oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama ning kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kohus võtab TsMS § 238 lg 1 järgi vastu ainult sellise tõendi, millel on asjas tähtsust. Eeltoodut arvestades leidis ringkonnakohus õigesti, et renditud kinnistu enampakkumisel võõrandamist tõendavatel dokumentidel ei ole praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust.
2. Nõustuda ei saa hageja väitega, et tal ei olnud kohustust remontida rendiobjektil asuvat mahutit nr 5 omal kulul ning et kostja peab talle mahuti remontimise kulud (132 800 krooni) hüvitama. Alama astme kohtud tuvastasid poolte
3. märtsi
4. a lepingut mh poolte kirjavahetuse valguses tõlgendades õigesti, et hagejal oli lepingu p-de 2.1.6, 2.1.10 ja 2.1.11 järgi kohustus mahuti nr 5 ise remontida. Hageja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Kuna hagejal oli kohustus mahuti nr 5 ise remontida, on alusetu tema väide, et tal oli

§-de 296 ja 278 alusel õigus alandada üüri aja eest, mil ta ei saanud rendiobjektil asuvat mahutit nr 5 kasutada. 17. Ekslik on kassaatori seisukoht, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult temalt väljamõistetud viivise vähendamata. Kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda

§ 113

lg 8 ja § 162 lg 1 järgi viivist maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige tema kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on asunud seisukohale, et

§ 113

lg 8 ja § 162 järgi ei vähenda kohus viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-128-07, p 17), ning jääb selle seisukoha juurde. Seejuures juhib kolleegium tähelepanu, et TsMS § 329 lg 1 järgi peavad menetlusosalised esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited, sh viivise vähendamise nõude nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Kui menetlusosaline esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite hilinemisega, menetleb kohus seda TsMS § 331 lg 1 järgi üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Hageja taotles viivise vähendamist esimest korda alles apellatsioonkaebuses. Kolleegiumi arvates saaks sellises olukorras ringkonnakohus viivise suurust vähendama asuda alles siis, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolud ja kui apellant uue asjaolu lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt kaebuses põhjendab (vt Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). Hageja apellatsioonkaebus neile nõuetele ei vastanud. Täiendavalt märgib kolleegium, et nõudes viivise vähendamist, ei toonud hageja esile asjaolusid, mis annaksid alust

§ 113lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada. 18. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb Ts

MS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja kanda. Menetlusosalisel on käesoleva määruse alusel õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras. Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve