RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud Eesti

) § 92 lg 1 ning § 93 lg-de 4 ja 5 alusel muutis ringkonnakohus menetluskulude jaotust ja mõistis Puurmani Vallavolikogult kaebaja kasuks kantud menetluskulude hüvitamiseks välja 24 824 krooni. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Puurmani Vallavolikogu palub kassatsioonkaebuses Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Istungil täpsustas kassaator taotlust ning palus Riigikohtul saata asi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule või teha asjas uus otsus. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) Puurmani Vallavolikogul puudus kaalutlusruum ÜVVKS § 7 lg 2¹ kohaldamisel. Ringkonnakohus on ainsa põhjendusena väitnud, et sätte sõnastus ei välista ulatusliku kaalutlusruumi olemasolu, rikkudes nii otsust olulises osas põhjendamata jättes menetlusnormi; 2) määruse nr 3 näol ei olnud tegu Veemajanduse OÜ suhtes soodustava haldusaktiga, mis otsusega nr 78 tunnistati kehtetuks isiku kahjuks. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta määruses nr 3 sisaldunud viite kolmanda isiku kirjale, millest nähtuvalt toimus vee-ettevõtjaks määramine ajutiselt. Veemajanduse OÜ ei ole määrust nr 3 selle ebaselguse või motiveerimatuse pärast vaidlustanud. Seega oli määruses sisaldunud viide AS Emajõe Veevärk
2. detsembri
3. a kirjale kõigile arusaadav ning seetõttu tuleb määruse nr 3 sisustamisel arvestada ka nimetatud kirja sisu. Sellest tulenevalt pidi haldusakti adressaadile olema selge haldusakti soodustava mõju lõppemine ning tegemist ei ole haldusakti kehtetuks tunnistamisega isiku kahjuks. Isegi juhul, kui tegemist oleks soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamisega kaebaja kahjuks, oli see HMS § 66 lg 2 p 1 ja § 67 lg 4 p 2 kohaselt võimalik, sest vastav võimalus nähtus haldusaktist - määrusest nr 3 koos AS Emajõe Veevärk
4. detsembri
5. a kirjaga; 3) tasuta kasutamise lepingu kehtivuse üle peaksid vastustaja ja kolmas isik vaidlema tsiviilkohtumenetluses. Haldusmenetluses tuli ÜVVKS § 7 lg 2¹ kohaselt lähtuda rajatiste omaniku taotlusest. Täielikult on põhjendamata ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt haldusorganil puudus alus uue vee-ettevõtja määramiseks enne, kui oli selge, millal lõpeb
6. mail 2007 sõlmitud vara tasuta kasutamise leping ja millisest ajast alates on vara kasutaja tema kasutuses olnud vara selle omanikule tagastanud. Seadusest tulenevalt oli kassaator kohustatud kinnitama kolmanda isiku vastavalt tema ettepanekule vee-ettevõtjaks. Seega tuli lähtuda rajatiste omaniku tahtest ning kohalik omavalitsus ei pidanud eelnevalt lahendama vaidlust lepingu kehtivuse üle või ootama ära vaidluse lahendamist kohtus. Kuna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni toimimine on üldsuse huvides oluline, tuleb vältida rajatiste omaniku asetamist raskemasse olukorda, võrreldes vara rentniku või tasuta kasutajaga. Ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seadusest ei tulenenud keeldu varasemate vee-ettevõtjaks määramise otsuste kehtetuks tunnistamiseks. Seetõttu ei olnud vajalik ka vaidlustatud akti põhjalikum motiveerimine. Kuna akti andmise asjaolud on haldusakti tekstist arusaadavad ning vastavad selgitused esitati ka volikogu istungil, kus osalesid nii vastustaja kui kolmanda isiku esindajad, oli tagatud ka Veemajanduse OÜ ärakuulamisõigus.
7. Veemajanduse OÜ vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Vastuse kohaselt on ringkonnakohus õigesti leidnud, et ÜVVKS § 7 lg 2¹ sõnastus ei välista ulatusliku kaalutlusruumi olemasolu juhul, kui vallas on seni kehtiva haldusaktiga määratud teenust osutav vee-ettevõtja olemas. Määrus nr 3 oli Veemajanduse OÜ suhtes soodustav haldusakt ning vee-ettevõtjaks määramise tähtaega selles märgitud ei olnud. Ringkonnakohus ei pidanud arvestama määruses viidatud kirjaga. Veemajanduse OÜ eeldas põhjendatult, et tal on õigus Puurmani vallas vee-ettevõtjana tegutseda kuni vara tasuta kasutamise lepingu lõppemiseni. Enne lepingu lõppemise osas kindluse saamist puudus haldusorganil alus uue vee-ettevõtja määramiseks, sest polnud selge, millisest ajast alates on vara tasuta kasutaja vara selle omanikule tagastanud ja vara omanikul tekib võimalus ühisveevärgi ja kanalisatsioonisüsteeme kasutada.
8. Kolmas isik AS Emajõe Veevärk nõustus kassatsioonkaebusega ja palus selle rahuldada. Tasuta kasutamise lepingu objektiks olid vanad ning sisuliselt amortiseerunud trassid. Tarbijatele hakati teenust osutama uute trasside abil.
9. a lõpus oli Veemajanduse OÜ kasutusse jäänud vaid väike osa vee- ja kanalisatsioonitrassidest, mille iseseisev ja uutest vee- ja kanalisatsioonirajatistest lahusolev ekspluatatsioon on sisuliselt võimatu. Vanade trasside kasutusest väljalangemise tõttu oli tasuta kasutamise leping sisuliselt lõppenud. Vee-ettevõtja määramine ei ole klassikaline diskretsiooniotsus. Veemajanduse OÜ oli vee-ettevõtjaks määratud ajutiselt ning tal ei saanud tekkida õiguslikku ootust tema vee-ettevõtja staatuse kehtivuse suhtes kauemaks kui
10. detsembrini
12. Riigikohtu istungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13. Puurmani Vallavolikogu on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku AS Emajõe Veevärk ettepanekust lähtudes kinnitanud otsusega nr 78 Puurmani vallas Puurmani alevikus vee-ettevõtjaks AS Emajõe Veevärk ning tunnistanud sama otsusega kehtetuks Veemajanduse OÜ vee-ettevõtjaks määramise selles piirkonnas. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei toimunud otsuse nr 78 vastuvõtmine õiguspäraselt, sest otsuses puuduvad põhjendused ning vallavolikogu ei järginud haldusmenetluse seadust õiguspärase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisel. Samuti leidis ringkonnakohus, et haldusorganil puudus alus uue vee-ettevõtja määramiseks enne, kui oli selge trasside tasuta kasutamise lepingu lõppemise aeg.
14. Puurmani Vallavolikogu kassatsioonkaebuse kohaselt puudus volikogul ÜVVKS § 7 lg 2¹ kohaldamisel ning otsuse nr 78 vastuvõtmisel kaalumisruum ja ringkonnakohus pole piisavalt põhjendanud seisukohta, et sätte sõnastus ei välista ulatuslikku kaalumisruumi. Kassaatori hinnangul on ringkonnakohus jätnud täielikult põhjendamata ka seisukoha, mille kohaselt puudus haldusorganil alus uue vee-ettevõtja määramiseks enne, kui oli selge, millal lõpeb
15. mail 2007 sõlmitud vara tasuta kasutamise leping. Riigikohtu istungil selgitasid menetlusosalised, et nad on lepingu kehtivuse osas vastandlikel seisukohadel. Veemajanduse OÜ kinnitas, et kolmanda isiku ülesütlemisavalduse vaidlustamiseks kohtusse pöördutud ei ole.
16. ÜVVKS § 7 lg 2¹ sätestab, et kui ühisveevärk ja -kanalisatsioon on eraõigusliku juriidilise isiku omandis, esitab ettepaneku vee-ettevõtja määramiseks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik ning selle kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu.
17. Kolleegium märgib, et isegi juhul, kui ÜVVKS § 7 lg 2¹ sõnastus kaalumisruumi ei välista, on kassaator õigesti leidnud, et otsuse nr 78 vastuvõtmisel vallavolikogul selles asjas diskretsiooniruum puudus. Olukorras, kus trasside omanik AS Emajõe Veevärk tegi ettepaneku määrata ennast veeettevõtjaks, kohtute poolt tuvastatud asjaolude kohaselt kehtis trasside tasuta kasutamise leping kuni Ühtekuuluvusfondi toetuse abil teostatavate tööde lõpetamiseni, milleks projektis sisalduva prognoosi kohaselt oli
18. detsember 2009, kolmas isik teavitas kassaatorit kavatsusest öelda leping sellest ajast üles ning vastav tahteavaldus Veemajanduse OÜ-le ka tehti, puudus kassaatoril võimalus teistsuguse otsuse tegemiseks. Kohaliku omavalitsuse volikogu ei olnud kohustatud enne kolmanda isiku ettepaneku kinnitamist tegema kindlaks lepingupoolte vahelise tsiviilõigusliku lepingu kehtivust või ootama ära vastavasisulise vaidluse lahenemist kohtus. ÜVVKS § 7 lg 2¹ sõnastusest ning eesmärgist tulenevalt pidi kohaliku omavalitsuse volikogu vee-ettevõtja määramisel lähtuma ühisveevärgi ja kanalisatsiooni omaniku ettepanekust ning sätte kohaldamise faktiliste eelduste täitmisel, mis ka haldusaktist nähtusid, ettepaneku kinnitama.
19. Teistsuguseks järelduseks ei anna alust ka Veemajanduse OÜ väited HMS § 56, § 66 lg 2 ja § 67 regulatsioonide rikkumisest. Ringkonnakohus asus seisukohale, et otsuse nr 78 osas välja toodud menetlus- ja vorminõuete rikkumisi ei ole alust käsitleda sellistena, mis ei saanud asja otsustamist mõjutada. Halduskolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kolleegium märkis eelnevalt, et kujunenud olukorras ei olnud Puurmani Vallavolikogul teistsuguse otsuse tegemine võimalik.
20. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium Puurmani Vallavolikogu kassatsioonkaebuse. Kolleegium tühistab Tartu Ringkonnakohtu
21. septembri
22. a otsuse haldusasjas nr 3-09-3148 ning jätab jõusse Tartu Halduskohtu
23. märtsi
24. a otsuse samas asjas, millega jäeti Veemajanduse OÜ kaebus rahuldamata.
25. Kuna kolleegium teeb ise uue otsuse ilma asja uueks arutamiseks saatmata, tuleb lahendada ka menetluskulude jaotuse küsimus (

§ 93lg 4).

Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (

§ 92lg 1).

Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele (

§ 92lg 7).

1. Puurmani Vallavolikogu palus vastustajalt välja mõista ringkonnakohtus kantud menetluskulud 8343 krooni (533,21 eurot). Kassatsioonimenetluses palub Puurmani Vallavolikogu esindaja vastustajalt välja mõista menetluskulud 924,24 eurot. Riigikohtu istungil vaidles Veemajanduse OÜ kassaatori menetluskulude väljamõistmisele vastu. Kolleegiumi praktika kohaselt ei ole haldusorganil küll keelatud halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine, kuid halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmise õigustamiseks peab kohtuasi reeglina olema haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv. Seega võivad haldusorgani menetluskulud jääda tema kasuks välja mõistmata ka kaebuse haldusorgani kasuks lahendamise korral (vt nt
2. november
3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-10,
4. aprilli
5. a otsus haldusasjas nr 3-3-19-10,
6. jaanuari
7. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-08,
8. novembri
9. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-52-07 ja
10. juuni
11. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-07). Kolleegium leiab, et käesoleval juhul ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse Puurmani Vallavolikogu kasuks õigusabikulude väljamõistmiseks. Seega jäävad Puurmani Vallavolikogu õigusabikulud tema enda kanda.
12. Kolmas isik AS Emajõe Veevärk palus vastustajalt välja mõista ringkonnakohtus kantud menetluskulud käibemaksuta summas 6025,50 krooni (385,50 eurot). Kassatsioonimenetluses palub kolmas isik vastustajalt välja mõista menetluskulud käibemaksuta summas 262,55 eurot. Kolleegium peab õigusabikulude väljamõistmist põhjendatuks. Veemajanduse OÜ-lt tuleb AS Emajõe Veevärk kasuks välja mõista menetluskulud 648,05 eurot (385,50 eurot + 262,55 eurot). 23.

§ 90

lg 2 kohaselt tagastatakse kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon kaebuse osalise või täieliku rahuldamise korral. Kuna Riigikohus rahuldab Puurmani Vallavolikogu kassatsioonkaebuse, tuleb kautsjon tagastada. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann