← Eesti

3-1-1-37-11

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-1-1-37-11

  1. mai 2011 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe Kriminaalasi Kristjan Rahnu süüdistuses KarS § 2681 lg 2 p 1 järgi, Taavi Rimi süüdistuses KarS § 2681 lg 2 p 1 ja KarS § 257 järgi ning Heli Kõrge süüdistuses KarS § 2681 lg 2 p 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
  2. jaanuari
  3. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-08-14185 Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Elle-Mai Velling, Taavi Rimi kaitsja vandeadvokaat Owe Ladva ja Kristjan Rahnu kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, määruskaebused Heli Kõrge kaitsja vandeadvokaat Eva Rivis
  4. aprill 2011, kirjalik menetlus
  5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. jaanuari
  7. a määrus ning saata Taavi Rimi kaitsja vandeadvokaat Owe Ladva ja Kristjan Rahnu kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa apellatsioonid Harju Maakohtu
  8. juuni
  9. a otsuse peale uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
  10. Määruskaebused rahuldada.
  11. Mõista Eesti Vabariigilt Kristjan Rahnu kasuks välja 600 eurot (kuussada eurot) määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. Kristjan Rahnule, Taavi Rimile ja Heli Kõrgele esitati KarS § 2681 lg 2 p 1 järgi süüdistus grupis prostitutsioonile kaasaaitamises ajavahemikus
  13. septembrist 2007 kuni
  14. veebruarini 2008 alljärgnevalt. 1.1 Ajavahemikus
  15. septembrist 2007 kuni
  16. oktoobrini 2007 aadressil XXXXXXXXXX XX-X, Tallinn sõlmisid K. Rahnu, T. Rim ja H. Kõrge omavahelise kokkuleppe alusel H. Kõrge nimele sellel aadressil asuva eluruumi üürilepingu eesmärgiga värvata oma alluvusse tasulist seksteenust osutavaid isikuid ning võimaldada neil selles eluruumis tasulise seksteenuse osutamist. 1.2 Ajavahemikus septembrist 2007 kuni
  17. oktoobrini 2007 aadressil XXXXXXXXXX X / XXXXXX XX-XX, Tallinn sõlmisid T. Rim ja K. Rahnu J. G. nimele sellel aadressil asuva eluruumi üürilepingu eesmärgiga võimaldada J. G.-l selles eluruumis tasulise seksteenuse osutamist, värvata sinna tasulist seksteenust osutavaid isikuid ning võimaldada neil seal tasulise seksteenuse osutamist. 1.3 Ajavahemikus
  18. oktoobrist 2007 kuni
  19. detsembrini 2007 aadressil XXXXXXXXXX X / XXXXXX XX-XXX, Tallinn sõlmisid K. Rahnu ja T. Rim T. Rimi nimele sellel aadressil asuva eluruumi üürilepingu eesmärgiga värvata sellele aadressile tasulist seksteenust osutavaid isikuid ning võimaldada neil selles eluruumis tasulise seksteenuse osutamist. 1.4 Ajavahemikus
  20. detsembrist 2007 kuni
  21. veebruarini 2008 aadressil XXXXXXXXXX X / XXXXXX XX-XXX, Tallinn sõlmisid K. Rahnu, T. Rim ja H. Kõrge omavahelise kokkuleppe alusel H. Kõrge nimele sellel aadressil asuva eluruumi üürilepingu eesmärgiga värvata sellele aadressile tasulist seksteenust osutavaid isikuid ning võimaldada neil selles eluruumis tasulise seksteenuse osutamist. 1.5 Ajavahemikus
  22. veebruarist 2008 kuni
  23. veebruarini 2008 aadressil XXX-XXXXXX XX-X, Tallinn sõlmisid K. Rahnu, T. Rim ja H. Kõrge omavahelise kokkuleppe alusel H. Kõrge nimele sellel aadressil asuva eluruumi üürilepingu eesmärgiga värvata sellele aadressile tasulist seksteenust osutavaid isikuid ning võimaldada neil selles eluruumis tasulise seksteenuse osutamist. 1.6 Lisaks eelnevale on K. Rahnule esitatud süüdistus selles, et tema koos T. Rimiga värbas nende poolt üüritud korteritesse tööle prostituute ning panid Internetti üles kuulutusi tasulise seksteenuse osutamise kohta, andes kontaktnumbriteks vastavat teenust osutavate isikute telefoninumbrid. 1.7 Ühtlasi esitati T. Rimile KarS § 257 järgi süüdistus selles, et ta ajavahemikul
  24. septembrist 2007 kuni
  25. jaanuarini 2008, teostades oma tõelist või oletatavat õigust ebaseaduslikus korras, nõudis M. V.-ilt seoses viimase poolt väidetavalt ebaseaduslikult enda väljaarvamisega OÜ F juhatusest 50 000 krooni kui temale kuuluva OÜ F osa üleandmist, ähvardades vara rikkumisega.
  26. septembril 2007 lõhkus ta kividega loopides ära korteriakna aadressil XXXXXXXXX X-X, Tallinn, samal päeval ähvardas M. V.-i füüsilise vägivallaga ning nõudis viimaselt raha summas 50 000 krooni, peale mida lasi kannatanu sõiduautol tühjaks neli rehvi ning keeras maha korgid.
  27. septembril 2007 nõudis süüdistatav kannatanult jätkuvalt raha summas 50 000 krooni, ähvardades asjade rikkumise jätkamisega.
  28. oktoobril 2007 torkas ta läbi kannatanule kuuluva sõiduauto neli rehvi ning viskas sisse korteri aknaklaasi aadressil XXXXXXXXX X-X, Tallinn.
  29. novembril 2007 torkas ta läbi kannatanule kuuluva sõiduauto neli rehvi.
  30. jaanuaril 2008 viskas süüdistatav sisse aknaklaasi aadressil XXXXXXXXX X-X, Tallinn.
  31. jaanuaril 2008 torkas ta läbi kannatanule kuuluva sõiduauto esimesed rehvid ja nõudis telefoni teel kannatanult raha summas 50 000 krooni, ähvardades jätkata rünnakuid.
  32. Harju Maakohtu
  33. juuni
  34. a otsusega tunnistati K. Rahnu talle esitatud süüdistuses KarS § 2681 lg 2 p 1 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega neljaks aastaks ja kuueks kuuks, vabastades ta selle karistuse kandmisest tingimuslikult KarS § 73 alusel viieaastase katseajaga. Kohus tunnistas KarS § 2681 lg 2 p 1 järgi süüdi ka T. Rimi ja karistas teda vangistusega neljaks aastaks ja kuueks kuuks. Lisaks mõistis kohus T. Rimi süüdi KarS § 257 järgi ja karistas teda vangistusega kolmeks kuuks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse kaetuks raskeimaga ja mõistis T. Rimile liitkaristuseks vangistuse neli aastat ja kuus kuud, vabastades ta selle karistuse kandmisest tingimuslikult KarS § 73 alusel viieaastase katseajaga. Kohus tunnistas KarS § 2681 lg 2 p 1 järgi süüdi ka H. Kõrge ja karistas teda vangistusega kolmeks aastaks, vabastades ta selle karistuse kandmisest tingimuslikult KarS § 73 alusel kolmeaastase katseajaga. 2.1 Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on süüdistatavate süü KarS § 2681 lg 2 p 1 järgi tõendatud tunnistajate ütluste, jälitustoimingu protokollide ja muude kirjalike tõenditega. Kohus leidis, et prostituutidele korterite üürimine seksuaalteenuste osutamise eesmärgil, samuti J. G.-le seksteenuste osutamise jaoks korteri üürimiseks raha andmine on käsitatav prostitutsioonile kaasaaitamisena K. Rahnu ja T. Rimi poolt. Kuigi K. Rahnu ja T. Rim oma süüd eitavad, on tõendatud, et nad otsisid ühiselt ja kooskõlastatult seksuaalteenuste osutamiseks ruumid, tasusid nende ruumide üüri eest, otsisid naisterahvad, kes nendes ruumides seksuaalteenust osutasid ja said endale poole seksuaalteenuste tasust. Ruumi prostitutsiooniks kasutada andmine tähendab ruumi kasutada andmist süstemaatiliselt või üksikjuhul prostitutsiooniga tegelemiseks. Spetsiaalselt seksteenuste jaoks korterite üürimine, võimaldamaks prostituutidel seal kliente vastu võtta, on ruumi andmise läbi prostitutsioonile kaasaaitamine. Ühtlasi märkis kohus, et H. Kõrge enda ütlustest ja kriminaalasjas kogutud muudest tõenditest nähtub, et H. Kõrge sai aru, et korterites, mida üüritakse tema nimele, osutatakse seksteenuseid, mistõttu ka tema süü KarS § 2681 lg 2 p 1 järgi tõendatud, kuigi ta ise oma süüd eitab. 2.2 Kohus leidis, et tõendatud on ka T. Rimi süü KarS § 257 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises. T. Rimi ja M. V.-i ütlustest, mida kinnitab ka Harju Maakohtu
  35. juuni
  36. a määrus, nähtub, et T. Rim arvates käituti tema suhtes ebaõigesti seoses tema väljaarvamisega OÜ F juhatusest ja sellest tulenevalt leidis ta endal olevat õiguse nõuda enda tagasivõtmist osaühingu juhatusse või 50 000 krooni maksmist. T. Rim rikkus oma tõelise või oletatava õiguse ebaseaduslikus korras teostamise käigus kavatsetult kannatanu vara. Samas ei lugenud kohus tõendatuks T. Rimile esitatud süüdistust osas, milles talle heideti ette vastavalt
  37. novembri
  38. a ja
  39. jaanuari
  40. a sõiduki rehvide ning
  41. oktoobri
  42. a ja
  43. jaanuari
  44. a aknaklaaside lõhkumist.
  45. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid ringkonnakohtule apellatsioonid T. Rimi kaitsja Owe Ladva ja K. Rahnu kaitsja Anti Aasmaa, kes taotlesid süüdistatavate õigeksmõistmist kogu neile esitatud süüdistuses. 3.1 T. Rimi kaitsja apellatsiooni kohaselt ei ole ainuüksi eluruumide prostitutsiooniks kasutada andmine käsitatav prostitutsioonile kaasaaitamisena, sest kaasa saab aidata vaid kuriteo toimepanemisele, kuid prostitutsioon ei ole keelatud. Õiguslikult pole võimalik ka prostitutsioonile kaasaaitamine grupis KarS § 2681 lg 2 p 1 mõttes, kuna kaasaaitajad gruppi ei moodusta. Heites T. Rimile ette lisaks eluruumi kasutada andmisele ka muul viisil prostitutsiooni vahendamist, on maakohus väljunud süüdistuse piiridest. Puutuvalt omavoli süüdistusse märkis kaitsja, et T. Rim ei ole M. V.-ilt kunagi raha küsinud. 3.2 K. Rahnu kaitsja apellatsioonis leiti, et süüdistatavatele esitatud süüdistus on puudulik ja maakohus on väljunud süüdistuse piiridest. Samuti palus kaitsja ringkonnakohtul kontrollida jälitustegevuse seaduslikkust.
  46. Ringkonnakohtu
  47. jaanuari
  48. a määrusega tühistati maakohtu otsus täies ulatuses ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises koosseisus. Kaitsjate apellatsioonid rahuldas ringkonnakohus osaliselt. 4.1 Ringkonnakohus nõustus kaitsjatega, et mõistes K. Rahnu ja T. Rimi KarS § 2681 lg 2 p 1 alusel süüdi, väljus maakohus neile esitatud süüdistuse piiridest. Süüdistuse kohaselt heidetakse K. Rahnule ja T. Rimile ette viie korteri üürilevõtmiseks lepingute sõlmimist või teistel isikutel enda huvides nende lepingute sõlmida laskmist. See, et nad panid süüdistuse kohaselt kõne all olevad teod toime eesmärgiga värvata nimetatud aadressidele tasulist seksteenust osutavaid isikuid ja võimaldada viimastel nimetatud aadressidel tasulise seksteenuse osutamist, tähendab üksnes nende soovi või plaani üüritavaid kortereid sel moel kasutada, mitte aga nende täiendavat tegevust. K. Rahnu süüdistuses täiendavalt märgitu on ringkonnakohtu hinnangul väga pealiskaudne ega vasta konkreetsuse nõudele, kuna süüdistusest ei nähtu, kes, millistesse korteritesse ja milliseks ajaks prostituudina tegutsema värvati ning milles värbamine seisnes, samuti ei ole süüdistuses kajastatud, millistele aadressidele ja millise sisuga kuulutusi T. Rim ja K. Rahnu Internetti üles panid. 4.2 Maakohtu otsuse kohaselt seisnes T. Rimile ja K. Rahnule KarS § 2681 lg 2 p 1 järgi omistatud tegu mitte üksnes korterite üürilevõtmises eesmärgiga värvata neisse korteritesse prostituute, vaid K. Rahnu ja T. Rim ka värbasid nendesse korteritesse prostituute ja lasid neil seal töötada, saades ise osa tasust endale. Lahendamata süüdimõistva otsuse tegemisel küsimust, kas süüdistuses kirjeldatud tegu on kuritegu, on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kuna süüdistus on osaliselt ebakonkreetne, ei ole ringkonnakohtul KrMS § 268 lg-st 2 tulenevalt võimalik seda ise kõrvaldada ja kriminaalasi tuleb KrMS § 341 lg 2 kohaselt ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga saata maakohtule uueks arutamiseks. Kuna H. Kõrget süüdistatakse teo kaastäideviimises koos K. Rahnu ja T. Rimiga, tuleb KrMS § 331 lg 3 alusel maakohtu otsus tühistada ka tema osas. 4.3 Puutuvalt T. Rimi süüdimõistmisesse KarS § 257 järgi märkis ringkonnakohus, et süüdistusest ega maakohtu otsusest ei nähtu, kas T. Rimile heidetakse ette tõelise või oletatava õiguse ebaseaduslikku teostamist. Vaieldavat ja lahendamata nõuet tuleb Riigikohtu praktika kohaselt käsitada oletatava õigusena. Oletatava õiguse puhul on aga oluline, et see ei hõlma igasugust isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid üksnes seadusega tagatud õiguse oletamist. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  49. Ringkonnakohtu määruse peale esitasid kaebuse ringkonnaprokurör Elle-Mai Velling, T. Rimi kaitsja O. Ladva ja K. Rahnu kaitsja A. Aasmaa. Määruskaebuste esitajate põhiväited on järgmised.
  50. Prokuröri määruskaebuses leitakse, et ringkonnakohus on tõlgendanud mõistet "eesmärgiga" liiga kitsalt. Esimese astme kohtus kinnitasid süüdistatavad ja nende kaitsjad, et süüdistus on neile sisuliselt arusaadav, kuigi süüdistatavad oma süüd eitasid. Prostitutsioonile kaasaaitamine hõlmab nii prostituutide tööle värbamist, seksuaalteenuse osutamiseks ruumide otsimist, üürimist, prostituutidena tööle asuvatele naisterahvastele nende ruumide kasutada andmist kui ka osutatud teenuse eest osa tasu endale võtmist. Süüdistus ei pea kajastama tõendite hindamist. Ringkonnakohtu lahendis ei täpsustata, millises osas loetakse süüdistust ebakonkreetseks.
  51. K. Rahnu kaitsja määruskaebuses märgitakse, et ringkonnakohus oleks pidanud tegema sisulise lahendi esitatud süüdistuse piirides. Käesolevas kriminaalasjas pole tegemist olukorraga, mida kirjeldatakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumääruses kriminaalasjas nr 3-1-1-18-
  52. Kõne all olevas lahendis sisustas süüdistuses kirjeldatud tegu maakohus oma otsuses. Käesoleval juhul võttis maakohus sisulise seisukoha süüdistusaktis kirjeldatud tegude osas, kuid lisaks sellele omistas süüdistatavatele ka tegusid, mida süüdistusakt ei kirjeldanud. Seega oleks ringkonnakohus pidanud otsustama, kas süüdistusaktis kirjeldatud teod moodustavad kuriteod või mitte. Seega oleks ringkonnakohtul tulnud esitatud süüdistuse pinnalt teha süüdistatavate suhtes õigeksmõistev kohtuotsus, mitte aga saata kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule koos juhistega prokurörile süüdistuse muutmiseks. Seega on ringkonnakohus läinud vastuollu reformatio in peius keeluga ehk põhimõttega, et kohtuotsuse edasikaebamine süüdistatava ja tema kaitsja poolt ei tohi endaga kaasa tuua süüdistatava olukorra raskendamist. Ühtlasi pidanuks ringkonnakohus KarS § 341 lg-s 2 sätestatud määrust tehes otsustama ka K. Rahnule maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise.
  53. T. Rimi kaitsja määruskaebuses leitakse samuti, et ringkonnakohtu lahendis kirjeldatud menetlusõiguse rikkumine oleks olnud kõrvaldatav apellatsioonimenetluses. Süüdistuse puudulikkus oleks pidanud välistama süüdistatavate süüditunnistamise juba esimese astme kohtumenetluses. Lubamatu on isikute ebavõrdne kohtlemine edasikaebemenetluses sõltuvalt sellest, kas esimese astme kohus on langetanud süüdistatava suhtes õigeksmõistva või süüdimõistva kohtuotsuse. Ringkonnakohtul puudunuks menetluslik võimalus kriminaalasja tagastamiseks maakohtule uueks arutamiseks, kui maakohus oleks mõistnud süüdistatavad süüdistuse puudulikkuse tõttu õigeks.
  54. Ringkonnaprokuröri määruskaebusele esitatud vastuses nõustub K. Rahnu kaitsja A. Aasmaa, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada ja kriminaalasi saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule teises koosseisus. Samas leiab kaitsja jätkuvalt, et ringkonnakohtul tulnuks süüdistatavad osas, milles maakohus väljus süüdistuse piiridest, ise uue otsusega õigeks mõista.
  55. Kaitsjate määruskaebustele esitatud vastuses leiab ringkonnaprokurör E.-M. Velling nendega nõustuvalt, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada, kuid märgib, et süüdistatavatele esitatud süüdistus on kooskõlas kriminaalmenetlusõigusega ja maakohus ei ole süüdimõistvat otsust tehes selle piiridest väljunud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  56. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. I 12.1 Ringkonnakohtu pädevus tühistada maakohtu otsus ja tagastada kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks tuleneb KrMS §-st
  57. Kolleegium märgib, et nimetatud sätte kohaselt on ringkonnakohtu volitused taolise otsustuse tegemisel erinevad sõltuvalt sellest, kas apellatsioonimenetluses leidis tuvastamist kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 või lg 2 mõttes. Jõudnud kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohtu menetluses on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 tähenduses (absoluutne ehk n-ö kataloogisisene menetlusõiguse rikkumine), tuleb ringkonnakohtul § 341 lg-st 1 juhindudes maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul puuduvad ringkonnakohtul volitused asuda kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ise kõrvaldama, kuna tegemist on juba seadusandja poolt niivõrd kaalukateks kohtuliku arutamise üldprintsiipide minetusteks loetud rikkumistega, et taolise kohtuliku arutamise pinnalt kujunenud kohtulahendit ei saa ühelgi juhul sisuliselt õigeks lugeda. Kõnealuste rikkumiste esinedes ei saa maakohtus toimunud kohtulikku arutamist pidada ausa ja õiglase kohtumenetluse nõuetele vastavaks ning seetõttu ei saa rääkida ka eelneva menetluse kohtulahendit legitimeerivast toimest. Seega pole apellatsioonikohtul KrMS § 339 lg 1 p-des 1-11 loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisele võimalik reageerida muul moel kui kohtulahendi tühistamisega ja kriminaalasja tagastamisega maakohtule uueks arutamiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 31-1-59-07 p 12 ja nr 3-1-1-27-08 p 16). 12.2 Põhimõtteliselt teisiti on aga seadusandja määratlenud ringkonnakohtu pädevuse olukorras, kus apellatsioonimenetluses tehakse kindlaks mõni kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes (n-ö kataloogiväline menetlusõiguse rikkumine). Viidatud sätte kohaselt võib kohus tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Eeltoodust järeldub ühelt poolt, et KrMS § 339 lg-s 1 toodud menetlusõiguse oluliste rikkumiste loetelu pole ammendav, kuid teiselt poolt võib ringkonnakohus omal algatusel mõne rikkumise oluliseks tunnistada vaid juhul, kui ta põhjendab, miks see tõi endaga kaasa maakohtu lahendi ebaseaduslikkuse või põhjendamatuse. KrMS § 339 lg 2 alusel tuvastatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumine saab seega olla oluline vaid juhul, kui sel on vahetu mõju asjas tehtud kohtulahendile. Kolleegium märgib siinjuures, et isegi menetluslike nõuete rikkumise tunnistamine oluliseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses ei anna ringkonnakohtule alati alust esimese astme kohtulahendi tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 2 kohaselt võib apellatsioonikohus sellise otsustuse teha vaid juhul, kui oluliseks tunnistatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Taoline regulatsioon lähtub muu hulgas arusaamast, et väljaspool KrMS § 339 lg-s 1 nimetatud ja juba seadusandja poolt kriminaalmenetlusõiguse olulisteks rikkumisteks loetud minetusi, peab läbi viidud kohtuliku arutamise kordamiseks esinema vältimatu vajadus. Arvestades, et ringkonnakohtu volitused kriminaalasja apellatsioonikorras arutamisel hõlmavad menetluslikult esimese astme kohtu vastavat pädevust, saab ringkonnakohus otsustada maakohtu lahendi tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kasuks vaid siis, kui ta jälgitavalt põhjendab, miks tuvastatud menetluslike nõuete rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtu enda poolt pole võimalik. II 13.1 Ringkonnakohus, tühistades käesolevas kriminaalasjas maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse K. Rahnu, T. Rimi ja H. Kõrge süüdistusasjas ja saates selle maakohtule tagasi uueks arutamiseks prostitutsioonile kaasaaitamise osas, põhjendas oma otsustust kokkuvõtlikult sellega, et maakohus on süüdistatavaid prostitutsioonile kaasaaitamises süüdi tunnistades väljunud süüdistuse piiridest, jätnud tähelepanuta süüdistuse ebakonkreetsuse ega ole lahendanud küsimust sellest, kas neile etteheidetav tegevus on käsitatav kuriteona. Järeldust, et maakohus on süüdistatavaid süüdi mõistes lähtunud teost, mida pole süüdistuses kirjeldatud, kinnitab ringkonnakohtu lahendi kohaselt see, et süüdistuses on küll ära näidatud süüdistatavate eesmärk hakata tegelema prostituutide värbamisega pärast korterite üürilepingute sõlmimist, mitte aga nende tegelik tegevus prostituutide värbamisel. Kolleegium märgib, et sel moel on ringkonnakohus sisuliselt osutanud mitte kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele, vaid materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele maakohtu poolt. Leides, et süüdistuses avatakse üksnes süüdistatavate eesmärke üüritavate korterite edasisel kasutamisel, on ringkonnakohus ilmselgelt tõdenud, et selline käitumine ei sisalda veel KarS §-s 2681 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivseid tunnuseid. Võtmata käesoleva määruskaebemenetluse raames seisukohta apellatsioonikohtu hinnangute sisulise paikapidavuse osas, märgib kolleegium vaid, et küsimus süüdistatavate käitumise vastavusest mõnele karistusseaduse eriosa koosseisule kujutab endast otsustamist materiaalõiguse kohaldamise õigsuse üle KrMS § 338 p 2 tähenduses, mitte aga menetlusõiguslike nõuete järgimise kontrolli. Ringkonnakohtu pädevus olukorras, kui tuvastatakse materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, on sätestatud KrMS §-s
  58. Nimetatud sätte kohaselt võib ringkonnakohus ise teha uue kohtuotsuse kas kaebuse alusel või sõltumata kaebusest, kui tuvastamist on leidnud süüdistatava olukorda raskendav materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei näe seega materiaalõiguse ebaõige kohaldamise korral ühelgi juhul ette kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks maakohtule, vaid viimase poolt teole antud õigusliku hinnangu muutmist ringkonnakohtu enda otsusega. Maakohtu otsuse tühistamine ja kriminaalasja saatmine ringkonnakohtu määrusega uueks arutamiseks viitega karistusseaduse ebaõigele kohaldamisele kujutab endast ise kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium peab siinkohal ühtlasi vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et ringkonnakohtu poolt süüdistusakti kohaselt prostitutsioonile kaasaaitamisena kvalifitseeritud viie teo käsitlemine ühetaolistena on ebakorrektne. Nimelt on K. Rahnule ja R. Rimile muu hulgas omistatud ka ajavahemikus septembrist 2007 kuni
  59. oktoobrini 2007 korteri üürimine J. G.-le tasulise seksteenuse osutamiseks. Süüdistuses on seega prostitutsioonile kaasaaitamiseks loetud tehioludelt erinevaid tegusid, millele tuleb ringkonnakohtul apellatsioonide uuel arutamisel anda eraldi õiguslik hinnang. Tegelikkusele mittevastav on seejuures ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus ei ole otsuses lahendanud küsimust, kas süüdistuses kirjeldatud tegu on kuritegu. Maakohtu otsuses sisaldub kõigi süüdistusega K. Rahnu, T. Rimi ja H. Kõrgele omistatud tegude kohta eraldi nii nende tõendatusele antud hinnang kui ka seisukoht nende kvalifitseerimise kohta karistusseaduse järgi (VI kd, lk 222-223 ja 225). 13.2 Ringkonnakohus leidis prostitutsioonile kaasaaitamise osas ühtlasi, et K. Rahnule nimetatud sätte järgi samuti esitatud süüdistus prostituutide värbamises ja tasulise seksteenuse Internetis reklaamimises on ebakonkreetne. Kolleegium märgib, et abstraktselt võib nii inimeste otsimine prostituutideks kui ka prostitutsiooniteenuse kohta andmete levitamine Internetis olla käsitatav KarS § 2681 kohase koosseisupärase teona, kuivõrd taoliste tegudega otsitakse ühelt poolt klientidele prostituute ja teiselt poolt püütakse neid aktiivselt kokku viia. Käesolevas kriminaalasjas on aga ringkonnakohus jätnud üldse andmata hinnangu maakohtu tõendite analüüsile ja süüdistatavate tegude kvalifikatsioonile, leides, et esitatud süüdistus on puudulik. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtu sellekohane otsustus on motiveerimata KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Ringkonnakohtu lahendist ei nähtu, millistel põhjustel on süüdistuse puudulikkusena käsitatav näiteks värvatud prostituutide nimede loetlemata jätmine süüdistusaktis ning miks tuleb seda lugeda oluliseks, otsustamaks süüdistatavate teole antava õigusliku hinnangu üle. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et süüdistusele esitatavad nõuded tuleb tuletada karistusseaduse eriosa konkreetsest süüteokoosseisust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06 p 13). Käesolevas kriminaalasjas on prokuratuur süüdistusakti lõpposas ära näidanud need süüdistatavate käitumise aspektid, mis süüdistuse arvates moodustavad kuriteokoosseisu, ning kohtutel on selle alusel võimalik lahendada kriminaalasi sisuliselt. 13.3 Lisaks põhjenduste puudumisele ei ole ringkonnakohus süüdistuse ebakonkreetsuse motiivil maakohtu otsust tühistades ja kriminaalasja uueks arutamiseks saates järginud selleks KrMS § 339 lgga 2 ja § 341 lg-ga 2 kehtestatud nõudeid. Kuna süüdistuse puudulikkus ei ole kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 mõttes, siis on ringkonnakohtul võimalik lugeda seda konkreetses kriminaalasjas oluliseks menetlusnõuete minetuseks KrMS § 339 lg 2 kohaselt juhul, kui ta põhjendab, miks see on endaga kaasa toonud kohtuotsuse ebaseaduslikkuse või põhjendamatuse. Vaidlustatud apellatsioonikohtu lahendis seda tehtud ei ole. Ringkonnakohtu määruses puuduvad põhjendused, miks on teise astme kohtu arvates süüdistuse ebakonkreetsusega kaasnenud maakohtu süüdimõistva otsuse ebaseaduslikkus. Asudes seisukohale, et kõnealust etteheidet süüdistusele tuleb siiski lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, oleks tulnud ringkonnakohtul järgmise sammuna maakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaalasja tagastamiseks uueks arutamiseks KrMS § 341 lg 2 järgi ära näidata, et tegemist on rikkumisega, mida apellatsioonimenetluse raames kõrvaldada ei ole võimalik (vt käesoleva lahendi p 12.2). Kolleegium leiab, et ka nimetatud osas puuduvad ringkonnakohtu lahendis adekvaatsed põhjendused. Asjakohaseks ei saa pidada ringkonnakohtu tehtud viidet Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  60. juuni
  61. a määrusele kriminaalasjas nr 3-1-1-18-07, millest apellatsioonikohtu arvates tuleneb järeldus, et süüdistuse puudulikkus ei ole apellatsioonimenetluses elimineeritav. Kõne all olevas kriminaalasjas seisnes KarS § 418 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puudulikkus selles, et süüdistusaktis ei seondatud faktilisi asjaolusid süüteokoosseisuga ja süüdistuses polnud näidatud, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus blanketse süüteokoosseisu taustal tunnistatud ebaseaduslikuks (viidatud lahendi p 8 jj). Maakohus eksis kriminaalmenetlusõiguse vastu sellega, et asus ise otsima süüdistuses kirjeldatud tegevusele relvaseadusest vastavat käitlemisviisi. Käesolevas kriminaalasjas on aga ringkonnakohus jätnud täielikult tähelepanuta, et erinevalt viidatud kohtuasjast pole antud juhtumil prostitutsioonile kaasaaitamise näol tegemist blanketse süüteokoosseisuga. Karistusseadustiku §-s 2681 ette nähtud prostitutsioonile kaasaaitamise koosseis on alternatiiv- aktiline ja formaalne kuriteokoosseis, millel puudub välisviide. Seega erinevalt kriminaalasjast 3-1-118-07 ei ole praegusel juhul maakohtule etteheidetav ka blanketse süüteokoosseisu omaalgatuslik sisustamine süüdimõistvas otsuses. Kui ringkonnakohus soovib tõenditele antud hinnangu või süüdistatavate tegevuses kuriteokoosseisu olemasolu osas asuda maakohtu otsusega võrreldes teistsugusele seisukohale, tuleb tal juhinduda KrMS §-s 340 apellatsioonikohtule antud pädevusest.
  62. Eelnimetatud põhjustel tuleb ringkonnakohtu vaidlustatud kohtumäärus tühistada ka maakohtu otsuse tühistamises ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmises T. Rimi süüdistuses KarS § 257 järgi. Ringkonnakohus pole oma määruses KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes põhjendanud, miks tal ei ole võimalik süüdistatavale ette heidetavale teole õiguslikku hinnangut anda, vaid ta peab vajalikuks saata kriminaalasi ka selles osas uueks arutamiseks maakohtule. III
  63. Ühtlasi peab kolleegium vajalikuks märkida, et kuigi ringkonnakohus on käesolevat kriminaalasja lahendades viidanud Riigikohtu lahendile kriminaalasjas 3-1-1-18-07, ei ole ta ise ometigi viidatud kohtumääruses esitatud seisukohti järginud. Kolleegium selgitas, et KrMS §-s 339 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on võetavad kokku ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte minetuste mõistesse (vt käesoleva kohtumääruse p-d 12.1-12.2). Seega on tegemist taoliste menetlusnõuete rikkumistega, mille toimumist on olemuslikult alust ette heita kohtule, kes peab kindlustama nimetatud põhimõtete tegeliku järgimise kohtulikus arutamises. Nimetatud põhjusel on ka muid n-ö kataloogiväliseid kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi KrMS § 339 lg 2 mõttes võimalik käsitada olulistena vaid siis, kui need on kokkuvõttes taandatavad kriminaalasjas kohtu poolt tehtud lahendile. Süüdistuse puudulikkust kõige laiemas tähenduses pole aga ühelgi juhul põhjust ette heita kohtule, kuivõrd KrMS § 14 lg-st 1 tulenevalt täidavad kohtumenetluses süüdistuse ja õigusemõistmise funktsioone erinevad subjektid. Nimetatud põhimõtet rõhutatakse eraldi veel KrMS § 14 lg-s 2, mille kohaselt võtab süüdistusest loobumine prokuröri poolt kohtult menetluse jätkamise kohustuse ja moodustab õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluse. Eeltoodut silmas pidades on ka Riigikohtu varasemas praktikas, sh käesoleval juhul ringkonnakohtu viidatud kriminaalasjas nr 3-1-118-07 p-s 10, rõhutatud, et kohus ei või nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-139-05 ja 3-1-1-149-05). Kuivõrd kohtu roll esitatud süüdistuse üle on piiratud vaid selle vormilise küljega (vt KrMS § 262 p 2), siis ei ole ka KrMS § 339 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena üldjuhul käsitatav süüdistuse sisuline puudulikkus. Lähtudes talle pandud kriminaalasja lahendamise ülesandest peab kohus süüdistuse põhjal eeskätt otsustama materiaalõiguse kohaldamise üle. Sellest tulenevalt on ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu märkinud, et süüdistuse puudulikkuse korral tuleb kohtul kaaluda õigeksmõistva otsuse tegemist, kui süüdistuses esinev puudus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06). IV
  64. K. Rahnu kaitsja vandeadvokaat A. Aasmaa esitas Riigikohtule taotluse hüvitada K. Rahnule käesoleva kriminaalasja määruskaebemenetluses kantud kulu advokaadi õigusabile. Taotluse ja sellele lisatud arve kohaselt on K. Rahnu tasunud OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo määruskaebemenetluses osutatud õigusabi eest 600 eurot (sh käibemaks 100 eurot). Kriminaalmenetluse seadustiku § 187 lg 1 kohaselt kannab määruskaebuse lahendamise menetluses kohtumääruse tühistamise korral menetluskulud riik. Menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kuna Riigikohus tühistab ringkonnakohtu määruse, tuleb määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu K. Rahnule mõistlikus suuruses hüvitada. Kolleegium leiab, et taotluses nimetatud 600 eurot on käesolevas asjas kaitsjatasuna mõistliku suurusega ja see summa tuleb süüdistatavale hüvitada täies ulatuses. V
  65. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium prokuröri ja kaitsjate määruskaebused, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu
  66. juuni
  67. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.