RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

§ 16lg 1 järgi uue perekonna ülalpidamise kohustus.

Ringkonnakohus jättis hindamata asjaolu, et hageja saab ka lastetoetusi ja tal on õigus tulumaksutagastusele kokku 815 krooni lapse kohta kuus. Ringkonnakohus märkis vääralt, et hageja kanda jääb laste ülalpidamiskuludest 4600 krooni kuus, kuigi arvestades laste tuvastatud vajadusi ja kostja osa, jääb hageja kanda 5200 krooni kuus.

1. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kuna kostja ei maksnud kahel hagi esitamisele eelnenud kuul piisavalt elatist ja rikkus ülalpidamiskohustust, oli õige kostjalt hageja kasuks elatis välja mõista. Enne
2. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 kasutatud termin "igakuine elatis" ei anna võimalust mõista elatist välja üksnes osade kuude kohta. Kuna menetlus on kestnud kauem kui kaks aastat, on mitmed asjaolud, mis olid aktuaalsed vaidluse alguses, tänaseks muutunud, sh viibivad lapsed pärast maakohtu
3. novembri
4. a otsust kostja juures suhteliselt harva ega ei saa rääkida enam laste vahelduvast elukohast. Laste vajadused ongi teatud ulatuses hinnangulised. Õige ei ole kostja arusaam, et ringkonnakohus oleks pidanud kohaldama
5. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
7. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagi kostjalt laste ülalpidamiseks elatise väljamõistmiseks tuli rahuldada või täitis kostja piisavalt laste ülalpidamise kohustust ega olnud alust hagi rahuldada. Hageja esitas poolte ühistele lastele elatise saamiseks kostja vastu
8. veebruaril 2009 hagi. Hagiavalduse esitamist põhjendas hageja sellega, et kostja ei ole oma ülalpidamiskohustust piisavalt täitnud. Kuni
9. aastani laekus hageja kontole Soome Vabariigi lastetoetus (ca 5200 krooni kuus) ning kostja kandis lisaks ca 2/3 laste kuludest.
10. aastal lõpetas kostja Soome Vabariigi lastetoetuste maksmise hageja kontole ning maksis
11. a jaanuaris ja veebruaris hagejale kolme lapse ülalpidamiseks kokku 3300 krooni kuus, mis ei katnud laste vajadusi ja ajendas hagejat hagi esitama.
12. mail 2010 täpsustas hageja nõuet ja palus mõista elatise välja alates
13. novembrist 2009, mil maakohus tegi asjas esimest korda otsuse. Hageja kinnitusel elasid lapsed alates sellest ajast püsivalt hageja juures. Kostja oli nõus maksma iga lapse ülalpidamiseks hagejale 3000 krooni kuus, kuid üksnes selle aja eest, mil lapsed viibivad hageja juures. Ajal, mil lapsed viibivad kostja juures, oli kostja nõus ise kõik laste ülalpidamiskulud kandma. Kostja kinnitusel oli ta sellises ulatuses ülalpidamiskohustust ka täitnud ning esitas kohtule arvutused
14. a oktoobrist
15. a aprillini lapse ülalpidamisel kantud kulutuste kohta (II kd, tl 126-133). Maakohus määras laste vajaduste rahuldamiseks kuluva summa kindlaks nii hageja kui ka kostja kantud kulutuste suuruse järgi ning leidis poolte varalist seisundit arvestades, et kostja on piisavalt ja regulaarselt laste ülalpidamiskohustust täinud. Ringkonnakohus määras laste vajadused kindlaks hageja esitatud kuluarvestuse järgi, arvestades kostja esitatud vastuväiteid sellele, ning leidis poolte varalist seisundit arvestades, et kostja peab maksma hagejale I ja III lapse ülalpidamiseks 3400 krooni kuus ning II lapse ülalpidamiseks 3600 krooni kuus, st kostja ei ole piisavalt täitnud ülalpidamiskohustust.
16. Kolleegiumi arvates rikkus ringkonnakohus asja lahendades TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, kui ei põhjendanud, milliste tõendite alusel ta määras kindlaks laste vajadused. Ringkonnakohtu napist põhjendusest saab järeldada, et kuna hageja esitas tõendid üksnes kahe kuu kulutuste kohta, milles sisaldusid ka pikema aja peale arvestatavad kulutused, ei saanud kohus hageja esitatud tõendeid ja arvutusi laste vajaduste katmiseks kuluva summa kindlaksmääramisel aluseks võtta. Samas möönis ringkonnakohus, et kõigi kulude kohta on raske tõendeid esitada. Kostja esitatud tõendeid laste ülalpidamisel kantud kulude kohta ei ole ringkonnakohus üldse hinnanud ega märkinud, miks tuleb need jätta tähelepanuta. Ülalmärgitut arvestades on ringkonnakohus asunud paljasõnaliselt seisukohale, et I ja III lapse vajalik ja mõistlik ülalpidamiskulu on 5100 krooni kuus ning II lapse puhul 5400 krooni kuus. Ringkonnakohus ei ole välja toonud, milliste vajaduste (sh elukoht, riided, toit jms) rahuldamiseks kui palju raha igale lapsele kuus kulub, ega analüüsinud erinevate vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste põhjendatust. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et laste vajadused ja sellest tulenevalt ka kostja makstav elatis on suurem kui seaduses sätestatud miinimumelatis (enne
17. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg 4 või 1.

§ 101

lg 1 järgi), tuli ringkonnakohtul laste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha. Ringkonnakohus jättis laste vajadusi kindlaks määrates ja maakohtust erinevale seisukohale asudes asjas esitatud tõendid hindamata ning oma seisukoha põhjendamata. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse põhjendavas osas tuleb TsMS § 442 lg 8 järgi märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Seejuures peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega ning analüüsima kõiki tõendeid. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.

1. Lisaks eelnevale ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostjalt elatist välja mõistes kostja väidet, et lastel on vahelduv elukoht. Kolleegiumi arvates on iseenesest õige kostja väide, et elatise väljamõistmisel on oluline arvestada, kumma vanema juures laps elab ning kas ja kui palju suhtleb laps lahus elava vanemaga või kas lapsel on vahelduv elukoht mõlema vanema juures. Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, on kohtul võimalik elatise väljamõistmisel arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Seejuures võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Elatise suuruse määramisel peab kohus tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps tema juures viibib. Kolleegium juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et kohus saab elatise maksmiseks kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab (vt Riigikohtu
2. oktoobri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 20). Kuigi kolleegium ülalmärgitud seisukoht tulenes enne
4. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest, saab ka
5. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse alusel asuda samale seisukohale. 1.

§ 100lg 1 järgi tuleb üldjuhul ülalpidamist anda raha perioodilise maksmisega.

Alaealise lapse vanem peab aga PKS § 100 lg 2 järgi täitma lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Seega saab lapsega märkimisväärse aja koos elav vanem täita ülalpidamiskohustust ka lapse vajadusi vahetult rahuldades. Hageja palus mõista kostjalt laste ülalpidamiseks välja elatise alates

1. novembrist 2009, mil lapsed enam kostja juures märkimisväärset osa ajast ei viibinud. Kostja möönis
2. mai
3. a ringkonnakohtu istungil, et lapsed olid
4. aastal olnud tema juures väga vähe, sest hageja ei lubanud (III kd, tl 21). Ringkonnakohus märkis küll otsuses, et maakohus tuvastas laste vahelduva elukoha, kuid ei ole ise elatist välja mõistes sellega arvestanud ega kostja väite kohta seisukohta võtnud, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-t
6. Kolleegium juhib tähelepanu, et kostjalt elatist välja mõistes ei ole ringkonnakohus arvestanud mh kostja väidet, et ta maksab regulaarselt iga lapse ülalpidamiseks hagejale 3000 krooni kuus, mida kostja kinnitas ka ringkonnakohtu istungil (III kd, tl 20-22), ning kannab vabatahtlikult ka muid laste kulusid. Ringkonnakohus pidi elatist tagasiulatuvalt välja mõistes tuvastama, kui suures ulatuses on kostja ülalpidamiskohustust sel perioodil täitnud. Kui kostja makstud elatis ei olnud piisav laste vajaduste katmiseks, pidi ringkonnakohus kostjalt alates
7. novembrist 2009 kuni kohtuotsuse tegemiseni elatist tagasiulatuvalt välja mõistes arvama kostjalt väljamõistetavast elatisest maha summad, mille ulatuses oli kostja laste ülalpidamiskohustust sel perioodil täitnud. Lisaks märgib kolleegium, et otsuse selguse ja täidetavuse huvides tuleb hagi täielikul või osalisel rahuldamisel elatis tagasiulatuva perioodi eest ühekordse summana välja mõista (vt ka Riigikohtu
8. mai
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 36). Kui kostja täitis laste suhtes ülalpidamiskohustust regulaarselt ja piisavalt, tulnuks hagi jätta rahuldamata. Kolleegium on korduvalt märkinud, et elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada kohustatud isiku ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise ebapiisavas või ebaregulaarses andmises (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p-d 9 ja 10;
10. novembri
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-07, p 11). Seega saab elatisehagi rahuldada üldjuhul üksnes ülalpidamiskohustuse rikkumise korral. Samas juhib kolleegium tähelepanu, et juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida kohustust õigel ajal, võib TsMS § 369 järgi esitada hagi ka tulevase nõude, sh pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmiseks. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine (vt Riigikohtu
12. mai
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 18), aga ka muud asjaolud, mis annavad alust eeldada, et ülalpidamist andma kohustatud isik keeldub suure tõenäosusega edaspidi regulaarselt elatist maksmast või ei tee seda piisavalt.
14. Kostja esitas asjas ka vastuväite, et tema varaline seisund ei võimalda hageja nõutud ulatuses lapsi ülal pidada, sest lisaks poolte ühistele lastele on kostja ülalpidamisel veel kaks alaealist last ja lapsehoolduspuhkusel viibiv abikaasa, st kostjal on ülalpidamiskohustused ka uue perekonna vastu. Maakohtu arvates ei saanud kostja ülalpidamiskohustuste hulka arvata kohustust pidada ülal oma uut abikaasat, sest laste ülalpidamiskohustus on esmane ja selle kohustuse täitmiseks tuleb vanemal vajadusel oma teisi kulutusi piirata. Ringkonnakohus ei võtnud ka kostja selle väite kohta seisukohta, rikkudes sellega TsMS § 422 lg-t 8, kuid see rikkumine ei anna iseenesest alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Kolleegium märgib, et enne
15. juulit 2010 kehtinud PKS § 21 järgi oli abikaasa kohustatud ülal pidama teist abikaasat mh lapsehoolduspuhkuse ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, kui kohustatud abikaasa varaline seisund seda võimaldas. Kuigi see seadus ei sätestanud otsesõnu, kas abikaasa peab oma lapsi ja abikaasat võrdselt ülal pidama või mitte, saab kolleegiumi arvates PKS § 21 mõttest järeldada, et abikaasa ülalpidamise kohustus tekkis abikaasal üksnes siis, kui tema varaline seisund võimaldas teist abikaasat pärast alaealisi lapsi ülal pidada. 1.

§ 16

lg 1 järgi on abikaasad kohustatud vastastikku oma töö ja varaga perekonda ülal pidama, st tegutsema ja tegema PKS § 16 lg 2 järgi varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks. Kolleegiumi arvates tuleneb sellest sättest abikaasade kohustus pidada ülal nii teineteist kui ka abikaasadega koos elavaid lapsi. Abikaasa kohustus pidada ülal oma lahuselavaid lapsi, tuleneb PKS §-st

1. Kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma, eelistatakse PKS § 98 lg 1 järgi alaealist last teistele ülalpidamist saama õigustatud sugulastele. Samas on abikaasa PKS § 98 lg 2 järgi võrdsustatud elatist saama õigustatud isikute järjekorras alaealise lapsega. Seega saab kehtiva perekonnaseaduse järgi pidada ülalpidamist andma kohustatud isiku suhtes tema abikaasat ja alaealisi lapsi samas järjekorras elatist saama õigustatud isikuteks. Ülalmärgitu ei tähenda iseenesest veel seda, et alaealistele lastele elatist välja mõistes tuleb kohustatud vanema varalist seisundit hinnates arvestada igal juhul tema kohustust pidada ülal uut abikaasat. PKS § 107 lg 1 järgi peab küll abikaasa andma teisele abikaasale ülalpidamist enne selle abikaasa sugulasi, kuid kui abikaasa ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele abikaasale ülalpidamist oma tavalist ülalpidamist kahjustamata, annavad teisele abikaasale ülalpidamist tema sugulased. Ka PKS § 102 lg 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Alaealise lapse ülalpidamiskohustusest vanem sel põhjusel PKS § 102 lg 2 esimese lause järgi siiski ei vabane ning ta peab kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kolleegiumi arvates tuleneb viidatud sätetest, et abikaasa on küll kohustatud pidama teist abikaasat ülal samas järjekorras nagu oma alaealist last, kuid abikaasa võib vabaneda teise abikaasa ülalpidamiskohustusest ulatuses, milles tema varaline seisund ei võimalda pärast alaealiste laste ülalpidamiskohustuse täitmist abikaasat ülal pidada.
2. Õige on kostja väide, et alaealise lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmisel tuleb mh arvestada asjaolu, et vanemale makstakse iga lapse kohta lapsetoetust ning et vanemal on õigus saada sõltuvalt laste arvust tulumaksutagastust. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega ning et täiendava maksuvaba tulu mahaarvamine maksustamisperioodi tulust mõjutab selle vanema varalist seisundit, kellel on seadusest tulenevalt õigus seda teha (vt Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p-d 14-15). Kolleegium juhib tähelepanu, et kohtul tuleb nimetatud asjaolusid arvestada üksnes juhul, kui menetlusosaline neile tugineb.
5. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus arvestama mh sellega, et kui menetluse kestel on muutunud ülalpidamisõigust reguleerivad materiaalõiguse normid, tuleb seda asja läbivaatamisel arvestada, st kui elatisehagi on esitatud enne
6. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni
7. juulini 2010 elatise välja enne
8. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates
9. juulist 2010 aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-185-10, p 18;
10. veebruari
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 16 ja Riigikohtu
12. mai
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 16). Kuna hagi esitamise ajal kehtinud PKS § 61 lg 1 järgi oli vanemal õigus esitada lapse kasuks elatise väljamõistmiseks hagi teise vanema vastu, võib kohus enne
14. juulit 2010 esitatud hagi lapsele elatise saamiseks menetleda lõpuni hagi esitamise aegse menetlusosaliste ringiga (vt Riigikohtu
15. mai
16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 14). Lisaks juhib kolleegium tähelepanu, et
17. jaanuaril 2011 jõustunud tulumaksuseaduse (TuMS) § 19 lg 3 p 11 järgi ei maksustata elatist enam tulumaksuga. Kuna füüsilise isiku poolt saadud tulu võetakse tulumaksuga maksustamisel TuMS § 36 lg 1 järgi arvesse sellel maksustamisperioodil, millal tulu laekus, ei tule tulumaksuosa võrra suurendada mh elatist, mis mõistetakse välja tagasiulatuvalt enne
18. jaanuari 2011 tekkinud ülalpidamiskohustuse täitmiseks, kuid makstakse kohtulahendi alusel pärast
19. jaanuari
21. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon E. L kontole, millelt ka kautsjon tasuti. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Jaak Luik, Villu Kõve, Lea Laarmaa