Obsah (6)

§ 128§ 13§ 73§ 28§ 9§ 14

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

§ 128

lg 2 kohaselt ebaseaduslikult keskkonda viidud jäätmete käitlemise ja nendest põhjustatud saastuse likvideerimise korraldamise kohustus on saastaja oma kulul.

1. OU Utileek vaide jättis Keskkonnainspektsioon
2. oktoobri
3. a otsusega rahuldamata. Vaideotsuses märgitakse muu hulgas, et Keskkonnainspektsioonil ei ole võimalik arvestada järelevalve teostamisel tsiviilõiguslike lepinguliste suhetega, millega menetlusalune isik on seotud. Keskkonnainspektsioonil puudub õigus antud lepingu sisuliseks tõlgendamiseks või mis tahes moel lepingulistesse suhetesse sekkumiseks. Lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste sisu ja ulatust hindab vaidluse korral maakohus. Lepingujärgsete kohustuste rikkumine teise lepingupoole poolt aga ei saa olla OÜ-le Utileek õigustuseks jäätmeseadusest tulenevate nõuete eiramiseks. Ettekirjutuse eesmärk on jäätmete likvideerimine praeguselt vaheladustusjaamana kasutusel olevalt maa-alalt ning nende nõuetekohasesse käitlemisse jõudmine.
5. novembril 2009 esitas OÜ Utileek kaebuse Tallinna Halduskohtule, milles taotles tuvastada ettekirjutuse tühisus või ettekirjutus tühistada. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel võimalik täita. Ettekirjutuses on märgitud, et kaebuse esitaja on kohustatud likvideerima kõik jäätmed. Sellest ei selgu aga üheselt, mida kaebaja on kohustatud tegema.

§ 128

räägib küll keskkonnasaastuse likvideerimisest, kuid mitte jäätmete likvideerimisest. Kõige lähem jäätmete likvideerimisele on jäätmete kõrvaldamine.

§ 13

kohaselt on jäätmete kõrvaldamine üks jäätmekäitluse liik, milleks

§ 73lg 1 ja lg 2 kohaselt on vajalik jäätmeluba.

Ometigi tehti ettekirjutus kaebajale seetõttu, et kaebajal jäätmeluba puudub. Nendel asjaoludel on ettekirjutus tühine; 2) ettekirjutuses pole arvestatud asjaoludega, mis välistavad ettekirjutuse tegemise. Ettekirjutuses märgitud maa-alale toimetati jäätmed kaebuse esitaja ja Keskkonnaministeeriumi vahelise lepingu alusel üleriigilise kodanikualgatuse kampaania "Teeme ära 2008" raames. Lepingus on sätestatud jäätmete vastuvõtu tingimused, jäätmekoodid, määratud kohad logistilise korralduse jaoks ja vaheladustusplatsidelt jäätmete transportimise tingimused. Tellija võttis kohustuse hoolitseda oma kulul ja õigeaegselt vajalike lubade ja kooskõlastuste eest. Kaebuse esitajale pidi tarnitama üksnes sega-ehitusjäätmeid ja segapakendijäätmeid. Kaebajale ei olnud ette nähtud pakkuda ohtlikke jäätmeid ning vanarehvid pidid olema kogutud eraldi. Jäätmed pidid olema sorteeritud. Tegelikkuses esines palju mittevastavusi, millest teavitati koheselt Keskkonnaministeeriumi esindajaid. Keskkonnaministeerium ei teinud kaebajaga koostööd. Nii näiteks keeldus ministeerium väljastamast veoluba, et kaebaja saaks tarnitud põlevjäätmed vedada Soome Vabariiki. Lepingu kohaselt pidi Keskkonnaministeerium kompenseerima rahaliselt kaebuse esitaja kantud kulutused, mis tulenevad jäätmete mittevastavusest või reostuse likvideerimisest, kaasa arvatud kahju ärahoidmiseks või tagajärgede likvideerimiseks rakendatud abinõudega seotud kulud; 3) Keskkonnainspektsioon ei ole arvestanud, et kampaania eesmärgiks oli suunata jäätmeid maksimaalselt taaskasutusse. Lepingu kohaselt kohustus töövõtja toimetama kogutud prügi nõuetekohasesse käitlusesse eesmärgiga suunata maksimaalselt jäätmeid taaskasutusse. Ettekirjutus kohustab aga jäätmeid likvideerima ja seega lepingust ning seadusest tulenevat kohustust rikkuma; 4) valesti on kohaldatud

§ 128, sest kaebaja ei ole saastaja selle sätte mõttes.

Saastajaks on jäätmed keskkonda viinud isik, kaebaja pole aga jäätmeid keskkonda viinud. Eelnevast tulenevalt ei ole ettekirjutus kooskõlas kehtiva õigusega ega vasta faktilistele asjaoludele. Kaebaja esitas ka taotluse kohaldada esialgset õiguskaitset ning peatada vaidlustatud ettekirjutuse täitmine kuni kaebuse suhtes tehtud kohtuotsuse jõustumiseni.

1. Tallinna Halduskohtu
2. novembri
3. a määrusega jäeti esitatud esialgse õiguskaitse määrus rahuldamata.
4. Keskkonnainspektsioon leidis vastuses kaebusele, et kaebus tuleks jätta rahuldamata. Ettekirjutusest ei tulene, et jäätmeid ei või vedada nõuetele vastavasse jäätmekäitluskohta, mille suhtes on väljastatud jäätmeluba, ning jätkata seal jäätmete käitlemist. Vaheladustusplatsil on tegemist

§ 28

lg-st 1 tuleneva jäätmevaldaja kohustuste rikkumisega ja antud kohas jäätmete ebaseadusliku keskkonda viimisega

§ 128lg 1 tähenduses.

Saastajana on selle sätte kohaselt käsitatav isik, kes on viinud jäätmed keskkonda, st OÜ Utileek. Keskkonnainspektsioon möönab, et vaidlus on võimalik lahendada kompromissiga. Vastuses märgitakse, et kuigi jäätmeseadus ei kasuta mõistet "jäätmete likvideerimine", tuleb seda mõista üldlevinud keelelises tähenduses ja arvestades ettekirjutusega taotletavat eesmärki. Ettekirjutus on sõnastatud sellisena kaebaja huvides, et jätta võimalikult suur tegutsemisvabadus. HKMS § 14 lg 3 p 3 alusel arvamuse andmiseks kaasatud Keskkonnaministeerium ei võtnud seisukohta asja kompromissiga lahendamise suhtes, kuivõrd pole kohtuasjas vaidlevaks pooleks. Keskkonnaministeeriumi arvamuse kohaselt ei ole OÜ Utileek täitnud poolte vahelist töövõtulepingut nõuetekohaselt.

1. OÜ Utileek kaebuse aluseks olevate asjaolude täpsustuses selgitab OÜ Utileek tema ja Keskkonnaministeeriumi vahelise lepingu täitmise asjaolusid ning leiab, et jäätmeid tarniti kavandatust tunduvalt enam, tarniti jäätmeid, mis ei oleks lepingu kohaselt tarnimisele kuulunud, jäätmed polnud nõuetekohaselt sorteeritud. Eeltoodust tulenevalt oli ettenähtav tema kulude oluline suurenemine. Keskkonnaministeeriumiga olukorra lahendamiseks kokkuleppele ei jõutud. Kaebaja püüdis teha endast oleneva, et vältida eelneva tõttu tekkivat kahju. Keskkonnainspektsiooni väide, et tal puudub õigus sekkuda poolte vahelisse tsiviilõiguslikku vaidlusesse ja asuda lepingutingimusi sisuliselt tõlgendama, on väär, sest Keskkonnaministeerium ja Keskkonnainspektsioon ei ole eraldi isikud. Kuigi tsiviilõiguslik lepinguline suhe riigiga ja haldusõiguslik suhe riigiga eksisteerivad teineteisest sõltumatult, ei tähenda see, et riik ei peaks haldusõiguslikus suhtes arvestama riigiga sõlmitud lepingut. Kaebaja jääb seisukohale, et keskkonda on jäätmed viidud riigiga sõlmitud lepingu alusel. Riik on seega toimetanud jäätmed keskkonda ja need on selleks mitteettenähtud kohta jäänud seetõttu, et riik on rikkunud oma lepingulisi kohustusi kaebaja ees. Ettekirjutust kasutatakse nendes oludes kaebaja kohustamiseks lepingu täitmiseks. Seega saab saastajaks pidada pigem riiki kui kaebuse esitajat.
2. Keskkonnainspektsiooni vastuses kaebuse täiendusele leitakse, et Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnainspektsiooni näol on tegemist nii organisatsiooniliselt kui ka juriidiliselt iseseisvate avalik-õiguslike isikutega. Õigussuhetes, sh eraõigussuhetes tegutseb kumbki neist iseseisva isikuna ning õigussuhetest tulenevad õigused ja kohustused saavad laieneda vaid konkreetses õigussuhtes osalejale. Vastustaja jääb seisukoha juurde, et Keskkonnainspektsioon on Keskkonnaministeeriumi ja OÜ Utileek vahelises eraõiguslikus lepingulises suhtes kolmas isik. Vastustaja on nõus, et haldusmenetluses diskretsiooni rakendamisel saab muu hulgas arvestada ka eraõiguslikust suhtest tulenevat, kuid seda vaid juhul, kui eraõiguslikus suhtes ei ole poolte vahel vaidlusi. Antud juhul ei saanud arvestada lepingust tulenevaga just põhjusel, et eraõigussuhte pooled ei ole suutnud saavutada omavahel kokkulepet. Lepingust tulenev ei saa olla kaebuse esitajale õigustuseks seadusest tulenevate nõuete eiramisel. Leping ei ole seadusesätete suhtes ülimuslik. Õige pole kaebaja väide, et Keskkonnainspektsioon kohustab teda haldusaktiga täitma eraõiguslikust lepingust tulenevat kohustust.
3. Haldusasja
4. aprilli
5. a kohtuistungi järgselt esitas OÜ Utileek kohtu nõudel täiendava selgituse. Selgituse kohaselt pole Keskkonnainspektsioon ettekirjutuse tegemisel välja selgitanud õigussuhteid, sh lepingulisi suhteid, mis võivad olla otsustava tähtsusega haldusakti andmisel. Keskkonnainspektsioon oleks pidanud arvestama lepinguga eelkõige seetõttu, et lepingus oli määratud, milliseid jäätmeid pidi Keskkonnaministeerium lepingu alusel tarnima. Tarniti aga sorteerimata jäätmeid ja ka jäätmeid, mis ei vastanud jäätmekoodile 170904 ja
6. Asjaolu, et tarne ei vastanud lepingu tingimustele, on muu hulgas tõendatud ka Keskkonnainspektsiooni poolt objekti ülevaatusel. Keskkonnainspektsiooni väide, et inspektsioon ei saa kontrollida ega tõlgendada pooltevahelist lepingut, ei ole õige, sest tarne mittevastavuse tuvastamiseks piisab objektil tuvastatud olukorra võrdlemisest selle olukorraga, mis oleks pidanud olema lepingu p-st 1 tuleneva tarne korral. Sisutühi on ka Keskkonnaministeeriumi väide, et lepingule mittevastav tarne on tõendamata. Lepingu p 3.4 kohaselt saab lubade puudumist ette heita Keskkonnaministeeriumile, mitte aga kaebajale. Keskkonnaministeerium rikkus kaebuse esitajaga sõlmitud lepingut ning ministeerium oli vastutav asjaolude eest, mille alusel tehti ettekirjutus kaebajale. Samuti on eksitav Keskkonnaministeeriumi väide, et kaebaja pole täitnud lepingu p-s 7.4 sätestatud teavitamiskohustust. Kaebaja arvates on oluline arvestada ka seda, et Keskkonnainspektsioon ei arvestanud ettekirjutuse tegemisel neid kulusid, mida kaebaja pidi kandma seoses mittevastava tarnega.
7. Keskkonnainspektsiooni täiendavas selgituse kohaselt oli OÜ Utileek tegevus kinnistul õigusvastane alates
8. maist 2008, sest juba jäätmete kogumiseks oleks vaja olnud vastavat keskkonnaluba. OÜ-l Utileek oleks ainus õiguspärane võimalus olnud sorteerimata jäätmete äravedu kinnistult jäätmekäitluskohta, kus on olemas keskkonnaluba. Kas lepingupooled ka sellist lepingu täitmist silmas pidasid ja kui mõistlik see oli, sellele hinnangu andmine ei ole Keskkonnainspektsiooni pädevuses. Nähes, et lepingu tingimusi pole võimalik õiguspäraselt täita, oleks OÜ Utileek pidanud juhinduma jäätmeseaduse sätetest. Võttes jäätmed kampaaniapäeval vastu, omandas ta jäätmete valduse, ning asudes jäätmeid käitlema, pani toime jäätmeseaduse sätete rikkumise. Jäätmevaldajale laienevad jäätmeseadusest tulenevad kohustused, sõltumata sellest, millisel moel jäätmed tema valdusesse on saadud. Kogemustega käitleja oleks pidanud jäätmeid vastu võttes suutma hinnata, kas need on lepingule vastavad ning kas leping on täidetav. OÜ Utileek on käsitatav saastajana, kuna jäätmed on keskkonda viidud OÜ Utileek tegevusetuse tõttu.
9. Tallinna Halduskohtu
10. juuni 2010.a otsusega jäeti OÜ Utileek kaebus rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ettekirjutus on koostatud arusaadavalt ning see ei kohusta kaebajat toime panema seaduserikkumist; vastustaja on arvestanud lepingust tulenevat niivõrd, kuivõrd see oli haldusõigussuhtes vajalik; jäätmeseadusest tulenevalt tuli kaebajal sättida oma tegevus vastavalt seadusele ning lepinguga ei saa muuta seadusest tulenevaid nõudeid; vastustaja rõhutab õigesti, et ta ei saanud ettekirjutust jätta tegemata, kuigi kaebajal oli sõlmitud leping; 2) lepingust tulenevalt sai kaebaja õiguse nii transporditeenuse osutamiseks kui ka vaheladustusjaamades jäätmete ajutiseks ladustamiseks, kuid kohus ei saa aktsepteerida seisukohta, et lepingust tuleneval põhjusel tuleks ettekirjutus tühistada; kaebaja sõlmis lepingu vabatahtlikult, ta pidi lepingupoolena jälgima, kas see vastab seaduse nõuetele, sõltumata sellest, kas selle sõlmis ministeerium; leping on kaebajale vaid ettekääne, et jätta ettekirjutus täitmata ja saavutada muid majanduslikke eesmärke; 3) kohus ei pea ära ootama kaebaja ja kaasatud isiku vahelise lepingulise vaidluse tulemust või koguma lepingu täitmise kohta täiendavaid andmeid; 4) kaebaja tõlgendab ettekirjutust valesti, ettekirjutusest ei tulene, et OÜ Utileek peaks vaheladustusplatsil teostama jäätmekäitlustoiminguid, mille suhtes kehtib loa omamise kohustus; haldusakt on selge ning märgib kohustusena vaheladustusjaamast jäätmete äraviimise kohustuse; mõiste "likvideerima" kasutamine ettekirjutuses ei saanud kaebajat viia eksitusse; kui kaebajal on puudu mõni luba, siis saab ta kasutada teisi isikuid, kes vastavat luba omavad; kui kaebaja eitab võimu asja üle, siis ei tohiks ta seda käidelda, kuid kaebaja ei ole soovinud käitlust pooleli jätta või jäätmeid ära anda muule isikule; 4) kohtu arvates on antud juhul õiglane teha ettekirjutus, kuna muud viisid tulemuseni ei viinud, saastuse oht on olemas ning selline ladustusplats ei vasta seaduse nõuetele; kaebaja eksib, kui leiab, et ettekirjutus on tellimustöö ministeeriumi või riigi poolt; seadusega pandud kohustuse täitmine Keskkonnainspektsiooni poolt ei ole tellimusele allumine; ettekirjutuse tingis kaebaja tegevus ning prügi lubamatul viisil ladustamine; ettekirjutus oli proportsionaalne vahend, et kõrvaldada oht keskkonnale; 5) kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka kaebaja muud väited.
11. Tallinna Halduskohtu
12. juuni
13. a otsusele esitas OÜ Utileek apellatsioonkaebuse. Apellant taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tuvastada Keskkonnainspektsiooni
14. augusti
15. a ettekirjutuse tühisus või juhul, kui kohus leiab, et ettekirjutus ei ole tühine, siis tühistada Keskkonnainspektsiooni
16. augusti
17. a ettekirjutus täies ulatuses. Apellatsioonkaebust põhjendab OÜ Utileek järgmiste väidetega: 1) ettekirjutus on tühine vastavalt HMS § 63 lg 2 p-le
18. Kohus, jättes selle sätte kohaldamata, on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi; 2) halduskohus on ebaõigesti leidnud, et kaebuse esitaja ja Keskkonnaministeeriumi vahel sõlmitud leping oli ettekirjutuse juures asjakohatu; selle järelduse tegemisel on kohus ebaõigesti kohaldanud HMS § 54; olukord, mis oli ettekirjutuse tegemise hetkeks, oli tingitud Keskkonnaministeeriumi poolsest käitumisest lepingu täitmisel; lepingule vastava tarne korral ei oleks kaebaja pidanud tarnitud jäätmeid sorteerima, erinevaid jäätmeliike eraldama ja neid käitlema ka erinevalt; 3) ainetu on halduskohtu järeldus, et kaebajal lasus kohustus teostada ümberlaadimist jäätmete tarneks 60 päeva jooksul; selle tähtaja jooksul pidi kaebaja transportima lepingule vastava tarne nõuetekohasesse käitlusse; kaebaja ei ole endale võtnud kohustust käidelda suvalises koguses segamini tarnitud suvalisi jäätmeid; 4) riik, rikkudes eraõiguslikus lepingulises suhtes oma kohustusi, kohustab eraõiguslikku isikut avalik-õiguslike sunninormidega käitumiseks, mille eest vastutab lepingu ja seaduse alusel tegelikkuses riik; kui riik oleks kaebajale garanteerinud kulutuste hüvitamise, mida kaebaja kannab seoses Keskkonnaministeeriumi poolse lepingule mittevastava tarne tõttu, siis oleks kaebuse esitaja suutnud ka vaidlusalusel kinnistul jäätmeid käidelda; 5) halduskohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 9, § 10, § 14 lg-t 3 ja § 128.

Vastavalt

§-le 9 on jäätmevaldajaks jäätmetekitaja või muu isik või riigi ja kohaliku omavalitsuse asutus, kelle valduses on jäätmed. Kaebaja oli töövõtulepingu järgi üksnes töövõtjaks, täites Eesti Vabariigi juhiseid ja korraldusi jäätmete vastuvõtmisel Eesti Vabariigile kuuluval maaüksusel. "Teeme Ära" kampaania raames kogus jäätmeid maaüksusele Eesti Vabariik, mitte kaebuse esitaja. Kaebuse esitaja kohustuseks oli üksnes vedada maaüksustele toodud eelsorteeritud lepingus märgitud jäätmed edasi isikutele ja kohtadesse, kus neid oleks võimalik taaskasutada. Järelikult oli kaebuse esitaja üksnes jäätmete vedajaks, mitte aga valdajaks

§ 14lg 3 kohaselt.

Ettekirjutuse järgi oleks kohustatud isikuks pidanud olema Keskkonnaministeerium, mitte aga kaebaja. Kaebaja ei ole ka saastaja.

§ 128kohaselt on saastajaks jäätmed keskkonda viinud isik.

Kaebaja ei ole viinud ettekirjutuses nimetatud jäätmeid keskkonda.

1. Keskkonnainspektsioon ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Keskkonnainspektsioon märgib muu hulgas, et ettekirjutuses toodud asjaoludel oli välistatud konkreetse kinnistu kasutamine jäätmekäitluskohana ning eeldus kinnistule jäätmeloa väljastamise osas oli alusetu. Liiatigi toimub jäätmeloa taotlemine avaliku menetluse korras. Leping sõlmiti
2. mail 2008, lepingut asuti täitma
3. maist
4. Loa väljastamine avatud menetluse korras ühe päeva jooksul pole võimalik. Vastustaja arvates asjaolu, et OÜ Utileek omandas jäätmete valduse lepingu alusel ning lepingupoolte vahel on lepingu täitmise üle vaidlused, ei muuda fakti, et OÜ Utileek on jäätmete valdaja. Kuna jäätmed on keskkonda viidud OÜ Utileek tegevusetuse tõttu, on OÜ Utileek käsitatav saastajana

§ 128lg 1 mõttes.

Kaasatud isik Keskkonnaministeerium palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a otsusega jäeti OÜ Utileek apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
4. juuni
5. a otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt: 1) olukorras, kus jäätmeseaduses ei kasutata jäätmete likvideerimise mõistet, ei saa haldusakti mõistlikult tõlgendades asuda seisukohale, et erinevatest tähendustest tuleks eelistada seda, mis viib ettekirjutuse tühisuseni. Jäätmete kõrvaldamise nõude korral oleks see sõnastatud seaduses kasutatud terminite abil. Seetõttu jättis halduskohus tühisuse tuvastamise nõude õigesti rahuldamata; 2) Keskkonnaministeeriumiga sõlmitud lepingu sisu ja selle täitmisega seonduv on olulised vaid nii palju, et selgitada välja, kas jäätmed on apellandi valduses jäätmeseaduse tähenduses. Täiendavalt võiks tekkida küsimus, kas ettekirjutus oleks õiguspärane juhul, kui lepinguga oleks lubatud ettekirjutuses näidatud tähtpäeval jäätmete jätkuv ladestamine vaidlusalusel maa-alal, ent menetlusosalised lepingut sellisel viisil pole tõlgendanud ning kohus seda küsimust seetõttu ei uuri; 3) ringkonnakohtu arvates on usutavalt tõendatud, et jäätmed ei olnud kokkuleppe kohaselt sorteeritud ning nende kogus oli suurem, kui lepinguga ette nähtud; olukorras, kus Keskkonnaministeerium lepingust tulenevaid kohustusi ei täida, on apellandil võimalik jäätmed tagastada (sellisel juhul tuleb HMS § 44 lg 1 p 1 alusel ettekirjutuse andmise menetlus uuendada ja ettekirjutus adresseerida isikule, kellele jäätmete valdus on üle antud) või jätkata lepingu täitmist, nõudes kohast tasu suurenenud jäätmekoguste käitlemise eest. Lepingu p 5.1 võimaldas jäätmete tagastamist ületäitunud või -tarnitud jäätmete koguste või mittevastavate jäätmetega seonduvalt. Ilma jäätmete tagastamiseta ei saa asuda seisukohale, et apellandil poleks lepingust tulenevat õigust jäätmeid edasi käidelda ja nõuda lepingust tulenevalt mittevastavate jäätmete ja ületarnitud koguses jäätmete käitlemise eest hinnakirja kohast tasu; jäätmete valduse üleandmine riigile ei ole apellandi väidetest ja esitatud tõenditest nähtuvalt aset leidnud; 4) ettekirjutuse õigusvastasust ei too kaasa väidetav keskkonna kasutamisega seotud kulude kandmise põhimõtte "saastaja maksab" rikkumine; enne jäätmete valduse üleminekut probleemtoodete tootjatele ja turustajatele ei saa jäätmete õigusvastase hoiustamise ja ladustamise korral nõuda neilt isikutelt jäätmete käitlemisel osalemist selliselt, et tootja või turustaja võtaks seniselt valdajalt jäätmete valduse üle; käesoleval juhul ei väida apellant, et oleks pakkunud sellistele isikutele jäätmete üleandmist ning need isikud on sellest keeldunud.
6. OÜ Utileek esitas Tallinna Ringkonnakohtu
7. novembri
8. a otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning asja saatmist uueks läbivaatamiseks samale kohtule. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9. OÜ Utileek kassatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt. 1) Ringkonnakohtu otsuse tegemisel ja jäätmete valdusega seonduvate asjaolude tuvastamisel on oluliselt rikutud HKMS § 47, TsMS § 654 lg-te 4 ja 5 ning TsMS § 442 lg 8 nõudeid. Ringkonnakohus on leidnud, et jäätmete valduse üleandmine riigile pole aset leidnud ning apellant seda soovinud. Kaebuse esitaja aga on soovinud jäätmed tagastada. Näiteks kaebaja
10. juuni
11. a kirjas sisaldub järgnev: "[---] rakendame käesolevaga lepingu [---] p 5.1 kohaselt Tellijale (Keskkonnaministeerium) tagastamise võimalust ja seonduvalt palume siis Tellijal kui Jäätmevaldaja esindajal TÄ raames kogutud vanarehvid viivitamata teisaldada." (I kd, tl 197-198).
12. juuni
13. a vastuses teatab Keskkonnaministeerium, et keeldub jäätmete vastuvõtmisest (I kd, tl 196-197)
14. juuni
15. a vastuses Keskkonnaministeeriumi kirjale teatab kaebaja uuesti: "Jääme oma seisukoha juurde, et kõnealused rehvid on Teie kui viimase Jäätmevaldaja või Jäätmetekitaja esindaja omad või on need Teile tagastatud ja palume viivitamata nendest tekkiv oht [---] kõrvaldada [---]. TÄ raames Teie tarnituga seonduvalt on veel lisaks mõningad küsimused, mis vajavad lahendamist: ohtlikud jäätmed, elektroonika, rehvid jne (edaspidi: mittevastavused), mis sisaldusid lepingu raames Teie tarnitud jäätmetes ja mille osas on mittevastavused fikseeritud ja Teile edastatud mittevastavusi fikseerivad aktid ja fotod. Palun teatage oma plaanidest seonduvalt, põhiküsimustena:
16. kas soovite et kõnealused mittevastavad jäätmed teile tagastatakse [---]." (I kd tl 196.) Eelnevast on selgelt näha, et kaebaja on soovinud tagastada tarnitud jäätmed vastavalt lepingu punktil 5.
17. Ringkonnakohus ei ole nimetatud tõendeid analüüsinud. Kaebaja arvates vähemalt alates jäätmete tagastamise soovist teatamisest tuleb jäätmete valdajaks lugeda Keskkonnaministeerium. Jääb arusaamatuks, mida pidi kaebaja veel tegema, et jäätmete valdus üle anda oludes, kus Keskkonnaministeerium keeldus valduse vastuvõtmisest või kulutuste hüvitamisest kaebajale. Liiatigi asusid jäätmed riigi enda kinnistul. Kaebaja leiab, et ettekirjutuse tegemise põhjustasid asjaolud, mille eest kannab vastutust riik. Keskkonnaministeerium teise lepingupoolena eiras kaebaja õigust ega võtnud jäätmeid vastu, ähvardades muu hulgas kaebajat ettekirjutuse tegemisega. Halduskohtu
18. aprilli
19. a istungi protokollist nähtub, et riik kuulutas välja riigihanke asendustäitmiseks ja hankesummaks on üks miljon krooni (I kd, tl 112). Asendustäitmise läbiviimise käigus ei tekkinud kordagi küsimust sellest, et jäätmete valdus olevat kaebajal. Riik suutis jäätmete valduse omandada. Kuigi lepingu järgi pidi nende jäätmete äratoimetamise kulud kandma riik, on sunnivahendeid kasutades riik nende kulutuste maksmise kohustuse pannud kaebajale. Kohus on eksinud, väites, et tootjavastutusorganisatsioonidele ei ole pakutud jäätmete üleandmist. Kaebuse esitaja on kogu menetluse kestel väitnud, et tootjavastutusorganisatsioonid on keeldunud "Teeme ära" kampaania raames tarnitud pakendijäätmete ja probleemtoodete käitlusest (I kd tl 69, tl 151, tl 180; II kd lk 208-209). Ettekirjutuse alusel nõutavate sunnirahade ja asendustäitmise kulude katmiseks on kaebaja arvelduskontod ja varad arestitud ja kaebajal pole võimalik tsiviilkohtusse hagi esitada juba ainuüksi seetõttu, et nõutavas suuruses riigilõivu pole võimalik tasuda. 2) Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme. Kaebaja arvates on kohus ebaõigesti jätnud kohaldamata jäätmeseaduse paragrahvid 9 ja 10, paragrahvi 14 lõike 3 ja paragrahvi 128, millest tulenevalt peab jäätmete valdajaks lugema riiki isegi juhul, kui kaebuse esitaja ei oleks teatanud Keskkonnaministeeriumile jäätmete tagastamisest. Vastavalt AÕS § 33 lg-le 2 on asja valdajaks ka isik, kes on asja üle andnud teisele isikule rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel. Keskkonnaministeeriumi ja kaebaja vahel oli lepinguline suhe ning Keskkonnaministeeriumi saab pidada jäätmete valdajaks.
20. Keskkonnainspektsioon oma vastuses nõustub ringkonnakohtu otsusega ja leiab, et kohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ega rikkunud menetlusõigusnorme. Vastustaja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
21. Kassatsioonkaebuse seisukohtade täpsustamiseks esitas OÜ Utileek
22. aprillil 2011 kirjalikud seisukohad (avalduse), milles palub kassatsioonkaebus rahuldada. Nimetatud seisukohtades leiab OÜ Utileek, et ettekirjutuse tegemisel on rikutud Euroopa Liidu õigust ning pole arvestatud ka Euroopa Kohtu lahenditega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
23. Keskkonnainspektsioon põhjendab oma
24. augusti
25. a ettekirjutust kahe peamise asjaoluga: vaheladustusjaamana kasutuses olnud maa-ala ei ole jäätmeloaga määratud koht jäätmete taaskasutamiseks ning OÜ Utileek jäätmete valdajana ei oma seaduses ettenähtud jäätmeluba. Keskkonnainspektsioon järeldab, et OÜ Utileek on jäätmed keskkonda viinud ebaseaduslikult ning ta on jäätmeseaduse mõttes saastaja. Ettekirjutuse resolutsiooni õigusliku alusena käsitab inspektsioon

§ 128

lg-t 2, mille kohaselt ebaseaduslikult keskkonda viidud jäätmeid käitleb ja nendest põhjustatud saastuse likvideerib saastaja oma kulul.

1. Õige ning jäätmeseaduse § 19 lg-le 4 ja § 73 lg 2 p-le 2 tuginev on Keskkonnainspektsiooni seisukoht, et jäätmekäitluskohana kasutatud maa-ala ei vastanud jäätmekäitluse nõuetele ning puudusid ka vajalikud jäätmeload. Samas kolleegium leiab, et ettekirjutuses toodud eelnimetatud alused ei ole eriliste asjaolude tõttu piisavad OÜ Utileek suhtes ettekirjutuse tegemiseks ning tema kohustamiseks jäätmete likvideerimiseks vaheladustusjaama territooriumilt. OÜ Utileek tegevuse õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda sellest, et OÜ Utileek tegevuse aluseks vaheladustusjaama maa-alal oli riigiga (Keskkonnaministeeriumiga)
2. mail 2008 sõlmitud töövõtuleping. Lepingu kohaselt võttis OÜ Utileek endale kohustuse toimetada nõuetekohasesse käitlusesse "Teeme ära 2008" kampaania raames riigile kuuluvalt maalt (riigimaalt, reformimata riigimaalt, riigimetsamaalt) kogutud jäätmeid. Selle ülesande täitmiseks oli Keskkonnaministeerium OÜ-le Utileek võimaldanud vaheladustusjaamana kasutada riigile kuuluvat kokkulepitud maa-ala. Töövõtulepingu sõlmimisel võttis Keskkonnaministeerium kui tellija endale kohustuse hoolitseda omal initsiatiivil, omal kulul ja õigeaegselt vajalike lubade ja kooskõlastuste olemasolu ja pikendamise eest. Selle kohtuasja lahendamisel puudub sisuline vajadus hinnata eelnimetatud töövõtu lepingu õiguspärasust ja võtta seisukoht, kas lepingu pooled täitsid lepingut nõuetekohaselt. Kolleegium üksnes nendib, et kohtuasja materjalidest nähtuvalt veeti vaheladustusjaama jäätmeid koguses, mis ületas lepingujärgse mahu, samuti erines kokkulepitust jäätmete liigiline koosseis. Vaheladustusjaama tegevuse alguseks polnud väljastatud ka nõutavaid jäätmelube. Kuigi lepinguga määratud tähtajaks, s.o
3. maiks 2008 OÜ Utileek oma lepingulisi kohustusi ei täitnud, pole Keskkonnainspektsiooni ettekirjutuses OÜ-le Utileek etteheidetav lepingu, sh selles sätestatud tähtaegade rikkumine. Ettekirjutusest nähtub, et OÜ Utileek tegevus ei olnud kooskõlas jäätmeseaduse nõuetega juba alates
4. maist
6. Kohtuasja lahendamisel tuleb arvestada jäätmete käitlemise eriliste asjaoludega. Jäätmeseadus ei sisalda jäätmekäitluskohtadele esitatavate tingimuste ja jäätmelubade osas selliseid erisätteid, mis arvestaksid kodanikualgatuse kampaania "Teeme ära 2008" iseloomu ja ulatust prügi ning jäätmete kogumisel. Eriregulatsiooni puudumisele vaatamata pole jäätmeseaduse sätete eesmärgipärasel tõlgendamisel põhjendatud järeldada, et OÜ Utileek on saastaja

§ 128tähenduses.

Jäätmeseaduse § 128 lg 2 kohaldamise eelduseks isiku suhtes on, et viimane oleks jäätmed ebaseaduslikult keskkonda viinud. Ettekirjutusest aga ei nähtu, millisel moel ning millise konkreetse ebaseadusliku tegevusega on OÜ Utileek riigi poolt kasutusse antud vaheladustusjaama territooriumil jäätmed keskkonda viinud. Kohtuasja materjalid, mis kajastavad kampaania eripära ning selles osalejate ülesandeid, ei võimalda samuti järeldada, et vaheladustusjaamas tegutsenud isikuid tuleks käsitada saastajatena. Kolleegium leiab, et arvestada tuleb ka sellega, et kampaania käigus täidetavad ülesanded andis OÜle Utileek Keskkonnaministeerium. Kampaania "Teeme ära 2008" raames Harjumaal ebaseaduslikult ladestatud prügi koristamiseks kehtestas Keskkonnaministeerium lihtsustatud menetlusega riigihanke lähteülesande. Lähteülesande kohaselt oli pakutavaks tööks Harjumaal kogutava ebaseadusliku prügi nõuetekohane käitlemine eesmärgiga suunata maksimaalselt jäätmeid taaskasutusse, täitmaks keskkonnaministri

1. jaanuari
2. a määrust nr 4 "Olmejäätmete sortimise kord ja sorditud jäätmete liigitamise alused". Töövõtulepingu parima pakkumise teinud OÜ-ga Utileek sõlmis Keskkonnaministeerium. Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna
3. novembri
4. a e-kirjast OÜ-le Utileek nähtub, et ministeerium ei pea "Teeme ära 2008" kampaania käigus saadud jäätmete osas jäätmetekitajaks OÜ-d Utileek ega ka Keskkonnaministeeriumi (toimiku I kd lk 29). Jäätmetekitajaks pole end pidanud ka OÜ Utileek.
5. novembri
6. a e-kirjas Keskkonnaministeeriumile leiab OÜ Utileek, et jäätmetekitajana saab vaadelda riiki või Keskkonnaministeeriumi (toimiku I kd lk 30). Kolleegium rõhutab, et jäätmemajanduse korraldamine on Keskkonnaministeeriumi valitsemisala küsimus ning OÜ Utileek võis eelnevast tulenevalt seetõttu mõistlikult eeldada, et kokkulepitud tegevused on õiguspärased ega too kaasa sanktsioone. Kohtuasja lahendamisel ei ole vajalik seisukoha võtmine küsimuses, milline riigiasutus ja millises vormis oleks pidanud tagama kampaania nõuetekohase õigusliku korralduse.
7. Nendel asjaoludel ei ole ettekirjutuse motiividel

§ 128

lg 2 alusel OÜ Utileek kohustamine vaheladustusjaama territooriumile toodud jäätmete likvideerimiseks õiguspärane. Eeltoodust lähtudes tuleb OÜ Utileek kassatsioonkaebus rahuldada ning kolleegium ei pea vajalikuks võtta seisukohta kassatsioonkaebuse teiste väidete osas. Kolleegium tühistab Tallinna Halduskohtu

1. juuni
2. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a otsuse asjas nr 3-09-2633 ning teeb uue otsuse, millega tühistab Keskkonnainspektsiooni
5. augusti
6. a ettekirjutuse nr
8. OÜ Utileek palub välja mõista menetluskulud. Tõendatud menetluskulusid õigusabitasu näol on OU Utileek selles asjas kandnud asja materjalidest nähtuvalt Tallinna Halduskohtus 52 612,50 krooni. Asja mahtu ja keerukust arvestades loeb kolleegium nimetatud menetluskulu vajalikuks ja põhjendatuks ning rahuldab menetluskulude väljamõistmise taotluse. Keskkonnainspektsioonilt tuleb OÜ Utileek kasuks välja mõista kantud menetluskulud 3362,55 eurot (52 612,50 krooni), samuti haldus- ja ringkonnakohtus tasutud riigilõiv 44,74 eurot (700 krooni). Kautsjon kuulub tagastamisele vastavalt kassaatori taotlusele Advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius arvelduskontole (221010843858 Swedbankis). Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving