RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

§ 456, § 466 lg 3, § 478 lg 3).

Seega ei saa menetluskulusid enne kohtumääruse jõustumist kindlaks määrata ka määruste alusel, millega on kindlaks määratud menetluskulude jaotus, olgugi et määrused on TsMS § 467 lg 5 ja § 478 lg 4 esimese lause järgi üldjuhul viivitamata täidetavad. Samuti ei saa menetluskulude kindlaksmääramist nõuda osaliselt vaidlustatud lahendite puhul, kuna kõrgema astme kohus võib ka sel juhul omal algatusel menetluskulude jaotust muuta TsMS § 173 lg 3 alusel. Seega on TsMS § 174 lg 1 ka erinormiks TsMS § 456 lg 4 teise lause suhtes kohtuotsuse osalise jõustumise kohta vaidlustamata osas. Eelneva põhjal kinnitas maakohus

1. aprilli
2. a määruses üksnes seadusest tulenevat regulatsiooni, märkides, et menetluskulude osas kuulub määrus täitmisele selle jõustumisest, muus osas aga viivitamatu täitmise korras.
3. Menetlusosalise õigusabikulud (esindajakulud) tsiviilkohtumenetluses on TsMS § 138 lg 1 ja § 144 p 1 järgi osa menetlusosalise kohtuvälistest kuludest. Hagimenetluses kehtib üldine põhimõte, et pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud (TsMS § 162 lg 2 esimene lause). Õigusabikulud hüvitatakse menetluskulude kindlaksmääramise menetluses TsMS § 174 alusel, täpsemalt reguleerib nende hüvitamist TsMS §
4. Vabariigi Valitsus on TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestanud määrusega nr 137 lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad.
5. Lepingulise esindaja kulude hüvitamise regulatsioon hagita menetluses erineb mitmeti hagimenetluse omast. Hagita menetlused on oma olemuselt erinevad, mistõttu ei ole alati võimalik hagimenetlusega sarnaselt kindlaks teha menetlusosalist, kelle kahjuks lahend tehakse, st n-ö kaotajat, kes peaks kandma menetluskulud. Seetõttu annab TsMS § 172 lg 1 teine lause mitme menetlusosalise osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku diskretsiooniõiguse otsustada menetluskulude mõne menetlusosalise kanda jätmise, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud TsMS § 172 lg 7 teise lause järgi siiski avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti.
6. Ebaselge tähendusega on TsMS § 172 lg 8 teine lause, mille järgi saab kohtuväliste kulutuste hüvitamist hagita menetluses nõuda üksnes juhul, kui kohus jätab need mõne menetlusosalise kanda. Kolleegiumi arvates ei tähenda see erisust TsMS § 172 teiste lõigete järgsest kulujaotusest, vaid üksnes rõhutab kohtul ka selle sätteta olevat võimalust jagada kohtukulud ja kohtuvälised kulud erinevalt, st nt jätta kohtukulud mõne menetlusosalise kanda, kuid esindajakulud jätta menetlusosaliste endi kanda. See säte ei tähenda, et kohtuvälised kulud (sh lepingulise esindaja kulud) tuleks hüvitada üksnes juhul, kui kohus selle menetluskulude jaotuses eraldi välja toob. Kohtuvälised kulud on eriregulatsiooni puudumisel hüvitatavad koos kohtukuludega, kui kohus on jätnud menetluskulud mõne menetlusosalise kanda.
7. Seadusandja on kehtestanud lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks eriregulatsiooni, TsMS §
8. Seega tuleb lähtuda TsMS § 175 lg 1 esimesest lausest ja menetluskulude jaotuse alusel mõista välja õigusabikulud üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegiumi arvates on põhjendatud, et hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses. Seda kinnitab kohtu suurem aktiivsus ja asjaolude selgitamise kohustus hagita menetluses (

§ 5

lg 3 esimene lause, § 477) (vt hagimenetluse ja hagita menetluse eristamise kohta ka Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). Seda õigustab ka asjaolu, et suuresti ei lahendata hagita menetluses keerulisi õigusküsimusi, vaid kohus kohaldab esmajoones kaalutlusõigust. Seega puudub üldjuhul ka hagimenetlusega võrreldav vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. Vastupidine ei oleks kooskõlas TsMS § 2 järgse tsiviilkohtumenetluse ülesandega, milleks on mh tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja võimalikult väikeste kuludega. See ei ole nii siiski mitte kõigi hagita menetluste puhul, kus õigusabikulud võivad olla vajalikud, mistõttu on kohtule antud lai otsustusruum õigusabikulude hüvitatavuse kohta, tagamaks igal üksikjuhtumil õiglase lahenduse leidmise.
3. Ka hagita menetluses teistelt menetlusosalistelt sissenõutavate lepingulise esindaja kulude piirmäärad peaks TsMS § 175 lg 4 järgi kehtestama Vabariigi Valitsus. Vaatamata määruse nr 137 pealkirjale selles määruses tegelikult hagita menetluses (kus nõudeid ei esitata) teistelt menetlusosalistelt väljamõistetavaid lepingulise esindaja kulude piirmäärasid kehtestatud ei ole. Seetõttu kohaldub kohtuväliste kulude kohta üldnormina TsMS § 172 lg 8 esimene lause, mille järgi hüvitatakse vajalikud kohtuvälised kulud hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega. Kuigi esmajoones käib see säte hagita menetluse osaliste menetluse tõttu saamata jäänud sissetuleku või sõidukulude kui kohtuväliste kulude (

§ 144p-d 2 ja 3) hüvitamise kohta (analoogselt Ts

MS § 162 lg 2 teisele lausele hagimenetluse kohta), on kohtuvälisteks kuludeks TsMS § 144 p 1 järgi ka menetlusosaliste esindajate kulud. Seega saab õigusabikulusid hagita menetluses hüvitada üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega. Samale seisukohale on kolleegium jõudnud ka varem (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10, p 14).
3. Tunnistajale makstakse TsMS § 152 lg 1 esimese ja teise lause järgi tunnistajatasu, mis on hüvitis saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku eest. Tunnistajatasu suurus arvutatakse TsMS § 152 lg 2 järgi tunnistaja keskmise brutosissetuleku tunnitasumäära alusel iga töölt puudutud tunni eest. Kohus määrab tunnistajatasu tunnimäära TsMS § 152 lg 3 järgi Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tunnitasu alam- ja ülemmäära piires. Lisaks tunnistajatasu maksmisele hüvitatakse tunnistajale TsMS §-de 156 ja 157 järgi piiratult ka menetlusega seotud sõidukulud ja muud kohtumenetlusest tingitud vajalikud kulud, eelkõige majutus- ja toitlustuskulud.
4. Vabariigi Valitsus on
5. detsembril 2005 vastu võtnud määruse nr 322 "Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord" (määrus nr 322). Selle määruse §-s 3 on reguleeritud kulude hüvitamist tunnistajale, §-s 7 aga täpsustatud tunnistajatasu arvutamist. Muu hulgas on määruse nr 322 § 7 lg-s 3 sätestatud, et tunnistajatasu tunnitasumäär määratakse tunnitasu alam- ja ülemmäära piires, mis on 1-10-kordne Vabariigi Valitsuse kehtestatud tunnipalga alammäär. Avaldaja taotluse lahendamise ajal (s.o menetluskulude kandmise ajal)
6. aastal reguleeris palga alammäära kaks erinevat õigusakti:
7. juunini 2009 kehtis Vabariigi Valitsuse
8. detsembri
9. a määrus nr 254 "Palga alammäära kehtestamine", alates
10. juulist 2009 reguleeris palga alammäära Vabariigi Valitsuse
11. juuni
12. a määrus nr 90 "Töötasu alammäära kehtestamine". Mõlema määruse § 1 järgi oli töötasu (palga) alammääraks 27 krooni tunnis. Kolleegiumi arvates tuleb lähtuda hagita menetluses õigusabikulude väljamõistmisel viidatud sätetest tulenevatest piirmääradest. Seega saab
13. aastal tasuna õigusabi osutamise tunni eest välja mõista 27-270 krooni.
14. Notari menetlusabikulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamist ei piira alates
15. juunist 2010 kehtiv TsMS § 175 lg 31, mis välistab notari ametitoimingu tegemise taotluse lahendamise menetluses notari kantud õigusabikulude hüvitamise. See säte ei kehtinud ei taotluse lahendamise ega menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ajal. Notaril oli TsMS § 217 lg 1 järgi õigus võtta menetluses endale esindaja ja ka tema õigusabikulud on eelkirjeldatud põhimõtetel hüvitatavad. Notar on NotS § 2 lg 1 järgi avalik-õigusliku ameti kandja, sõltumatu ametiisik, kellele riik on delegeerinud õigussuhete turvalisuse tagamise ja õigusvaidluste ennetamise ülesande. Kuigi notar pidi arvestama võimalusega, et notariaaltoimingu tegemisest keeldumine vaidlustatakse kohtus, ja vähemalt üldjuhul olema võimeline selle kohta ka seisukohta andma, ei saa tema poolt kirjalikus kohtumenetluses õigusabi kasutamist lugeda praeguse menetluse asjaolusid arvestades põhjendamatuks või ebamõistlikuks, kuigi mitte ka hädavajalikuks.
16. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on esitatud tähtaegselt. Menetluskuludena palus notar välja mõista õigusabikulud kahes kohtuastmes, algselt 24 940 krooni 1 sent (tl 78-79). Hiljem loobus ta käibemaksu väljamõistmise nõudest ja palus avaldajalt välja mõista 21 135 krooni (vt tl 99101). Kokku on avaldusele lisatud neli advokaadibüroo arvet ja iga arve kohta ka õigusabi tööarvestused. Nende järgi on notarile osutatud õigusabi kokku 11 tundi 25 minutit (11,4 tundi), tunnitasuga 1800 krooni (lisandub käibemaks). Lisaks on arvestatud kantseleikulusid kokku 615 krooni 60 sendi eest.
17. Kohtud mõistsid avaldajalt notari kasuks välja õigusabikulud 21 135 krooni. Lähtudes TsMS § 172 lg 8 esimesest lausest ja määruse nr 322 § 7 lg-st 3, saab õigusabile kulutatud 11,4 tunni eest maksimaalselt avaldajalt välja mõista tunnitasu 270 krooni (vt määruse p 22) alusel 3078 krooni. Kantseleikulusid seejuures arvestada ei saa. Seetõttu tuleb kohtute määrused tühistada. Arvestades asjaolu, et kuigi õigusabi kasutamine ei olnud ebamõistlik, ei olnud see samas hädavajalik (vt määruse p 23), mõistab kolleegium avaldajalt notari kasuks välja õigusabikuludena kokku 150 eurot (2346 krooni 99 senti).
18. Menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulutusi TsMS § 178 lg 3 järgi ei hüvitata. See tähendab, et vaatamata määruskaebuse osalisele rahuldamisele ei ole avaldajal õigust nõuda notarilt võimalike menetluskulude (nt riigilõiv määruskaebuselt) hüvitamist ega taotleda riigilt ka riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel.
19. Tasutud kautsjon tuleb määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.
20. Kolleegium peab täiendavalt vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu lubamatule menetluse venimisele menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendamisel.
21. oktoobril 2009 esitatud avaldus lahendati alles
22. juulil
23. Kuigi TsMS § 174 lg 8 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse teha kohtunikuabi, ei tähenda see, et asja ei võiks lahendada kohtunik, mh asja maakohtus lahendanud kohtunik. On kohtute tööjaotuse ja töökorralduse küsimus, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduste lahendamine ei veniks mh seetõttu, et nende lahendamine on antud üksnes või põhiliselt kohtunikuabide teha, kes füüsiliselt seda aga ei jõua. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu