← Eesti

3-1-1-33-11

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-33-11 Otsuse kuupäev

  1. mai 2011 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Väärteoasi S.E karistamises KarS § 262 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
  2. novembri
  3. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-09-17965 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S.E kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled Lõuna Prefektuur Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
  4. aprill 2011, suuline menetlus Istungil osalenud isikud Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo Tartu politseijaoskonna Tartu konstaablijaoskonna vanemkomissar Kert Kotkas RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tartu Maakohtu
  6. juuni
  7. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  8. novembri
  9. a otsused S.E süüditunnistamises ja karistamises KarS § 262 järgi osaliselt, s.o S.E süüditunnistamises ja karistamises KarS § 262 järgi helistamise eest mobiiltelefonidele numbritega X, Y, Z ja W ning selles osas väärteomenetlus lõpetada.
  10. Muus osas jätta Tartu Maakohtu
  11. juuni
  12. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  13. novembri
  14. a otsused muutmata.
  15. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  16. Tartu Maakohtu
  17. juuni
  18. a otsusega karistati S.E KarS § 262 järgi arestiga kahekümneks päevaks selle eest, et ta helistas ajavahemikus
  19. oktoober
  20. a kuni
  21. juuli
  22. a nii päeval kui öösel korduvalt ja järjepidevalt ning hoolimata palvetest helistamine lõpetada Tallinna Tehnikaülikooli erinevate osakondade töötajate lauatelefonidele 6202009, 6202008, A, B, C, D, E, F, G, H, K, L, M, N, O, P ja R, isiklikele mobiiltelefonidele X, Y ja Z ning Tallinna Tehnikaülikooli mobiiltelefonile W. Oma tegevusega häiris S.E kuue Tallinna Tehnikaülikooli töötaja tööd ja isiklikku elu ning rikkus nende rahu. Maakohus märkis, et Tallinna Tehnikaülikool on avalik-õiguslik asutus, kuhu on isikutel vaba juurdepääs. Seetõttu tuleb nii Tallinna Tehnikaülikooli erinevate osakondade tööruume, milles olevatele telefonidele menetlusalune isik helistas, kui ka muid kohti, kus viibisid tunnistajad, kui helistati nende mobiiltelefonidele, käsitleda avalikena. S.E pani toime avaliku korra rikkumise, sest ta oli teadlik, et tema tegevus häirib teiste isikute õigusrahu - tal oli korduvalt palutud helistamine lõpetada, kuid ta jätkas järjekindlalt ja kavatsetult oma tegevust, selgitades välja ka töötajate isiklike sidevahendite kontaktid.
  23. S.E esitas Tartu Maakohtu
  24. juuni
  25. a otsuse peale apellatsiooni, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Menetlusaluse isiku hinnangul puudusid tema süüd kinnitavad tõendid, tunnistaja M. Õ. tehtud telefonikõne salvestis polnud tõendina lubatav ja maakohus oli rikkunud tema kaitseõigust. Lisaks ei nõustunud S.E kohustusega hüvitada kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi kulud.
  26. Tartu Ringkonnakohtu
  27. novembri
  28. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu
  29. juuni
  30. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et maakohtu siseveendumuse kujunemine on selgelt, arusaadavalt ja loogiliselt jälgitav, ekspertiisi määramine põhjendatud ning ekspertiisikulude väljamõistmine menetlusaluselt isikult seaduslik. Samuti leidis ringkonnakohus, et S.E kaitseõigust polnud rikutud, sest maakohus andis talle korduvalt võimaluse endale kaitsja valida, kuid vaatamata sellele ta endale õigeaegselt kaitsjat ei valinud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  31. Tartu Ringkonnakohtu
  32. novembri
  33. a otsuse peale esitas kassatsiooni S.E kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kassaatori hinnangul pole väärteoasjas tõendatud, et S.E oli isikuks, kes helistas Tallinna Tehnikaülikooli ja selle töötajate telefonidele ajavahemikus
  34. oktoober
  35. a kuni
  36. juuli
  37. a. Tunnistaja M. Õ. tehtud telefonikõne salvestis ei ole tõendina lubatav ja maakohus rikkus S.E kaitseõigust sellega, et ei lükanud
  38. mai
  39. a kohtuistungit edasi ega võimaldanud menetlusaluse isiku valitud kaitsjal väärteoasja kohtulikust arutamisest osa võtta. Kuna kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi määramiseks puudus alus, pole ekspertiisikulude väljamõistmine menetlusaluselt isikult põhjendatud.
  40. Kassatsioonile kirjalikku vastust ei esitatud.
  41. Kohtuistungil taotles Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo Tartu politseijaoskonna Tartu konstaablijaoskonna vanemkomissar Kert Kotkas väärteoasjas tehtud kohtuotsuste muutmata ja kassatsiooni rahuldamata jätmist. Kuna S.E tegevust Tallinna Tehnikaülikooli töötajate telefonidele helistamisel iseloomustab äärmine intensiivsus ja selles esinevad ka muud avaliku korra rikkumise koosseisu tunnused, on menetlusaluse isiku vastutusele võtmine õigustatud. Väärteoasja menetlemisel pole S.E kaitseõigust rikutud ega põhjendamatuid menetluskulusid välja mõistetud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  42. Kolleegium käsitleb esmalt kassatsiooni põhiseisukohti (I), seejärel selgitab, millistel tingimustel on järjepidev soovimatute telefonikõnede tegemine käsitatav avaliku korra rikkumisena (II), ja võtab lõpuks seisukoha arutatavas väärteoasjas (III). I
  43. Kõigepealt leiab kassaator, et ei ole tõendatud, et S.E oli isikuks, kes helistas Tallinna Tehnikaülikooli ja selle töötajate telefonidele ajavahemikus
  44. oktoober
  45. a kuni
  46. juuli
  47. a. Kassatsioonist ei nähtu, kas ja millist menetlusõiguse sätet on maa- või ringkonnakohus seejuures rikkunud. Kriminaalkolleegium ei tuvastanud kohtute poolt väärteomenetlusõiguse rikkumist. Vastavalt VTMS §-le 2 ja KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohtus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid. Seetõttu ei anna see kaitsja väide alust kohtuotsuste tühistamiseks.
  48. Järgnevalt märgitakse kassatsioonis, et tunnistaja M. Õ. kõne salvestis ei ole tõendina lubatav. Eraelulise vestluse salvestist on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitanud varasemas praktikas tõendi seisukohalt muu teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  49. märtsi
  50. a otsuse kriminaalasjas nr 3-1-1-5-09 p 9). Väärteomenetluse seadustik ei näe ette erisusi muu teabesalvestise osas. Kassatsioonis ei osutata ühelegi asjaolule, mis annaks alust arvata, et tunnistaja M. Õ. ja menetlusaluse isiku S.E vahelise telefonivestluse salvestise saamisel rikuti KrMS §-s 64 sätestatud tõendite kogumise üldtingimusi. Ka kriminaalkolleegium ei tuvastanud selle tõendi kogumisel menetlusõiguse rikkumist ja peab seega kõnealust salvestist lubatavaks tõendiks.
  51. Veel leiab kaitsja, et maakohus rikkus S.E kaitseõigust sellega, et ei lükanud
  52. mai
  53. a kohtuistungit edasi ega võimaldanud menetlusaluse isiku valitud kaitsjal väärteoasja kohtulikust arutamisest osa võtta. 10.
  54. Maakohus on kaitsja väärteoasja menetlusse kaasamisega põhjalikult tegelnud.
  55. septembri
  56. a määrusega jättis kohus rahuldamata S.E taotluse riigi õigusabi saamiseks. Pärast seda on maakohus teinud menetlusalusele isikule ettepaneku teatada valitud kaitsjast kohtule järgmisteks tähtaegadeks: 11.,
  57. ja
  58. märtsiks ning
  59. aprilliks
  60. a. Nendeks tähtaegadeks menetlusalune isik kohtule kaitsja nime ei teatanud.
  61. aprillil
  62. a teatas S.E, et on valinud endale kaitsjaks vandeadvokaadi vanemabi O. Ladva. Kui kohus kontrollis telefoni teel väidetava kokkuleppe olemasolu, teatas advokaat, et kokkulepet ei ole sõlmitud, kuid S.E on temaga ühendust võtnud ja soovinud kokkulepet sõlmida. Kohus palus kokkuleppe sõlmimisest kohut teavitada hiljemalt
  63. aprilliks
  64. a. Selleks ajaks kohut kokkuleppe sõlmimisest ei teavitanud.
  65. mail
  66. a andis maakohus S.E-le allkirja vastu üle kirja, milles teatas menetlusalusele isikule, et advokaat O. Ladva ei kinnitanud kokkuleppe olemasolu ja väärteoasjas toimub kohtuistung varem määratud kuupäeval -
  67. mail
  68. a. Ühtlasi selgitas kohus S.E-le, et tal on endiselt õigus valida endale kaitsja, kes kohtuistungil osaleks, ja kaitsja ilmumata jäämine ei takista väärteoasja lahendamist.
  69. mail
  70. a kontrollis kohus veelkord kokkuleppe olemasolu advokaat O. Ladvaga, kuid advokaadi telefonile vastanud isik selgitas, et tal pole S.E-ga endiselt kokkulepet ja ta ei osale kohtuistungil S.E kaitsjana.
  71. mai
  72. a kohtuistungil taotles S.E istungi edasilükkamist, sest tema valitud kaitsja O. Ladva ei saanud kohtuistungile ilmuda. Kohus tegi istungis vaheaja ja selgitas telefoni teel välja, et menetlusalune isik on kaitsjaga küll kokkuleppe sõlminud, kuid kaitsja ei taotlenud kohtuistungi edasilükkamist, sest S.E oli kokkuleppe sõlmimisel olnud teadlik asjaolust, et O. Ladval pole võimalik tema kaitsjana
  73. mai
  74. a kohtuistungil osaleda. 10.
  75. VTMS § 19 lg 1 p 2 kohaselt on menetlusalusel isikul õigus kaitsja abile sama paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud korras. VTMS § 19 lg-st 2 nähtuvalt võib kaitsja osaleda menetlusaluse isiku suhtes läbiviidaval menetlustoimingu tegemisel, kuid tema mitteilmumine ei peata menetlustoimingu tegemist. VTMS § 19 lg 3 kohaselt on kaitsja osavõtt alates kohtumenetlusest kohustuslik, kui menetlusalune isik on 14 kuni 18-aastane või ta ei ole psüühikahäire tõttu suuteline end esindama. Eeltoodust tulenevalt pole kaitsja osalemine väärteoasja kohtulikul arutamisel erinevalt kriminaalmenetlusest kohustuslik. 10.
  76. Võttes arvesse, et Tartu Maakohus andis S.E-le korduvalt võimaluse endale kaitsja valida, kuid samas ei tuvastanud kohus VTMS § 193 lg-s 3 sätestatud kaitsja osavõtu kohustuslikkust tingivaid asjaolusid, leiab kolleegium, et käesoleva väärteoasja menetlemisel ei rikkunud maakohus S.E kaitseõigust.
  77. Lõpetuseks peab kaitsja põhjendamatuks menetlusaluselt isikult kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi määramiseks puudus alus. ekspertiisikulude väljamõistmist, sest 11.
  78. Nähtuvalt Tartu Maakohtu
  79. oktoobri
  80. a määrusest, millega otsustati viia S.E suhtes läbi kohtupsühhiaatriaekspertiis, pani menetlusaluse isiku käitumine istungil kohtu kahtlema tema vaimses tervises. Nii on S.E oma süüd eitades väitnud, et tal puuduvad üldse sidepidamisvahendid, kuigi toimikust selguvalt on temaga võimalik suhelda nii telefoni kui elektronposti teel. Kui kohus avaldas eelmise kohtuotsuse, millega S.E karistati samalaadse teo eest 10 päeva pikkuse arestiga, väitis menetlusalune isik, et sellist kohtuistungit pole toimunud ja teda pole kunagi väärteokorras karistatud. Arvestanud eelnevat, S.E-le käesolevas asjas koostatud väärteoprotokollis ette heidetud tegu ja asjaolu, et S.E ärritus silmnähtavalt, kui talle kohtuistungil konkreetseid fakte esitati ning eitas faktiliselt toimunut, pidas maakohus vajalikuks teostada S.E suhtes psühhiaatriaekspertiis, et selgitada välja, milline on menetlusaluse isiku vaimne seisund ja kas ta on sellest tulenevalt võimeline oma tegude iseloomust aru saama ning neid juhtima. 11.
  81. Kolleegium peab ringkonnakohtuga nõustuvalt Tartu Maakohtu
  82. oktoobri
  83. a määruse põhjendusi ammendavateks ja leiab, et kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi läbiviimine S.E suhtes oli põhjendatud. Kuna VTMS § 2 ning KrMS § 175 lg 1 p 3 ja § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdlane, on kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi tegemisega seoses tekkinud kulude väljamõistmine S.E-lt seaduslik. II
  84. Arutatava väärteoasja keskne materiaalõiguslik küsimus seisneb selles, kas järjepidev soovimatute telefonikõnede tegemine on käsitatav avaliku korra rikkumisena.
  85. KarS § 262 objektiivse koosseisu moodustab avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on alates
  86. septembri
  87. a otsusest väärteoasjas nr 3-1-1-102-03 pidanud avaliku korra rikkumise puhul obligatoorseks, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avalikku korda rikutakse muul viisil. Avalikena käsitatakse kohti, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  88. aprilli
  89. a otsuse kriminaalasjas nr 3-1-1-29-10 p-d 7 ja 7.1) või kus eravõim muul põhjusel ei kehti (vangla eluruumide, töökoha ja tellimust täitva takso osas vt vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  90. märtsi
  91. a,
  92. detsembri
  93. a ja
  94. märtsi
  95. a otsuseid kriminaalasjades nr 3-1-1-32-96, nr 3-1-1-134-96 ja nr 3-1-1-28-02).
  96. Avaliku korra rikkumisi analüüsides on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu müra tekitamine, ebasündsate väljendite kasutamine, teiste isikute tülitamine jms (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  97. mai
  98. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-7-07 ja
  99. aprilli
  100. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-29-10). Teisalt on Riigikohtu kriminaalkolleegium sedastanud ka seda, et iga pisirikkumist ei ole õige käsitada väärteona KarS § 262 järgi. Väärteona on võimalik käsitada vaid tegusid, millega ilmselgelt rikutakse avaliku korra sisuks olevaid norme ja reegleid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  101. septembri
  102. a otsuse väärteoasjas nr 3-1-1-102-03 p 9).
  103. S.E suhtes koostatud väärteoprotokollis on teo toimepanemise kohaks märgitud Tallinna Tehnikaülikool. Maakohus tuvastas, et Tallinna Tehnikaülikooli tööruumid on avalik koht. Lisaks käsitati maakohtu otsuses avalikena kohti, kus Tallinna Tehnikaülikooli töötajad viibisid menetlusaluse isiku poolt nende mobiiltelefonidele helistamise ajal.
  104. Kohtud on tuvastatud, et kellaaega valimata ja kümneid kordi järjest töötelefonidele tehtud põhjuseta kõned segasid G. L.-i, B. G., M. Õ., T. V.-i, K. R.-i ja J. M.-i igapäevaste tööülesannete täitmist ning rikkusid ligi kümne kuu jooksul ka terve kollektiivi üldist rahu. Neid asjaolusid arvestades on kolleegium seisukohal, et S.E tegevust tuleb käsitada karistusõiguslikult ühe teona.
  105. Maakohtu otsusest nähtuvalt segasid pea kümne kuu jooksul tehtud kõned Tallinna Tehnikaülikooli normaalset tööd sedavõrd intensiivselt, et ülikoolis muudeti töökorraldust ja osteti uue töökorralduse järgimiseks uued telefonid. Arvestades kõnede rohkust ja asjaolu, et S.E ei hoolinud korduvatest palvetest helistamine lõpetada, vaid jätkas järjekindlalt teiste isikute pahatahtlikku ja põhjuseta tülitamist, oli Tallinna Tehnikaülikooli töötajate rahu kolleegiumi hinnangul rikutud määral, mis kuulub KarS § 262 kaitsealasse. Eeltoodust lähtudes leiab kolleegium, et S.E karistamisel Tallinna Tehnikaülikooli töötajate rahu rikkumise eest ülikoolis kohaldati materiaalõigust õigesti ega näe väärteoasjas selles osas tehtud kohtuotsuste tühistamiseks alust.
  106. Samas leiab kolleegium, et kohtuotsustest ei nähtu põhjendusi selle kohta, miks loeti avalikeks ka väljaspool Tallinna Tehnikaülikooli asuvad kohad, kus tunnistajad vastasid menetlusaluse isiku poolt mobiiltelefonidele tehtud kõnedele. Väärteoasjas ei ole kogutud tõendeid, millede alusel saaks tuvastada, et S.E rikkus mobiiltelefonidele helistamisega Tallinna Tehnikaülikooli töötajate rahu avalikus kohas või et need kõned kasvasid üle avaliku korra rikkumiseks. Seetõttu tuleb Tartu Maakohtu
  107. juuni
  108. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  109. novembri
  110. a otsused S.E süüditunnistamises ja karistamises KarS § 262 järgi helistamise eest mobiiltelefonidele numbritega X, Y, Z ja W tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu VTMS § 149 p 2 mõttes. Selles osas tuleb väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 p 1 alusel. III
  111. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4, § 175 p-st 1 ja § 149 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
  112. juuni
  113. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  114. novembri
  115. a otsused S.E süüditunnistamises ja karistamises KarS § 262 järgi helistamise eest mobiiltelefonidele X, Y, Z ja Tallinna Tehnikaülikooli mobiiltelefonile W ning lõpetab selles osas väärteomenetluse. S.E karistus jääb muutmata, sest see vastab endiselt tema süü suurusele ja on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.