Obsah (9)

§ 172§ 152§ 692§ 144§ 5§ 162§ 175§ 178§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 172 lg-s 8 sätestatud teiste piirangutega. Vabariigi Valitsuse

1. juuni
2. a määrusega nr 90 on töötasu alammääraks kehtestatud tunnis 27 krooni. Taotlusest nähtub, et esindaja on osutanud õigusabi 28,1 tundi. Järelikult saaks avaldaja taotleda maksimaalselt 7587 krooni hüvitamist
3. Harju Maakohtu kohtunikuabi rahuldas
4. oktoobri
5. a määrusega taotluse ja mõistis välja vastustajalt avaldaja kasuks menetluskulu 45 525 krooni. Määruse järgi on
6. septembri 2009 kohtumäärusega menetluskulud jäetud täies ulatuses vastustaja kanda, viidates põhistuses enne
7. jaanuari 2010 kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg-le
8. Kuna kohus on jätnud menetluskulud täies ulatuses vastustaja kanda, hõlmab see ka avaldaja lepingulise esindaja kulusid, ilma et kohus seda menetluse lõpetamise määruses täpsustama peaks. Seega peab vastustaja hüvitama avaldaja lepingulise esindaja kulud
9. septembri
10. a kohtumääruses esitatud menetluskulude jaotuse alusel. Vabariigi Valitsuse
11. septembri
12. a määruse nr 137 §-s 2 sätestatakse, et mittevaralise nõudega tsiviilasjas, sõltumata hageja või kohtu määratud hagihinnast, on lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär maksimaalselt 200 000 krooni. Avaldaja taotluses märgitud lepingulise esindaja tasu ei ületa Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäära. Vastustaja ei ole esitanud vastuväiteid avaldaja lepingulise esindaja kulude koosseisu kohta.
13. Vastustaja palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja uue määrusega mõista vastustajalt avaldaja kasuks välja mitte enam kui 2565 krooni. Maakohus on jätnud kohaldamata

§ 172

lg 8 ning lähtunud selle asemel hagimenetluses lepingulise esindaja kulude hüvitamist reguleerivast

§-st 175. Maakohus oleks pidanud avaldaja lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel võtma aluseks

§ 152, mis reguleerib tunnistajale tasu maksmise korda.

Hetkel on tunnitasu alammääraks 27 krooni ja ülemmääraks 270 krooni. Lisaks tuleb arvestada ka seda, et tõendamisküsimustele kirjalikult antud vastuste eest tunnistajatasu arvutamisel lähtutakse vastuste lehekülgede arvust ja tunnistajatasu tunnitasu alammäärast. Üks lehekülg on 1800 tähemärki koos tühikutega. Ühe lehekülje tasu on ühe- kuni kümnekordne Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tunnipalga alammäär (s.o 27-270 krooni). Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta asja lahendamisel kohaldamata

§ 172

lg 8 ning tunnistada

§ 172

lg 8 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles selles nähakse ette, et pankrotimenetluses hüvitatakse menetlusosalistele kohtuvälised kulud samadel alustel tunnistajatele makstava hüvitisega. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
2. detsembri
3. a määrusega kohtunikuabi määruse ja tegi uue määruse, millega mõistis vastustajalt välja 7587 krooni. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on määruse tegemisel tõlgendanud ja kohaldanud ebaõigesti menetlusõiguse norme. Maakohus juhindus valesti Vabariigi Valitsuse
4. septembri
5. a määrusest nr 137 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad."

§ 172

lg 8 järgi hüvitatakse hagita menetluses vajalikud kohtuvälised kulud menetlus-osalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega.

§ 152

lg 3 sätestab, et kohus määrab tunnistajatasu tunnimäära Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tunnitasu alam- ja ülemmäära piires. Vabariigi Valitsuse

1. detsembri
2. a määruse nr 322 "Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra" § 7 lg 3 kohaselt määratakse tunnistajatasu tunnitasumäär tunnitasu alam- ja ülemmäära piires, mis on 1-10-kordne Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tunnipalga alammäär. Vabariigi Valitsuse
3. juuni
4. a määruse nr 90 "Töötasu alammäära kehtestamise" § 1 kohaselt on töötasu alammääraks tunnis 27 krooni. Avaldaja esitatud arvetest nähtuvalt on esindajate aega kulunud kokku 28,1 tundi (tunnihinnaga 1600 krooni). Põhjendatud on kohaldada tunnistajatasu tunnitasu ülemmäära, s.o 270 krooni, ning vastustajalt menetluskuludena välja mõista 7587 krooni. Ringkonnakohus ei näinud põhiseaduse vastasust selles, et hagita menetluses lähtutakse menetlusosalise vajalike kohtuväliste kulude hüvitamisel tunnistajale makstavast hüvitisest. Riigikohus on
5. oktoobri
6. a määruses 3-2-1-89-10 leidnud, et hagita menetluses menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb kohaldada

§ 172lg-t 8 ja seega selle põhiseaduspärasust hinnanud.

Vajadus sätte põhiseaduspärasuse täiendavaks hindamiseks puudub. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse ja jätta jõusse kohtunikuabi määrus. Määruskaebuse järgi on ringkonnakohus valesti kohaldanud

§ 172lg-t 8.

Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10 otsustati menetluskulude jagamine seoses kaebuse esitamisega tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsuse peale, mitte pankrotimenetluses. Erisättena tuleb kohaldada PankrS § 15 lg-t 6, mille kohaselt, kui kohus ei nimeta ajutist haldurit vastustaja avalduse alusel, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Maakohus on tuginenud kohtumääruse tegemise ajal kehtinud PankrS § 15 lg-le 4, mis sätestas samasuguse põhimõtte. Seega ei kuulu PankrS § 3 lg 2 kohaselt kohaldamisele

§ 172lg 8.

Kui Riigikohus peab asjassepuutuvaks sätteks

§ 172

lg-t 8, tuleb see säte jätta kohaldamata ja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks. Säte riivab põhiseaduse (PS) §-des 12, 25 ja 32 sätestatud põhiõigusi.

1. Vastustaja palub jätta määruskaebus rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et määruskaebus ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks, kuid

§ 692

lg 2 ja § 695 alusel (nende koostoimes) tuleb muuta ringkonnakohtu määruse põhjendusi. Põhjendusi tuleb muuta

§ 172lg 8 esimese lause eesmärgi ja kohaldamise aluste osas. 10. Kolleegium ei nõustu avaldaja seisukohtadega, et Pankr

S § 3 lg 2 ja PankrS § 15 lg 4 (või kehtivas redaktsioonis lg 6) kohaselt ei ole võimalik kohaldada

§ 172lg-t 8. Pankr

S § 3 lg 2 esimese lause kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Harju Maakohtu

1. septembri
2. a määruse tegemise ajal kehtinud PankrS § 15 lg 4 sätestas, et kui kohus ei algata võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotimenetlust, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Põhimõtteliselt sama on kehtestatud praegu kehtiva PankrS § 15 lg-s
3. Nimetatud normidest tuleneb kolleegiumi arvates aga üksnes menetluskulude jaotamise põhimõte. Pankrotiseaduses ei sätestata, kuidas toimub menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude kindlaksmääramine (hüvitamine). PankrS § 3 lg 2 kolmanda lause kohaselt lahendatakse pankrotimenetluse algatamise avaldus hagita menetluses. Hagita menetluses reguleerib menetluskulude jaotamist

§ 172

. Nimetatud paragrahvis kehtestab omakorda lg 8 vajalike kohtuväliste kulude hüvitamise (kulude kindlaksmääramise) korra. 11.

§ 172

lg 8 esimese lause kohaselt hüvitatakse vajalikud kohtuvälised kulud hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega. Selliselt piiratakse nimetatud lauses oluliselt hagita menetluses väljamõistetavate õigusabikulude (mis on

§ 144p 1 kohaselt üks kohtuvälise kulu liik) suurust.

Kolleegium kordab Riigikohtu 31. mail 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11 tehtud määruse p-s 19 esitatud seisukohta, et hagita menetluses on põhjendatud hüvitada menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt. Seda kinnitab kohtu suurem aktiivsus ja asjaolude selgitamise kohustus hagita menetluses (vt

§ 5lg 3, § 477).

Seda õigustab ka asjaolu, et suuresti ei lahendata hagita menetluses keerulisi õigusküsimusi, vaid kohus kohaldab esmajoones kaalutlusõigust. Seega puudub üldjuhul ka hagimenetlusega võrreldav vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. 12. Viidatud 31. mai 2011. a määruses on Riigikohus tõlgendanud

§ 172

lg 8 esimese lause eesmärki, leides, et esmajoones peaks see säte käima hagita menetluse osaliste menetluse tõttu saamata jäänud sissetuleku või sõidukulude kui kohtuväliste kulude (vt

§ 144

p-d 2 ja 3) hüvitamise kohta, analoogselt

§ 162lg 2 teisele lausele hagimenetluse kohta.

Kuna aga kohtuväliseks kuluks on ka menetlusosaliste esindajate kulu, siis tuleks lähtuda eriregulatsioonina ka

§-st 175, mis reguleerib nii hagimenetluses kui ka hagita menetluses lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Riigikohus on viidatud määruses jõudnud järeldusele, et kuna Vabariigi Valitsus ei ole

§ 175

lg 4 alusel kehtestatud määruses hagita menetluses lepingulise esindaja kulude väljamõistmise piirmäärasid eriregulatsioonina kehtestanud, kohaldub lisaks

§ 172

lg 8 esimese lause üldregulatsioon kohtuväliste kulude kohta, mis võimaldab hüvitada õigusabikulud üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega. Samale seisukohale on kolleegium jõudnud ka varem (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10, p 14). 13. Käesoleva määruse p-dest 10-12 tulenevalt on ringkonnakohus õigesti kohaldanud

§ 172

lg 8 esimest lauset ning mõistnud vastustajalt avaldaja kasuks põhjendatult välja 7587 krooni. Tunnistajatasu sätete (eelkõige

§ 152

) kohaldamise kohta lepingulise esindaja tasu väljamõistmisele vt lähemalt viidatud

1. mai
2. a määruse p 21-
4. Järgnevalt käsitleb kolleegium määruskaebuse väiteid

§ 172lg 8 esimese lause vastuolu kohta PS §-dega 12, 25 ja 32.

Põhiseaduse § 12 lg 1 sätestab võrdsuspõhiõiguse. Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud avaldaja väited, et

§ 172

lg 8 kohaldamine tooks kaasa tema ebavõrdse kohtlemise, kuna hagita menetluses on võrreldes hagimenetlusega hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus piiratud. Kolleegium on eespool märkinud, et hagita menetluses kehtiva uurimispõhimõtte kohaselt on kohtu aktiivsus hagita menetluses suurem kui hagimenetluses. Kohus ei ole seotud menetlusosaliste väidetega ning võib tõendeid koguda omal algatusel. Sama kehtib PankrS § 3 lg 3 kohaselt ka pankrotimenetluses - pankrotiasja menetlev kohus peab omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsust, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise. Seega on seadusandja põhjendatult hagita menetluses kohtu aktiivsuskohustuse tõttu piiranud teiselt menetlusosaliselt väljamõistetavate õigusabikulude määra. Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Kolleegium leiab, et

§ 172

lg-s 8 sätestatud menetluskulude väljamõistmise piirang võib riivata PS §-s 25 sätestatud põhiõigust, kuid see riive ei moonuta piiratava õiguse olemust ning on mõõdukas. Kolleegium ei näe ka

§ 172lg 8 vastuolu PS §-s 32 sätestatud omandi põhiõigusega.

Praegusel juhul ei ole tegemist omandi tahtevastase võõrandamisega PS § 32 tähenduses. Avaldaja tasus õigusabi kulusid vabatahtlikult. 15.

§ 178lg 3 kohaselt ei hüvitata määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

16. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon arvata

§ 149lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu