RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 61 lg-tega 1 ja 2 ning § 62 lg-ga

2. Tallinna Halduskohus jättis
3. oktoobri
4. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohtu põhjendused olid järgmised: a)

§-st 11, § 59 lg-st 1 ning § 61 lg-test 1, 2 ja 3 tulenevalt võib maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult teavet ja dokumente, mis on vajalikud kontrollitava isiku maksukohustuste täitmise kontrollimiseks. Asjaolu, et kolmandalt isikult nõutav teave võib olla selline, mille alusel oleks maksuhalduril võimalik teatud ulatuses teha järeldusi ka selle kolmanda isiku maksukohustuste täitmise kohta, ei võta maksuhaldurilt õigust kolmandalt isikult teavet nõuda ega anna iseenesest kolmandale isikule alust teabe andmisest keelduda. Korralduses nimetatud dokumentide ja teabe kaebajalt nõudmine ei eelda kaebaja suhtes eraldi kontrollimenetluse algatamist. Eraldi menetlust peab maksuhaldur alustama juhul, kui ta soovib kontrollida kaebaja maksude arvestamise ja tasumise õigsust. Antud juhul on maksuhaldur põhjendanud, miks on kaebajalt nõutud andmed vajalikud E. Reismani maksukohustuste täitmise kontrollimiseks;

1. b)maksuhalduri korraldus, millega nõutakse kolmandalt isikult teabe andmist, on õigusvastane eelkõige juhul, kui nõutav teave ei ole ilmselgelt vajalik kontrollitava isiku maksumenetluses tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemiseks või kui teabe andmine oleks kolmandale isikule põhjendamatult koormav. Käesoleval juhul ei esine kumbagi neist põhjustest. Korralduses toodud põhjendused kaebajalt teabe küsimiseks on mõistlikud ja asjakohased. Maksuhaldur soovib kontrollida, kas formaalselt laenulepingu alusel E. Reismanile üle kantud summa on ka tegelikult käsitatav laenuna ning selle kontrollimise seisukohast tuleb asjassepuutuvaks pidada ka asjaolusid, mis seonduvad väidetava laenuandja võimalusega laenu anda ning laenuks antud vahendite päritoluga. Selleks, et kontrollida, kas väidetav laenutehing ka reaalselt toimunud on, on asjakohane kontrollida selle tehingu aluseks olevaid asjaolusid. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et üksnes laenulepingu esitamisega on laenu saamine tõendatud. Maksuhaldur peab maksustamisel lähtuma tehingute ja soorituste tegelikust majanduslikust sisust, mitte isikute poolt neile antud õiguslikust vormist;
2. c)põhjendatud pole kaebaja väide

§ 61lg 2 rikkumise kohta.

Normi eesmärk on kaitsta kolmandaid isikuid põhjendamatu koormamise eest ning viidatud sätte kohaselt peab maksuhaldur esmalt selgitama võimalikult paljud maksustamise seisukohast tähtsust omavad asjaolud välja maksukohustuslaselt ning kolmandate isikute poole pöördumine ja neilt teabe nõudmine on üld-juhul lubatav kas maksukohustuslaselt saadud teabe kontrollimiseks või siis sellise teabe hankimiseks, mida maksukohustuslaselt ei saadud. Kolmandatelt isikutelt nõuab maksuhaldur teavet nii juhul, kui maksukohustuslane ei ole vajalikku teavet andnud, kuigi oleks seda võinud teha, kui ka juhul, kui maksumenetluses tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemiseks on vajalik teave, mida maksukohustuslane ise tõenäoliselt anda ei saa. Vaidlustatud korraldusest nähtuvalt on maksuhaldur asjas maksumenetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks eelnevalt pöördunud E. Reismani poole, kes on esitanud kaebajaga sõlmitud laenulepingu. Selle lepingu tõepärasuse kontrollimiseks on maksuhaldur õigustatult pöördunud kaebaja poole. On ilmne, et E. Reismanilt oleks tarbetu uurida, kust sai kaebaja raha, mille ta väidetavalt E. Reismanile laenas;

1. d)põhjendatud pole kaebaja väide, et 120 000 krooni pole nii suur summa, mille päritolu kohta peaks mingeid tõendeid esitama. Füüsilise isiku tulu maksustamise seisukohast on laenatud summa puhul tegemist piisavalt suure summaga, mille saamist peab maksuhaldur kontrollima ning millelt maksude arvestamise ja tasumise kontrollimiseks kolmandalt isikult teabe nõudmine ei ole ilmselgelt ülemäärane;
2. e)kaebajalt nõutakse konkreetsete dokumentide esitamist ning korraldusega kaebajale pandud kohustus on üheselt arusaadav. Maksuhaldur ei nõua selliste tõendite esitamist, mille saamine oleks kaebajale koormav või kulukas. Põhjendamatu on kartus, et maksuhaldur võib nõutava teabe alusel hakata tegema järeldusi kaebaja maksukohustuste täitmise kohta ilma vastavat menetlust alustamata. Maksu määramine ilma kohase maksumenetluseta on võimatu. Samas ei ole maksumenetluse alustamiseks vajalik mingi konkreetse ajendi olemasolu, mistõttu puudub maksuhalduril vajadus E. Reismani kontrollimise käigus otsida ajendit kaebaja kontrollimiseks;
3. f)kaebaja viitas kohtuistungil, et tal on

§ 64lg 1 p-st 6 tulenev alus teabe andmisest keeldumiseks.

Selle sätte kohaselt on kolmandal isikul õigus teabe andmisest keelduda küsimustes, millele vastamine tähendaks isiku enda, tema abikaasa, otsejoones sugulase, õe või venna, õe või venna alaneja sugulase, abikaasa otsejoones sugulase, abikaasa õe või venna õigusrikkumises süüditunnistamist. Kohtu hinnangul ei anna säte alust teabe andmisest keeldumiseks näiteks põhjusel, et esitatud teave võib viidata sellele, et isik on mingisugused muud kohustused nõuetekohaselt täitmata jätnud. Oluline on aga see, et isegi kui isikul, kellelt maksuhaldur teavet nõuab, esineb

§ 64

lg 1 p-s 6 sätestatud alus teabe andmisest keeldumiseks, ei muuda see õigusvastaseks korraldust, millega maksuhaldur teavet nõuab. Kaebaja esindaja selgitas seejuures, et kaebaja pole maksuhaldurit teavitanud teabe andmisest keeldumisest eelnimetatud alusel, vaid otsustas teabe esitamise korralduse vaidlustada. 4. Halduskohtu otsuse peale esitas S. Šaudinja apellatsioonkaebuse, taotledes halduskohtu otsuse tühistamist. Vaidlusalune korraldus on vastuolus

§ 61

lg-tega 1 ja 2 ning § 62 lg-ga 1.

kohustab kolmandat isikut andma teavet kontrollitavat, so käesoleval juhul E. Reismani puudutavate asjaolude, mitte aga laiendavalt kaebaja tegevust puudutavate asjaolude ja tehingute kohta. Laenu andmise võimalused kaebaja poolt ei ole E. Reismani maksumenetluse objektiks. Kolmanda isiku ja maksukohustuslase seisund ja õiguslikud garantiid maksumenetluses on oluliselt erinevad ja neid ei tohi segamini ajada. 5. Tallinna Ringkonnakohtu 4. veebruari 2011. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 92 lg 1). Ringkonnakohtu põhjendused on järgmised: a) kaebaja väited riigivõimu omavolist on alusetud, sest

§ 61

lg 1 ja § 62 lg 1 annavad maksuhaldurile seadusliku aluse pöörduda kontrollitavate tehingute kohta teabe ja dokumentide saamiseks kolmanda isiku poole, kui sama teabe ja dokumentide taotlemine maksukohustuslaselt ei ole tulemusi andnud. Maksuhaldur on täitnud

§ 61

lg-st 2 tuleneva kohustuse ning pöördunud esialgu maksumenetluses teabe nõudmiseks E. Reismani poole. E. Reisman edastas maksuhaldurile laenulepingu ning kirjaliku seletuse, millest nähtuvalt on ta võtnud kaebajalt laenu 120 000 krooni. Kuna maksuhalduril tekkisid laenulepingu sisulises tõepärasuses kahtlused, oli maksuhalduril õigus

§-st 11 tulenevast uurimispõhimõttest lähtuvalt koguda andmeid teistest allikatest, antud juhul maksukohustuslasele väidetavalt laenu andnud isiku(te)lt. Maksuhalduri õigus nõuda maksumenetluses kolmandatelt isikutelt teavet ei piirdu üksnes selliste andmetega, mida kontrollitav maksukohustuslane ise valdab või mille kohta ta saab tõendeid esitada. Maksuhalduril on

§ 11

lg-st 2 tulenevalt õigus valida, millal ja milliste tõendite põhjal loeb ta mingit asjaolu piisavalt tõendatuks;

1. b)vaidlust ei ole selle üle, et kolmandalt isikult andmete küsimine peab olema maksumenetluse eesmärgiga seotud. Vaidlusaluse korralduse põhjendustest järelduvalt ei ole maksuhaldur soovinud kontrollida kolmanda isiku tulusid, vaid maksukohustuslase väidetud laenusuhte tegelikku olemasolu. Et tehingu teise poole esitatud andmed võimaldavad kontrollida tehingu toimumist kinnitavate maksukohustuslase poolt esitatud väidete ja tõendite usaldusväärsust või näidata, et tehingut tegelikkuses pole toimunud, ei saa neid maksumenetluse eesmärgiga mitteseotuks pidada. Laenutehingu toimumist või mittetoimumist võimaldavad tuvastada ka tõendid, mis näitavad laenuandjal vastavate rahaliste vahendite olemasolu ja nende päritolu. Maksuhaldur võib vaidlusalustele küsimustele vastamisel tuvastada, et laenuandjal olid poolte väidetud summa ulatuses rahalised vahendid olemas ja laenu ka tegelikult anti, või siis tuvastada, et tegelikkuses väidetaval laenuandjal rahalisi vahendeid polnud ning maksukohustuslane varjab oma tulusid;
2. c)kolmandalt isikult teabe nõudmisel tuleb arvestada proportsionaalsuse printsiipi ja maksuhaldur ei tohi nõuda kolmandalt isikult teavet, mille kasutamiseks tal vajadus puudub. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maksuhaldur vaidlusaluse korralduse andmisel neid põhimõtteid eiranud. Korraldusega nõutud andmed võivad omada maksustamise seisukohalt tähtsust ning ekslik on kaebaja seisukoht, et teise isiku maksumenetluse raames polnud maksuhalduril õigust ega vajadust kaebaja rahaliste vahendite päritolu kontrollimiseks. Laen ei ole maksustatav tulu ning E. Reismani tulumaksukohustuse seisukohalt on oluline, kas kaebajalt laekus raha ja kas see oli laen. Nimetatud asjaolude kindlakstegemiseks pole vaja alustada kaebaja osas maksumenetlust;
3. d)kaebaja viited PS §-le 23, EIÕK art 6 lg-le 1 ning

§ 64

lg 1 p-le 6 ei ole vaidlusaluse korralduse õiguspärasuse kontrollimisel asjakohased. Viidatud normidest tuleneb isikule õigus keelduda tunnistuse/teabe andmisest ja dokumentide esitamisest, mis võivad rääkida tema enda või temaga vastavas sugulusseoses olevate isikute vastu, mis aga ei tähenda, et maksuhaldur isikult vastavat informatsiooni/dokumente küsida ei või. Maksuhalduri teavitamine mittesüüdistamise privileegi kasutamisest vabastaks isiku, so käesoleval juhul kaebaja, talle korraldusega pandud kohustuse täitmisest, kuid see ei tähenda korralduse õigusvastasust. Nagu kaebaja esindaja selgitustest aru saada võib, ei ole kaebaja vaidlusaluse korraldusega seonduvalt

§-s 64 sätestatud keeldumisõigust kasutanud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. S. Šaudinja taotleb kassatsioonkaebuses, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse ja teeks asjas uue otsuse, millega tühistataks PMTK
2. novembri
3. a korraldus nr 12.2-3/322-
4. Kassaator leiab, et vaidlustatav korraldus tervikuna on formaalselt õiguspärane ja vastab

§-s 46 sätestatud nõuetele, kuid see pole piisav kassaatorilt kui kolmandalt isikult sedalaadi dokumentide küsimiseks. Kassaator leiab ka, et vaidlustatav korraldus on sisuliselt vastuolus

§ 61lg-te 1 ja 2 ning § 62 lg-ga 1.

1. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab PMTK, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et selles haldusasjas lahendatavas vaidluses on määravad haldusasjas nr 3-3-124-11 esitatud seisukohad

§ 61tõlgendamise kohta.

Kuna nendes otsustes avaldatud seisukohad on kohased ka käesolevas asjas, ei pea halduskolleegium vajalikuks neid üksikasjalikult korrata. 9. Kolleegiumi arvates ei ole õige

§ 61

lg 1 esimeses lauses sätestatud teabe nõudmise materiaalõiguslikku alust kitsendavalt tõlgendada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud menetlusnõude kaudu.

§ 61

lg 1 esimeses lauses on maksuhaldurile antud selgesõnaline volitus nõuda kolmandalt isikult igasugust teavet, mis omab tähendust maksukohustuslase suhtes läbiviidavas maksumenetluses. Teabe seos läbiviidava maksumenetlusega on sobiv kriteerium kolmandalt isikult nõutava teabe sisuliseks piiritlemiseks. Antud juhul on maksuhaldur vaidlustatud korralduses piisavalt põhjendanud, miks on kaebajalt nõutud andmed vajalikud E. Reismani maksukohustuse täitmise kontrollimiseks. 10.

§ 61

lg 2 eesmärgiga on kooskõlas anda asjaolude esmase selgitamise võimalus ka sellistel juhtudel maksukohustuslasele, kus kolmandal isikul võib olla maksukohustuslase maksustamist puudutav teave, mille olemasolu maksukohustuslasel endal ei saa eeldada. Ka käesolevas asjas on maksuhaldur täitnud

§ 61

lg-st 2 tuleneva kohustuse ning pöördunud esialgu maksumenetluses teabe nõudmiseks E. Reismani poole. 11. Kolleegium leiab, et pöördumine kolmanda isiku poole selle asemel, et algatada tema või maksukohustuslase tehingupartneri suhtes maksumenetlus või süüteomenetlus, ei kahjusta kolmanda isiku õigusi. Maksumenetlus ja süüteomenetlus on isiku jaoks koormavamad menetlused kui temalt teabe nõudmine. Samas saab kolmas isik tugineda samadele teabe andmisest keeldumise alustele, mis kehtivad maksukohustuslase puhul (

§ 64

). Käesolevas asjas ei ole kaebaja vaidlusaluse korraldusega seonduvalt

§-s 64 sätestatud keeldumisõigust kasutanud.

1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et vaidlusaluse korralduse põhjendustest järelduvalt ei ole maksuhaldur soovinud kontrollida kolmanda isiku tulusid, vaid maksukohustuslase väidetud laenusuhte tegelikku olemasolu. S. Šaudinjalt saadav informatsioon võib kinnitada E. Reismani versiooni laenu saamisest või selle ümber lükata.
2. Eeltoodust tulenevalt on maksuhaldur ja ringkonnakohus kolleegiumi arvates kohaldanud

§ 61ja § 62 õigesti ning Tallinna Ringkonnakohtu 4.

veebruari

1. a otsus haldusasjas nr 3-101784 jääb muutmata.
2. Menetluskulud jäetakse poolte endi kanda. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 teise lause alusel arvata riigituludesse. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld