RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 20 lg 5 alusel määratakse toitjakaotuspension, kui toitja on teadmata kadunud ja politsei on tema suhtes algatanud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse ning politsei ei ole suutnud tema asukohta kindlaks teha 12 kuu jooksul. Sotsiaalministri

1. detsembri
2. a määrusega nr 167 vastu võetud riikliku pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise juhendi § 23 lg 1 p 1 kohaselt esitatakse toitjakaotuspensioni taotlemisel täiendavalt toitja surmatunnistus või politseiprefektuuri tõend selle kohta, et toitja on teadmata kadunud ja politsei on algatanud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse ning politsei ei ole suutnud tema asukohta kindlaks teha 12 kuu jooksul. Põhja Politseiprefektuuri vastuses pensionikomisjoni järelepärimisele teatati, et Valerij Ernesaks on kuulutatud tagaotsitavaks ja tema suhtes on alustatud KrMS § 9 lg 1 ja JTS § 9 lg 1 p 2 alusel jälitusmenetlus isik tagaotsimiseks. JTS § 9 lg 1 p 2 järgi on jälitusmenetluse alustamise ajendiks isiku kõrvalehoidumine kriminaalmenetlusest või süüdimõistetu kõrvalehoidumine kriminaalmenetluse täitmisest. Isiku teadmata kadunuks jäämine on jälitusmenetluse alustamise ajendiks JTS § 9 lg 1 p 4 alusel. Pensionikomisjon on õigesti leidnud, et Valerij Ernesaks pole teadmata kadunud

§ 20

lg 5 mõttes ja politsei pole algatanud tema suhtes teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 17 kohaselt loetakse teadmata kadunuks isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes. Valerij Ernesaks on aga elus ja hoidub kõrvale oma laste ülalpidamisest.

1. V. Ernesaks esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna Viljandi pensionikomisjoni
2. septembri
3. a otsuse nr 23306 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks, millega kohustada vastustajat määrama toitjakaotuspension Valerij Ernesaksa laste Virgo Ernesaksa ja Reelika Ernesaksa eest. Kaebuses väideti, et seaduse, millega muudeti

§ 20

lg-t 5, eelnõus on väljendatud seaduseandja tahe, mille järgi on toitjakaotuspensioni määramisel olukorras, kus isik on teadmata kadunud, oluline, et toitja on politsei poolt tagaotsitav ja tema asukohta ei ole suudetud kindlaks teha 12 kuu jooksul. Valerij Ernesaks on tunnistatud tagaotsitavaks hiljemalt

1. novembrist 2003 ja ta on jätkuvalt kadunud kuni käesoleva ajani. Valerij Ernesaks on teadmata kadunud ja politsei ei ole suutnud teda seitsme aasta kestel leida ja tema viibimiskohta tuvastada. Viive Ernesaks on pöördunud korduvalt politsei poole Talle on vastatud, et Valerij Ernesaksa asukoht on teadmata. Pensioniamet jättis taotluse toitjakaotuspensioni määramiseks formaalsetel põhjustel rahuldamata.
2. Tartu Halduskohus jättis
3. aprilli
4. a otsusega kaebuse rahuldamata ja põhjendas otsust järgmiselt: 1) Põhja Prefektuuri
5. veebruari
6. a vastuse kohaselt on Valerij Ernesaks (Golubkov) alates
7. novembrist 2003 kuulutatud tagaotsitavaks KrMS § 140 alusel, s.o isikuna, kes hoidub kõrvale kohtueelsest menetlusest ja kelle asukoht ei ole teada. Põhja Prefektuur teatas, et neil puudub võimalus Valerij Ernesaksa (Golubkovi) suhtes alustada paralleelselt teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlust, kuna vastavalt Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori
8. jaanuari
9. a käskkirja nr 50 "Isikute otsimise ja seire ning tundmatute isikute ja laipade tuvastamise korra" p-le 20 loetakse teadmata kadunuks isik, kelle kadumise asjaolud viitavad sellele, et tema kadumise on põhjustanud kuritegu või õnnetusjuhtum, samuti oma elukohast lahkunud isik, kes oma tervisliku seisundi või vanuse tõttu või muudel põhjustel ei suuda anda tõeseid andmeid oma isiku kohta, samuti raviasutusest lahkunud vaimuhaige. Kuna Põhja Prefektuuril puuduvad sellised andmed ja neid ei ole esitanud ka Valerij Ernesaksa (Golubkovi) lähedased, ei ole võimalik teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlust alustada; 2) Valerij Ernesaks (Golubkov) pole teadmata kadunud isik

§ 20lg 5 mõttes.

Kuna politsei pole algatanud tema suhtes teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlust, pole pensioniametil alust määrata toitjakaotuspensioni. Kohaldatav pole TsÜS § 17, kuna on alust arvata, et isik viibib kodustest eemal seonduvalt kriminaalasjadega; 3) asja materjalide põhjal on võimalik tuvastada, et Valerij Ernesaks (Golubkov) on hoidunud kõrvale oma laste ülalpidamiskohustustest, ta on kahes kriminaalasjas kuulutatud tagaotsitavaks. Valerij Ernesaks (Golubkovi) ei saa pidada teadmata kadunuks ning politsei ei ole algatanud tema suhtes teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlust; 4) toitjakaotuspensioni makstakse, kui toitja on jäänud teadmata kadunuks, kuid mitte juhul, kui ta hoidub kõrvale kriminaalmenetlusest, mis on algatatud seonduvalt elatisraha võlgnevusega. Toitjakaotuspensioni mõte on hüvitada saamata jäänud elatis lapsele, kelle toitja eeldatavalt täidaks oma ülalpidamiskohustust, kuid on jäänud teadmata kadunuks temast mitteolenevatel põhjustel. Tartu Halduskohtu

1. mai
2. a määrusega mõisteti riigieelarve vahenditest välja riigi õigusabi tasu 4860 krooni Advokaadibüroo Eha Lillsaar vandeadvokaadile Eha Lillsaar Viive Ernesaksale õigusabi osutamise eest haldusasjas nr 3-10-
3. Halduskohtu määruse kohaselt on Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja
4. novembri
5. a määrusega tsiviilasjas nr 2-09-56586 Viive Ernesaksale võimaldatud riigipoolne menetlusabi tsiviilasjas õigusdokumendi koostamiseks, esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus, mis kandus riigi õigusabi seaduse § 17 lg 1 järgi üle õigusdokumendi (kaebuse halduskohtule) koostamiseks ja halduskohtule esitamiseks. Kuna Viive Ernesaksale on määratud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud, siis jääb väljamõistetud riigi õigusabi tasu täies ulatuses riigi kanda.
6. V. Ernesaks esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada.
7. Tartu Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega ega pidanud HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus: 1) ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga

§ 20lg 5 tõlgendamisel.

Seaduseelnõu esialgses sõnastuses oli, et toitjakaotuspension määratakse, kui toitja on politsei poolt tagaotsitav ja tema asukohta pole suudetud kindlaks teha 12 kuu jooksul. Seaduseelnõu teisel lugemisel täpsustati eelnõu ja sätestati, et toitjakaotuspensioni makstakse, kui toitja on teadmata kadunud ja tema suhtes on politsei algatanud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse ning politsei pole suutnud tema asukohta kindlaks teha 12 kuu jooksul. Selles redaktsioonis võeti seadus vastu. Seaduses muudatuse tegemise tingis eelnõu teisel lugemisel asjaolu, et terminiga "politsei poolt tagaotsitav" hõlmatud isikute ring erineb terminiga "teadmata kadunud" hõlmatud isikute ringist; 2) seaduseandja tahe oli maksta toitjakaotuspensioni isikutele, kelle toitja on teadmata kadunud. Teadmata kadunud isiku mõiste määratlemisel tuleb lähtuda TsÜS §-st 17, mille järgi loetakse teadmata kadunuks isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes; 3) Valerij Ernesaks (Golubkov) on Põhja Politseiprefektuuri 26. augusti 2009. a õiendiga nr PHJ 2.11-20.5/564 kuulutatud tagaotsitavaks alates 26. novembrist 2003 (tl 19) ja praeguseks ei ole tema asukohta suudetud tuvastada; 4) Valerij Ernesaks (Golubkov) ei ole teadmata kadunud isik TsÜS § 17 mõttes. Kaebaja ei ole toonud välja asjaolusid, mis annaksid alust kahelda tema elusolekus. Teda ei ole seaduses sätestatud korras teadmata kadunud isikuks tunnistatud; 5) ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et

§ 20

lg-5 ja JTS § 9 lg 1 p-s 4 vaadeldavad menetlused ei ole samastatavad.

§ 20lg-s 5 räägitakse teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlusest.

JTS § 9 lg 1 p-s 4 mainitakse isiku teadmata kadunuks jäämist. Sisuliselt on tegemist samade menetlustega, kuna mõlema menetluse eesmärgiks on kadunud isiku asukoha tuvastamine; 6) käesoleval juhul ei ole tegemist ka võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Selgelt on eristatavad kaks isikute gruppi - grupp, kelle toitjaks on teadmata kadunud isik ja kelle puhul on alust eeldada, et ta ei ole enam elus, ning grupp, kelle toitja on kuulutatud politsei poolt tagaotsitavaks ja kelle asukohta ei ole suudetud tuvastada. Politsei poolt tagaotsitava isiku puhul puudub alus eeldada, et ta ei ole enam elus. Isik võib olla elus, kuid hoiduda kõrvale kriminaalmenetlusest. Kuna toitjakaotuspensioni eesmärk on osutada abi toitja surma korral, siis on põhjendatud eristada kadunud isikuid, kelle puhul on alust eeldada, et nad on surnud, kadunud isikutest, kelle puhul seda alust ei ole. See, et isikut ei ole suudetud leida kriminaalmenetluses, ei anna alust eeldada, et ta on surnud; 7) kaebajal on võimalus taotleda kohtult isiku surnuks tunnistamist. Selle taotluse rahuldamisel on Viive Ernesaksa lastel õigus toitjakaotuspensionile

§ 20lg 1 alusel.

Seda lahendust on aktsepteerinud ka kaebaja, kuna Tartu Maakohtu

1. novembri
2. a määrusega on talle antud riigi õigusabi esindamiseks tsiviilasja menetlemisel; 8)

§ 20

lg 1 alusel on õigus toitjakaotuspensionile tema ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetel. Seega on õigus toitjakaotuspensionile Virgo Ernesaksal ja Reelika Ernesaksal. Kaebus on esitatud Virgo Ernesaksa ja Reelika Ernesaksa poolt; 9) kaebaja esindaja taotlus välja mõista 2160 krooni riigi õigusabi korras osutatud õigusabi eest apellatsioonimenetluses on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. V. Ernesaks esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus ning teha uus otsus, millega tühistada pensionikomisjoni vaidlustatud otsus ja teha Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniametile ettekirjutus määrata toitjakaotuspension Virgo Ernesaksale ja Reelika Ernesaksale tagasiulatuvalt
2. augustist
3. Kassaator palub mõista menetluskulud välja vastustajalt. Kassatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt: 1) tulenevalt

§ 20lg-st 5 on toitjakaotuspensioni saamise eeldusteks: a) isik on teadmata kadunud. Ts

ÜS § 17 järgi loetakse teadmata kadunuks isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes. V. Ernesaks (Golubkov) on teadmata kadunud, sest vaatamata tema tagaotsimisele politsei poolt pole tema kohta andmeid üle seitsme aasta; b) politsei on tema suhtes algatanud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse. Riikliku pensionikindlustuse seadus ja politsei- ja piirivalve seadus ei täpsusta, milles seisneb selline menetlus. Selline kord ei saa tuleneda jälitustegevuse seaduse § 9 lg 1 p-st 4, mille järgi jälitusmenetluse alustamise ajendiks on isiku teadmata kadunuks jäämine.

§ 20

lg 5 järgi peab aga politsei olema algatanud mitte jälitusmenetluse, vaid teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse. Need pole üks ja sama menetlus. Pensioniamet ei saanud keelduda toitjakaotuspensioni määramisest põhjendusega, et politsei ei ole algatanud jälitustegevust. Põhja Politseiprefektuuri menetluses on alates

1. a kolm kriminaalasja ja V. Golubkov on kuulutatud
2. novembrist 2003 tagaotsitavaks ja tema asukoht pole teada. Kassaator möönab, et teadmata kadunuks jäämise korral on isiku tagaotsimine ajendatud isiku kadunuks jäämisest. Kriminaalmenetluse raames tagaotsitavaks kuulutamine toimub menetleja määruse alusel põhjusel, et isik hoiab menetlustoimingutest kõrvale. Ei saa aga välistada võimalust, et isik võib olla jäänud kadunuks kriminaalmenetluse raames toimuva tagaotsimise ajal. Praeguses asjas toimub tagajärjetu tagaotsimine juba üle seitsme aasta, kuid politsei ei pea võimalikuks menetleda isiku teadmata kadumise fakti. Põhja Politseiprefektuur vastas
3. veebruaril 2010 advokaadibüroole, et kuna isik on kuulutatud tagaotsitavaks, siis puudub võimalus alustada paralleelset teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlust. Asjaoludest kujunevalt võib kassaatori arvates isik siiski olla tagaotsimise ajal muutunud teadmata kadunuks TsÜS § 17 mõttes. Kuna

§ 20

lg 5 teksti järgi on toitjakaotuspensioni määramiseks vajalik, et politsei on algatanud isiku teadmata kadunuks tunnistamise menetluse, mida politsei tagaotsimismenetluse tõttu ei tee, siis ongi pensioni määramisel kujunenud vasturääkiv olukord. Kassaator arvab, et teatud tingimustel, milleks praeguses asjas on isiku erakordselt pikka aega toimunud tagaotsimine, ei peaks olema välistatud, et pensioniamet tunnistab isiku teadmata kadunuks olemist. Vastasel korral oleks tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega: teadmata kadunud isiku puhul eeldatakse, et isik on kadunud 12 kuud, kuid tagaotsitavaks tunnistamise korral võib see olukord kesta aastaid ja laste õiguste kaitseks pole vanemal midagi ette võtta; c) politsei pole isiku asukohta suutnud kindlaks teha 12 kuu jooksul. Ka see eeldus on täidetud; 2) iseenesest on õige, et kaebajal on võimalik taotleda isiku surnuks tunnistamist ja selle taotluse rahuldamisel on Viive Ernesaksa lastel õigus toitjakaotuspensionile

§ 20lg 1 alusel. Kui isik on surnuks tunnistatud, siis eeldatakse Ts

ÜS § 19 lg 5 järgi, et ta on surnud. Surnuks tunnistatud isiku surmaajaks loetakse tema eeldatav surmaaeg (TsÜS § 20 lg 1). Isiku surnuks tunnistamise avalduses märgitakse, miks avaldaja on huvitatud isiku surnuks tunnistamisest, ja asjaolud, mis põhistavad surnuks tunnistamist (TsÜS § 509 lg 2). Kaebuse esitajal on problemaatiline tugineda eeldusele ja ka tõendada, et isik on surnud. Ka ringkonnakohtu otsuses järeldatakse, et isiku surnuks (teadmata kadunuks) tunnistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus märgib, et Valerij Ernesaks (Golubkov) on Põhja Politseiprefektuuri

1. augusti
2. a õiendi (tl 19) kohaselt kuulutatud tagaotsitavaks alates
3. novembrist 2003 ja praeguseks pole tema asukohta suudetud tuvastada. Ringkonnakohus ei nõustu, et Valerij Ernesaks (Golubkov) on praegu teadmata kadunud isik TsÜS § 17 mõttes, kaebaja pole esitanud asjaolusid, mis annavad alust kahelda tema elusolekus, teda pole tunnistatud seaduses sätestatud korras teadmata kadunud isikuks ning asjaolu, et teda pole kriminaalmenetluse raames suudetud leida, et anna alust eeldada, et ta on surnud. Seega ei saa kindlalt väita, et kaebuse esitaja saavutab isiku surnuks tunnistamise avalduse esitamisega eesmärgi, milleks on toitjakaotuspensioni määramine; 3) riigi õigus ja kohustus maksta toitjakaotuspensioni V. Ernesaksa alaealistele lastele on kooskõlas seadusandja mõttega, mida on

§ 20

muutmisel selgitatud riikliku pensionikindlustuse seaduse, peretoetuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas. Seletuskirjas põhjendati

§ 20

lg 5 muutmist sellega, et kui toitja on politsei poolt tagaotsitav ja tema asukohta pole suudetud teha kindlaks 12 kuu jooksul, siis tuleb maksta toitjakaotuspensioni. Seaduseelnõu teisel lugemisel küll täpsustati, kuid ka täpsustusega pole vaidlusaluses olukorras välistatud toitjakaotuspensioni maksmine. Seaduseelnõu 267 SE teisel lugemisel selgitas Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige T. Kõiv: "Eelnõus täpsustatakse ka riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel toitjakaotuspensioni maksmist juhul, kui toitja on teadmata kadunud ja politsei on tema suhtes algatanud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse, ent ei ole suutnud tema asukohta 12 kuu jooksul kindlaks teha. Muudatuse tingis asjaolu, et eelnõus on kasutatud terminit "politsei poolt tagaotsitav", kuid eelnimetatud isikute ring erineb teadmata kadunud isikute ringist. Termin "politsei poolt tagaotsitav" kuulub kriminaalmenetluse sfääri. Uus termin on kooskõlastatud Siseministeeriumiga ja lähtutakse asjaolust, et politsei ei ole suutnud isiku asukohta 12 kuu jooksul kindlaks teha." On oluline, et eelnõu menetlemisel peeti tähtsaks, et politsei pole suutnud isiku asukohta 12 kuu jooksul kindlaks teha. Seadus ei välista, et politsei võib tuvastada samas menetluses isiku teadmata kadunuks jäämise, kuigi isik on kriminaalmenetluses tagaotsitav. Mõistlik on järeldada, et isiku kadunuks jäämist võib eeldada, kui politsei jälitustoimingud pole pikka aega andnud tulemusi. Kuna praegusel juhul on politsei isikut tagajärjetult üle seitsme aasta taga otsinud, siis on tema lastele pensioni määramine

§ 20lg 5 alusel põhjendatud.

Ka rõhutati eelnõu algses seletuskirjas, et isiku asukoha kohta on kõige suurem teave politseil. Seletuskirjas märgitakse: "Seetõttu on põhjendatud ja otstarbekas lähtuda Politseiameti töötajate kompetentsist, kes isiku tagaotsimise korral rakendavad oma igapäevatööks vajalikke oskusi ja pädevust. Eelnõu kohaselt on õigus toitjakaotuspensionile siis, kui politsei ei ole isiku asukohta suutnud 12 kuu jooksul kindlaks teha."; 4) kassaator nõustub, et

§ 20

lg 1 alusel on õigus toitjakaotuspensionile teadmata kadunud isiku ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetel. Sotsiaalministri

1. detsembri
2. a määruse nr 167 § 4 lg 3 kohaselt esitab alaealise pensioniavalduse aga vanem. Sellest tulenevalt peaks Viive Ernesaksal vanemana ja haldusmenetluses avalduse esitajana olema kaebuse esitaja õigused ja kohustused. Kui asuda seisukohale, et kaebuse esitajaks on siiski V. Ernesaksa alaealised lapsed, siis tuleks kaebus lugeda esitatuks Viive Ernesaksa poolt Reelika ja Virgo Ernesaksa nimel. Kassatsioonimenetluse ajal teatas Viive Ernesaks Riigikohtule, et V. Ernesaksa (Golubkovi) tagaotsimise käigus on selgunud, et V. Golubkov elab Leedus ja on abielus Leedu kodanikuga ning tagaotsimine on lõpetatud. See ei tingi aga kassatsioonkaebuse taotluse muutmist. Kui kaebus rahuldatakse, siis on pensioniametil võimalik määrata Viive Ernesaksa lastele toitjakaotuspensioni

§ 32lg 2 p 2 alusel tagasiulatuvalt 12 kuud enne avalduse esitamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. V. Golubkov (Ernesaks) oli tagaotsitav kolmes kriminaalasjas seoses oma lastele elatise mittemaksmisega. Kassatsioonimenetluses esitatud Viive Ernesaksa väidetest nähtuvalt on tänaseks V. Golubkovi (Ernesaksa) tagaotsimine lõpetatud ja on ilmnenud, et V. Golubkov (Ernesaks) elab Leedus ja on seal uuesti abiellunud. Vaidluse all on, kas Viive Ernesaksa lastel on õigus toitjakaotuspensionile

§ 20lg 5 alusel.

9.

§ 20

lg-s 5 sätestatakse: "Käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel määratakse toitjakaotuspension ka juhul, kui toitja on teadmata kadunud ja politsei on tema suhtes algatanud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse ning politsei ei ole suutnud tema asukohta kindlaks teha 12 kuu jooksul." 10. Seega seostab

§ 20lg 5 toitjakaotuspensioni määramise kolme tingimuse üheaegse esinemisega.

Esiteks, toitja peab olema teadmata kadunud. Teiseks, politsei on tema suhtes algatanud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse. Kolmandaks, politsei ei ole suutnud tema asukohta kindlaks teha 12 kuu jooksul. 11.

§ 20

lg-s 5 ei avata, mida tuleb mõista selle all, et "toitja peab olema teadmata kadunud". Teadmata kadunud isiku mõiste on avatud TSÜS §-s 17. TSÜS § 17 järgi loetakse teadmata kadunuks isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes. Nimetatud säte seondub TSÜS §ga 18, millega reguleeritakse teadmata kadunud isiku varale hoolduse seadmist. Kolleegium on seisukohal, et

§ 20lg-s 5 sätestatud esimest tingimust tuleb siiski sisustada TSÜS § 17 kaudu.

Õiguskorras on tavapärane, et ühes seaduses avamata mõistet sisustatakse selle seaduse kaudu, milles see mõiste on avatud. Vaid juhul, kui on alus eeldada, et seadust, milles mõiste on jäetud avamata, peab mõistma teisiti kui seadust, milles see mõiste on avatud, tuleb tunnistada esimese seaduse autonoomset mõistekasutust ja lähtuda sellest, et see seadus kasutab määratlemata õigusmõistet. Praegusel juhul kolleegiumi arvates sellise olukorraga tegemist pole. See järeldus tuleneb

§ 20

lg 5 kehtiva redaktsiooni kujunemisloost.

§ 20lg 5 kehtiv redaktsioon kehtestati 22.

oktoobril 2008 vastu võetud riikliku pensionikindlustuse seaduse, riiklike peretoetuste seaduse ja teiste sotsiaalkindlustushüvitisi ning sotsiaaltoetusi käsitlevate seaduste muutmise seadusega. Seaduseelnõu (267 SE) seletuskirjas seostatakse kavandatav muudatus otseselt TSÜS §-ga 17 ja selgitatakse järgmist: "Peale tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse jõustumist 1. jaanuaril 2006. aastal jõustus

muudatus, mille kohaselt makstakse toitjakaotuspensioni ka juhul, kui toitja on teadmata kadunud (TsKMS-st kaotati ära kohtu kohustus tuvastada teadmata kadumise fakti). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 17 kohaselt loetakse teadmata kadunuks isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku kohta. Kuni

1. juunini
2. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 27 kohaselt võis kohus huvitatud isiku nõudel tunnistada isiku teadmata kadunuks, kui 1 aasta jooksul ei ole andmeid tema viibimiskoha kohta. Enne
3. a
4. jaanuari hakati toitjakaotuspensioni teadmata kadumise korral maksma siis, kui kohus oli teadmata kadumise fakti tuvastanud või isiku teadmata kadunuks tunnistanud. Alates
5. a
6. jaanuarist peab teadmata kadumise fakti tuvastama Sotsiaalkindlustusamet, kuna tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt on tegemist faktilise seisundiga ning kui see on pensioni määramise eelduseks, peab selle Sotsiaalkindlustusamet ise ka tuvastama. Faktilise seisundi tuvastamise eeldust toitjakaotuspensioni määramisega siduda ei ole otstarbekas. Samuti pole otstarbekas tekitada täiendav kompetents, kuna Sotsiaalkindlustusametil puudub isiku kadumise fakti tuvastamiseks vajalik kompetents ning otsene vajadus ja majanduslik põhjendatus sellise kompetentsi arendamiseks. Kehtiva korra muutmine ei halvenda pensionitaotlejate olukorda, sest Politseiamet tegeleb isiku tagaotsimisega ja need protseduurid on inimesele arusaadavad. Kui lisaks tagaotsimisega seotud protseduuridele hakkab Sotsiaalkindlustusamet omakorda tuvastama faktilist seisundit, jääb isikule arusaamatuks suhteliselt sarnaste protseduuride teostamine kahe ametkonna poolt. Seetõttu on põhjendatud ja otstarbekas lähtuda Politseiameti töötajate kompetentsist, kes isiku tagaotsimise korral rakendavad oma igapäevatööks vajalikke oskusi ja pädevust." Kolleegium märgib, et enne
7. novembrit 2008 kehtis

§ 20

lg 5 järgmises redaktsioonis: "Käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel määratakse toitjakaotuspension ka juhul, kui toitja on kehtestatud korras tunnistatud teadmata kadunuks." Ka seda redaktsiooni sisustati tsiviilõiguse abil. 12. Seega on toitjakaotuspensioni saamise üheks

§ 20

lg-s 5 sätestatud tingimuseks see, et vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi toitja elusoleku suhtes. Koosmõjus

§ 20

lg-s 5 sätestatud kolmanda tingimusega peavad sellise kahtlused olema kestnud vähemalt 12 kuud.

1. V. Ernesaksa (Golubkovi) oli politsei taga otsinud küll umbes seitse aastat, kuid kogu selle perioodi jooksul ei esitatud tõsiseid kahtlusi selle kohta, et ta võib olla surnud. Vastupidi, V. Ernesaksa (Golubkovi) tagaotsimine lähtus eeldusest, et ta on elus. Viive Ernesaksa esindaja esitas küll
2. veebruaril 2010 Põhja Politseiprefektuurile avalduse, et V. Golubkovi suhtes algatataks

§ 20lg-s 5 sätestatud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlus.

Kuid Põhja Politseiprefektuur ei algatanud sellist menetlust põhjendusega, et prefektuuril puuduvad menetluse alustamiseks vajalikud andmed ja neid pole esitanud ka Valerij Ernesaksa lähedased. Ka kassatsioonkaebuses nendib kassaator, et tal on problemaatiline tugineda eeldusele ja ka tõendada, et isik on surnud (käesoleva otsuse punkti 6 alap 2).

§ 20

lg 5 ei võimalda asuda seisukohale, et mõistlik on järeldada, et isiku kadunuks jäämist võib eeldada, kui politsei jälitustoimingud pole pika aja kestel andnud tulemusi.

§ 20

lg 5 nõuab, et oleksid tõsised kahtlused isiku elus oleku kohta ja seostab riigi kohustuse tekke selliste kahtlustega. Erakordselt pikka aega kadunuks olemine olukorras, kus pole esitatud tõsiseid kahtlusi isiku elus oleku kohta, ei anna alust kohaldada

§ 20lg-t 5.

14. Kassaator väidab, et teatud tingimustel, milleks praeguses asjas on erakordselt pikka aega toimunud isiku tagaotsimine, ei peaks olema välistatud, et pensioniamet tunnistab, et isik on teadmata kadunud. Kolleegium sellega ei nõustu. Pensioniametil puudub pädevus tuvastada

§ 20lg-s 5 nimetatud asjaolu.

Ainuvõimalikuks tõendiks nimetatud asjaolu kohta on sotsiaalministri

1. detsembri
2. a määrusega nr 167 vastu võetud riikliku pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise juhendi § 23 lg 1 p 1 järgi politseiprefektuuri tõend selle kohta, et toitja on teadmata kadunud ja politsei on algatanud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse ning politsei ei ole suutnud tema asukohta kindlaks teha 12 kuu jooksul. Kolleegium märgib, et seaduseelnõu 267 esimese lugemise seletuskirjast nähtuvalt lähtuti

§ 20

lg 5 muutmisel sellest, et Sotsiaalkindlustusametil puudub isiku kadumise fakti tuvastamiseks vajalik kompetents ning otsene vajadus ja majanduslik põhjendatus sellise kompetentsi arendamiseks. Seaduseelnõu teise lugemise seletuskirjast ja stenogrammist nähtuvalt teisel lugemisel

§ 20lgs 5 kavandatavat muudatust vaid täpsustati.

Eelnõu algtekstis oleva termini "politsei poolt tagaotsitav" kasutamisest loobuti põhjendusega, et see kuulub kriminaalmenetluse sfääri. Selle asemel võeti kasutusele "teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlus".

1. Kassaatori väidetest nähtuvalt on tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega, kui pensioniamet ei saa erakordselt pikka aega toimunud isiku tagaotsimise korral tunnistada isiku teadmata kadunuks olemist. Teadmata kadunud isiku puhul eeldatakse, et isik on kadunud 12 kuud, kuid tagaotsitavaks tunnistamise korral võib see olukord kesta aastaid ja laste õiguste kaitseks pole vanemal midagi ette võtta. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praegusel juhul ei ole tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Ringkonnakohus leidis, et antud juhul on selgelt eristatavad kaks isikute gruppi - grupp, kus toitjaks on teadmata kadunud isik, kelle puhul on alust eeldada, et ta ei ole enam elus, ning grupp, kus toitja on kuulutatud politsei poolt tagaotsitavaks ja kelle asukohta ei ole suudetud tuvastada. Politsei poolt tagaotsitava isiku puhul puudub alus eeldada, et ta ei ole enam elus. Isik võib olla elus, kuid nt hoiduda kõrvale kriminaalmenetlusest. Kuna toitjakaotuspensioni eesmärk on osutada abi toitja surma korral, siis on põhjendatud eristada kadunud isikuid, kelle puhul on alust eeldada, et nad on surnud, kadunud isikutest, kelle puhul seda alust ei ole. Asjaolu, et isikut ei ole suudetud leida kriminaalmenetluse raames, ei anna alust eeldada, et ta on surnud.
2. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtuga, et

§ 20

lg-ga 5 nõutav teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlus saab tuleneda JTS § 9 lg 1 p-st 4, mille järgi jälitusmenetluse alustamise ajendiks on isiku teadmata kadunuks jäämine. Kassaator väidab, et

§ 20

lg 5 järgi peab politsei olema algatanud mitte jälitusmenetluse, vaid teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse. JTS § 1 lg 1 p 1 järgi sätestab see seadus jälitustegevuse tingimused ja korra ka Eesti kodanike põhiseaduslike õiguste tagamiseks. Sama seaduse § 9 lg 1 p 4 järgi on jälitustegevuse alustamise ajendiks ka isiku teadmata kadunuks jäämine. Kuna õigus toitjakaotuspensionile on põhiseaduse § 28 lg 2 kaitsealas, siis on mõeldav jälitustegevuse seaduse alusel algatada teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlus selleks, et teha toitjakaotuspensioni määramise jaoks kindlaks

§ 20lg-ga 5 nõutav asjaolu.

Muud menetlust kui JTS § 9 lg 1 p-ga 4 sätestatud menetlus politseil antud juhul kasutada ei ole. 17. Kolleegium ei nõustu kassaatoriga, et Viive Ernesaksa lastele saaks pensioni määrata toitjakaotuspensioni

§ 32lg 2 p 2 alusel hoolimata sellest, et nüüdseks on V.

Golubkovi asukoht selgunud ja tema tagaotsimine lõpetatud.

§ 32

lg 2 p-s 2 sätestatakse, et varasemast tähtajast kui pensioni taotlemise päevast määratakse toitjakaotuspension politsei poolt teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse algatamise päevast, kuid mitte üle 12 kuu enne pensioni taotlemist. Nimetatud säte ei ole kohaldatav olukorras, kus politsei ei ole algatanud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlust, samuti olukorras, kus sellise menetluse käigus on isiku asukoht tuvastatud. 18. Kolleegium on seisukohal, et põhiseadusest ei ole tuletatav riigi kohustus maksta just toitjakaotuspensioni

§ 20

lg 5 alusel lastele, kelle vanemat otsitakse kriminaalasjas taga seoses oma lastele elatise mittemaksmisega. Küll on kolleegiumi arvates põhiseaduse § 28 lg-st 2 koosmõjus § 13 lg 1 esimese lausega, §-ga 14 ja § 27 lg-tega 4 ja 5 teatud tingimustel tuletatav lapse õigus riigi abile juhuks, kui tema vanemat otsitakse kriminaalasjas taga seoses lapsele elatise mittemaksmisega ning sellest tulenevalt õigus sellele, et kehtestataks vastavasisuline õiguslik regulatsioon. Põhiseaduse rikkumine võib seisneda selles, et riik on jätnud kehtestamata sätted, mis annavad õiguse riigi abile puuduse korral nendeks juhtudeks, kui riik pole kriminaalmenetluse käigus suutnud tagada, et vanem täidaks kohustust ülal pidada oma last. Eelduslikult on sellekohane õiguslik regulatsioon siiski mõeldav vaid etteulatuvalt.

1. Eeltoodud põhjendustel jääb Viive Ernesaksa kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
2. Viive Ernesaksa esindaja on taotlenud 172,56 euro väljamõistmist riigi õigusabi korras osutatud õigusabi eest kassatsioonimenetluses. Tartu Halduskohtu
3. mai
4. a määruse kohaselt kandus Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja
5. novembri
6. a määrusega tsiviilasjas nr 2-09-56586 Viive Ernesaksale antud riigipoolne menetlusabi tsiviilasjas riigi õigusabi seaduse § 17 lg 1 järgi üle halduskohtule kaebuse koostamiseks ja halduskohtule esitamiseks. Sama paragrahvi lõike 3 järgi laieneb kohtumenetluses menetlusosalisena riigi õigusabi saanud isiku õigus riigi õigusabile ka samas asjas tehtud kohtulahendi edasikaebamise või sundtäitmise menetlusele. Kolleegium on seisukohal, et Viive Ernesaksa esindaja taotlus riigi õigusabi väljamõistmiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld