RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 61 lg-tega 1 ja 2 ja § 62 lg-ga 1 ning sellest ei ilmne kolmanda isiku poole pöördumise põhjus ega seegi, milliseid asjaolusid soovitakse kolmandalt isikult saadava teabega kindlaks teha. Kaebaja on E. Reismani poeg. Maksuhaldurile oli see teada, kuid ta ei teavitanud A. Kulakevitši tema õigusest keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest

§ 64lg 1 alusel.

Juba ainuüksi viidatud rikkumise tõttu on vaidlusalune korraldus õigusvastane.

1. Tallinna Halduskohtu
2. juuni 2010 otsusega kaebus rahuldati, tühistati vaidlusalune korraldus ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja 250 krooni kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu katteks. Halduskohtu põhjendused olid järgmised: a) põhjendatud pole kaebaja seisukoht, et E. Reismani maksumenetluses esitatud andmete põhjal olid maksustamise jaoks tähendust omavad asjaolud kindlaks tehtud.

§ 11

lg-st 2 tulenevalt ei ole maksuhaldur seotud ainult menetlusosaliste esitatud taotluste ja tõenditega. Kui maksuhaldur käesoleval juhul leidis, et seni kogutud tõendid ei ole piisavad, oli ta õigustatud koguma täiendavaid tõendeid; b)

§ 61

, mis sätestab kolmanda isiku poole pöördumise eeldused, ei saa tõlgendada nii kitsendavalt nagu teeb seda kaebaja, so et maksuhalduril puudub õigus pöörduda kolmanda isiku poole, kui teave ei ole kontrollitava maksukohustuslase käest kättesaadav või on see ebapiisav. Efektiivse kontrolli läbiviimine võib osutuda võimatuks, kui piirduda tuleks üksnes maksukohustuslase ütluste ja tema valduses olevate tõenditega. Vaidlusaluses korralduses on korrektselt viidatud selle andmise õiguslikule alusele ning põhjendatud on faktilisi asjaolusid;

1. c)maksuhalduril on küll õigus pöörduda asjaolude täpsustamiseks kolmanda isiku poole, kuid ta ei tohi seejuures asuda isikute õigusi liigselt piirama, nõudes teavet selliste asjaolude kohta, mis ei ole osaks läbiviidavast maksumenetlusest. Käesoleval juhul puudus maksuhalduril E. Reismani kontrolli raames õigus ja vajadus kaebaja rahaliste vahendite päritolu kontrollimiseks. Sekkumine kaebaja eraellu polnud põhjendatud ja vaidlusalune korraldus on eeltoodu alusel õigusvastane. Maksuhalduril tuleb tuvastada E. Reismani poolt raha saamine ning laenusuhte reaalne olemasolu, kuid maksuhaldur ei saa E. Reismani kontrolli raames asuda kontrollima laenuandja tulusid. Laenuandja raha päritolu küsimust on maksuhalduril võimalik lahendada üksnes laenuandja enda maksumenetluses;
2. d)vaidlust pole selle üle, et vastustaja pole korralduses teavitanud kaebajat tema õigusest andmete esitamisest keelduda (

§ 64

lg 3), kuid see puudus iseenesest korralduse õigusvastasust käesoleval juhul ei tingi. Sätte sõnastus viitab, et teavitus võib olla haldusaktist eraldi (ka suuliselt) ning asja materjalidest nähtuvalt oli kaebaja vastavast õigustest tegelikult teadlik. Maksuhalduri teavitamine mittesüüdistamise privileegi kasutamisest vabastab kaebaja talle korraldusega pandud kohustuse täitmisest, kuid see ei tähenda korralduse õigusvastasust.

§-s 64 sätestatud keeldumisõigus on aga absoluutne, andes isikule vastava sugulusseose olemasolul õiguse keelduda haldusaktiga talle pandud kohustuse täitmisest; e) tõstatatud on küsimus ka sellest, kas maksuhalduril on õigus anda kinnitust selle kohta, et esitatavaid dokumente ja ütlusi ei kasutada isiku ja tema pereliikme vastu kriminaal- või väärteomenetluses. Kohtu hinnangul sellist kinnitust maksuhaldur anda ei saa ning maksuseaduste rikkumise kohta vastavate tõendite ja asjaolude ilmnemisel on maksuhaldur kohustatud läbi viima maksumenetluse ning aluste esinemisel alustama väärteo- või kriminaalmenetluse. 4. Halduskohtu otsuse peale esitas PMTK apellatsioonkaebuse, taotledes halduskohtu otsuse tühistamist. PMTK ei nõustunud halduskohtu käsitlusega kolmanda isiku poole pöördumise õiguse ulatusest ning pidas ekslikuks kohtu seisukohta, et E. Reismani maksukohustuse kontrolli raames puudus maksuhalduril õigus ja vajadus kaebaja rahaliste vahendite päritolu kontrollimiseks. Eristada tuleb kolmanda isiku tulude kontrollimenetlust kui iseseisvat maksumenetlust ja kolmanda isiku rahaliste vahendite päritolu kontrolli kui

§-le 11 ja § 62 lg-l 2 tuginevat uurimiskohustust. Halduskohtu käsitlus seadusest on vastuolus maksuhalduril lasuva uurimiskohustusega. Kaebajalt pangakonto väljavõtete nõudmine oli käesoleval juhul proportsionaalne. Kolmanda isiku tulude allikate avaldamisel ei ole kolmanda isiku õigused kuidagi vähem kaitstud kui kontrollisubjekti õigused, sest tulenevalt

§-st 26 lasub maksuhalduril maksusaladuse kaitse kohustus.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a otsusega tühistati halduskohtu otsus ning jäeti A. Kulakevitši kaebus rahuldamata ja HKMS § 92 lg 1 alusel kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kohtu põhjendused olid järgmised: a) leides õigesti, et maksuhalduri õigus nõuda maksumenetluses kolmandatelt isikutelt teavet ei piirdu üksnes selliste andmetega, mida kontrollitav maksukohustuslane ise valdab või mille kohta ta saab tõendeid esitada ning et maksuhalduril on

§ 11

lg-st 2 tulenevalt õigus valida, millal ja milliste tõendite põhjal loeb ta mingit asjaolu piisavalt tõendatuks, asus halduskohus ebaõigele seisukohale, et andmeid kolmanda isiku raha päritolu kohta on maksuhalduril õigus nõuda vaid kolmanda isiku enda maksumenetluses;

1. b)vaidlust ei ole selle üle, et kolmandalt isikult andmete küsimine peab olema maksumenetluse eesmärgiga seotud. Vaidlusaluse korralduse põhjendustest järelduvalt ei ole maksuhaldur soovinud kontrollida kolmanda isiku tulusid, vaid maksukohustuslase väidetud laenusuhte tegelikku olemasolu. Et tehingu teise poole esitatud andmed võimaldavad kontrollida tehingu toimumist kinnitavate maksukohustuslase poolt esitatud väidete ja tõendite usaldusväärsust või näidata, et tehingut tegelikkuses pole toimunud, ei saa neid maksumenetluse eesmärgiga mitteseotuks pidada. Laenutehingu toimumist või mittetoimumist võimaldavad tuvastada ka tõendid, mis näitavad laenuandjal vastavate rahaliste vahendite olemasolu ja nende päritolu. Maksuhaldur võib vaidlusalustele küsimustele vastamisel tuvastada, et laenuandjal olid poolte väidetud summa ulatuses rahalised vahendid olemas ja laenu ka tegelikult anti või, nagu maksuhaldur oma seletuses märgib, tuvastada, et tegelikkuses väidetaval laenuandjal rahalisi vahendeid polnud ning maksukohustuslane varjab oma tulusid seeläbi, et kaebaja arvelduskontole sooritati sissemakse ning seejärel tagastati raha maksukohustuslasele fiktiivse laenu näol;
2. c)halduskohus leiab õigesti, et arvestada tuleb proportsionaalsuse printsiipi ja maksuhaldur ei tohi nõuda kolmandalt isikult teavet, mille kasutamiseks tal vajadus puudub. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maksuhaldur vaidlusaluse korralduse andmisel neid põhimõtteid eiranud. Korraldusega nõutud andmed võivad omada maksustamise seisukohalt tähtsust ning ekslik on kohtu seisukoht, et teise isiku maksumenetluse raames polnud maksuhalduril õigust ega vajadust kaebaja rahaliste vahendite päritolu kontrollimiseks. Laen ei ole maksustatav tulu ning E. Reismani tulumaksukohustuse seisukohalt on oluline, kas A. Kulakevitšilt laekus raha ja kas see oli laen. Nimetatud asjaolude kindlakstegemiseks pole vaja alustada A. Kulakevitši maksumenetlust. Maksuhalduril on lubatud

§ 61

lg 1 ja § 62 lg 1 alusel saada ka sellise isiku pangakonto väljavõtet, kelle maksude tasumise õigsust ei kontrollita. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. A. Kulakevitš taotleb kassatsioonkaebuses, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse ja jätaks jõusse halduskohtu otsuse ning mõistaks PMTK-lt A. Kulakevitši kasuks välja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1. a)maksuhaldur peab kolmandalt isikult teabe nõudmisel märkima kolmanda isiku poole pöördumise põhjuse. Selliseks põhjuseks ei saa olla ainuüksi uurimispõhimõte ja asjaolude väljaselgitamise vajadus. Isikuandmete nõudmisel peab maksuhaldur põhjuse väga täpselt konkretiseerima, näidates ära teabe seotuse uuritava maksustamise versiooniga;
2. b)kolmanda isiku õigused väärivad maksumenetluses suuremat kaitset, kuna ta ei ole menetlusosaline ja tema maksukohustust ei kontrollita;
3. c)ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 61

lg-id 1 ja 3, leides, et käesoleval juhul on vaidlustatud korraldusega kassaatori eraellu sekkumine põhjendatud ja proportsionaalne;

1. d)korralduses ei ole põhjendatud, millise maksuõigussuhte koosseisulist asjaolu püüab maksuhaldur nimetatud teabe abil uurida või kindlaks määrata;
2. e)ebaselgeks jääb ringkonnakohtu seisukoht, et E. Reismani tulumaksukohustuse seisukohalt on oluline, kas A. Kulakevitšilt laekus raha ja kas see oli laen;
3. f)ringkonnakohus asus haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole märkinud. 7. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab PMTK, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium leiab, et selles haldusasjas lahendatavas vaidluses on määravad haldusasjas nr 3-3-124-11 esitatud seisukohad

§ 61tõlgendamise kohta.

Kuna nendes otsustes avaldatud seisukohad on kohased ka käesolevas asjas, ei pea halduskolleegium vajalikuks neid üksikasjalikult korrata. 9. Kolleegiumi arvates ei ole õige

§ 61

lg 1 esimeses lauses sätestatud teabe nõudmise materiaalõiguslikku alust kitsendavalt tõlgendada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud menetlusnõude kaudu.

§ 61

lg 1 esimeses lauses on maksuhaldurile antud selgesõnaline volitus nõuda kolmandalt isikult igasugust teavet, mis omab tähendust maksukohustuslase suhtes läbiviidavas maksumenetluses. Teabe seos läbiviidava maksumenetlusega on sobiv kriteerium kolmandalt isikult nõutava teabe sisuliseks piiritlemiseks. Antud juhul on maksuhaldur vaidlustatud korralduses piisavalt põhjendanud, miks on kaebajalt nõutud andmed vajalikud E. Reismani maksukohustuse täitmise kontrollimiseks. 10.

§ 61

lg 2 eesmärgiga on kooskõlas anda asjaolude esmase selgitamise võimalus ka sellistel juhtudel maksukohustuslasele, kus kolmandal isikul võib olla maksukohustuslase maksustamist puudutav teave, mille olemasolu maksukohustuslasel endal ei saa eeldada. Ka käesolevas asjas on maksuhaldur täitnud

§ 61

lg-st 2 tuleneva kohustuse ning pöördunud esialgu maksumenetluses teabe nõudmiseks E. Reismani poole. 11. Kolleegium leiab, et pöördumine kolmanda isiku poole selle asemel, et algatada tema või maksukohustuslase tehingupartneri suhtes maksumenetlus või süüteomenetlus, ei kahjusta kolmanda isiku õigusi. Maksumenetlus ja süüteomenetlus on isiku jaoks koormavamad menetlused kui temalt teabe nõudmine. Samas saab kolmas isik tugineda samadele teabe andmisest keeldumise alustele, mis kehtivad maksukohustuslase puhul (

§ 64). 12.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et vaidlusaluse korralduse põhjendustest järelduvalt ei ole maksuhaldur soovinud kontrollida kolmanda isiku tulusid, vaid maksukohustuslase väidetud laenusuhte tegelikku olemasolu. A. Kulakevitšilt saadav informatsioon võib kinnitada E. Reismani versiooni laenu saamisest või selle ümber lükata. 13. Eeltoodust tulenevalt on maksuhaldur ja ringkonnakohus kolleegiumi arvates kohaldanud

§ 61ja § 62 õigesti ning Tallinna Ringkonnakohtu 30.

novembri

1. a otsus haldusasjas nr 3-10714 jääb muutmata.
2. Menetluskulud jäetakse poolte endi kanda. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 teise lause alusel arvata riigituludesse. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld