← Eesti

3-1-1-46-11

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-1-1-46-11

  1. juuni 2011 Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kriminaalasi Eldur Poddo süüdistuses KarS § 113 järgi Tartu Ringkonnakohtu
  2. veebruari
  3. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-7955 Eldur Poddo kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kassatsioon Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo
  4. mai 2011, kirjalik menetlus
  5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  6. veebruari
  7. a otsus osaliselt, s.o Eldur Poddolt Eesti Vabariigi kasuks 620,41 euro (kuuesaja kahekümne euro ja 41 sendi) väljamõistmises talle ringkonnakohtus osutatud riigi õigusabi eest.
  8. Mõista Eldur Poddolt Eesti Vabariigi kasuks välja 443,63 eurot (nelisada nelikümmend kolm eurot ja kuuskümmend kolm senti ) talle ringkonnakohtu menetluses riigi õigusabi osutamise eest.
  9. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu
  10. veebruari
  11. a otsus muutmata.
  12. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Anti Aasmaa Advokaadibüroo kasuks välja 284,18 eurot (kakssada kaheksakümmend neli eurot ja kaheksateist senti), sealhulgas käibemaks 47,36 eurot (nelikümmend seitse eurot ja kolmkümmend kuus senti), vandeadvokaat Anti Aasmaa poolt Eldur Poddole kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
  13. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. E. Poddole esitati süüdistus KarS § 113 järgi selles, et
  15. detsembril 2008 lõi ta noaga ühe korra rindu Ü. H.-d, tekitades talle rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava koos südame vigastusega ning sellele järgneva massiivse sisemise ja välise verejooksu, mis põhjustas kannatanu surma. Viru Maakohtu
  16. mai 2010 otsusega mõisteti Eldur Poddo süüdi KarS § 113 järgi ja teda karistati vangistusega seitsmeks aastaks.
  17. Maakohus leidis, et KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse süüteokoosseisu realiseerimine E. Poddo poolt on tõendatud E. Poddo ütluste, kohtuarstliku ekspertiisi akti, tunnistaja R. L.-i ütluste ja sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et kannatanu surm põhjustati ettevaatamatusest. Lüües teist inimest noaga südamepiirkonda, sai E. Poddo aru oma tegevuse ohtlikkusest, kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel, pidas võimalikuks ja möönis, et sellise teo tagajärjel võib saabuda kannatanu surm. Elukogemust ja toimepandud tegu silmas pidades polnud E. Poddol võimalik tõsimeelselt loota mingitele asjaoludele, mis oleksid lubanud tal uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Seega pani ta kuriteo toime kaudse tahtlusega. Karistust mõistes võttis maakohus arvesse, et E. Poddo on varem kohtu poolt karistamata, karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine ja kahetsus, karistust raskendavaid asjaolusid ei esine.
  18. Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnakohtule apellatsiooni E. Poddo kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, taotledes maakohtu otsuse tühistamist, E. Poddo süüditunnistamist KarS § 117 ja § 118 järgi ning talle kergema karistuse mõistmist. Kaitsja hinnangul puudus E. Poddol tahtlus kannatanu tappa. Surmava noalöögi tegemine oli erandlike asjaolude kokkulangemine. Tähtsust ei oma mitte see, et süüdistatav kannatanut noaga südame piirkonda lõi, vaid see, kas ta soovis niimoodi talitada või tabas löök kannatanut südame piirkonda juhuslikult. Kaitsja seadis kahtluse alla ka E. Poddo suhtes teostatud kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi järeldused süüdistatava arusaamisvõime ja käitumise juhtimise kohta, sest aktis tuuakse ära vaid süüdistatava elulugu ning küsimustele ei ole antud sisulisi vastuseid. E. Poddo kannatas stressi, depressiooni ja hingelise üleelamise all ning olles noaga löömise ajal šokis, puudus tal tahtlus kannatanut tappa. Seega on maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p-s 4 sätestatud süüteo toimepanemise raske isikliku olukorra mõjul. E. Poddo soovis koheselt pärast sündmust kutsuda abi, mistõttu ei möönnud ta kaudse tahtluse tasandil surma saabumist. Maakohus jättis ebaseaduslikult arvestamata ka KarS § 57 lg 1 p-s 1 sätestatud karistust kergendava asjaoluna abi andmise vahetult pärast süüteo toimepanemist.
  19. Tartu Ringkonnakohtu
  20. veebruari
  21. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhistused on kokkuvõtvalt järgmised. 4.1 Maakohus on asjakohaselt põhistanud, miks tuleb E. Poddo tegu Ü. H. surma põhjustamisel pidada tahtlikuks. Kaitsja seisukoht, nagu tuleks süüdistatava tegu kvalifitseerida KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 kogumina, on maakohtu otsuses põhistatult kummutatud. Lüües teist inimest noaga südame piirkonda, sai süüdistatav aru oma teo ohtlikkusest, kujutas ette põhjuslikku seost selle teo ja surma saabumise vahel, pidades seega võimalikuks ja mööndes, et ta põhjustab kannatanu surma. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja arvamusega, nagu välistanuks E. Poddo tahtluse tappa Ü. H. asjaolu, et nad olid olnud pikka aega sõbrad. Ka ei tuvastanud ringkonnakohus mingite erandlike asjaolude kokkulangemist, mis välistanuks tapmistahtluse. Ebaõige on mõttekäik, nagu ei omaks tähtsust mitte see, et E. Poddo lõi kannatanut südamepiirkonda, vaid tuleks tuvastada, kas E. Poddo soovis seda teha või tabas löök nimetatud piirkonda juhuslikult. Teo objektiivse pildi alusel puudub alus rääkida kannatanut südamepiirkonda tabanud noalöögi juhuslikkusest. 4.2 E. Poddo suhtes teostatud kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi aktis väljendatu pinnalt oli võimalik teha järeldusi E. Poddo vaimse seisundi kohta sündmuse toimepanemise hetkel. Aktis on jõutud selgesõnalisele järeldusele, et
  22. detsembril 2008 ei esinenud E. Poddol takistusi ega piiranguid ümbrusest ja oma tegude iseloomust arusaamiseks ja oma käitumise juhtimiseks. E. Poddo vaimsele seisundile eeltoodud ekspertiisis antud hinnangust ei nähtu mingit kahetimõistetavust. 4.3 E. Poddo puhul ei esinenud karistust kergendavaid asjaolusid KarS § 57 lg 1 p-de 1 ja 4 mõttes. Asjaolu, et pärast toimunut jooksis E. Poddo tänavale ja peatas politseiauto, kus tunnistas politseitöötajatele kannatanu noaga löömist, samuti tema soov kutsuda kiirabi, ei ole hinnatavad kannatanule abi andmisena KarS § 57 lg 1 p 1 mõttes, seda enam, et politsei tulekuks oli kannatanu juba surnud. Kaitsja väide, nagu kannatanuks E. Poddo depressiooni, stressi ja hingelise üleelamise all, mille tõttu oli ta noaga löömise ajal šokis, on paljasõnalised, tulenevad vaid süüdistatava ennastõigustavatest ütlustest ega ole kinnitatud ühegi tõendiga. Seega puudus maakohul igasugune alus võtta arvesse süüd mõjutava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 4 mõttes E. Poddol väidetavalt esinenud rasket isiklikku olukorda, mis olevat mõjutanud tema poolt toimepandud süütegu. 4.4 Ringkonnakohus mõistis E. Poddolt riigieelarve tuludesse välja 620,41 € talle kriminaalasja menetlemisel osutatud riigi õigusabi eest. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  23. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni E. Poddo kaitsja vandeadvokaat A. Aasmaa, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist E. Poddo süüditunnistamises KarS § 113 järgi ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Samuti taotleb kassaator osa ringkonnakohtu otsusega E. Poddolt välja mõistetud kaitsjatasu riigi kanda jätmist. Kassatsiooni väited on järgmised. 5.1 E. Poddo on ebaõigesti KarS § 113 järgi süüdi tunnistatud. Tema tegu tulnuks kvalifitseerida KarS §-de 118 ja 117 kogumis, sest E. Poddol ei olnud tahtlust kannatanut tappa. See, et noahoop tabas kannatanut eluohtlikult ning et löök tõi kaasa kannatanu surma, oli õnnetu juhus. Kuigi vaieldamatult süüdistatav lõi kannatanut noaga, ei tegutsenud ta surma saabumise suhtes tahtlikult, vaid kergemeelsusega. Kassaatori arvates näitab E. Poddol tapmistahtluse puudumist juba see, et ta püüdis oma teost aru saades abi otsida ning kutsus ise sündmuskohale politsei. 5.2 Kohus on E. Poddot süüdi tunnistades ebaõigesti jätnud arvesse võtmata süüd kergendavad asjaolud KarS § 57 lg 1 p-de 1 ja 4 mõttes. Nõuetekohaselt on jäetud välja selgitamata E. Poddo seisund tapmise toimepanemise ajal. Täiendavas kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi aktis ei ole ekspert vastanud ühelegi ekspertiisimääruses esitatud küsimusele, tuues üksnes üldsõnaliselt ära E. Poddo eluloo. 5.3 E. Poddolt on ebaõigesti menetluskuluna riigieelarvesse välja mõistetud kaitsjatasu pärast ringkonnakohtu poolt
  24. septembril
  25. a KrMS § 326 lg 2 alusel tehtud lahendit tekkinud kulude osas. Kuna Riigikohus tühistas selle määruse ja saatis kriminaalasja ringkonnakohtule uueks sisuliseks arutamiseks, siis on järgnevate menetluskulude tema kanda jätmine väär ja need kulud tuleks jätta riigi kanda.
  26. Prokuröri kassatsioonivastuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata jätmist. Vastuses leitakse, et E. Poddo on õigesti süüdi mõistetud just tahtlikus tapmises. Tema teo objektiivsest pildist järeldub, et noalöök kannatanu südamesse ei saanud olla juhuslik ja ettevaatamatu, vaid see oli tahtlik. Asjaolu, et E. Poddo läks sündmusest kohe politseile teatama, viitab vaid teole järgnenud kahetsusele. E. Poddole karistuse mõistmisel on õigesti jäetud arvestamata kergendavate asjaoludena abi andmine kannatanule ja raske isikliku olukorra mõju, kuna kumbagi reaalselt ei esinenud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  27. E. Poddole süüksarvatud tegu seisnes ühel korral kannatanule noaga rindkeresse löömises. Noahoop tekitas kannatanule rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava koos südame vigastusega ja sellele järgneva verejooksuga, põhjustades kannatanu surma. Kassaatori arvates tulnuks kirjeldatud käitumine kvalifitseerida KarS § 118 ja § 117 järgi raske tervisekahjustuse tekitamise ja surma ettevaatamatu põhjustamisena ideaalkogumis. Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et kassatsioonist ei selgu, millise KarS §-s 118 ettenähtud koosseisualternatiivi E. Poddo kaitsja arvates realiseeris. Selle paragrahvi alusel saab isiku teo kvalifitseerida aga üksnes konkreetset koosseisualternatiivi silmas pidades, mitte üldiselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  28. oktoobri
  29. a otsus asjas nr 3-1-1-57-10, p 7.2). Kolleegium ei nõustu siiski ka põhimõtteliselt kaitsja seisukohaga, et E. Poddo käitumist ei saa pidada tahtlikuks tapmiseks KarS § 113 järgi.
  30. Arutatavas asjas tuvastatu - kannatanu ühel korral noaga löömine, vigastades tema südant ja põhjustades kannatanu surma - võib olenevalt toimepanija käitumise subjektiivsest koosseisust kvalifitseeruda tahtlikuks tapmiseks KarS § 113 järgi; raske tervisekahjustuse tekitamiseks ideaalkogumis surma ettevaatamatu põhjustamisega KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi või ettevaatamatuks surma põhjustamiseks KarS § 117 lg 1 järgi. Objektiivsest küljest on kõik need koosseisud suvalise teokirjeldusega. E. Poddo noalöök on sobiv tegu realiseerimaks ükskõik millist nimetatud koosseisudest. Seega taandub küsimus E. Poddo teo kvalifitseerimisest tema käitumise subjektiivse külje hindamisele.
  31. Kvalifitseerimaks isiku käitumist KarS § 118 p 1 ja KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis tuleb tuvastada, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele ning et surma saabumise suhtes käitus ta kergemeelsusega. Olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes minimaalselt kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  32. oktoobri
  33. a otsus asjas nr 3-1-1-57-10, p 7.3). Märgitud paragrahvi järgi tuleb senise kohtupraktika kohaselt süüdlase tegevus kvalifitseerida ka juhul, kui tõendamist pole leidnud tema tahtlus tekitada juba löögiga kannatanule eluohtlik tervisekahjustus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  34. juuni
  35. a otsus asjas nr 3-1-1-80-02, p 6.3). Kui aga toimepanija nägi noalööki tehes kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja surm tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  36. oktoobri
  37. a otsus asjas nr 3-1-1-57-10, p 7.3).
  38. Kolleegiumi varasemale seisukohale vastavalt on üldtuntud asjaolu, et kuriteo toimepanemisel südame noaga vigastamine võib üldjuhul kaasa tuua isiku surma (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  39. oktoobri
  40. a otsus asjas nr 3-1-1-102-96). Rääkimaks sellise teo puhul käitumisest mitte tahtlikult, vaid kergemeelsusega, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et tagajärg ei saabu. See tähendab, et lootus tagajärje mittesaabumisele peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi
  41. aprilli
  42. a otsus asjas nr 3-1-1-128-06, p 10). E. Poddo käitumisest ei nähtu aga mingeid samme, mille põhjal võinuks asuda seisukohale, et ta lootis eelmärgitud tagajärje kujunemist vältida. Lüües kannatanut noaga rindkerre südame piirkonda, ei kontrollinud E. Poddo sündmuste edasist käiku ja sellest tulenevalt möönis ta noaga löömise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist, põhjustades seetõttu kannatanu surma kaudse tahtlusega.
  43. Kassaator leiab, et E. Poddole määratud täiendava kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisiga ei ole vastatud ühelegi esitatud küsimusele, tuues vaid üldsõnaliselt ära tema eluloo. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kriminaalasja toimikus sisalduvas ekspertiisiaktis nr 3/1
  44. jaanuarist 2010 on selgesõnaliselt toodud eksperdi järeldused E. Poddo seisundi kohta (tl 119). Ekspert on vastanud kõigile ekspertiisimääruses esitatud kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia alaseid eriteadmisi eeldatavatele küsimustele. Ekspertiisiaktis märgitakse, et määratlus füsioloogiline afekt ei ole konkreetset emotsionaalset seisundit kirjeldav psühholoogia-alane mõiste ja seetõttu ei ole ekspertiisiga võimalik ka vastamine küsimusele E. Poddol niisuguse seisundi esinemise kohta.
  45. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud ringkonnakohtu järeldus, et E. Poddo teo puhul ei ole süüd kergendavate asjaoludena tuvastatavad kannatanule abi andmine KarS § 57 lg 1 p 1 mõttes ega süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul KarS § 57 lg 1 p 4 mõttes. Ringkonnakohus on asunud õigesti seisukohale, et ei ole tuvastatud E. Poddo tõsimeelne püüd kannatanule abi anda. Samuti on ringkonnakohus jõudnud põhjendatult järeldusele, et E. Poddo ja tema kaitsja väiteid raske isikliku olukorra kohta ei kinnita mitte ükski kriminaalmenetluse käigus kogutud tõend. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on põhjendatult hinnanud E. Poddo ütlusi kuriteo toimepanemise kohta raske isikliku olukorra mõjul paljasõnalistena.
  46. Ringkonnakohtu otsusega mõisteti E. Poddolt KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel riigituludesse välja 620,41 eurot kaitsjatasu talle kriminaalmenetluses osutatud riigi õigusabi eest. See summa sisaldas muu hulgas kaitsjatasu ja kaitsja kulusid seoses E. Poddole riigi õigusabi osutamisega apellatsioonimenetluses. Tartu Ringkonnakohus tegi
  47. septembril
  48. a määruse, millega jäeti kaitsja apellatsioon Viru Maakohtu
  49. mai
  50. a otsuse peale ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  51. novembri
  52. a määrusega asjas nr 3-1-1-9810 eelnimetatud ringkonnakohtu määrus tühistati ja kriminaalasi E. Poddo süüdistuses KarS § 113 järgi saadeti ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kolleegium on korduvalt selgitanud, et süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti vastava astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  53. septembri
  54. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22 ja
  55. aprilli
  56. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-11, p 21). Seega ei oleks Tartu Ringkonnakohtu
  57. veebruari
  58. a otsusega pidanud E. Poddolt välja mõistma Tartu Ringkonnakohtu
  59. septembri
  60. a põhjendamatu määruse tegemisega seondunud menetluskulusid, vaid need tulnuks jätta riigi kanda. Sellisteks kuludeks tuleb arutatavas kriminaalasjas kaitsja esitatud arvestusele tuginedes käsitada tasu apellatsioonimenetluseks valmistumise eest summas 102,26 eurot, sellega seoses tasu E. Poddoga kohtumisele sõitmiseks kulutatud aja eest 25,56 eurot ja sõidukulu Rakverest Jõhvi Viru vanglasse 19,50 eurot. Kõigile neile summadele lisandub käibemaks 20%. Seega, kokku mõistis ringkonnakohus E. Poddolt kaitsjatasuna põhjendamatult välja 176,78 eurot. Selles osas tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Muud kulud (seonduvalt apellatsiooni sisulise läbivaatamisega
  61. jaanuaril 2011 ja selleks istungiks valmistumisega) tuleb aga jätta ikkagi E. Poddo kanda (summas 443,63 eurot).
  62. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse riigi õigusabi osutamise eest süüdistatavalt 620,41 euro riigi tuludesse väljamõistmises. Raskendamata süüdimõistetu olukorda mõistab kriminaalkolleegium uue otsusega E. Poddolt talle riigi õigusabi osutamise eest riigi tuludesse välja 443,63 eurot. Muus osas jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.
  63. Kaitsja on koos kassatsiooniga esitanud taotluse määrata tema poolt E. Poddole kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest OÜ Anti Aasmaa Advokaadibüroole makstavaks tasuks kuue pooltunni eest 95,88 eurot), mis on korrutatud koefitsiendiga 2,0 (kokku 191,76 eurot). Lisaks taotleb kaitsja 25,56 eurot tasuna riigi õigusabi kohta jõudmiseks kulutatud aja eest ja 19,5 eurot sõidukulu katteks. Taotletud summadele lisandub 20% käibemaksu. Kokku taotleb kaitsja seega 284,18 euro väljamõistmist. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
  64. detsembri
  65. a otsuse punktidest 16, 47.2 ja 54 rahuldada. Kuna kriminaalkolleegium teeb kassatsiooni osaliselt rahuldades KrMS § 361 p-s 7 nimetatud lahendi, jääb kaitsjale väljamõistetud summa riigi kanda. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.