← Eesti

3-1-1-32-11

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-32-11

  1. mai 2011 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Hannes Kiris ja Priit Pikamäe Kriminaalasjas Oleg Prudnichenkovi süüdistuses KarS § 212 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
  2. detsembri
  3. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-11081 Oleg Prudnichenkovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva kassatsioon Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Ruta Rammo
  4. aprill 2011, kirjalik menetlus
  5. Tühistada Harju Maakohtu
  6. oktoobri
  7. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  8. detsembri
  9. a kohtuotsused: 1.1 Oleg Prudnichenkovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 212 lg 1 järgi ning Oleg Silitšenko süüditunnistamises ja karistamises KarS § 22 lg 3 ja § 212 lg 1 järgi; 1.2 Oleg Prudnichenkovilt ja Oleg Silitšenkolt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmise osas.
  10. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  11. detsembri
  12. a määrused O. Prudnichenkovilt ja O. Silitšenkolt kaitsjatasu väljamõistmise osas.
  13. Mõista Oleg Prudnichenkov ja Oleg Silitšenko neile esitatud süüdistuses õigeks.
  14. Jätta Oleg Silitšenkole ja Oleg Prudnichenkovile kriminaalasjas riigi õigusabi osutamise eest kaitsjatele makstud tasu riigi kanda.
  15. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
  16. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  17. Harju Maakohtu
  18. oktoobri
  19. a otsusega tunnistati Oleg Prudnichenkov lühimenetluses süüdi KarS § 212 lg 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 210 päevamäära. KrMS § 238 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra. Sama otsusega tunnistati KarS § 22 lg 3 ja § 212 lg 1 järgi süüdi ka Oleg Silitšenko, keda karistati rahalise karistusega 150 päevamäära. Karistust vähendati KrMS § 238 alusel ühe kolmandiku võrra. O. Silitšenko osas ei ole Riigikohtule kassatsiooni esitatud.
  20. O. Prudnichenkov mõisteti KarS § 212 lg 1 järgi süüdi kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomises kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Süüdistuse kohaselt esitas ta kindlustusandjale, s.o A Eesti filiaalile (edaspidi: A) teate liiklusõnnetuse toimumise kohta, milles osalesid tema enda juhitud sõiduauto ning O. Silitšenko juhitud ja A juures kindlustatud sõiduauto. Samuti esitas O. Prudnichenkov hiljem A-le taotluse avariiga tema sõidukile tekitatud kahju hüvitamiseks. Tegelikult juhtis teist õnnetuses osalenud autot juhtimisõiguseta V. B., kes palus O. Prudnichenkovi teadmisel O. Silitšenkol esineda A ees liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki juhina. Liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki juhina esinedes aitas O. Silitšenko kaasa kindlustusjuhtumi kohta kindlustushüvitise saamise eesmärgil ebaõige ettekujutuse loomisele.
  21. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni O. Prudnichenkovi kaitsja, kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kaitsja leidis, et kohus on andnud O. Prudnichenkovi käitumisele õiguslikult vale hinnangu. Kuna O. Prudnichenkov oli toimunud liiklusõnnetuses kannatanu, tuli talle tekitatud liikluskahju A poolt hüvitada sõltumata sellest, kes isikutest oli liiklusõnnetuse põhjustaja. LKindlS § 44 lg 3 sätestab ammendava loetelu juhtumitest, mil kannatanule liikluskahju ei hüvitata. Ühtki sellist alust arutataval juhul tuvastatud ei ole. Apellandi hinnangul ei olnud O. Prudnichenkovi eesmärk saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist ebaõige ettekujutuse loomise läbi, kuna O. Prudnichenkov oleks pidanud kindlustushüvitist saama sõltumata sellest, kes oli liiklusõnnetuses kahju tekitanud isik. Isegi kui oletada, et O. Prudnichenkov oli teadlik ebaõigete andmete esitamisest, ei teinud ta seda kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil, sest kahju tekitanud isiku kohta ebaõigete andmete esitamise eesmärk oli vabaneda A tagasinõude esitamise võimalusest V. B. kui LKindlS § 48 lg 2 p-s 4 sätestatud isiku vastu. Sellekohast süüdistust O. Prudnichenkovile aga esitatud ei ole. Ebaõigete andmete esitamise täideviijaks sai olla vaid V. B. kui tagasinõudekohustusest vabanev isik või O. Silitšenko, kes esitas ennast kahju tekitanud isikuna. Arutatavas asjas on kohus eelnevast nähtuvalt väljunud süüdistuse piiridest ja rikkunud sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust.
  22. Tallinna Ringkonnakohtu
  23. detsembri
  24. a otsusega jäeti apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. 4.1 Kohtukolleegium leidis, et apellatsioonis esitatud väited ei tingi kriminaalasjas kogutud tõendite ümberhindamist ega kummuta maakohtu poolt tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt tehtud järeldusi. Maakohus hindas tõendeid kogumis, kohtuniku siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav ja selle põhistused piisavad. 4.2 Kriminaalasjas on leidnud tuvastamist, et liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhid O. Prudnichenkov ja V. B. jõudsid omavahel kokkuleppele, et liiklusõnnetuse põhjustas juhtimisõiguseta juht V. B. V. B. liiklusõnnetusest kindlustusandjale ei teatanud ega avariilist sõidukit ülevaatuseks ei esitanud, sest tal puudus juhtimisõigus. Seetõttu oleks ta pidanud põhjustatud liikluskahju LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaselt kindlustusandjale hüvitama. Kuna liikluskahju tekitanud sõiduauto oli A-s kindlustatud, siis pidi kindlustusandja O. Prudnichenkovile tekitatud liikluskahju igal juhul hüvitama. Asjaolu, et O. Prudnichenkov ja O. Silitšenko aitasid oma tegevusega V. B.-l liikluskahju hüvitamisest kõrvale hoiduda, ei välista nende vastutust KarS § 212 lg 1 ja KarS § 22 lg 3 - § 212 lg 1 järgi, sest O. Prudnichenkovi tegelik eesmärk oli saada kindlustushüvitist. Kindlustushüvitise saamiseks esitas ta kindlustusandjale ebaõigeid andmeid liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhtide ja selle toimumise asjaolude kohta ning hiljem taotluse kindlustushüvitise väljamaksmiseks. Seega lõi ta kindlustusandjas kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebeõige ettekujutuse kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Ehkki O. Prudnichenkovile kindlustushüvitist välja ei makstud, ei ole siiski tegemist kuriteo katsega, sest tegemist on kärbitud süüteokoosseisuga, mis tagajärge ei nõua. 4.3 KarS § 212 subjektiks saab olla üksnes erilise isikutunnusega isik, s.o kindlustusvõtja. Muu isik saab selles kuriteos osaleda üksnes osavõtjana. Seega on O. Prudnichenkov kui kindlustatud auto omanik mõistetud põhjendatult süüdi kindlustuskelmuse täideviijana. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  25. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni O. Prudnichenkovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja O. Prudnichenkovi õigeksmõistmist. 5.1 O. Prudnichenkovi tegevust on ebaõigesti hinnatud kindlustuskelmusena, kuna tema eesmärk ei olnud kindlustushüvitise saamine kindlustusjuhtumi asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise läbi. Liiklusõnnetuses kannatanud auto juhina oli tal õigus talle tekitatud liikluskahju hüvitamisele. Seega isegi juhul, O. Prudnichenkov olnuks teadlik A-le kahju tekitanud isiku osas ebaõigete andmete esitamisest, ei teinud ta seda kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Kahju tekitaja kohta ebaõigete andmete esitamise eesmärk ei olnud mitte saada kindlustushüvitist O. Prudnichenkovile, vaid vabaneda tagasinõude esitamisest võimalusest V. B. kui LKindlS § 48 lg 2 p 4 sätestatud isiku vastu. Kaitsja leiab, et KarS § 212 lg 1 koosseisu täidab üksnes selliste ebaõigete andmete esitamine, mis võimaldavad saada süüdistataval kindlustushüvitist. 5.2 Kahju tekitanud isiku kohta ebaõigete andmete esitamise toimepanijaks saab olla vaid V. B. kui tagasinõudekohustusest vabanev isik või O. Silitšenko, kes ennast kahju tekitanud isikuna esitas.
  26. Kassatsioonivastuses, taotleb prokurör kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  27. Otsustamaks, kas O. Prudnichenkovile süüdistusaktis ette heidetav käitumine on käsitatav kindlustuskelmusena, tuleb esmalt määratleda KarS §-s 212 ette nähtud kindlustuskelmuse koosseisu rakendusala ehk piiritleda see KarS §-s 209 sätestatud kelmuse põhikoosseisust. Kui kelmuse koosseisuga kaitstav õigushüve on vara, siis kindlustuskelmuse koosseisuga kaitstav õigushüve aga üksnes spetsiifilist liiki vara, s.o kindlustuslepingu täitmiseks vajalik osa kindlustusandja varast. Seega on KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmus käsitatav KarS §-s 209 sätestatud kelmuse suhtes erikoosseisuna, mis on kohaldatav üksnes kindlustuslepingu raames, milles nähakse ette kindlustusandja kohustus maksta kindlustusjuhtumi esinemise korral kindlustushüvitist.
  28. Käsitletavate koosseisude piiritlemisel on oluline silmas pidada veel järgmist. Kelmuse põhikoosseis on tagajärjedelikt, mille lõpuleviimise eelduseks on pettusliku teo läbi varalise kasu saamine (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-10). Kindlustuskelmuse puhul on aga tegu kärbitud süüteokoosseisuga, mille lõpuleviimiseks piisab KarS § 212 objektiivse koosseisu kahest alternatiivist ühe realiseerimisest: kas kindlustusjuhtumi esilekutsumisest või toimunud kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamisest. Seega on kindlustuskelmuse objektiivne koosseis täidetud juba pettusliku teo toimepanemisega ning muud KarS § 209 järgi kelmuse põhikoosseisus ettenähtud tunnused - eksimus, varakäsutus ja varalise kasu saamine - pole siinkohal nõutavad. Kindlustuskelmuse kui kelmuse erikoosseisu "kärbitus" avaldubki seega objektiivsete tunnuste väiksemas arvus.
  29. Edasiselt tuleb aga tähele panna, et kui kelmuse üldkoosseisu realiseerimiseks piisab KarS § 209 kohaselt subjektiivses küljes vähemalt otsesest tahtlusest pettusliku teo osas, siis kindlustuskelmuse puhul esinevad ka selles osas märkimisväärsed erisused. Ühelt poolt ei sea kindlustuskelmus KarS § 212 järgi koosseisuteole tahtluse alampiiri, mistõttu nii kindlustusjuhtumi esilekutsumise kui ka kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise korral piisab kaudsest tahtlusest KarS § 16 lg 4 mõttes. Teisest küljest aga nõuab kindlustuskelmuse subjektiivne koosseis lisaks sellele veel toimepanija spetsiifilist eesmärki - saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Nimetatud eesmärk eeldab toimepanijal KarS § 16 lg 2 kohaselt kavatsetuse tuvastamist. Kui toimepanija tegevus kindlusjuhtumi esilekutsumisel või selle kohta ebaõige ettekujutuse loomisel on kantud muudest eesmärkidest kui kindlustushüvitise saamine, ei ole kindlustuskelmuse koosseis täidetud. Et kõnealune koosseis nõuab toimepanijal erilist eesmärki - kindlusandjalt kindlustushüvitise saamine ei ole sellest koosseisust hõlmatud ka muu varaline kasu, mida toimepanija soovib kindlustusandja arvel saada.
  30. O. Prudnichenkov esitas kindlustusandjale valeandmeid toimunud liiklusõnnetuse asjaolude kohta, väites, et tema juhitud autole otsasõitnud autot juhtis O. Silitšenko, kuigi tegelikult juhtis seda V. B. Süüdistuse kohaselt pani O. Prudnichenkov sellega toime kindlustusjuhtumi esilekutsumise või kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Maakohtu otsusega jäeti esitatud süüdistusest välja kindlustusjuhtumi esilekutsumine (I kd, lk 344) ja O. Prudnichenkov mõisteti KarS § 212 lg 1 järgi süüdi üksnes selle toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomises. Kohtud on seega tuvastanud, et kindlustusjuhtum tegelikult toimus (I kd, lk 344 prd-l). Sel moel on kohtud õigesti tuvastanud kindlustuskelmuse objektiivsed tunnused O. Prudnichenkovi tegevuses, kuid on täiesti jätnud tähelepanuta selle subjektiivse küljega seonduva.
  31. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et O. Prudnichenkovil ei olnud kindlustusjuhtumi asjaoludest ebaõiget ettekujutust luues eesmärki saada seeläbi kindlustushüvitist. Mõlemad kohtud on jõudnud järeldusele, et sõidukijuhid O. Prudnichenkov ja V. B. jõudsid omavahel kokkuleppele, et liiklusõnnetuse põhjustas BMW juhtimisõiguseta juht V. B. Seejuures märgib ringkonnakohus, et "V. B. liiklusõnnetusest kindlustusandjale ei teatanud ega avariilist sõidukit ülevaatuseks ei esitanud. Selle põhjuseks oli asjaolu, et kuna V. B.-l juhtimisõigus puudus, siis oleks ta pidanud tema poolt põhjustatud liikluskahju LkindlS § 48 lg 2 p 4 kohaselt kindlustusandjale hüvitama." (II kd, lk 32.) Seega on ringkonnakohus sisuliselt tuvastanud, et süüdistatavate tegevuse eesmärk oli vältida võimaliku tagasinõude esitamist tegeliku juhi vastu. Sellele tõdemusele vaatamata on ringkonnakohus aga samas teinud järelduse, et nimetatud asjaolu ei välista siiski O. Prudnichenkovi vastutust KarS § 212 lg 1 järgi. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu toodud kaks seisukohta on omavahel vastuolus.
  32. Kolleegium märgib, et toimepanija eesmärk vabaneda tagasinõudest ei ole samastatav eesmärgiga saada kindlustushüvitist KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseisu mõttes. Tagasinõue on LkindlS § 48 lg 2 p-st 4 tulenevalt kindlustusandja või Garantiifondi õigus nõuda kahju tekitanud sõiduki valdajalt või omanikult väljamakstud kindlustushüvitise katteks kindlustusandjale hüvitise tasumist juhul, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõidukijuhtimise õigus oli peatatud või sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Kuna aga kindlustushüvitis on hoopis rahasumma või mitterahaline hüvitis kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju hüvitamiseks, ei ole soov vältida tagasinõude esitamist käsitatav eesmärgina saada kindlustushüvitist. Tuvastanud seega, et O. Prudnichenkov esitas kindlustusandjale teise liiklusõnnetuses osalenud autot juhtinud isiku kohta ebaõigeid andmeid eesmärgiga vältida tema arvates võimaliku tagasinõude esitamist tegeliku juhi vastu, on ringkonnakohus jätnud samas tähelepanuta, et kirjeldatud eesmärk ei vasta KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse subjektiivsetele tunnustele.
  33. Kuivõrd kindlustuskelmuse objektiivse koosseisu täidab üksnes selline pettuslik tegu, mis subjektiivsest küljest on kantud süüdistatava eesmärgist saada kindlustushüvitist, siis ei ole võimalik O. Prudnichenkovi süüdistuses kirjeldatud tegu käsitada kindlustuskelmusena. Tunnistades O. Prudnichenkovi siiski süüdi KarS § 212 lg 1 järgi kindlustuskelmuses, on kohtud kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 362 p 1 mõttes. Seega tuleb nii Harju Maakohtu kui Tallinna Ringkonnakohtu otsus O. Prudnichenkovi süüditunnistamises KarS § 212 lg 1 järgi tühistada ja süüdistatav õigeks mõista.
  34. Lisaks eeltoodule peab kolleegium vajalikuks märkida veel järgmist. Arutatavas kriminaalasjas on kohtud tuvastanud, et O. Prudnichenkov oli liiklusõnnetuses kannatanud auto juht (I kd, lk 344) ning et kindlustusjuhtum ei olnud esile kutsutud. Sellega on tulenevalt LkindlS § 7 lg-st 1, mille kohaselt on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju, ja § 44 lg-st 1, mis loeb kannatanuks isiku, kellel seoses liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga on tekkinud isiku- või varakahju, ühtlasi selgitatud, et O. Prudnichenkovil oli subjektiivne õigus talle õnnetusega tekitatud liikluskahju hüvitamisele selle kindlustusandja poolt, kelle juures õnnetuse põhjustanud autole liikluskindlustus oli vormistatud. LkindlS § 44 lg-s 3 sätestatakse ammendav loetelu juhtudest, mil liikluskahju kannatanule hüvitamisele ei kuulu. Kahju tekitanud sõidukit juhtinud isiku tunnuseid või omadusi selles nimekirjas ei märgita. Samuti ei välista LkindlS § 44 lg 3 kannatanule kahju hüvitamist juhul, kui kahju tekitanud sõiduk on tuvastatud, kuid kannatanu on esitanud valeandmeid seda juhtinud isiku kohta. Seega ei sõltunud O. Prudnichenkovi õigus tekitatud liikluskahju hüvitamisele sellest, kes konkreetselt juhtis õnnetuse põhjustanud autot ega ka sellest, kas ta oli kindlustusandjale autot juhtinud isiku kohta valeandmeid esitanud.
  35. KrMS § 352 lg 6 kohaselt laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile süüdistatavatele ja kõigile süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni esitamisest, kui ilmneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Käesolevas kriminaalasjas tunnistati süüdi ka O. Silitšenko KarS §-de 22 lg 3 ja 212 lg 1 järgi selles, et ta aitas kaasa O. Prudnichenkovi poolt eelkäsitletud kindlustuskelmuse toimepanemisele. O. Silitšenko osas ei ole aga kassatsiooni esitatud. Tulenevalt KarS § 22 lg-st 3 on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab kaasabi teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Seega on kaasaaitaja vastutus sõltuvuses täideviija vastutusest ning olukorras, kus täideviija käitumine ei ole hinnatav tahtliku õigusvastase teona, ei ole võimalik ka vastutus sellisele teole kaasaaitamise eest. Kuna materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega süüdimõistmisel on vaieldamatult O. Silitšenko olukorda raskendatud, tuleb kassatsiooni piirest väljuvalt tühistada ringkonnakohtu otsus ka tema süüdimõistmise osas ning uue kohtuotsusega mõista O. Silitšenko KarS § 22 lg 3 ja § 212 lg 1 järgi õigeks.
  36. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja kassatsiooni rahuldades Harju Maakohtu
  37. oktoobri
  38. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  39. detsembri
  40. a otsused O. Prudnichenkovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 212 lg 1 järgi ning KrMS § 352 lg-le 6 tuginevalt kassatsioonimenetluse piire laiendades ka O. Silitšenko süüditunnistamises ja karistamises KarS § 22 lg 3 ja § 212 lg 1 järgi, mõistes süüdistatavad õigeks.
  41. Harju Maakohtu
  42. oktoobri
  43. a süüdimõistva otsusega mõisteti muu hulgas kriminaalmenetluse kuludena O. Prudnichenkovilt välja sundraha 6525 krooni ning määratud kaitsjale makstud tasu 2820 krooni. Sama otsusega mõisteti O. Silitšenkolt välja sundraha 6525 krooni ja määratud kaitsjale makstud tasu 3300 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu
  44. detsembri
  45. a määrustega mõisteti O. Prudnichenkovilt ja O. Silitšenkolt määratud kaitsjale makstud tasu katteks välja vastavalt 1800 krooni ja 2100 krooni. KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud õigeksmõistva kohtuotsuse korral riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. KrMS § 175 lg 1 p-st 4 tulenevalt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  46. septembri
  47. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22 ja
  48. aprilli
  49. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-11, p 21). Kuna Riigikohus mõistab kaitsja kassatsiooni rahuldades O. Prudnichenkovi õigeks ja mõistab KrMS § 352 lg 6 alusel kassatsioonimenetluse piire laiendades õigeks ka O. Silitšenko, tuleb tühistada maakohtu otsus ja ringkonnakohtu määrused määratud kaitsjatele makstud tasu väljamõistmises, jättes kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses maa- ning ringkonnakohtus kaitsjatele riigi õigusabi osutamise eest makstud tasu täies ulatuses riigi kanda. Tühistada tuleb ka maakohtu otsus süüdistatavatelt sundraha väljamõistmise osas. Jüri Ilvest, Hannes Kiris, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.