RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 90 lg 1 p 1 alusel välja mõista koondamishüvitise 87 000 krooni,

§ 117

lg 2 järgi töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitise 261 000 krooni ja

§ 119lg 2 järgi lõpparve kinnipidamise eest hüvitise 43 500 krooni.

Hagiavalduse kohaselt teatas kostja

1. oktoobril 2006 hagejale, et tööleping lõpetatakse alates
2. detsembrist 2006 koondamise tõttu. Kostja ei tasunud hagejale lõpparvet seaduses sätestatud suuruses ja teatas
3. jaanuaril 2007 kostjale, et tööleping lõpetati
4. novembril 2006 usalduse kaotuse tõttu, kuna hageja on rikkunud konkurentsikeeldu.
5. Harju Maakohus jättis
6. novembri
7. a otsusega hagi rahuldamata.
8. Hageja esitas
9. detsembril 2009 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada. Kuna apellatsioonkaebusel ei olnud hageja või tema esindaja allkirja ja kaebuselt ei olnud tasutud riigilõivu, jättis ringkonnakohus
10. detsembri
11. a määrusega apellatsioonkaebuse käiguta ja andis hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Hageja esindaja kinnitas määruse kättesaamist
12. jaanuari 2010 e-kirjaga. Hageja esitas
13. jaanuaril 2010 ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mis kandis
14. veebruari
15. a kuupäeva ning mille tekst ja digitaalallkirjade kinnitusleht vastasid samas kohtumenetluses
16. veebruaril 2009 esitatud apellatsioonkaebusele ja kinnituslehele. Ringkonnakohus teatas
17. jaanuaril 2010 hagejale, et apellatsioonkaebus ei vasta kaebusele, mille hageja esitas ringkonnakohtule
18. detsembril 2009, ning seega on puudused kõrvaldamata. Ringkonnakohus kohustas hagejat esitama kohtule allkirjastatud apellatsioonkaebus hiljemalt
19. jaanuariks 2010 ja hoiatas, et puuduse tähtpäevaks kõrvaldamata jätmise korral jäetakse apellatsioonkaebus menetlusse võtmata. Hageja esindaja esitas
20. jaanuaril 2010 ringkonnakohtule digitaalselt allkirjastatud apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus võttis samal päeval menetlusse.
21. Ringkonnakohus määras
22. juuni
23. a määrusega tsiviilasja hinnaks apellatsioonimenetluses 391 500 krooni ning kohustas hagejat tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 40 000 krooni viieteistkümne päeva jooksul alates määruse jõustumisest. Samas määruses hoiatas ringkonnakohus hagejat, et puuduse tähtaegselt kõrvaldamata jätmise korral jäetakse apellatsioonkaebus läbi vaatamata.
24. Hageja esitas ringkonnakohtu
25. juuni
26. a määruse peale määruskaebuse. Riigikohus jättis
27. oktoobri
28. a määrusega määruskaebuse menetlusse võtmata ja tagastas selle hagejale. Riigikohtu määruse kohaselt on ringkonnakohtu määrus kaevatav tsiviilasja hinna kindlaksmääramise osas. Vaidlustada ei saa aga määrust, millega jäetakse apellatsioonkaebus käiguta ja antakse tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Sellest tulenevalt jättis Riigikohus määruskaebuse läbi vaatamata osas, millega vaidlustati apellatsioonkaebuse käiguta jätmine ja anti hagejale tähtaeg riigilõivu tasumiseks.
29. Hageja esitas
30. oktoobril 2010 ringkonnakohtule taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi saamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
31. Tallinna Ringkonnakohus jättis
32. novembri
33. a määrusega apellatsioonkaebuse läbi vaatamata. Määruse põhjenduste kohaselt tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 643 lgte 1 ja 2 ning § 637 lg 1 p 3 koosmõjust tulenevalt jätta läbi vaatamata apellatsioonkaebus, mis on menetlusse võetud, kuigi riigilõivu ei olnud tasutud, kui lõivu ei ole tasutud ka kohtu antud mõistliku tähtaja jooksul. Ringkonnakohus võttis apellatsioonkaebuse
34. jaanuaril 2010 ekslikult menetlusse, kuigi sellelt ei olnud riigilõivu tasutud. Seejärel jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse
35. juuni
36. a määrusega TsMS § 643 lg 2 alusel käiguta ja andis hagejale võimaluse tasuda riigilõiv. Määrus avalikustati avalikus e-toimikus ja toimetati kooskõlas TsMS § 314 lg-ga 5 hageja advokaadist esindajale kätte
37. juunil
38. See määrus oli vaidlustatav üksnes osas, millega ringkonnakohus määras kindlaks tsiviilasja hinna. TsMS § 643 ega § 3401 ei võimalda esitada määruskaebust määruse peale, millega jäeti apellatsioonkaebus käiguta. Kuna TsMS § 696 lg 1 annab ringkonnakohtu määrusega puudutatud menetlusosalisele õiguse esitada määruskaebuse Riigikohtule, kui selle esitamine on seaduse järgi lubatud, siis jõustus ringkonnakohtu
39. juuni
40. a määrus TsMS § 639 lg 1 ja § 466 lg 3 koosmõjust tulenevalt
41. juunil
42. Riigilõivu tasumiseks antud tähtaja viimaseks päevaks oli seega
43. juuni
44. Hageja ei tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu ega taotlenud TsMS § 64 lg 1 järgi riigilõivu tasumiseks ettenähtud tähtaja pikendamist, vaid esitas ringkonnakohtu
45. juuni
46. a määruse peale Riigikohtule määruskaebuse. Riigikohus jättis hageja määruskaebuse
47. oktoobri
48. a määrusega menetlusse võtmata, kuna kaebuse käiguta jätmise määruse peale ei saa määruskaebust esitada. Isegi kui lähtuda
49. juuni 2010 määruse jõustumise arvestamisel sellest, et ringkonnakohus määras sama määrusega tsiviilasja hinna, mille peale võib esitada määruskaebuse, ja sellest, et hageja pidas määruskaebusega vaidlustatavaks kogu määrust, on ringkonnakohtu riigilõivu tasumiseks määratud tähtaeg ikkagi möödunud. Sel juhul tuleks ringkonnakohtu
50. juuni
51. a määrus TsMS § 8 lg 2 ja § 655 lg 2 p 2 koosmõju kohaselt lugeda jõustunuks
52. oktoobril 2010, mil Riigikohus keeldus määruskaebust menetlusse võtmast. Järelikult oleks hagejale riigilõivu tasumiseks antud tähtpäevaks olnud
53. oktoober
54. Hageja ei tasunud ka selleks kuupäevaks riigilõivu ega taotlenud kohtult riigilõivu tasumise tähtaja pikendamist TsMS § 64 lg 1 alusel ega esitanud muid taotlusi. Hageja esitas
55. oktoobril
56. a, s.o nädal aega pärast apellatsioonkaebuse puuduse kõrvaldamiseks antud tähtaja möödumist menetlusabi taotluse, põhjendamata ka siis riigilõivu õigeks ajaks tasumata jätmist. Pärast menetlustoimingu tegemiseks antud tähtaega esitatud hageja menetlusabi taotlus tuleb TsMS § 66 alusel jätta tähelepanuta, kuna tal ei ole enam õigust seda menetlustoimingut teha. Praegusel juhul ei ole kohus menetlustoimingu tegemiseks määratud tähtaega TsMS § 64 lg 1 kohaselt pikendanud. Samuti ei ole menetlustoimingu tegemine lubatud TsMS § 331 lg 1 järgi. Hageja esitas menetlusabi taotluse TsMS § 329 rikkudes, sest ta ei ole tuginenud asjaoludele, millest võiks mõista menetlusabi taotluse esitamise põhjusi pärast riigilõivu tasumiseks antud tähtaja möödumist. Menetlusabi taotluse menetlemine põhjustab ilmselt menetluse lahendamise viibimist, samas ei ole hageja põhistanud hilinemiseks mõjuva põhjuse olemasolu. Kui hageja soovis riigilõivu tasumise asemel saada menetlusabi riigilõivu tasumiseks, tuli tal esitada taotlus apellatsioonkaebuse puuduste kõrvaldamiseks ettenähtud tähtaja jooksul. Kuna hageja ei ole seda teinud, tuleb menetlusabi taotlus jätta tähelepanuta. Riigilõivu tasumata jätmise tõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta läbi vaatamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
57. Hageja esitas
58. detsembril 2010 ringkonnakohtu
59. novembri
60. a määruse peale määruskaebuse, milles palub määruse tühistada. Kuna hageja esitas ringkonnakohtu
61. juuni
62. a määruse peale määruskaebuse, ei jõustunud see määrus enne, kui hageja sai kätte Riigikohtu
63. oktoobri
64. a määruse, millega jäeti hageja määruskaebus menetlusse võtmata. Hageja sai Riigikohtu määruse kätte
65. oktoobril
66. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti menetlusabi taotluse tähelepanuta ja apellatsioonkaebuse läbi vaatamata enne, kui hageja jõudis esitada põhistuse menetlusabi taotluse tähtaegsuse kohta. Hageja on riigilõivu tasumisest vabastatud. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 1 järgi ei võeta riigilõivu töötasu või palga nõudmise, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, teenistusse ennistamise, teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmise hagi või kaebuse läbivaatamisel. Seega ei tule töösuhte lõpetamisega seotud nõuetelt riigilõivu tasuda.
67. Kostja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. Ta leidis, et ringkonnakohus jättis õigesti apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, sest hageja ei tasunud tähtaegselt apellatsioonkaebuselt riigilõivu. Olukorras, kus hageja ei taotlenud riigilõivu tasumise tähtaja pikendamist või ennistamist ega ole seda siiani teinud, ei saa määruskaebus tuua kaasa riigilõivu maksmiseks antud tähtaja ennistamist. Vastasel juhul kaotab mõtte tähtaja ennistamise regulatsioon ning TsMS §-d 62 ja
68. Õige ei ole hageja seisukoht, et ta on RLS § 22 lg 1 p 1 kohaselt riigilõivu maksmisest vabastatud. Hageja nõutav hüvitis ei ole töötasu ega palk. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
69. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2, § 695 ja § 701 lg 3 esimese lause järgi menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule.
70. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et hageja ei ole RLS § 22 lg 1 p 1 järgi riigilõivu tasumisest vabastatud, ning jättis ebaõigesti apellatsioonkaebuse läbi vaatamata selle tõttu, et hageja ei tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu. Kuivõrd hageja ei pidanud apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasuma, ei olnud tal vaja esitada ka taotlust riigilõivu tasumiseks antud tähtaja pikendamiseks ega menetlusabi saamiseks. RLS § 22 lg-s 1 on sätestatud ammendav loetelu toimingutest, millelt ei tule riigilõivu tasuda. Selle paragrahvi esimese lõike p 1 kohaselt ei tule riigilõivu tasuda töövaidluses esitatud hagilt või kaebuselt, milles nõutakse töötasu või palka, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist, teenistusse ennistamist või teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmist. Praegusel juhul leidis hageja hagiavalduses, et kostjal ei olnud alust temaga töölepingut lõpetada ning palus kostjalt välja mõista hüvitised koondamise (

§ 90

lg 1 p 1), töölepingu ebaseadusliku lõpetamise (

§ 117

lg 2) ja lõpparve kinnipidamise (

§ 119lg 2) eest (vt kohtutoimiku I kd, tlk 60-62).

Kolleegium selgitab, et kuigi RLS § 22 lg 1 p-s 1 ei ole hageja taotletud hüvitisi otsesõnu loetletud, on sellised nõuded riigilõivuvabad, kuna need on seotud töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamisega. Põhjendatud ei ole tõlgendada RLS § 22 lg 2 p 1 selliselt, et lisaks töötasu- või palganõudele ning ennistamise ja formuleeringu muutmise nõudele on riigilõivu tasumisest vabastatud üksnes nõue tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus. Juhul kui töötaja nõuab töölepingu ülesütlemise tühisuse tõttu tööandjalt hüvitisi, ei ole töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise iseseisvaks hagi esemeks (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11, p-d 13 ja 15). Töötajal ei ole õiguslikku huvi esitada töölepingu ülesütlemise tühisuse kindlakstegemiseks tuvastushagina (TsMS § 368 lg 1) juhul, kui ta ei soovi töösuhte jätkumist, vaid tahab tööandjalt saada töölepingu ülesütlemise tühisusest tulenevaid hüvitisi. Kuna sellise tuvastushagi esitamine ei peataks töölepingu tühisusest tuleneda võivate hüvitisnõuete aegumist tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 160 lg 1 järgi, siis võiks tuvastushagi menetlemine (ilma hüvitiste saamise nõuet esitamata) kaasa tuua hüvitisnõuete aegumise individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 järgi (hüvitisnõuded aeguvad nelja kuu jooksul pärast töölepingu ülesütlemist). Kolleegium selgitab, et juhul, kui töötaja esitab töölepingu ülesütlemise tühisusest tulenevad hüvitisnõuded, siis kohaldatakse aegumisel ITVS § 6 lg-t 1, mitte ITVS § 6 lg-t 2, mille järgi töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõude aegumise tähtaeg on 30 kalendripäeva ülesütlemisavalduse saamisest. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et riigilõivuvabad on ka töötaja hüvitisnõuded, mille rahuldamise eeldusena peab kohus tuvastama kohtuotsuse põhjendavas osas töölepingu ülesütlemise tühisuse.
3. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus leidis õigesti, et ringkonnakohtu
4. juuni
5. a määrus jõustus osas, mille peale ei saanud seaduse järgi määruskaebust esitada, samal kuupäeval ning et ülejäänud osas jõustus see määrus
6. oktoobril 2010 (vt TsMS § 694 lg 2 ning § 695).
7. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.
8. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hagejale kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon. Hageja on Riigikohtule kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 palunud kautsjoni tagastada Kaupmehe Advokaadibüroo OÜ-le. Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu