Obsah (4)

§ 14§ 17§ 15§ 19

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

§ 14

lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks või tunnistada kinnistu PKS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks ning muuta kinnistusraamatu kannet. Samale seisukohale saab asuda ka

1. juulil 2010 jõustunud PKS § 25 ja § 27 lg 6 alusel.
2. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Õige ei ole hageja väide, et ringkonnakohus pidi lahendama vaidluse
3. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete alusel. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsuse seaduslikkust ja saab seda teha üksnes maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud õigusnormide alusel. Kui seadusandja otsustab muuta seadust, ei muuda see ebaseaduslikuks enne uue seaduse kehtima hakkamist tehtud kohtuotsuseid. Ringkonnakohtu otsus on ka sisuliselt õige, sest hageja ei ole esitanud kinnistu ühisvaraks tunnistamise nõuet enne 1.

§ 14lg 2 alusel.

Hageja esindaja nõudis üksnes hageja ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmist ega soovinud esitada kinnistu ühisvaraks tunnistamise nõuet. Ringkonnakohus ei ole jätnud otsust põhjendamata, sest nõustus TsMS § 654 lg 6 järgi täielikult maakohtu põhjendustega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Pooled ei vaidle järgmiste asjas tuvastatud oluliste asjaolude üle: poolte abielu sõlmiti
3. juulil 1972; hageja tasus
4. novembril 1997 Xxxxxxxx maaüksuse mõõdistamise ja moodustamise toimiku koostamise eest 6000 krooni; kostja ja V. T sõlmisid
5. veebruaril 1999 Xxxxxxxx kinnistu kinke- ja kinnistu kasutusõigusega koormamise lepingu, millega V. T kinkis kinnistu kostjale; hageja tasus
6. veebruaril 1999 Lääne Maavalitsusele 179 758 krooni (maksekorralduse selgituses on märge: "V. T - korraldus nr 438 - M 16.02.98") ja 1797 krooni 60 senti (maksekorralduse selgituses on märge: "LEP 531 09.03.1998 intress 2 x 898,80 V. T"); kostja kanti
7. märtsil 1999, s.o abielu ajal Xxxxxxxx kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab andma nõusoleku Xxxxxxxx kinnistu ühisomanikuna hageja kinnistusraamatusse kandmiseks või on Xxxxxxxx kinnistu kostja lahusvara, mistõttu kostjal sellist kohustust ei ole.
8. Enne 1.

§ 17

lg 5 järgi kanti abikaasa abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel ühisomanikuna kinnistusraamatusse, kui abikaasade varasuhteid reguleerivate sätete alusel võis kinnisasja lugeda abikaasade ühisvaraks, kuid selle omanikuna oli kinnistusraamatusse kantud üksnes üks abikaasa. Kui kinnistusraamatusse omanikuna kantud abikaasa keeldus ühise avalduse esitamisest, võis teine abikaasa kohtu korras nõuda enda ühisomanikuks tunnistamist ja kinnistusraamatu kande muutmist. Kolleegiumi arvates sai kohus enne 1.

§ 17

lg 5 teise aluse järgi tunnistada abikaasa kinnisasja ühisomanikuks nii sel põhjusel, et kinnisasi oli PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara, kui ka sel põhjusel, et kinnisasi tuli PKS § 14 lg 2 alusel tunnistada abikaasade ühisvaraks. Esimesel juhul tuli kohtul tuvastada, et kinnisasi on PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara ja kohustada kinnistusraamatusse omanikuna kantud abikaasat kinnistusraamatu kande parandamiseks andma nõusolekut teise abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Teisel juhul pidi kohus esmalt tunnistama kinnisasja PKS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks ning sellest tulenevalt kohustama kinnistusraamatusse omanikuna kantud abikaasat kinnistusraamatu kande muutmiseks andma nõusolekut teise abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Õige on kohtute seisukoht, et viimasel juhul pidi abikaasa lisaks enda ühisomanikuks tunnistamisele nõudma ka kinnistu ühisvaraks tunnistamist PKS § 14 lg 2 alusel. 14. Asja materjalidest nähtub, et hageja palus hagiavalduse lõpus välja toodud nõuete hulgas (p-s 3) tunnistada end Xxxxxxxx kinnistu ühisomanikuks ja tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek selle kinnistu kohta avatud kinnistusraamatu registriosa teise jao muutmiseks selliselt, et sinna kantakse teise omanikuna sisse hageja, ning asjaolu, et tegemist on poolte ühisomandiga. Hagiavalduse põhjendustes tugines hageja sellele, et Xxxxxxxx kinnistu tuleb lugeda enne 1.

§ 14

lg 1 alusel poolte ühisvaraks, sest see omandati abielu ajal, kuid märkis ühtlasi ka seda, et kui kostja arvates on kinnistu kinkelepingu sõlmimise tõttu lahusvara, esitab hageja alternatiivse nõudena Xxxxxxxx kinnistu ühisvaraks tunnistamise nõude enne 1.

§ 14lg 2 alusel.

Seega oli hageja hagiavalduses väljendatud nõudeks tuvastada, et kinnistu kuulub abikaasade ühisvara hulka, ning tunnistada hageja sellest tulenevalt Xxxxxxxx kinnistu ühisomanikuks, mis annaks alust parandada kinnistusraamatu kannet. Xxxxxxxx kinnistu ühisvaraks tunnistamist PKS § 14 lg 2 alusel hageja kohtult ei nõudnud, nagu leidis õigesti ka maakohus. Kolleegium juhib tähelepanu, et TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi tuleb hagiavalduses märkida mh hageja selgelt väljendatud nõue ning kohus peab TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi selgitama eelmenetluses välja hageja nõuded ning faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta. Kohtul ei ole kohustust soovitada hagejal esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi. Kohtul ei ole kohustust selgitada hagejale hagi eseme ja/või aluse muutmise vajadust, st seda, millise nõude või hagi aluste alternatiivne esitamine aitaks hagejal paremini saavutada tema soovitud eesmärki (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-134-11, p-d 10-11). Arvestades eelnevat ja seda, et hagejat on esindanud alates hagiavalduse esitamisest vandeadvokaat, kes ka eelistungil on märkinud, et "nõudeks on ühisomanikuna sissekandmine" (võrdle otsuse p-s 13 märgitud PKS § 14 lg 2 järgse nõudega), leiab kolleegium, et kohtud pole rikkunud selgitamiskohustust. Seda ei väideta ka kassatsioonkaebuses, kus hageja on endiselt arusaamisel, et ta on PKS § 14 lg 2 kohase nõude ja ka asjaolud selle nõude rahuldamiseks esitanud. Kolleegiumi hinnangul on ekslik ka seisukoht PKS § 14 lg 2 nõude aluseks olevate asjaolude esitamise kohta. Kohus võis enne 1.

§ 14

lg 2 järgi tunnistada abikaasa lahusvara osaliselt või täielikult abikaasade ühisvaraks juhul, kui lahusvara väärtus oli abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Asjas on tuvastatud, et hageja kandis Xxxxxxxx kinnistu omandamisega seotud kulusid küll abielu ajal, kuid enne seda, kui kostja kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse, s.o enne seda, kui kostja omandas Xxxxxxxx kinnisasja väidetavalt lahusvarana. Seega ei saa kinnistu omandamise eel tehtud kulutusi pidada kostja lahusvarale tehtud kulutusteks PKS § 14 lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p 13). Hageja ei ole esitanud asjaolusid, mille alusel võiks järeldada, et tehtud kulutuste tõttu Xxxxxxxx kinnistu väärtus oluliselt suurenes, ja mis annaks alust tunnistada see PKS § 14 lg 2 alusel poolte ühisvaraks. Seega leiab kolleegium, et hageja pole esitanud nõuet tunnistada vaidlusalune kinnisasi PKS § 14 lgs 2 toodud asjaoludel poolte ühisvaraks.
3. Ekslik on kohtute seisukoht, et hagejat ei saanud tunnistada Xxxxxxxx kinnistu ühisomanikuks enne 1.

§ 14lg 1 alusel.

Kolleegiumi arvates kohaldasid alama astme kohtud vääralt nii PKS § 14 lg-t 1 kui ka PKS § 15 lg-t 1. Abielu kestel abikaasade omandatud vara oli enne 1.

§ 14

lg 1 järgi üldjuhul abikaasade ühisvara, v.a abikaasa omandis enne abiellumist olnud vara, abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist, samuti isiklikud tarbeesemed. Viimati nimetatu oli PKS § 15 lg-te 1 ja 2 järgi abikaasa lahusvara. Kostja väitel oli Xxxxxxxx kinnistu tema lahusvara, sest ta omandas selle V. T-lt kinkelepingu alusel. Hageja arvates ei olnud Xxxxxxxx kinnistu kostja lahusvara, sest hageja kandis ühisvara arvel selle kinnistu omandamise kulud, mistõttu ei olnud kostja ja V. T lepingul kinke iseloomu ning kinkeleping oli tühine, sest sellega varjati kinnistu müügilepingut. Kolleegium jääb oma varem väljendatud seisukoha juurde, et enne 1.

§ 15

lg 1 mõttes sai abikaasa lahusvaraks lugeda üksnes sellise vara, mis oli omandatud tasuta, sest kinkelepingu mõistest (nii enne

1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 259 lg 1 kui ka
2. juulil 2002 jõustunud VÕS § 259 lg 1 mõttes) tuleneb, et kinkega on tegemist üksnes siis, kui üks tehingu pool rikastab teist tehingu poolt vastutasu saamata, s.o kingisaaja rikastub ilma vastusooritust tegemata (vt Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p-d 13 ja 16). Maakohus juhtis asja lahendades õigesti tähelepanu kolleegiumi ülalmärgitud seisukohale, kuid leidis vääralt, et Xxxxxxxx kinnistu omandati PKS § 15 lg 1 mõttes kinke teel, sest kinkija ei ole saanud kinke eest mingit vastutasu.
5. Iseenesest on õige, et kostjal ei olnud
6. veebruaril 1999 Xxxxxxxx kinnistu kinke- ja kinnistu kasutusõigusega koormamise lepingu järgi kohustust maksta V. T-le kinnistu saamise eest raha ja et kostja ei ole V. T-le raha maksnud. Hageja ei ole seda ka väitnud. Hageja väitis, et tema ise, mitte kostja, kandis abielu ajal V. T asemel Xxxxxxxx maaüksuse mõõdistamise ja moodustamise kulud ning maksis V. T asemel Eesti Vabariigile Xxxxxxxx kinnistu erastamise tasu koos intressiga. Oma väidete kinnitamiseks esitas hageja ka maksekorraldused. Kostja ei eita, et hageja need kulud V. T eest kandis. Seega ei ole asja materjalidega kooskõlas maakohtu seisukoht, nagu ei oleks hageja tõendanud, et hageja sooritustega vabanes V. T oma kohustustest. Kolleegiumi arvates saab hageja esitatud asjaolude alusel järeldada, et hageja täitis täitmise ajal kehtinud TsK § 175 mõttes V. T kohustused kolmanda isikuna. Enne
7. juulit 2002 kehtinud TsK § 175 (samuti praegu kehtiva VÕS § 78 lg 1) järgi võis üldjuhul võlgniku kohustuse täita ka kolmas isik, kusjuures rahalise kohustuse puhul tuli eeldada, et võlausaldajal ei ole õigust keelduda kolmanda isiku täitmisest, mistõttu võis võlgnik leppida kolmanda isikuga kokku, et viimane maksab ära tema võla, ning võlausaldaja oli kohustatud maksmise eelduslikult vastu võtma (vt Riigikohtu
8. juuni
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-09, p 19; Riigikohtu
10. septembri
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-04, p 15).
12. Kui poolte ühisvara arvel täideti V. T kohustused, mis tulenesid kinnistu erastamisest, ei saa pidada Xxxxxxxx kinnistut PKS § 15 lg 1 järgi kostja lahusvaraks. Seejuures ei ole tähtsust, kas V. T kohustused täitis ühisvara arvel kostja või hageja. Kolleegiumi arvates ei kuulu kinkelepingu alusel omandatud ese PKS § 15 lg 1 järgi abikaasa lahusvara hulka, kui kinkega kaasneb ühisvara arvel abikaasa(de) vastusooritus, mille tõttu kaotab tehing kinke iseloomu PKS § 15 lg 1 mõttes, sh juhul, kui üks abikaasa omandab abielu ajal kinkelepingu alusel kinnisasja ning teine abikaasa täidab abikaasade ühisvara arvel kinnisasja omandamisest tulenevad kinkija kohustused kolmanda isiku vastu. Kui abikaasad soovisid, et abielu ajal ühisvara arvel omandatud kinnistu kuuluks ühe abikaasa lahusvara hulka, said nad PKS § 9 lg 1 p 2 järgi leppida abieluvaralepinguga kokku, et kinnistu on ühe abikaasa lahusvara, või sõlmida PKS § 16 järgi ühisvara jagamise kokkuleppe, et jätta kinnistu ühe abikaasa ainuomandisse. Ülaltoodut arvestades on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, mille järgi võib ühis- või lahusvara arvel kantud kulutustel olla tähtsus üksnes ühisvara jagamise, kuid mitte abikaasa ühisomanikuks tunnistamise vaidluses. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul poolte esitatud asjaolusid arvestades selgitada, kas kinnistu omandati ühisvara arvel tehtud vastusoorituse tõttu või mitte.
13. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus pidi vaidluse lahendama
14. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete järgi, märgib kolleegium järgmist. Iseenesest on õige hageja väide, et
15. juulil 2010 jõustunud PKS § 210 lg 1 järgi laieneb see seadus üldjuhul kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud selle seaduse jõustumise hetkeks, ja alates
16. juulist 2010 kohaldatakse abikaasade varalistele suhetele PKS § 211 järgi
17. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduses varaühisuse kohta sätestatut, kui abikaasad ei ole abieluvaralepingus enne
18. juulit 2010 teisiti kokku leppinud. Ülalmärgitu ei tähenda aga seda, et praeguses vaidluses pidanuks ringkonnakohus või peaks maakohus asja uuesti läbi vaadates abikaasade ühis- ja lahusvara kindlakstegemiseks lähtuma
19. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse varaühisuse sätetest. Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne
20. juulit 2010, tuleb PKS § 210 lg 2 järgi kohaldada asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui muudest rakendussätetest ei tulene teisiti. Kolleegium leiab, et viidatud sätteid koosmõjus hinnates saab järeldada, et enne
21. juulit 2010 tehtud tehingu alusel omandatud eseme kuulumine abikaasade ühisvõi lahusvara hulka tuleb kindlaks teha enne
22. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, sest
23. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduses puudub säte, mille järgi tuleks abikaasade ühis- ja lahusvara määrata pärast
24. juulit 2010 eseme omandamise ajast sõltumata kindlaks
25. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete järgi. Küll sätestab ka
26. juulil 2010 jõustunud PKS § 28 lg 4, et abikaasa võib nõuda teiselt abikaasalt registrisse kantava ühisvara hulka kuuluva eseme kohta tehtud kande parandamiseks vajalike tehingute tegemist. Kolleegium juhib tähelepanu, et TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus otsust tehes ise otsustama mh seda, millist õigusakti kohaldada.
27. Lisaks märgib kolleegium, et alama astme kohtud on määranud asjas valesti tsiviilasja hinna. Kolleegiumi arvates ei saa abikaasa ühisomanikuks tunnistamise ja kinnistusraamatu kande parandamise nõuet pidada mittevaraliseks nõudeks TsMS § 132 mõttes, mille eelduslik hind enne
28. jaanuari 2011 oli 25 000 krooni. Asja omandi üleandmise või asja kuuluvuse üle toimuva vaidluse puhul, mh kinnistusraamatusse tehtud ebaõige omanikukande parandamise vaidluse puhul, määratakse hagihind TsMS § 126 lg 1 järgi asja väärtusega. Arvestades asjaolu, et abikaasade osad loeti enne 1.

§ 19lg 1 järgi üldjuhul võrdseks ning loetakse ka 1.

juulil 2010 jõustunud PKS § 37 lg 3 järgi võrdseks, tuleb kolleegiumi arvates abikaasa kinnisasja ühisomanikuks tunnistamise ja sellest tulenevalt kinnistusraamatu kande parandamise vaidluse puhul lugeda hagihinnaks eelduslikult 1/2 kinnisasja väärtusest. Hageja väitel oli Xxxxxxxx kinnistu väärtus hagi esitamise ajal 2 000 000 krooni. Seega on asjas hagihind 1 000 000 krooni (63 911 eurot 65 senti). Ülaltoodut arvestades määras hageja hagis õigesti tsiviilasja hinna (sh Xxxxxxxx kinnistu puhul 1 000 000 krooni), millelt tasus ka õiges suuruses riigilõivu. Apellatsioonkaebuse esitamisel määras aga hageja vääralt tsiviilasja hinna TsMS § 132 lg 1 järgi, pidades esitatud nõuet mittevaraliseks nõudeks, mille hind oli apellatsioonkaebuse esitamise ajal 25 000 krooni ja millelt hageja tasus riigilõivu 5000 krooni. Kuna hageja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, oli tsiviilasja hind TsMS § 137 lg 1 järgi ka apellatsiooniastmes 1 000 000 krooni, millelt tuli apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse lisa nr 1 järgi tasuda riigilõivu 75 000 krooni. Tasumata osas, s.o 70 000 krooni (4473 eurot 82 senti) tuleb hagejalt riigilõiv TsMS § 179 lg 1 järgi välja mõista. 20. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon hagejale. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik