RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev ja viis Istungil os

§ 25lg 2 järgi.

Otsuse põhistavast osast nähtuvalt pidas ringkonnakohus vajalikuks karistada D. Monogarovit selle teo eest ühe kuu pikkuse vangistusega. Kohtuotsuse resolutiivosas seda karistust D. Monogarovile mõistetud ei ole. J. L.-i tahtliku tapmise eest mõisteti talle KarS § 113 järgi karistuseks kuus aastat ja kuus kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti D. Monogarovile liitkaristuseks kuus aastat ja kuus kuud vangistust. M. L.-ile kehavigastuste tekitamise eest mõisteti D. Monogarov KarS § 121 järgi õigeks. Prokuröri ja kaitsja apellatsioonid rahuldati osaliselt, kannatanute esindaja apellatsioon jäi rahuldamata. 4.1 Hinnates Viru Keskuse turvakaamera kell 04.32 kuni 04.33 tehtud salvestist (edaspidi salvestis) ja tunnistajate V. N.-i, E. K. ning J. K. ütlusi, tuli ringkonnakohus järeldusele, et D. Monogarov lõi rusikaga A. K.-d, püüdes talle sellega valu tekitada. Selline käitumine kvalifitseeriti kehalise väärkohtlemise katsena KarS §

§ 25lg 2 järgi.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldustega Tammsaare pargis süüdistatava ja kannatanute vahel toimunud konflikti tekkeloo kohta. Erinevalt maakohtust asus ringkonnakohus seisukohale, et J. L. ja M. L. läksid D. Monogarovi ja temaga koos olnud V. N.-i juurde selleks, et tüli norida. Asjaolu, et D. Monogarov avas demonstratiivselt noa ja astus sellega ründajatele vastu, näitas tema valmisolekut kaklust jätkata. Kohus tuvastas, et kaklus algas kõnniteel, kuid lõppes haljasalal. Arvestades süüdistatava ütlusi ja in dubio pro reo (kahtluse korral süüdistatava kasuks) põhimõtet, luges ringkonnakohus tõendatuks, et D. Monogarov jooksis kõnniteelt haljasalale just selleks, et kaklus lõpetada. J. L. ja M. L. järgnesid talle ja sellepärast sattus D. Monogarov hädakaitseseisundisse. Siiski tekitas D. Monogarov ründajale otsese tahtlusega liigset kahju. Ta lõi kannatanule noaga kõri piirkonda, püüdmata tabada mõnd mitteelutähtsat kehaosa. Seega ületas ta J. L.-i suhtes hädakaitsepiire KarS § 28 lg 2 tähenduses ja vastutab KarS § 113 järgi. Ringkonnakohus sedastas, et hädakaitse välistab D. Monogarovi karistamise M. L.-ile noaga haavade tekitamise eest. Lähtudes in dubio pro reo põhimõttest leidis kohus, et M. L.-ile tekitati vigastused pärast seda, kui D. Monogarov oli juba sattunud hädakaitseseisundisse. Provotseeritud tapmise tunnuseid KarS § 115 järgi ringkonnakohus D. Monogarovi teos ei tuvastatud. Arvestades KarS § 56 sätteid ja seda, et A. K. väärkohtlemine jäi katse staadiumisse, mõisteti D. Monogarovile KarS § 121 järgi karistuseks üks kuu vangistust. D. Monogarovi karistust J. L.-i tapmise eest vähendati ja talle mõisteti selle eest karistuseks kuus aastat ja kuus kuud vangistust. Kohus võttis seejuures arvesse, et tegu pandi toime hädakaitseseisundis, kuid hädakaitse piire ületades. Kuna D. Monogarov mõisteti M. L.-i suhtes toimepandud kuriteos õigeks, tühistati maakohtu otsus M. L.-i tsiviilhagi rahuldamise osas ja see jäeti läbi vaatamata. V. L.-i tsiviilhagi rahuldamise osas jäi maakohtu otsus muutmata. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid ringkonnaprokurör A. Koik ja D. Monogarovi kaitsjad S. Sillar ning Veera Tolli-Baskin. 5.1 Kõikides kassatsioonides leitakse, et A. K. suhtes toimepandud teole õigusliku hinnangu andmisel on ringkonnakohus väljunud süüdistuse piiridest. Tegevus, mida ringkonnakohus salvestiselt vaatas ja hindas vägivalla katsena, jäi süüdistuses kirjeldatud sündmusest ja teo asjaoludest väljapoole. 5.2 Prokurör leiab kassatsioonis veel järgmist. Ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa kohaselt on D. Monogarov A. K. suhtes toimepandud teos KarS §

§ 25

lg 2 järgi küll süüdi tunnistatud, kuid karistust selle kuriteo eest mõistetud ei ole. Ringkonnakohus on valesti hinnanud tõendeid. Pole tõendatud, et kaklust alustasid just J. L. ja M. L. ning et nad läksid D. Monogarovi juurde selleks, et tüli norida. Samuti ei ole tõendatud D. Monogarovi väide, et tal tuli tõrjuda kannatanute vahetut rünnet. Seega hädakaitseseisundit D. Monogarovil ei tekkinud. Prokuröri arvates läks D. Monogarov kõnniteelt haljasalale hoopis selleks, et kaklust mugavamalt jätkata ja tema käes olevat nuga tõhusmalt kasutada. Prokurör leiab jätkuvalt, et D. Monogarov tuleb süüdi mõista kahe inimese tapmise katse eest KarS § 113 ja § 114 p 3 - § 25 lg 2 järgi. Ringkonnakohtu otsusega mõistetud karistus on põhjendamatult leebe ega arvesta D. Monogarovi süü suurust. Tsiviilhagi osas on kohtuotsused nõuetekohaselt põhjendamata. 5.3 Kaitsja S. Sillari kassatsioonis leitakse, et D. Monogarov tuleb süüdistuses KarS § 113 järgi õigeks mõista. Ringkonnakohus on asunud õigele seisukohale, et J. L.-ile ja M. L.-ile vigastuste tekitamisel oli süüdistatav hädakaitseseisundis. D. Monogarovile ei saa ette heita hädakaitsepiiride ületamist, sest pole tõendatud tema otsene tahtlus kannatanule liigset kahju tekitada. Arvestada tuleb ka ekspertide arvamust, mille kohaselt vallandus D. Monogarovil konflikti käigus äge stressireaktsioon. Noalöök kõrri oli aga juhuslik. 5.4 Kaitsja V. Tolli-Baskin toetab S. Sillari kassatsiooni, lisades, et D. Monogarovi süü KarS § 121 25 lg 2 järgi on igal juhul tõendamata. Tegu oli rüselusega süüdistatava ja A. K. vahel, mille algatas kannatanu. Süüdistus KarS § 113 järgi palutakse ümber kvalifitseerida provotseeritud tapmiseks KarS § 115 järgi. D. Monogarovil tuvastatud äge stressireaktsioon konflikti ajal tähendabki juriidilises keeles seda, et ta viibis hingelise erutuse seisundis, mis tekkis äkki kannatanute provotseeriva käitumise tulemusena. Seega on täidetud kõik KarS §-s 115 kirjeldatud kuriteo koosseisulised tunnused. Kaitsja taotleb kannatanute tsiviilhagi rahuldamata jätmist. 6. Prokurör esitas kaitsjate kassatsioonidele vastuse, milles nõustub, et tunnistades D. Monogarovi süüdi A. K. suhtes toimepandud kuriteos KarS §

§ 25

lg 2 järgi väljus ringkonnakohus süüdistuse piiridest, andmata hinnangut sellele sündmusele, mida prokurör apellatsioonis vaidlustas. Kaitsjate ülejäänud väited on tõendamata ning selles osas pole alust nende kassatsioone rahuldada.

1. Kaitsja S. Sillar esitas prokuröri kassatsioonile vastuse, milles nõustutakse vaid selles sisalduva käsitlusega süüdistuse piiridest väljumise kohta. Prokuröri kassatsiooni ülejäänud väited olevat aga ekslikud.
2. Kohtuistungil jäid kassaatorid oma kassatsioonide juurde. Prokurör taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Kaitsja S. Sillar taotles ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist ja D. Monogarovi õigeksmõistmist KarS § 113 ja §

§ 25lg 2 järgi.

Kaitsja V. Tolli-Baskin taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega D. Monogarov KarS § 121- § 25 lg 2 järgi õigeks mõista ning süüdistus KarS § 113 ümber kvalifitseerida KarS § 115 järgi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Vastavalt KrMS § 362 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid saab anda hinnangu sellele, kas kohtud järgisid kriminaalasja lahendamisel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet (Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-10 p 7). Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus neile nõuetele ei vasta.
4. Harju Maakohus ei tuvastanud A. K. suhtes toimepandud teos D. Monogarovi süüd süüdistuses KarS § 121 järgi ja asus seisukohale, et tegemist oli vastastikuse rüselusega, mille käigus mõlemad kukkusid küll maha, kuid kannatanule valu ei tekitatud. Kannatanu selgitas, et D. Monogarovi löök küll tabas teda, kuid füüsilist valu ei põhjustanud. Ükski tunnistaja ei näinud, et D. Monogarovi löök oleks A. K. tabanud. Ringkonnakohus leidis, et tõendatud on D. Monogarovi püüd A. K. lüüa ja mõistis D. Monogarovi süüdi KarS §

§ 25

lg 2 järgi, sest Viru Keskuse turvakaamera 80 salvestiselt (lõik kell 4:32:50 kuni 4:33:00) olevat selgelt näha, kuidas D. Monogarovi sarnane isik võtab hoogu ja lööb teist isikut rusikaga vastu pead. Tunnistajad E. K. ja J. K. kinnitavad, et D. Monogarov kasutas rusikaid. Prokurör ja kaitsjad on kassatsioonides leidnud, et ringkonnakohus on seda järeldust tehes tuginenud salvestise lõigule, mis ei kajasta süüdistuses kirjeldatud sündmust. Ringkonnakohus on andnud õigusliku hinnangu süüdistatava ja kannatanu tegevusele, mida süüdistuses kirjeldatud ei ole. Sellega on rikutud KrMS § 268 lg 1 sätteid, sest kohtumenetlus saab toimuda vaid süüdistusakti järgi.

1. Kolleegium nõustub kassaatoritega, et ringkonnakohtu otsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas salvestiselt vaadeldud ja vägivalla katsena kvalifitseeritud D. Monogarovi käitumine on see, mida süüdistusaktis on kirjeldatud A. K. suhtes toimepanduna KarS § 121 järgi. Lahtiseks jääb seegi, millist konkreetset rusikate kasutamist kirjeldavad tunnistajate E. K. ja J. K. ütlused. Seega ei ole ringkonnakohus kinni pidanud Riigikohtu praktikas korratud nõudest, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav ja üheselt mõistetav (Riigikohtu
2. juuni
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-10). Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on jätnud otsuse A. K. suhtes toimepandu osas nõuetekohaselt põhistamata, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
4. Ringkonnakohtu otsuses puudub nõuetekohane põhjendus ka D. Monogarovi hädakaitseseisundi ja hädakaitsepiiride ületamise kohta süüdistustes KarS § 113 (J. L.-i tapmine) ja § 121 järgi (M. L.-ile tervisekahjustuse tekitamine).
5. Hinnates isiku tegutsemist hädakaitses, tuleb esmalt kindlaks teha hädakaitseseisundi olemasolu ja alles seejärel hinnata hädakaitsetegevust ning selle piire (Riigikohtu
6. veebruari
7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-111-04). Karistusseadustiku § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. juuni
9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-08).
10. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus käsitlenud ühelt poolt J. L.-i, M. L.-i ja D. I ning teiselt poolt D. Monogarovi ja V. N.-i vahel toimunut tervikuna vastastikuse kaklusena kahe seltskonna vahel, mistõttu leiti, et D. Monogarovil ei saanudki hädakaitseseisundit tekkida. Maakohus ei tuvastanud kannatanute poolset õigusvastast rünnet KarS § 28 lg 1 tähenduses, mis oleks andnud D. Monogarovile õiguse kasutada enda või temaga koosolnud V. N.-i kaitseks nuga. Maakohtu hinnangul ei muutunud D. Monogarov võitlusvõimetuks ega soovinud kaklust lõpetada enne, kui oli noa abil oma paremuse maksma pannud. Nuga välja võttes D. Monogarov hoopis provotseeris kannatanuid, jätkates kaklust omal vabal tahtel. Neid järeldusi tehes jättis maakohus kõrvale D. Monogarovi ja V. N.-i ning tunnistaja D. S.-i ütlused, leides need olevat ebausaldusväärsed.
11. Erinevalt maakohtust leidis ringkonnakohus, et D. Monogarovi ja tunnistaja D. S.-i ütlustes pole põhjust kahelda. Ka ringkonnakohus käsitas kahe seltskonna vahelist konflikti kaklusena, mis algas jalgteel ja lõppes haljasalal, kusjuures kakluse alguses ei olnud D. Monogarov hädakaitseseisundis. Ta võttis demonstratiivselt noa ja astus sellega lähenevatele J. L.-ile, M. L.-ile ja D. I.-le vastu, sooviga viimast ehmatada, sest pidas teda ekslikult A. K.-ks. Nimetatud isikud ei ehmunud, vaid liikusid D. Monogarovi ja V. N.-i suunas sooviga tüli norida. Ringkonnakohtu hinnangul võtsid nad noaga ähvardamist jätkuva valmisolekuna kakelda. Esimesena ei rünnanud D. Monogarov, vaid kaklust alustasid J. L., M. L. ja D. I. Erinevalt maakohtust uskus ringkonnakohus D. Monogarovi ütlusi, et ta jooksis haljasalale sooviga kaklus lõpetada. Kuna J. L., M. L. ja D. I. järgnesid talle, sattuski D. Monogarov hädakaitseseisundisse.
12. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et hädakaitseseisund tekib kakluse puhul vaid siis, kui üks osalejatest muutub võitlusvõimetuks või soovib kaklust lõpetada (Riigikohtu
13. juuni
14. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-08). Sellest arusaamast lähtuvalt ongi ringkonnakohus D. Monogorovi hädakaitseseisundi tuvastanud, leides, et D. Monogarov jooksis haljasalale selleks, et kaklust lõpetada. Kolleegium leiab, et hädakaitseseisundi tuvastamiseks ei piisa napist tõdemusest, et üks kaklejatest soovis kaklust lõpetada seetõttu, et ta jooksis haljasalale. Maakohus on analüüsinud D. Monogarovi liikumist haljasalale ja leidnud, et süüdistatav ei põgenenud, vaid pigem soovis haljasalal vastastikust kaklust segamatult jätkata. Seevastu ringkonnakohus ei kahelnud D. Monogarovi ütlustes ja lähtudes in dubio pro reo põhimõttest tuvastas, et haljasalale jooksmisega püüdis D. Monogarov kaklust lõpetada. Kolleegium leiab, et sellist järeldust tehes on ringkonnakohus keskendunud vaid süüdistatava ütlustele, võtmata arvesse sündmustiku asjaolusid tervikuna (Riigikohtu
15. veebruari
16. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-10). Vastastikuse kaklusena alanud konflikti lõpetamise soov peab olema väljendatud viisil, et ka teised osapooled seda tahet mõistaksid. Alles seejärel on võimalik hinnata kaklust jätkavate isikute tegevust õigusvastase ründena KarS § 28 lg 1 tähenduses kaklust lõpetada sooviva isiku vastu ja otsustada viimasel tekkinud hädakaitseseisundi üle. Isegi kui eeldada, et D. Monogarovil oli soov kaklust lõpetada, ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, milline vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne D. Monogorovi kaitseseisundi esile kutsus ning ta haljasalale jooksma sundis või milline vahetu rünne ähvardas teda haljasalal. Ringkonnakohus on tuvastanud, et D. Monogarov ise osaliselt provotseeris tekkinud kakluse. Seega oleks pidanud õigusvastast rünnet hinnates vastama ka küsimusele, kas selle võis esile kutsuda D. Monogarovi eelnev agressiivne ja provotseeriv käitumine ja kas objektiivse vaatleja silmis oleks võinud see piirata tema hädakaitseõiguse teostamist (Riigikohtu
17. veebruari
18. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11104).
19. Alles hädakaitseseisundi nõuetekohase tuvastamise järel saab anda hinnangut isiku kaitsetegevusele ja selle vajalikkusele ning kaaluda võimalikku hädakaitsepiiride ületamist KarS § 28 lg 2 tähenduses. Hädakaitse piiride ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on teostatud vahendiga, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele või kui ründajale on tekitatud ilmselt liigne kahju. Kui analüüs näitab, et hädakaitsepiire on objektiivselt ületatud, tuleb ühtlasi näidata, kas seda on tehtud vahendi sobimatuse või liigse kahju tõttu, ning järgnevalt hinnata hädakaitsepiiride ületamise subjektiivset koosseisu (Riigikohtu
20. mai
21. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3804). KarS § 28 lg-st 2 tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitsepiiride ületamine on karistatav üksnes siis, kui see toimub otsese tahtlusega või kavatsetult. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et nimetatud tahtluse liigid ei puuduta tegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist Seega peab hädakaitse piiride ületamist nentivas kohtuotsuses olema näidatud, et hädakaitse seisundis tegutseja teadis kindlalt või pidas silmas eesmärki, et kaitsevahend ületab ilmselt ründe ohtlikkuse või et selline kahju, mida ta tekitab, on ilmselt liigne (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
22. märtsi
23. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04). Käesolevas asjas on ringkonnakohus põhjendanud, miks on hädakaitse piire objektiivselt ületatud, kuid D. Monogarovi subjektiivset suhtumist kaitsetegevusse ei ole sisuliselt analüüsitud. Välja tuleb selgitada ka D. Monogarovil tuvastatud ägeda stressireaktsiooni võimalik mõju kaitsetegevusele.
24. Ringkonnakohus ei ole nõuetekohaselt kontrollinud ka maakohtu otsuse põhjendatust V. L.-ile 100 000 kroonise mittevaralise kahju väljamõistmise osas. Võlaõigusseaduse § 134 lg 3 alusel võivad surmasaanu lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitamist vaid siis, kui esinevad hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Kohtul tuleb need asjaolud igas kriminaalasjas eraldi tuvastada (vt ka Riigikohtu
25. aprilli
26. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 ja
27. oktoobri
28. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-10 VI osa). Käesolevas asjas ei ole maa- ega ringkonnakohus nimetatud erandlikke asjaolusid käsitlenud.
29. KrMS § 313 lg 1 p 3 kohaselt esitatakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas süüdistatavale iga kuriteo eest mõistetud karistuse liik ja määr ning ärakandmiseks ettenähtud liitkaristus. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse põhistavast osast nähtub, et D. Monogarovile tuleb KarS §

§ 25lg 2 järgi mõista karistuseks üks kuu vangistust. Otsuse resolutiivosa kohaselt mõisteti D. Monogarov Kar

S §

§ 25lg 2 järgi küll süüdi, kuid karistust selle kuriteo eest ei mõistetud.

Resolutiivosast ei nähtu ka seda, milliste üksikkaristuste põhjal moodustati liitkaristus kuritegude kogumi eest KarS § 64 lg 1 alusel. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ei vasta KrMS § 313 lg 1 p 3 nõuetele ja loeb selle eksimuse kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

1. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse põhjenduste puudumise tõttu, ei pea kolleegium võimalikuks kaaluda kaitsja alternatiivset taotlust kvalifitseerida D. Monogarovi tegevus süüdistuses KarS § 113 järgi ümber provotseeritud tapmiseks KarS § 115 järgi.
2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a otsuse täies ulatuses ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule. Kassatsioonid rahuldab kolleegium osaliselt. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg