RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 25lg 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 12.

oktoobri

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-21699 S. Uraganovi kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov, kassatsioon Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik
2. aprill 2011, kirjalik menetlus
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a otsus Sergei Uraganovi süüdimõistmises ja karistamises KarS § 118 p 1 ja §

§ 25

lg 2 järgi ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

1. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
2. Kassatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.1 Harju Maakohtu
3. mai
4. a otsusega mõisteti Sergei Uraganov süüdi KarS § 118 p 1 ja §

§ 25lg 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt viis ja üks aasta vangistust. Kar

S § 64 lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskeimat ja liitkaristuseks mõisteti viis aastat ja kuus kuud vangistust. KarS § 76 lg 6 järgi ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu

1. detsembri
2. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o nelja kuu ja 22 päeva võrra ja S. Uraganovi liitkaristuseks mõisteti viis aastat 10 kuud ja 22 päeva vangistust. 1.2 S. Uraganov mõisteti KarS § 118 p 1 järgi süüdi selles, et ta
3. mail 2009 kella 04.00 paiku Tallinnas XXXXXX XXXX maja nr XXX juures ründas tahtlikult ja põhjuseta noaga vehkides talle võõrast D. P.-d. Üritades kannatanut korduvalt tabada, lõi ta teda paremale poole rindkeresse, mille tagajärjel tekitas talle eluohtliku tervisekahjustuse. 1.3 Samadel asjaolude ründas S. Uraganov ka A. N.-i. Ta üritas kannatanut korduvalt noaga tabada ja tekitada talle tervisekahjustusi, kuid A. N.-i aktiivse tegutsemise tõttu see ei õnnestunud. Eelkirjeldatud tegevus kvalifitseeriti KarS §

§ 25lg 2 järgi.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid S. Uraganovi kaitsjad vandeadvokaadid Sven Sillar ja Leonid Olovjanišnikov. 2.1 S. Sillari apellatsioonis leiti, et S. Uraganov tuleb mõlemas süüdistuses õigeks mõista, sest kohus on valesti tuvastanud faktilised asjaolud ja andnud neile ebaõige õigusliku hinnangu. S. Uraganov viibis hädakaitseseisundis ja seetõttu oli tema tegu õiguspärane. 2.2 Ka L. Olovjanišnikovi apellatsioonis leiti, et S. Uraganov tuleb õigeks mõista, sest viimane kaitses end kannatanute rünnaku vastu. Alternatiivselt leidis ta, et kui S. Uraganovi süüdimõistmine KarS § 118 p 1 ja §

§ 25lg 2 järgi jääb muutmata, tuleb maakohtu otsus siiski tühistada liitkaristuse mõistmise osas Kar

S § 64 lg 1 järgi. S. Uraganovi tegevus moodustab kuritegude ideaalkogumi, mis tähendab seda, et karistus tuleb mõista mitte KarS § 64 lg 1, vaid § 63 lg 1 alusel. 3.1 Tallinna Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus S. Uraganovile KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuse mõistmise osas. Uue otsusega mõisteti talle KarS § 63 lg 1 alusel KarS 118 p 1 ja §

§ 25lg 2 järgi karistuseks viis aastat ja kuus kuud vangistust.

Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu hinnanguga tõenditele, ega tuvastanud, et S. Uraganov oleks tegutsenud hädakaitses. 3.2 Ringkonnakohus leidis, et S. Uraganovile liitkaristuse mõistmine KarS § 64 lg 1 järgi on ebaseaduslik. Süüdistatav pani toime ühe teo, mis vastab kahele eri süüteokoosseisule. Kuriteod KarS § 118 p 1 ja § 121- § 25 lg 2 järgi moodustavad kuritegude ideaalkogumi ja seega tuleb KarS § 63 lg 1 alusel S. Uraganovile mõista üks karistus. Maakohtu poolt mõistetud karistus viis aastat ja kuus kuud vangistust on kooskõlas süüdistatava süü suurusega ning jääb KarS § 118 p-s 1 ettenähtud sanktsiooni miinimumi lähedale. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni S. Uraganovi kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov, kes taotleb jätkuvalt S. Uraganovi õigeksmõistmist. Kaitsja põhjendab kassatsiooni järgnevalt. 4.1 Maa- ja ringkonnakohus on rikkunud KrMS § 60 ja § 61 sätteid. Tõendite hindamisel on lähtutud valdavalt nn elulise usutavuse aspektist. 4.2 Kriminaalasja kohtulikul menetlemisel on rikutud KrMS § 15 lg-te 1 ja 2 nõudeid. Ringkonnakohus on kohtuotsuses tuginenud ebaseaduslikult ka kannatanu D. P. kohtueelses menetluses antud ütlustele, mida kohtumenetluses ei avaldatud. Kuigi kannatanute D. P. ja A. N.-i ütlused on teiste tõenditega, eelkõige videosalvestusega vastuolus, ei kahelnud ringkonnakohus nende usaldusväärsuses. Kohtute ekslik hinnang kannatanute ütlustele ja videosalvestusele on toonud kaasa vale järelduse S. Uraganovi tegevuse kohta. Süüdistatava ütlusi on hinnatud valikuliselt, tema ütluste väljajätmine tõendite kogumist on põhjendamata. 4.
2. Kaitsja leiab, et S. Uraganov viibis hädakaitseseisundis. Süüdistatavale tungisid üheaegselt kallale kaks temast füüsiliselt tugevamat isikut ja ta kaitses end vastavalt KarS § 28 lg-s 1 kirjeldatud võimalustele. Seega ei olnud S. Uraganovi tegu õigusvastane ja ta tuleb süüdistuses KarS § 118 p 1 ning §

§ 25lg 2 järgi õigeks mõista.

5. Ringkonnakohtu otsusega mõistetud karistus on ebaseaduslik. Ringkonnakohus leidis küll õigesti, et süüdistatava tegevus moodustab kuritegude ideaalkogumi KarS § 118 p 1 ja §

§ 25lg 2 järgi, kuid jättis tähelepanuta, et Kar

S § 63 lg 1 kohaselt mõistetakse ideaalkogumi korral üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Maakohtu otsusega mõisteti S. Uraganovile KarS § 118 p 1 järgi karistuseks viis aastat vangistust ja seetõttu ei olnud ringkonnakohtul võimalik ilma prokuröri apellatsioonita KarS § 63 lg 1 kohaldamisel seda karistusmäära ületada.

1. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik leidis kassatsioonivastuses, et kassatsioon on põhjendamatu ja selle rahuldamiseks alust ei ole. Kohtud on tõendeid hinnanud õigesti, mõistetud karistus ei ole vastuolus KarS § 63 lg 1 sätetega.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi
4. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
5. Kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonis esitatud väited kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta ei anna põhjust ringkonnakohtu otsust tühistada.
6. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on nõuetekohaselt kontrollinud kannatanute D. P. ja A. N.-i ütluste usaldusväärsust. Neis sisalduvat ebakõla on mõlema astme kohtud hinnanud ja tulnud samasugusele järeldusele, et see on ebaoluline. Maakohtu istungil ristküsitletud D. P. eksimist detailides selgitati sellega, et sündmusest on möödunud üks aasta. Kannatanute ütlused loeti usaldusväärseteks ja neid hinnati kogumis koos teiste tõenditega. Kolleegiumil ei ole põhjust maaega ringkonnakohtu järeldustes kahelda, samuti ei nähtu kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist süüdistatava S. Uraganovi ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Kolleegium märgib, et tõendite hindamisel on nende elulise usutavuse aspekti kaalumine vältimatu, sest nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. aprilli
8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3-10).
9. Kolleegium tõdeb, et ringkonnakohtu otsuse põhjendustes tehtud viide D. P. kohtueelses menetluses antud, kuid kohtumenetluses avaldamata ütlustele on küll kriminaalmenetlusõiguse rikkumine, kuid sellega ei ole kaasnenud ebaseaduslikku kohtuotsust. Seetõttu pole alust tunnistada seda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega, et kannatanute ristküsitluses antud ütluste erinevus faktis, millal D. P. sai teada S. Uraganovi käes olevast noast, on väheoluline ega muuda kannatanute ütlusi tervikuna ebausaldusväärseiks. Seda asjaolu kindlaks tehes kõrvutas maakohus kannatanute A. N.-i ja D. P. kohtus antud ütlusi ning kohtus uuritud videosalvestust (VI kd, tlk 57 pöördel). Seega on kannatanute ütluste usaldusväärsust kontrollitud eelkõige nende kohtus antud ütluste ja vahetult uuritud videosalvestuse kaudu.
10. Kassaator leiab, et S. Uraganov oli noaga löömise ajal hädakaitseseisundis ja kohtud on lugenud tuvastatuks, et süüdistatavale tungis korraga kallale kaks füüsiliselt tugevat kannatanut. Ta kaitses end õigusvastase ründe vastu noaga hädakaitsepiire ületamata. Kannatanute ütlused ei ole usaldusväärsed ja neile ei saa süüdimõistvat kohtuotsust rajada. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja märgib järgmist.
11. Hinnates isiku tegutsemist hädakaitses tuleb esmalt kindlaks teha hädakaitseseisundi olemasolu ja alles seejärel hinnata hädakaitsetegevust ning selle piire (Riigikohtu
12. veebruari
13. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-111-04). Karistusseadustiku § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14. juuni
15. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-08). Käeolevas asjas pole tuvastatud vahetut ega vahetult eesseisvat kannatanutest lähtuvat ohtu. Maa- ja ringkonnakohus arvestasid kannatanute ütlusi, et nemad ei rünnanud S. Uraganovit esimesena. S. Uraganov ründas kannatanuid noaga ja viimased kaitsesid end. Kannatanute ütlused ühtisid ka teiste kohtus uuritud tõenditega. Vastuolude tõttu jäeti aga S. Uraganovi ütlused tähelepanuta (vt ka Riigikohtu
16. oktoobri
17. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-06). Kolleegium leiab, et kohtuotsustes on nõuetekohaselt põhjendatud KarS § 28 lg 1 järgi nõutava õigusvastase ründe ja sellest tulenevalt ka S. Uraganovil hädakaitseseisundi puudumist. II
18. Kriminaalmenetluse seadustiku § 352 lg 6 alusel kontrollib kolleegium kassatsiooniväliselt ringkonnakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles leiti, et maakohtu otsusega süüdistatavatele reaalkogumina süüksarvatud kuriteod KarS § 118 p 1 ja §

§ 25lg 2 järgi moodustavad tegelikult kuritegude ideaalkogumi Kar

S § 63 lg 1 järgi.

1. Hinnates, kas tegemist on õiguslikus mõttes ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna on õiguslikus mõttes ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprill 2008 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-08).
3. Praeguses asjas on maakohus tuvastanud, et baarist väljudes sai kannatanu A. N. S. Uraganovilt noahoobi, mis riivas teda ja lõhkus riided. Kannatanu D. P. viibis sellel hetkel veel baaris, kust ta väljus mõne sekundi pärast. S. Uraganov vehkis noaga, ajades taga kord üht ja siis teist kannatanut. Kannatanud püüdsid süüdistatava käest nuga ära lüüa, kuid see ei õnnestunud. Seejärel lõi S. Uraganov D. P.-d noaga vasakusse külge. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsusega tuvastatud faktilised asjaolud muutmata, leides sarnaselt maakohtuga, et S. Uraganovi järel väljus baarist kannatanu A. N. ja sai kohe noahoobi. Alles seejärel väljus ka D. P . Kannatanud püüdsid ühiselt S. Uraganovit kinni pidada, kuid viimasel õnnestus siiski ka D. P.-d noaga lüüa.
4. Tõenditele uut hinnangut andmata on ringkonnakohus aga rahuldanud kaitsja taotluse käsitada S. Uraganovile KarS § 118 p 1 ja §

§ 25lg 2 järgi reaalkogumis süüksarvatud kuritegusid ideaalkogumina ja mõistnud talle Kar

S § 63 lg 1 alusel ühe karistuse. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on teoainsusega tegemist siis, kui isik on pannud toime ajaliselt, ruumiliselt, ja ühtse tahtlusega eri süüteokoosseisule vastava teo, mis on objektiivse kõrvaltvaataja jaoks samuti ühtse teona hinnatav. Ringkonnakohus asuski eelnevast lähtudes seisukohale, et S. Uraganov pani toime ühe teo, mis vastab kahele eri süüteokoosseisule. Seega on tegu kuritegude ideaalkogumiga, mille korral tuleb mõista üks karistus KarS § 63 lg 1 järgi. Olles kindlaks teinud ideaalkogumi, leidis ringkonnakohus siiski, et tegemist oli erinevate kannatanutega ja mitmete noalöökidega.

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus on kuritegude kogumi küsimuses vastuoluline ja nõuetekohaselt põhjendamata. Pole esitatud ühtki argumenti, miks mõlemas kohtuastmes tõendatuks loetud faktilisi asjaolusid tuleb maakohtust erinevalt hinnata ühe teona kuritegude ideaalkogumis. Ringkonnakohtu järelduse jälgitavust ja veenvust kahandab seegi, et kuritegude ideaalkogumit konstateerides osundatakse kahte erinevat kannatanut tabanud mitmele noalöögile, kuid on jäetud selgitamata, miks tuleb mitut erinevat lööki kahe isiku suunas siiski lugeda üheks teoks. Seetõttu leiab kolleegium, et käesolevas asjas on ringkonnakohtu otsuses kuritegude ideaalkogumit põhjendades tuginetud ebaselgetele, mitteammendavatele ja vastuolulistele seisukohtadele. Asjaolu, et nii kaitsja kui prokurör on apellatsioonimenetluses olnud samuti arvamusel, et neid tegusid tuleb käsitada ideaalkogumina, ei võta ringkonnakohtult kohustust teha seaduslik ja põhjendatud kohtulahend (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-811). See rikkumine toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise KrMS § 339 lg 1 p 7 alusel. III
4. Seoses karistuse mõistmisega kuritegude kogumi eest ja kohtupraktika ühtlustamise eesmärgil märgib kolleegium järgmist. Kuritegude reaalkogumiga on tegemist siis, kui isik on toime pannud mitu tegu, need teod vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule ja teda ei ole nendest ühegi eest varem karistatud. Tuvastades kuritegude reaalkogumi tuleb isik iga kogumisse kuuluva kuriteo eest süüdi mõista ja karistada KarS § 56 toodud alustel. Seejärel tuleb karistused liita KarS § 63 lg 2 ja § 64 alusel. Kui aga isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri kuriteokoosseisule, on tegemist kuritegude ideaalkogumiga. Sellisel juhul mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse (KarS § 63 lg 1). Kolleegium selgitab, et kohus peab ka kuritegude ideaalkogumi eest karistust mõistes lähtuma eelkõige isiku süü suurusest, mis sellisel puhul väljendub küll ühes teos, kuid sisaldab kahele süüteokoosseisule vastavat ebaõigust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. märtsi
6. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-11, p 8).
7. Kui aga ringkonnakohus tuvastab erinevalt maakohtust kuritegude ideaalkogumi, tuleb toimida järgmiselt. Esmalt tuleb tühistada maakohtu poolt KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristus ja eri süüteokoosseisude järgi mõistetud üksikkaristused. Seejärel tuleb kõikide kogumit moodustavate tegude eest mõista KarS § 63 lg 1 alusel üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui kriminaalasja menetletakse kaitsja apellatsiooni alusel, on ringkonnakohtu volitused karistuse mõistmisel KarS § 63 lg 1 järgi menetluslikult piiratud maakohtu otsusega kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega, mitte aga maakohtu otsusega mõistetud liitkaristusega (vt ka Riigikohtu
8. märtsi
9. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-2403). Kui aga menetluse aluseks on vastav prokuröri apellatsioon, on ringkonnakohtu jaoks KarS § 63 lg 1 järgi mõistetava karistuse ülemmääraks karistus, mis nähakse karistusseadustiku eriosas ette kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest.
10. Käesolevas asjas on ringkonnakohus tühistanud küll liitkaristuse KarS § 64 lg 1 järgi, kuid jätnud ebaseaduslikult tühistamata maakohtu otsusega mõistetud üksikkaristused. Seda arvestades tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. IV
11. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
12. oktoobri
13. a otsuse Sergei Uraganovi süüdimõistmises ja karistamises KarS § 118 p 1 ja §

§ 25

lg 2 järgi ja saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi