Obsah (9)

§ 209§ 394§ 64§ 65§ 73§ 68§ 74§ 5§ 16

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 209

lg 2 p-de 2 ning 3 ja § 394 lg 2 p-de 1 ning 3, Siim Rinne süüdistuses

§ 394

lg 2 p 1, Viljo Mardisoo süüdistuses

§ 394

lg 2 p 1, Ivory Liibeoni süüdistuses

§ 394

lg 2 p 1 ning Raimo Kotkase süüdistuses

§ 394lg 2 p-de 1 ja 3 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 14.

jaanuari

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-20617 Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Lugna, Üllar Kase kaitsja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar ja Kurmet Paursoni kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, kassatsioonid Ivory Liibeoni kaitsja vandeadvokaat Andres Simson, Siim Rinne ja Viljo Mardisoo kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu ning Raimo Kotkase kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu
2. mai 2011, kirjalik menetlus
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. jaanuari
5. a otsus: 1.1 Kurmet Paursoni, Üllar Kase ja Raimo Kotkase õigeksmõistmises süüdistuses

§ 394

lg 2 p-de 1 ja 3 ja Ivory Liibeoni, Siim Rinne ning Viljo Mardisoo õigeksmõistmises süüdistuses

§ 394

lg 2 p 1 järgi; 1.2 Kurmet Paursonile ja Üllar Kasele

§ 64

lg 1 alusel mõistetud ning Raimo Kotkasele

§ 65

lg 1 alusel mõistetud liitkaristuste tühistamises, samuti Kurmet Paursonile ja Üllar Kasele

§ 73

lg-te 1 ja 2 alusel vangistusest tingimisi vabastamise eelduste muutmises, süüdistatavatelt sundraha väljamõistmises ning neile valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamises; 1.3 Raimo Kotkase, Ivory Liibeoni, Siim Rinne ja Viljo Mardisooga seotud menetluskulude riigi kanda jätmises; 1.4 Siim Rinnele ja Viljo Mardisoole alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamises; 1.5 osas, millega jäeti Pärnu Maakohtu 12. juuli 2010. a otsus AS SE tsiviilhagi rahuldamises muutmata. 2. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 3. Muus osas, s.o Kurmet Paursoni ja Üllar Kase süüditunnistamises

§ 209

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning selle teo eest karistuse mõistmises, jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

1. Prokuröri kassatsioon rahuldada, kaitsjate kassatsioonid rahuldada osaliselt.
2. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Mahlapuu & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Raimo Kotkasele kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 191 (sada üheksakümmend üks) eurot ja 75 (seitsekümmend viis) senti.
3. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Simson & Variku makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Ivory Liibeonile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 230 (kakssada kolmkümmend) eurot ja 11 (üksteist) senti, sealhulgas käibemaks 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot ja 35 (kolmkümmend viis) senti.
4. Jätta käesoleva otsuse resolutiivosa punktides 5 ja 6 nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
5. Mõista Eesti Vabariigilt Üllar Kase kasuks välja 500 (viissada) eurot, sealhulgas käibemaks 100 (sada) eurot, valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Pärnu Maakohtu
7. juuli
8. a otsusega tunnistati Kurmet Paurson ja Üllar Kase süüdi

§ 209lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning neid karistati vangistusega 4 aastaks.

Samuti tunnistati nad süüdi

§ 394

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning karistati vangistusega 5 aastaks.

§ 64

lg 1 järgi mõisteti süüdistatavatele liitkaristuseks 5 aastat ja 6 kuud vangistust.

§ 73

lg-te 1 ja 2 alusel pöörati mõistetud karistusest kohtuotsuse jõustumisel täitmisele 4 kuud vangistust, ülejäänud karistuse osa, s.o 5 aastat ja 2 kuud vangistust, jäeti aga tingimisi 5 aasta ning 2 kuu pikkuse katseajaga täitmisele pööramata. 1.1 Sama otsusega tunnistati

§ 394

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdi Raimo Kotkas ning teda karistati vangistusega 3 aastaks.

§ 65lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele Harju Maakohtu 10.

oktoobri 2008. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aastat ja 8 kuud vangistust ning liitkaristuseks mõisteti vangistus 3 aastaks. Vastavalt

§ 68

lg-le 1 arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 päeva ja loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat, 11 kuud ning 28 päeva vangistust.

§ 74lg 1 alusel jäeti karistus 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

1.2 Maakohus tunnistas

§ 394

lg 2 p 1 järgi süüdi ka Ivory Liibeoni ja karistas teda vangistusega 2 aastaks ning 3 kuuks, jättes

§ 74lg 1 alusel karistuse 18-kuulise katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

1.3 Sama otsusega tunnistati

§ 394

lg 2 p 1 järgi süüdi Siim Rinne ja teda karistati vangistusega 2 aastaks ning 3 kuuks.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 päeva ja loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat, 2 kuud ning 28 päeva vangistust. Vastavalt

§ 74lg-le 1 jäeti karistus 18-kuulise katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

1.4 Sama otsusega tunnistati

§ 394

lg 2 p 1 järgi süüdi Viljo Mardisoo ja teda karistati vangistusega 2 aastaks ning 6 kuuks.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 3 päeva, loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat, 5 kuud ja 27 päeva vangistust ning jäeti vastavalt

§ 74lg-le 1 karistus 18-kuulise katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

1.5 Maakohus rahuldas AS SE tsiviilhagi ja mõistis K. Paursonilt ning Ü. Kaselt solidaarselt välja 3 800 916 krooni ja 2 senti. K. Paursoni kinnisasjade suhtes tsiviilhagi tagamiseks kinnistusraamatusse kantud keelumärked jäeti muutmata. 1.6 Sama otsusega mõisteti õigeks OÜ Valdervik Puit süüdistuses

§ 394

lg 2 p 3 ja lg 4 ning § 209 lg 3 järgi ja OÜ Ainulaadne ning OÜ Help24 süüdistuses

§ 394lg 2 p 3 ja lg 4 järgi. OÜ Eurodoor suhtes lõpetati menetlus Kr

MS § 199 lg 1 p 4 alusel seoses juriidilise isiku lõppemisega. Nende isikute osas ei ole kohtuotsust kassatsioonimenetluses vaidlustatud. 2.

§ 209lg 2 p-de 2 ja 3 järgi tunnistati K.

Paurson ja Ü. Kase süüdi selles, et nad esitasid ühiselt ja kooskõlastatult tegutsedes AS-le ST (õigusjärglane AS SE)

1. jaanuarist 2007 kuni
2. juunini 2008 tasumiseks võltsitud arveid kokku 1162, 957 m3 saematerjali müügi kohta 4 036 805 krooni ning 51 sendi suuruses summas. Sellel ajavahemikul saatis OÜ Valdervik Puit juhatuse liige Ü. Kase postiga AS ST IST juhi K. Paursoni kodusele aadressile võltsitud saatelehed ja arved puidu müügi kohta. K. Paurson edastas arved AS ST IS vastuvõtuosakonda, jättes mulje, nagu oleks ta puidumaterjali vastu võtnud, kuigi tegelikkuses selle vastuvõtmist ei toimunud. Arvutiprogrammis seostati saatelehed OÜ Valdervik Puit arvetega ja edastati need K. Paursonile kinnitamiseks. Viimane kinnitas võltsitud arved ja esitas need AS ST raamatupidamisele tasumiseks, luues näilike arvete näol kannatanule teadvalt ebaõige ettekujutuse puidumaterjalist, mida tegelikult IS-sse ei saabunud ja arvele ei võetud. Kinnitatud arvete alusel tegi AS ST ülekanded OÜ Valdervik Puit pangakontodele. Selliselt petsid süüdistatavad kannatanult välja 4 036 805 krooni ja 51 senti.
3. juunil 2008 avastas AS ST, et OÜ-le Valdervik Puit tasutud ülekanne summas 235 889 krooni ja 49 senti on makstud võltsitud arvete alusel, mille tõttu kandis OÜ Valdervik Puit selle summa AS-le ST tagasi. 2.1

§ 394lg 2 p-de 1 ja 3 järgi tunnistati K.

Paurson ning Ü. Kase süüdi selles, et tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult I. Liibeoni, R. Kotkase, V. Mardisoo ning S. Rinnega, panid nad toime rahapesu suures ulatuses, varjamaks 27. jaanuarist 2007 kuni 5. juunini 2008

§ 209

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise tulemusena OÜ Valdervik Puit arvelduskontodele laekunud raha tegelikku omanikku ja ebaseaduslikku päritolu. Rahapesu toimepanemiseks ja kuriteost saadud raha omastamiseks sooritasid märgitud isikud ühiselt ja kooskõlastatult näilikke tehinguid muuhulgas OÜ Valdervik Puit, OÜ N, OÜ M Ehitus, OÜ Ainulaadne, OÜ Eurodoor, OÜ C ja OÜ Help24 arvelduskontode kaudu, mille tulemusena sai K. Paurson enda käsutusse 1 801 500 krooni, Ü. Kase aga 632 000 krooni. 2.2 I. Liibeon tunnistati

§ 394lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et olles OÜ N juhatuse liikmeks, pani ta Ü.

Kase ja K. Paursoniga ühiselt ning kooskõlastatult toime rahapesu, varjamaks näilike tehingutega ajavahemikul 27. jaanuarist 2007 kuni 6. maini 2008

§ 209

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo tulemusena OÜ Valdervik Puit arvelduskontodele laekunud raha tegelikku omanikku ja ebaseaduslikku päritolu. Selleks sooritas ta

1. jaanuarist 2007 kuni
2. märtsini 2007 OÜ N arvelduskontol kuritegeliku päritoluga rahaga näilikke tehinguid, saades enda käsutusse 159 648 krooni. 2.3 R. Kotkas tunnistati

§ 394

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdi selles, et tegutsedes OÜ Ainulaadne juhtivtöötajana, pani ta ühiselt ning kooskõlastatult Ü. Kase ja K. Paursoniga toime suures ulatuses rahapesu, varjamaks näilike tehingutega ajavahemikul 27. jaanuarist 2007 kuni 6. maini 2008

§ 209

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise tulemusena OÜ Valdervik Puit arvelduskontodele laekunud raha tegelikku omanikku ja ebaseaduslikku päritolu. Selleks sooritas ta

1. märtsist 2007 kuni
2. märtsini 2008 OÜ Ainulaadne arvelduskontol kuritegeliku päritoluga rahaga näilikke tehinguid, saades enda käsutusse 1 016 485 krooni ja 5 senti. 2.4 V. Mardisoo tunnistati

§ 394

lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et tegutsedes OÜ Eurodoor juhtivtöötajana, pani ta Ü. Kase ja K. Paursoniga ühiselt ning kooskõlastatult toime rahapesu, varjamaks näilike tehingutega ajavahemikul 27. jaanuarist 2007 kuni 6. maini 2008

§ 209

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise tulemusena OÜ Valdervik Puit arvelduskontodele laekunud raha tegelikku omanikku ja ebaseaduslikku päritolu. Selleks sooritas ta

1. septembrist 2007 kuni
2. jaanuarini 2008 OÜ Eurodoor arvelduskontol kuritegeliku päritoluga rahaga näilikke tehinguid, saades enda käsutusse 420 216 krooni krooni ja 17 senti. 2.5 S. Rinne tunnistati

§ 394lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et tegutsedes OÜ Help24 juhtivtöötajana, pani ta Ü.

Kase ja K. Paursoniga ühiselt ning kooskõlastatult toime rahapesu, varjamaks näilike tehingutega ajavahemikul 27. jaanuarist 2007 kuni 6. maini 2008

§ 209

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise tulemusena OÜ Valdervik Puit arvelduskontodele laekunud raha tegelikku omanikku ja ebaseaduslikku päritolu. Selleks sooritas ta

1. märtsist kuni
2. maini 2008 OÜ Help24 arvelduskontol kuritegeliku päritoluga rahaga näilikke tehinguid, saades enda käsutusse 146 509 krooni ja 19 senti.
3. Maakohtu otsuse põhiseisukohad olid järgmised. 3.1 K. Paursonile ja Ü. Kasele

§ 209

lg 2 p-de 2 ning 3 järgi süüksarvatav kuritegu on tõendatud ja kuriteo toimepanemise tulemusena said süüdistatavad suures ulatuses varalist kasu. Kannatanu esindaja ütlustest nähtub, et kuigi K. Paursoni töölepingu muudatused ja ametijuhend olid allkirjastamata, täitis süüdistatav süüdistuses märgitud ajavahemikul T juhataja tööülesandeid. Sama kinnitas tunnistaja E. S. K. Paursoni tööülesannete hulka kuulus tehase töö organiseerimine, kannatanu esindaja nõusolekul 6-meetrise palgi sisseostmine ja saatelehtede ning arvete kinnitamine. On tuvastatud, et nädalavahetustel, mil väidetavalt pidid saabuma OÜ Valdervik Puit koormad, need tegelikult kohale ei saabunud. Saatelehtedel märgitud autode omanikud palkide vedu ei kinnitanud ja kontrollimisel ei tehtud kindlaks kõnealuste koormate saabumist ega mahalaadimist. Seda tõendavad muuhulgas tunnistajate V. L.-i, L. K., J. A. ja M. K. ütlused. K. Paurson on ka ise tunnistanud kahe alusetu arve kinnitamist. Sarnaseid ütlusi on andnud ka Ü. Kase, kes tagastas kannatanule kahe arve alusel makstud raha. Lisaks tõendavad kuriteo toimepanemist arved ja saatelehed. 3.2 Tunnistaja R. M. L.-i ütlustega on välistatud tehasesse saabunud materjali kadumine. Tunnistaja M. K. ütlustest nähtub, et 6-meetrine palk oli nõutud. Samuti poleks seda puudutavad andmed saanud jääda andmebaasi kandmata. Tunnistaja A. T. selgitas, et märg materjal saetakse ja nummerdatakse. Edasises töös antakse sellele aga uus number. Asitõendi vaatlusprotokolli, milles käsitletakse tootmisraportite järgi 2008. a algusest maikuuni ostetud märja männimaterjali koguseid, saatelehtede ja arvete alusel on tuvastatud, et T ei saanud saatelehtedel märgitud materjali ning tegemist oli näilike arvetega. Asitõendi vaatlusprotokolliga, mille kohaselt vaadeldi tehase väravas tehtud turvakaamera salvestusi, pole tuvastatud saatelehtedel märgitud autode saabumist. Luues kannatanule teadvalt tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, tegutsesid süüdistatavad grupis ja said võõrast vara 3 800 916 krooni ning 2 sendi ulatuses. Pettuse tulemusena tegi kannatanu varakäsutuse ja sai varalist kahju. 3.3 V. Mardisoo, S. Rinne, I. Liibeon ja R. Kotkas on OÜ-lt Valdervik Puit saadud raha nende juhitavate osaühingute pangaarvetelt sularahas välja võtnud, edastades selle OÜ Valdervik Puit esindavale isikule. Viimast tõendavad süüdistatavate ütlused ja pangatehinguid kajastavad dokumendid. Süüdistatavad nõustusid kooskõlastatult kuritegeliku päritoluga raha vastu võtma, seda enda ja äriühingu tegevusega varjama ning raha lõpuks üle andma. Süüdistuses kirjeldatud käitumine pole käsitatav puidu müügi tavapärase vahendamisena, sest tegelikkuses saematerjali müüki ei toimunud. Ettevõtete vahel liikusid vaid näilikud saatelehed. Süüdistatavad panid kaudse tahtlusega toime rahapesu, kuna raha ebaseaduslikku päritolu varjati, saadu aga suunati legaalsesse käibesse. Seejuures said V. Mardisoo, S. Rinne, I. Liibeon ja R. Kotkas kasu protsendina näiliku tehingu väärtusest. 3.4 Tõendatud on ka K. Paursoni ja Ü. Kase süüdistus

§ 394lg 2 p-de 1 ning 3 järgi.

K. Paursoni väidetavad legaalse sissetuleku allikad pole muude tõenditega leidnud kinnitamist. Kaassüüdistatavate õigusvastaste tegude tulemusena jõudis raha lõpuks K. Paursoni pangakontodele. Süüdistatavad tegutsesid eesmärgiga varjata raha tegelikku omanikku ning ebaseaduslikku päritolu. Ühiselt ja kooskõlastatult tegutsesid K. Paurson ja Ü. Kase. Teised süüdistatavad tegutsesid ühiselt koos Ü. Kasega. 3.5 Süüdistusakti järgi moodustab õigusvastaselt tekitatud kahju 4 036 805 krooni ja 51 senti, millest 235 889 krooni ning 49 senti tagastati kannatanule

1. a juunis. Seega oli kuriteoga õigusvastaselt tekitatud kahju suurus süüdistatavatele teada hiljemalt süüdistusakti kättesaamisel. Tsiviilhagi on põhjendatud ja tõendatud ning tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 2, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel rahuldada.
3. juulil 2010 tegi Pärnu Maakohus otsuses vigade parandamise määruse, lugedes K. Paursoni ja Ü. Kase katseaja pikkuseks 5 aastat. Samuti tehti otsusesse parandused I. Liibeoni kaitsjale makstud riigi õigusabi tasu suuruse, S. Rinne ja V. Mardisoo elukohtade andmete, otsuse vaidlustamise korra ning menetluskulude väljamõistmise osas.
4. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Lugna, K. Paursoni kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, Ü. Kase kaitsja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar, V. Mardisoo ja S. Rinne kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu, I. Liibeoni kaitsja vandeadvokaat Andres Simson ning R. Kotkase kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu. Prokuröri apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist K. Paursoni ja Ü. Kase karistamise osas ning paluti uue otsusega K. Paursonile ja Ü. Kasele

§ 64

lg 1 alusel mõista liitkaristuseks vangistus 5 aastaks ning 6 kuuks, millest pöörata vastavalt

§ 73

lg-tele 1 ja 2 koheselt täitmisele 6 kuud vangistust ning jätta ülejäänud karistuse osa 5-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. K. Paursoni kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist või süüdistatavale kergema karistuse mõistmist. Ü. Kase kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist, õigeksmõistva otsuse tegemist ja tsiviilhagi läbivaatamata või rahuldamata jätmist. Alternatiivselt taotles apellant kergema karistuse mõistmist. V. Mardisoo, S. Rinne, I. Liibeoni ja R. Kotkase kaitsjad taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatavate õigeksmõistmist. 6. Tallinna Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2011. a otsusega tühistati maakohtu otsus K. Paursoni ja Ü. Kase süüditunnistamises

§ 394

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, samuti süüdistatavatele selle teo eest mõistetud karistuste ja

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuste mõistmise ning tingimisi täitmisele pööramata jäetud karistuste tähtaja ja katseaegade pikkuse osas. Maakohtu otsus tühistati ka R. Kotkase süüditunnistamises ja karistamises

§ 394

lg 2 p-de 1 ning 3 järgi ja

§ 65lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises, samuti I.

Liibeoni, S. Rinne ning V. Mardisoo süüditunnistamises ja karistamises

§ 394lg 2 p 1 järgi.

Lisaks tühistati maakohtu otsus kõigilt süüdistatavatelt sundraha ning R. Kotkaselt, I. Liibeonilt, S. Rinnelt ja V. Mardisoolt menetluskulude väljamõistmises. Ringkonnakohus mõistis K. Paursoni, Ü. Kase ja R. Kotkase süüdistuses

§ 394lg 2 p-de 1 ning 3 ja I.

Liibeoni, S. Rinne ning V. Mardisoo süüdistuses

§ 394lg 2 p 1 järgi õigeks.

K. Paursonile ja Ü. Kasele

§ 209

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõistetud 4-aastase vangistuse ja

§ 73

lg-te 1 ning 2 alusel 4-kuulise vangistuse osa reaalselt ärakandmisele mõistmise osas jäeti otsus muutmata. Ülejäänud karistuse osa, s.o 3 aastat ja 8 kuud vangistust, jäeti 5-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. K. Paursonilt ja Ü. Kaselt mõisteti välja sundraha 6525 krooni, R. Kotkaselt, I. Liibeonilt, S. Rinnelt ja V. Mardisoolt maakohtu otsusega välja mõistetud menetluskulud jäeti aga riigi kanda. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Ühtlasi määrati, et S. Rinnel on õigus taotleda alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist kahe päeva eest, V. Mardisool aga kolme päeva eest. Prokuröri apellatsioon jäeti rahuldamata, K. Paursoni ja Ü. Kase kaitsjate apellatsioonid rahuldati osaliselt ning R. Kotkase, I. Liibeoni, S. Rinne ja V. Mardisoo kaitsjate apellatsioonid täielikult. Ringkonnakohus mõistis Eesti Vabariigilt apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks Ü. Kase kasuks välja 552 eurot ja 20 senti ning K. Paursoni kasuks 862 eurot ja 81 senti. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 6.1 Maakohus eksis K. Paursonile ja Ü. Kasele karistust mõistes põhimõtte vastu, mille kohaselt peab karistusest tingimisi vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem. Kuivõrd maakohtu otsus tuleb K. Paursoni ja Ü. Kase süüdimõistmises ning karistamises

§ 394

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi tühistada ning süüdistatavad selle teo toimepanemises õigeks mõista, süüdistuses

§ 209

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi jääb aga otsus muutmata, vastab süüdistatavatele mõistetud karistus materiaalõiguse normidele. Seetõttu ei kuulu prokuröri apellatsioon rahuldamisele. 6.2 Maakohtu seisukohad, mis puudutavad K. Paursoni ja Ü. Kase süüditunnistamist

§ 209lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, on kooskõlas tuvastatud faktiliste asjaoludega.

Tõendeid on hinnatud kogumis ja otsuse järeldusi veenvalt põhistatud. Maakohus leidis õigesti, et luues teadvalt tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, tegutsesid K. Paurson ja Ü. Kase kavatsetult. K. Paurson pole põhjendanud, miks ta võttis vastu ja kinnitas saatelehti, kui selline tegevus väidetavalt tema ülesannete hulka ei kuulunud. 6.3

1. ja
2. aastal valitses AS-s ST materjali vastuvõtmise ja arvestuse osas segadus. Materjali puudujäägi kindlakstegemiseks revisjoni korraldamata jätmine ei anna siiski alust järelduseks, nagu oleks tõendamata, et AS-l ST jäi võltsitud arvete tõttu
3. jaanuarist 2007 kuni
4. juunini 2008 saamata 1162, 957 m3 männimaterjali. 6.4 Tsiviilhagis taotletava summa suurus kajastub täiendavas hagiavalduses ja oli süüdistatavatele teada. Seetõttu on ainetu väita, et K. Paursonil puudus võimalus esitada tsiviilhagile vastuväiteid ja tõendeid. Maakohus osutas nõude rahuldamise aluseks olevatele õigusnormidele ja leidis põhjendatult, et AS-le ST tekitasid kahju K. Paurson ning Ü. Kase. Kahju tekitamine on tõendatud ja sellega seonduvat on vaidlustatud otsuses põhistatud. 6.5 Rahapesu süüdistuse osas pole vaidlust selles, et K. Paurson ja Ü. Kase, kes said eelkuriteo tulemusena sularaha, ei võtnud seda välja koheselt pärast ülekannete laekumist OÜ Valdervik Puit pangakontole, vaid teiste süüdistatavate kaasabil. Samas pole tuvastatud, et sellise tegevuse eesmärgiks oli raha ebaseadusliku päritolu varjamine. Vaidlus puudub selles, et S. Rinne, V. Mardisoo, I. Liibeon ja R. Kotkas, kes koostasid näilikke arveid, tegutsesid koos OÜ-ga Valdervik Puit ärilistel kaalutlustel kauba vahendamiseks, said sel viisil enda juhitavate osaühingute arvetele raha ning andsid osa rahast väidetavalt edasi OÜ Valdervik Puit esindajale. Selline tegevus kujutas endast OÜ-te N, A, E ja H igapäevast äritegevust, millest ei saa tõsikindlalt järeldada, et raha väljavõtmise ja edasiandmise keskne eesmärk oli raha ebaseadusliku päritolu varjamine. Raha väljavõtmine ja edasiandmine K. Paursonile on hinnatav pelgalt kaasneva asjaolu, mitte eesmärgina. Selline kuritegeliku päritoluga vara kasutamise viis ei kahjusta riigi rahandus- või majandussüsteemi normaalset toimimist ja jääb väljapoole rahapesukuriteo koosseisu kaitse-eesmärki. Majanduse toimist ei kahjusta ka väikesemahulised toimingud, mis iseenesest vastavad rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RpTRTS) § 4 lg-s 1 kirjeldatud teokoosseisule. Seega puuduvad K. Paursoni, Ü. Kase ja R. Kotkase käitumises

§ 394lg 2 p-de 1 ja 3 ja I.

Liibeoni, S. Rinne ning V. Mardisoo käitumises

§ 394lg 2 p 1 objektiivsed tunnused.

6.6 K.Paursoni ja Ü.Kase kaitsjate taotlused kriminaalasja kohtueelses menetluses ja maakohtus kantud õigusabikulude hüvitamiseks on esitatud hilinenult ning nende rahuldamiseks puudub seaduslik alus. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 7. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör M. Lugna ning K. Paursoni ja Ü. Kase kaitsjad vandeadvokaadid S. Must ja U. Kõrgesaar. 7.1 Prokuröri kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega süüdistatavad mõisteti õigeks ja palutakse saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 7.1.1 Ringkonnakohus leidis ekslikult, et süüdistatavate käitumine pole vaadeldav rahapesuna. Süüdistatavad koostasid nende jaoks tundmatu isiku etteütlemisel arveid, müüsid puitu, mida neil ei olnud ja mille olemasolus nad kindlad olla ei saanud; ettevõtete arvetele laekunud raha aga andsid nad osaliselt edasi nende jaoks tundmatule isikule. Ei ole usutav, et kirjeldatud moel käitudes polnud süüdistatavad teadlikud oma tegevuse ebaseaduslikkusest. Ka ringkonnakohus möönis, et süüdistatavad koostasid näilikke arveid. Puudub loogiline põhjendus, miks pidid süüdistatavad arvama, et puidu müük ja vahendamine tegelikult toimus. Seejuures ei osanud I. Liibeon, S. Rinne, R. Kotkas ja V. Mardisoo öelda, kellele nimeliselt raha edasi anti. Fakt, et kõnealuseid tehinguid kajastati ettevõtete raamatupidamises, ei muuda olematu puidu müüki tegelikult toimunuks. Enamikel juhtudel pole süüdistatavad näinud ka arvete koostamise aluseks olnud saatelehti. 7.1.2 Alusetute arvete koostamine pole objektiivse kõrvalseisja jaoks vaadeldav ausa äritegevusena. Vara puhastamine kuritegelikust taustast toimus olematute müügitehingute kaudu. Kannatanu kandis OÜ-le Valdervik Puit üle 4 036 805 krooni ja 51 senti, millises mahus tehingud omavad reaalset potentsiaali majanduse normaalse toimimise kahjustamiseks. 7.2 K. Paursoni kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti maakohtu otsus K. Paursoni süüditunnistamises

§ 209

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi muutmata ning palub süüdistatava selle teo toimepanemises õigeks mõista. Alternatiivselt taotleb kaitsja K. Paursonile mõistetud karistuse kergendamist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 7.2.1 K. Paursoni süüditunnistamine kelmuses on oletuslik, põhinedes vaid osadel tõenditel. Ringkonnakohus on maakohtu otsust refereerinud, kuid jätnud apellatsiooni väited sisuliselt käsitlemata. Puuduvad tõendid, nagu oleks süüdistatav pettuse teel saanud varalist kasu ja tekitanud kannatanule varalise kahju. 7.2.2 Ringkonnakohus ei ole analüüsinud apellatsiooni väidet, et K. Paurson ei olnud T juht ja tema suhtes ei kehtinud seda ametikohta puudutav ametijuhend. Tõelevastav ei ole maakohtu järeldus, mille kohaselt täitis süüdistatav allkirjastamata ametijuhendit ja töölepingu muudatusi. Need dokumendid ei olnud K. Paursonile siduvad. 7.2.3 Asitõendi vaatlusprotokolliga, mis käsitleb tootmisraportite järgi

1. a algusest kuni maini sisse ostetud märja männimaterjali koguseid kuivatisse saatmiseks, loeti tõendatuks, et T pole saatelehtedel märgitud materjali saanud. Tootmisraportites (I kd, lk 72-78) ei kajastu tootmisesse võetud materjali hulk ja kirjeldus, vaid peale hööveldamist saadud toodangu kogus ning kvaliteet. K. Paursoni ülesannete hulka kuulus tootmisraportite koostamine, mis sisaldasid andmeid kogu AS-le ST hangitud materjali kohta, kuid sellekohaseid dokumente kriminaalasja materjalile lisatud pole. 7.2.4 Maakohtu otsuse pinnalt ei selgu, millistel tõenditel põhineb kohtu veendumus, et K. Paurson teadis väidetavatest kaubata dokumentidest. Ringkonnakohus seda küsimust ei analüüsinud. K. Paurson ei olnud teadlik, et T-sse jäi saabumata 1162,957 m3 männimaterjali, sest koormate vastuvõtmine ja materjali koguste kontrollimine ei kuulunud tema pädevusse. M. K. ütlusi refereerides on kõnealusele faktile osutanud ka maakohus. Ringkonnakohus on eelnevaga üksnes nõustunud. 7.2.5 Järeldus, et süüdistuses märgitud nädalavahetustel jäi saematerjal AS-i ST territooriumile saabumata, ei vasta tõele, olles muuhulgas kummutatud M. K., M. Mooritsa, V. L.-i, E. S.-i ning A. T. ütlustega. Kuigi töö toimus mitmes vahetuses, kuulati kohtuistungil üle vaid osa tõstukite juhtidest. Vajadusel töötati aga ettevõttes ka nädalavahetustel. Turvakaamerate salvestised, millele kohtud tuginesid, ei kajasta kogu süüdistuses märgitud ajavahemikku. 7.2.6 Kriminaalasja materjalist nähtuvalt registreeris K. Paurson enda elukoha aadressil, millele väidetavalt arved ja saatelehed edastati, alles
2. a oktoobris, kolides sinna samal ajal elama. Seetõttu ei vasta tõele süüdistusakti väide, et kõnealusele aadressile saadeti võltsitud saatelehed ja arved. 7.2.7 Kahju tuvastamisel tuginesid kohtud kannatanu esindaja M. Mooritsa paljasõnalistele ütlustele ja puudulikult vormistatud tsiviilhagile. Pole selge, kuidas ja milliste meetoditega kahju suurus välja arvestati. Raamatupidamislikult puudujäägi olemasolu kindlaks tehtud ei ole. Lisaks ei analüüsinud ringkonnakohus apellandi väiteid, mis puudutasid saabunud materjali laos arvele võtmisega seonduvat. 7.2.8 Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ei kergendatud reaalselt ärakandmisele kuuluvat karistuse osa olukorras, kus süüdistatav mõisteti raskemas kuriteos õigeks. Samuti ei vastatud apellatsiooni väidetele, millega taotleti karistuse täies ulatuses tingimisi täitmisele pööramata jätmist. 7.3 Ü. Kase kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist Ü. Kase süüditunnistamises ja karistamises

§ 209lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning tsiviilhagi rahuldamises.

Lisaks palub kassaator Eesti Vabariigilt süüdistatava kasuks välja mõista apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu, s.o vastavalt 23 040 krooni (1472 eurot ning 52 senti) ja 1020 eurot. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 7.3.1 Asjaolu, et Ü. Kase sai kelmuse tulemusena 632 000 krooni varalist kasu, on tõendamata.

§-s 209 sätestatud süüteokoosseisu puhul tuleb tuvastada tegelik varalise kasu saamine. Süüdistuses ja kohtuotsustes käsitletakse varalise kasu saamist seoses rahapesuga. Kui maakohus käsitleb kelmusega seotud varalise kasu saamist, siis ringkonnakohus pole seda koosseisutunnust üldse analüüsinud. 7.3.2 Süüdistuses ja kohtuotsustes on arvete ja saatelehtede kohta kasutatud terminit "võltsimine", kuid ühelegi isikule pole esitatud süüdistust

§-de 344 või 345 tunnustele vastava kuriteo toimepanemises. 7.3.3 Ü. Kase tahtlus teadvalt valede andmete esitamiseks pole tuvastatud. Süüdistatav väljastas arveid ja saatelehti, lähtudes OÜ-telt N, A, E ning H saadud arvetel ja saatelehtedel märgitud andmetest. 7.3.4 Kahju tekitamine ja varalise kahju suurus pole tõendatud. Tegemist on üksnes arvutustel põhinevate oletustega. Lisaks ei ole kindlaks tehtud K. Paursoni ja Ü. Kase ühine ning kooskõlastatud tegevus. 7.3.5 Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagist ei selgu, kelle vastu see on suunatud. Tsiviilhagis toodud tõendite loetelu on vastuväidete esitamiseks ebapiisav ega kinnita kahju tekkimist ja suurust. Samuti ei nähtu hagiavaldusest, kuidas ja millises summas kahju tekitati. 7.3.6 Ringkonnakohus mõistis Ü. Kase rahapesus õigeks, kuid jättis lühiajalise reaalse vangistuse muutmata, samas kui maakohus mõistis sellise karistusmäära kuritegude kogumi eest. Seetõttu ei vasta reaalne vangistus süüdistatava süü suurusele ja isikule. Samuti kaasneksid sellega negatiivsed järelmid süüdistatavaga seotud ettevõttele.

1. K. Paursoni ja Ü. Kase kaitsjate kassatsioonidele esitatud vastustes leiab prokurör, et kaebuste rahuldamiseks puudub alus. Kohtud on esitatud tõendeid põhjalikult analüüsinud, näidates asjaolud, millele süüdimõistmine rajaneb. Tõendite usaldusväärsuses pole alust kahelda. Kohtuotsustes sisalduvate seisukohtade ja järeldustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuste puudumisega. Samuti põhjendasid kohtud tsiviilhagi rahuldamist, kahju arvestamisel aga tugineti tunnistajate ja kannatanu esindaja ütlustele ning kirjalikele tõenditele. Põhjalikult on käsitletud, miks inventuuriga saematerjali puudujääki ei tuvastatud. Väidetavate tsiviilhagi puudustega seonduvat analüüsisid mõlema astme kohtud ja leidsid õigesti, et selles sisalduvad andmed olid hagi rahuldamiseks piisavad. K. Paursonile ja Ü. Kasele mõistetud karistused vastavad süüdistatavate süü suurusele ning isikule.
2. Prokuröri kassatsioonile esitatud vastustes leiavad K. Paursoni, Ü. Kase, R. Kotkase, V. Mardisoo, I. Liibeoni ja S. Rinne kaitsjad, et kassatsiooni rahuldamiseks alust ei ole ning ringkonnakohtu otsus tuleb õigeksmõistvas osas jätta muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaeb esmalt kaitsjate väiteid, millega seatakse kahtluse alla

§ 209

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo tõendatus (I) ja sellele teole antud karistusõiguslik hinnang (II), kujundab seisukoha tsiviilhagi rahuldamise põhjendatuse osas (III), analüüsib prokuröri kassatsiooni argumente (IV), võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemused (V) ja lahendab viimaks R. Kotkase, I. Liibeoni ning Ü. Kase kaitsjate taotlused kriminaalmenetluse kulude kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks (VI). I

1. K. Paursoni ja Ü. Kase kaitsjad leiavad, et kelmuse toimepanek ei ole tõendatud. Sellega vaidlustatakse sisuliselt senisel kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilisi asjaolusid. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud on kinni pidanud kohtuotsuse tegemisele menetlusõigusega seatud nõuetest. Seega on Riigikohtule antud volitus kontrollida, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsuses on nõuetekohaselt ära näidatud, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on vaidlustatud otsustes piisava põhjalikkusega näidatud, millistele tõenditele tuginevalt K. Paurson ja Ü. Kase kelmuses süüdi tunnistati ning seetõttu puudub tulenevalt KrMS § 363 lg 4 p-st 1 vajadus kõnealuses osas kõiki ringkonnakohtu seisukohti korrata. Vastuseks kassaatorite väidetele tuleb märkida siiski järgmist. 11.1 Süüdimõistvad otsused rajanevad kannatanu esindaja ja tunnistajate ütlustel ning kohtulikul arutamisel uuritud kirjalikel tõenditel, kuid tähelepanuta pole jäetud ka süüdistatavate ütlusi. Tõendikogumi pinnalt tuvastati, et OÜ Valdervik Puit poolt kannatanule edastatud saatelehtedel ja arvetel märgitud puitu tegelikult kannatanule ei toodud, mida on kahe arve puhul kinnitanud ka K. Paurson ning Ü. Kase. Loetletud tõenditega kummutati kaitseversioon, mille kohaselt pole OÜ-lt Valdervik Puit materjali saamata jäämist usaldusväärselt kindlaks tehtud. Tunnistajate ütlustele ja dokumentaalsetele tõenditele tuginevalt tuvastati, et süüdistuses märgitud ajavahemikul pole saatelehtedel kajastatud autode omanikud materjali vedamist kinnitanud ning see ei kajastu ka AS ST värava turvakaamera salvestistel. Kuigi kõnealused salvestised ei hõlma tõepoolest kogu süüdistuses märgitud ajavahemikku, on need vaid osa Ü. Kaset ja K. Paursonit süüstavast tõendikogumist. Võrreldes täiendavalt tootmisraportites, saatelehtedel ja arvetel märgitud puidu koguseid, jõudis maakohus veendumusele, et ka kõnealustes tõendites märgitu kinnitab kannatanu esindaja väiteid puidu mittesaabumise kohta. Lisaks analüüsiti AS ST materjali vastuvõtu ja arvestusega seonduvat ning tehti tunnistajate ja kannatanu esindaja ütluste alusel kindlaks, et ettevõttesse saabunud puit markeeriti, mille tõttu oli selle liikumine erinevate osakondade vahel jälgitav ning asukoht tuvastatav. Eelnevaga on usaldusväärselt kummutatud seisukoht, et OÜ-st Valdervik Puit väidetavalt saabunud materjali olemasolu või asukoht võinuks jääda ettevõtte territooriumil teadmata. Nendel põhjustel nõustub kolleegium kohtute järeldusega, et kannatanu OÜ-lt Valdervik Puit saatelehtedel ja arvetel märgitud materjali ei saanud. 11.2 Vastupidiselt K. Paursoni kaitsja kassatsioonis märgitule on kohtud võtnud seisukoha ka K. Paursoni tööülesannete ja ametialase pädevuse osas. Samuti on kohtuotsustes piisava üksikasjalikkusega põhjendatud, et süüdistatavad panid kuriteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Väide, et arvete saatmine K. Paursoni elukohta on tõendamata, ei ole asjassepuutuv, sest elukoha andmete registreerimine rahvastikuregistris pärast süüdistuses märgitud esimeste osategude toimepanemist, ei tähenda automaatselt, et isikul puuduks võimalus sellele aadressile edastatud dokumente kätte saada. Liiati on kriminaalasjas tuvastatud, et AS-le ST edastas vaidlusalused dokumendid just K. Paurson. Kohtud on vastanud ka kaitsjate etteheidetele osas, mis puudutab varalise kahju kindlakstegemisega seonduvat ning analüüsinud piisava põhjalikkusega puidu inventeerimist ja puudujäägi avastamist.
4. Ü. Kase kaitsjaga võib nõustuda selles, et süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt olid saatelehed ning arved võltsitud, kuid

§-de 344 või 345 järgi pole ühelegi isikule dokumendi võltsimises või võltsitud dokumendi kasutamises süüdistust esitatud. Kolleegium märgib siiski, et KrMS § 268 lg 1 järgi toimub kohtulik arutamine süüdistusakti järgi, millest tuleneb, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Kohtul ei ole võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt Riigikohtu üldkogu

1. novembri
2. a kohtuotsus kriminaalasjas 3-1-1-24-05). Et KrMS § 14 lg 1 järgi täidavad kohtumenetluses süüdistuse ja kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid, siis on edasikaebemenetluses ainetu arutleda selle üle, millistel põhjustel ei ole käesoleva kriminaalmenetluse raames kellelegi esitatud süüdistust veel mõnes muus kuriteos peale süüdistusaktis märgitu. See asjaolu ei sea aga kahtluse alla süüdistatavate suhtes

§ 209

lg 2 p-de 2 ja 3 alusel tehtud süüdimõistva otsuse seaduslikkust, kuivõrd kõnealune koosseis eeldab ühe tunnusena selgitamist, kas kannatanu viidi pettuse teel eksimusse, kuid mitte seda, kas kelmuse toimepanemiseks kasutati võltsitud dokumente. II 13.

§ 209

kohaselt on kelmusena karistatav varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kelmuse objektiivsed tunnused seisnevad pettuses, s.t tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomises, mille tulemusena satub kannatanu eksimusse ja teeb varakäsutuse, süüdlane saab aga varalist kasu. Tegelike asjaoludena kelmuse koosseisu tähenduses tuleb mõista objektiivselt kontrollitavaid sündmusi, olukordi või seisundeid, mille kohta väär väide esitatakse. Pettuse esemeks olevate asjaolude näol võib tegemist olla isiku aspektist nii väliste kui sisemiste asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust varakäsutuse tegemiseks, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-98-09, p 13). 14. K. Paurson ja Ü. Kase tunnistati

§ 209

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi selles, et tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult, esitasid nad kannatanule ajavahemikul

1. jaanuarist 2007 kuni
2. juunini 2008 tasumiseks võltsitud arved 1162, 957 m3 saematerjali müügi kohta 4 036 805 krooni ning 51 sendi eest. K. Paurson, kes töötas AS ST IST juhina, kinnitas Ü. Kaselt saadud võltsitud arved ja esitas need raamatupidamisele tasumiseks. Kirjeldatud viisil loodi kannatanule pettuse teel teadvalt ebaõige ettekujutus puidumaterjali soetamisest, mida tegelikkuses talle üle ei antud, mis omakorda tõi kaasa eksimusse viidud kannatanu poolt raha ülekandmise OÜ Valdervik Puit pangakontodele kui varakäsutuse tegemise. Kõnealuse teo tulemusena said K. Paurson ja Ü. Kase suures ulatuses varalist kasu. Kriminaalkolleegium nõustub kohtute järeldusega, et eelpool näidatud viisil käitudes panid süüdistatavad toime

§-s 209 sätestatud kelmuse tunnustele vastava kuriteo. Kuna praeguses kriminaalasjas tuvastasid kohtud lisaks sellele ühelt poolt, et kannatanu tegi eksimuse mõjul varakäsutuse

RakS § 8 p-s 2 sätestatud määra ületavas summas, ning teiselt poolt, et süüdistatavate tegutsemine kelmust toime pannes oli ühine ja kooskõlastatud, siis on kohtud K. Paursoni ja Ü. Kase käitumise kokkuvõttes põhjendatult kvalifitseerinud

§ 209lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

III

1. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjatega selles, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti maakohtu otsus kannatanu tsiviilhagi rahuldamises muutmata, sest kõnealuses küsimuses on kohtuotsused nõuetekohaselt põhistamata.
2. Käesolevas kriminaalasjas on tsiviilhagi aluseks see, et süüdistatavad esitasid AS-le ST tegelikkusele mittevastavaid arveid, mille tulemusena maksis viimane OÜ-le Valdervik Puit alusetult 4 036 805 krooni ja 51 senti. Kuivõrd kannatanule on tagasi makstud 235 889 krooni ja 49 senti, käsitasid kohtud õigusvastaselt tekitatud kahjuna 3 800 916 krooni ning 2 sendi suurust summat. Maakohus tugines tsiviilhagi rahuldamisel VÕS § 3 p-le 2, §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-le 5, millistes normides on sätestatud võlasuhte tekkimise ning õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise materiaalõiguslikud alused. Ringkonnakohus, kes luges eelnevad järeldused õigeks, märkis omakorda, et tsiviilhagi on põhjendatud, tõendatud ja esimese astme kohtu otsuses on osutatud ka hagi rahuldamise alustele.
3. Kriminaalkolleegium nende seisukohtadega ei nõustu ja leiab, et sisuliselt jätsid kohtud tsiviilhagis esitatud faktilistele asjaoludele õiguslikku hinnangut andes otsused põhistamata, piirdudes vaid üldsõnaliste viidetega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist reguleerivatele sätetele. 17.1 Kahju hüvitamise kohustuse eelduseks on hüvitatava kahju olemasolu. Kohtuotsustes puudub põhjendus selle kohta, miks on kannatanu poolt OÜ-le Valdervik Puit tasutud summa (täies ulatuses) käsitatav kannatanul tekkinud kahjuna. See tähendab seda, et kohtud on jätnud kohtulikul arutamisel nõuetekohaselt välja selgitamata, kas ja kui suure kahju süüdistatavad kannatanule tekitasid. Tegemist on TsMS § 669 lg 1 p 5 nõuete rikkumisega. 17.2 VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Eelöeldust tuleneb, et kahjuhüvitisest peab maha arvama igasuguse kasu, mida kahjustatud isik kahju tekitamise tagajärjel sai, eelkõige aga tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (VÕS § 127 lg 5). Hüvitatava kahju kindlakstegemisel tuleb alati võrrelda kahjustatud isiku varalist olukorda pärast kahju tekitanud sündmust selle olukorraga, mis oleks olnud juhul, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tekkinud kahju suuruseks loetakse nimetatud kahe varalise olukorra vahe (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. septembri
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-09, p 14.5). 17.3 Lugedes OÜ-le Valdervik Puit tasutud 3 800 916 krooni ja 2 senti automaatselt kannatanul tekkinud kahjuks, jätsid kohtud tähelepanuta, et kannatanul on OÜ Valdervik Puit vastu alusetust rikastumisest (VÕS § 1028 jj) tulenev nõue. Sellise nõude olemasolu ei välista küll seda, et süüdistatavad on kannatanule kahju põhjustanud. Samas omab alusetust rikastumisest tulenev nõue tähtsust kahjuhüvitise ulatuse kindlaksmääramisel. Nimelt on Riigikohus leidnud, et kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis oli üle antud õigusliku aluseta, siis tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude väärtust tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada kahjustatud isiku kasu saamine kahju tekitamise juhtumi tõttu (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
6. detsembri
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-09, p 11). 17.4 Seega saab kannatanu kahjuna olla vaadeldav vaid see osa OÜ-le Valdervik Puit eksimuse tõttu üle kantud rahasummast, mida AS-l SE ei ole enam reaalselt võimalik OÜ-lt Valdervik Puit tagasi nõuda. Järelikult tuleks kahju olemasolu tuvastamiseks kindlaks teha, et AS-l SE ei ole OÜ Valdervik Puit vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet tekkinud või et see nõue on osaliselt või täielikult väärtusetu. Selle nõude väärtus sõltuks seejuures esmajoones OÜ Valdervik Puit maksevõimest (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. novembri
9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-101-09, p 10 koos viidetega asjakohasele Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikale). Lugedes rahasumma, mille kannatanu OÜ-le Valdervik Puit alusetult maksis, täies ulatuses süüdistatavate poolt kannatanule tekitatud kahjuks, on kohtud sisuliselt eeldanud, et kannatanul ei ole OÜ Valdervik Puit vastu nõuet raha tagastamiseks või et see nõue on täielikult väärtusetu. Samas puudub kohtuotsustes põhjendus, mis selliseid asjaolusid kinnitaks. Kolleegiumi hinnangul on tegemist kohtuotsuse olulises ulatuses põhistamata jätmisega TsMS § 669 lg 1 p 5 mõttes, kusjuures see võis tuua kaasa ebaõige otsuse. See aga on TsMS § 692 lg 1 p 2 kohaselt kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks.
10. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse reeglistikust, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. 18.1 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 1 p 5 kohaselt saadab ringkonnakohus asja maakohtule uueks läbivaatamiseks siis, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. TsMS § 657 lg 1 p 21 kohaselt võib ringkonnakohus muuta kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt võib apellatsioonikohus ise anda tsiviilhagi põhjendatusele uue hinnangu ka siis, kui ta tühistab maakohtu otsuse, millega on tsiviilhagi osaliselt või täielikult rahuldatud või rahuldamata jäetud. Seega on ringkonnakohtul võimalik lisada maakohtu otsusele faktilisi ja õiguslikke põhjendusi, muutmata otsuse resolutsiooni, kui ka tühistada maakohtu otsuse tsiviilhagi osas ja teha ise uus otsus. Seevastu olukorras, kus ringkonnakohus ei saa mingil erandlikul põhjusel tsiviilhagi ise lahendada, tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi puudutavas osas KrMS § 341 lg-te 1 või 2 ja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. mai
12. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-09, p 9). 18.2 Kuigi menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse maakohtust, on lähtuvalt tsiviilhagi lahendamist puudutavatest menetlusõiguslikest reeglitest võimalik saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kannatanu tsiviilhagi lahendamine eeldab muuhulgas uute faktiliste asjaolude tuvastamist, mille pinnalt tuleb otsustada tsiviilhagi rahuldamise võimalikkus käesoleva kriminaalasja raames.
13. Selleks, et otsustada, kas ja kui, siis millises ulatuses on süüdistatavad kannatanule kahju tekitanud, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasja uuel arutamisel selgitada, kas AS-l SE on võimalik nõuda OÜ-lt Valdervik Puit viimasele makstud raha täielikku või osalist tagastamist. Selleks tuleb eeskätt kindlaks teha, kas AS-l SE on tekkinud alusetust rikastumisest tulenev nõue OÜ-le Valdervik Puit tasutud summade tagastamiseks. Kui nõude tekkimine tuvastatakse, tuleb järgnevalt selgitada, kas ja kui, siis millises ulatuses võib see nõue olla väärtusetu.
14. Erandina saaks ringkonnakohus jätta AS SE nõude olemasolu ja väärtuse kahjuhüvitise suuruse tuvastamisel arvestamata, kui kannatanu loovutaks oma võimaliku nõude OÜ Valdervik Puit vastu süüdistatavatele. Nimelt on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud seisukohale, et kahjustatud isik saab kahju tekitamise tagajärjel kasu saamist vältida sel teel, et ta loovutab alusetust rikastumisest tuleneva nõude kahju tekitajale (VÕS § 164 jj). Tulenevalt hea usu põhimõttest (VÕS § 6) peab kahju tekitamise eest vastutav isik, kes väidab, et kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue omab väärtust, nõustuma nõude loovutamisega. Kui ta sellest keeldub, tuleb eeldada, et kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
15. mai
16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07, p 16.) Seega, kui AS SE nõustub loovutama oma nõude OÜ Valdervik Puit vastu süüdistatavatele, saab ringkonnakohus mõista süüdistatavatelt kannatanu kasuks kahjuhüvitisena välja kogu alusetult OÜ-le Valdrevik Puit üle kantud rahasumma 3 800 916 krooni ja 2 senti. Sellisel juhul ei pea ringkonnakohus kahjuhüvitise kindlakstegemiseks tuvastama, kui palju AS SE alusetust rikastumisest tulenev nõue OÜ Valdervik Puit vastu tegelikult väärt on. Kriminaalasja uuel arutamisel saab ringkonnakohus vajadusel kannatanule selgitada, et tal on võimalik loovutada alusetust rikastumisest tulenev nõue kahju tekitanud isikutele. Samas peab kirjeldatud olukorras selgitama ka seda, millised on nõude loovutamise õiguslikud tagajärjed.
17. Lisaks eelmärgitule osutab kolleegium sellele, et alusetute pangaülekannete väljapetmist ei saa käsitada õigusvastase teona VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi. Küll võib selline käitumine olla õigusvastane näiteks VÕS § 1045 lg 1 p 7 ning

§ 209

kui deliktiõigusliku kaitsenormi alusel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-101-09, p 10). Samuti ei ole välistatud kõnealuse käitumise lugemine õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi. IV
3. Prokuröri hinnangul kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust, mõistes K. Paursoni, Ü. Kase, R. Kotkase, I. Liibeoni, S. Rinne ja V. Mardisoo rahapesus õigeks. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kõnealuses osas tuleb apellatsioonikohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.
4. Kolleegium peab esmalt vajalikuks märkida, et tulenevalt

§ 5

lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-07, p 39). Süüdistusaktist nähtuvalt jäävad rahapesuga seotud süüdistatavate käitumisaktid ajavahemikku
3. jaanuarist 2007 kuni
4. maini 2008, millise aja vältel on rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses sisalduvat rahapesu mõistet korduvalt muudetud. Seetõttu kontrollis maakohus õigustatult ka süüdistatavate tegude jätkuvat karistatavust, järeldades, et karistusseaduse muutmine süüdistatavate olukorda ei kergenda ja neile etteheidetav käitumine on jätkuvalt karistatav. 23.1

§ 394

kujutab endast blanketest süüteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused tuleb avada rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduses sätestatud rahapesu mõiste kaudu. Kuni

1. märtsini 2007 kehtinud RpTRTS §-s 2 määratleti rahapesuna kuriteo tulemusena või sellises teos osalemise eest saadud vara omandamine, valdamine, kasutamine, muundamine, üleandmine või varaga tehingute või toimingute sooritamine, mille eesmärk või tagajärg oli selle vara tegeliku omaniku ning ebaseadusliku päritolu varjamine. Alates
2. märtsist 2007 kuni
3. jaanuarini 2008 käsitleti sama seaduse §-s 2 rahapesuna kuriteo tulemusena või sellisest teost osavõtmise eest saadud vara omandamist, valdamist, kasutamist, muundamist, üleandmist või varaga tehingute tegemist või toimingute sooritamist, mille eesmärk või tagajärg oli selle vara omaniku, varaga seotud õiguste, vara asukoha või vara ebaseadusliku päritolu varjamine. Alates
4. jaanuarist 2008 jõustunud RpTRTS § 4 lg 1 kohaselt mõistetakse rahapesu all kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel saadud vara tõelise olemuse, päritolu, asukoha, käsutamisviisi, ümberpaigutamise, omandiõiguse või varaga seotud muude õiguste varjamist või saladuses hoidmist (p 1) või sellise vara muundamist, ülekandmist, omandamist, valdamist või kasutamist eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest (p 2). 23.2 Eeltoodud määratlustest nähtub, et rahapesu kujutab endast varjamis- või moondamistegevust, millega puhastatakse eelkuriteost saadud rahapesu objekt - kriminaaltulu - kuritegelikust taustast ja suunatakse sellisel teel saadud vara legaalsesse käibesse, kasutamaks seda näiliselt seadusliku tulu teenimiseks. Teisisõnu varjatakse kõnealusel viisil rahapesu eelset seost rahapesu objektiks oleva vara ja seda kuritegelikult kontrolliva isiku vahel. Seejuures tuleb silmas pidada, et kehtiva õiguse kohaselt ei ole välistatud isiku samaaegne karistamine nii eelkuriteo kui ka selle kuriteo läbi saadud vara suhtes toime pandud rahapesu eest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. juuni
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-05, p 22). Samas on nõutav, et tuvastatud oleks eelkuriteona käsitatav kuriteosündmus. 23.3

§ 394näol on tegemist kahjustusdeliktiga.

Selles koosseisus kirjeldatud käitumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamisel on seadusandja eesmärgiks seadnud riigi rahandus- ja majandussüsteemi kaitsmise kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte aga igasuguse kuritegelikul teel saadud vara kasutamise kriminaliseerimise, mille käigus jääb vara tegelik päritolu varjatuks. Nii pole rahapesuna alust käsitada toiminguid, mille sisuks on kuritegeliku päritoluga vara käitlemine isiklikuks tarbeks ja mis pole suunatud rahandus- või majandussüsteemi ärakasutamisele (näiteks kuritegelikul teel saadud vara suunamine vahetusse lõpptarbimisse). Lisaks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa, sest rahapesust ei saa rääkida näiteks siis, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-10, p 13 ja 27. juuni 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-05, p 25). 23.4 Kuni 28. jaanuarini 2008 kehtinud RpTRTS § 2 sõnastusest nähtuvalt eeldas vara ebaseadusliku päritolu ja eelkuriteo toime pannud isiku varjamine rahapesu toimepanemist kavatsetult (eesmärgi osas) või vähemalt kaudse tahtlusega (tagajärje osas). Alates 28. jaanuarist 2008 kehtiva RpTRTS § 4 lg 1 p-s 1 kirjeldatud käitumise korral on samuti nõutav, et

§ 394järgi kvalifitseeritav kuritegu oleks toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega, Rp

TRTS § 4 lg 1 p-s 2 sätestatu nõuab aga koosseisus kirjeldatud tegevuste eesmärgi suhtes kavatsetust. 24. Süüdistuse kohaselt panid K. Paurson, Ü. Kase, R. Kotkas, I. Liibeon, S. Rinne ja V. Mardisoo rahapesu toime sellega, et varjasid kannatanu poolt OÜ Valdervik Puit pangakontodele kantud raha tegelikku omanikku ja ebaseaduslikku päritolu, tehes kuritegelikul teel saadud rahaga näilikke tehinguid. Eelkuriteoks, millest rahapesu objekt pärines, oli K. Paursoni ja Ü. Kase poolt AS ST suhtes toimepandud kelmus. 24.1 Kohtud tegid kindlaks, et puidu müümise kohta koostatud arved puudutasid tegelikkuses mittetoimunud tehinguid. Samuti loeti tõendatuks, et kelmuse toimepanijatena ei võtnud K. Paurson ja Ü. Kase kannatanult saadud raha välja ise, vaid tegid seda kaassüüdistatavate abil süüdistusaktis näidatud viisil, s.o OÜ Valdervik Puit pangakontole kantud summade edasise konverteerimise, ülekandmise ning sularahas väljavõtmise ja enda pangakontole kandmise teel. 24.2 Erinevalt maakohtust ei lugenud aga ringkonnakohus tuvastatuks, et süüdistatavate tegevuse keskne eesmärk oli raha ebaseadusliku päritolu varjamine. Seda järeldust põhjendas apellatsioonikohus asjaoluga, et näilikke arveid koostades tegutsesid S. Rinne, V. Mardisoo, I. Liibeon ning R. Kotkas ärilistel kaalutlustel kauba vahendamiseks, milline käitumine kujutas endast süüdistatavatega seotud äriühingute igapäevast tegevust, millest ei saa tõsikindlalt järeldada raha ebaseadusliku päritolu varjamist kui keskset eesmärki. Ringkonnakohtu arvamuse kohaselt ei kahjusta kirjeldatud kuritegeliku päritoluga vara kasutamise viis mingil moel ka riigi rahandus- või majandussüsteemi toimimist ega vasta seetõttu

§ 394lg 2 objektiivsetele tunnustele.

1. Asudes võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale süüdistatavate tegevuses rahapesu koosseisu tunnuste ilmnemise osas, ei osutanud ringkonnakohus ühelegi tõendile, millele õigeksmõistva otsuse järeldustes tugineti. Konstanteering, mille kohaselt pole kohtulikul arutamisel tuvastatud, et süüdistatavate tegevuse keskseks eesmärgiks oli raha ebaseadusliku päriolu varjamine, on üldsõnaline ja konkreetsete tõenditega seostamata. Olukord, kus ringkonnakohus jättis näitamata, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
2. Lähtuvalt

§ 394

objektiivsetest tunnustest tuli kohtulikul arutamisel esmalt tuvastada, kas süüdistatavad varjasid OÜ Valdervik Puit pangakontole laekunud rahaga tehinguid tehes kuritegelikul teel saadud vara omanikku ja selle vara ebaseaduslikku päritolu. Teisisõnu eeldas kõnealusele küsimusele vastamine hinnangu andmist, kas süüdistatavate tegevusega kaasnes rahapesu objektiks oleva vara ja seda vara kuritegelikult kontrolliva isiku vaheliste seoste varjamine ning kuritegelikul teel saadud vara legaalsesse käibesse suunamine. Vaidlustatud otsuse pinnalt jääb aga arusaamatuks, miks tuleb olukorda, kus süüdistatavad tegid pangaülekandeid tegelikkuses mittetoiminud tehingute alusel, käsitada süüdistatavatega seotud ettevõtete tavapärase tegevusena ja miks pole selline käitumine hinnatav rahandus- ning majandussüsteemi kahjustavana. Samuti ei ole selge, mida pidas ringkonnakohus silmas, kui märkis, et sularaha väljavõtmine on hinnatav üksnes süüdistatavate tegevusega kaasneva asjaoluna. 27. Nagu eelpool öeldud, leidis ringkonnakohus sedagi, et süüdistatavate käitumisest ei saa teha tõsikindlaid järeldusi raha ebaseadusliku päritolu varjamise kui keskse eesmärgi kohta. Seda tõdedes jäeti ühest küljest tähelepanuta

§ 394

koosseisulised tunnused erinevate käitumisalternatiivide näol, teisest küljest aga maakohtu otsusega tuvastatu. 27.1 Käesoleva otsuse eelnevas osas on märgitud, et rahapesu koosseisu realiseerimine eeldab RpTRTS § 4 lg 1 p-s 1 kirjeldatud juhtudel vähemalt kaudset tahtlust. RpTRTS § 4 lg 1 p-s 2 kirjeldatud käitumise korral tuleb aga eesmärgi osas tuvastada kavatsetus. Sarnaselt on võimalik sisustada ka kuni

1. jaanuarini 2008 kehtinud RpTRTS §-s 2 sätestatud rahapesu mõistet, mille puhul tehti vahet koosseisus kirjeldatud käitumisega kaasneva eesmärgi ja tagajärje vahel. Asudes seisukohale, et K. Paurson ja Ü. Kase panid rahapesu toime kavatsetult, ülejäänud süüdistatavad aga kaudse tahtlusega, on maakohus vaadeldavaid koosseisulisi tunnuseid ka eristanud. 27.2 Ringkonnakohus, kes rääkis raha ebaseadusliku päritolu varjamise kui keskse eesmärgi tuvastamata jätmisest, ei ole aga RpTRTS § 4 lg 1 p-des 1 ja 2 ning kuni
2. jaanuarini 2008 kehtinud RpTRTS §-s 2 sätestatud käitumisalternatiividel sisuliselt vahet teinud. Seisukoht, et süüdlasele saab

§-s 394 kirjeldatud käitumise omistada vaid siis, kui tuvastatud on rahapesu eesmärk, osutab ekslikule arusaamale, et kõnealuse kuriteo toimepanek on võimalik vaid kavatsetusega (

§ 16lg 2). Selline minetus on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena. V 28. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes Kr

MS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a otsuse K. Paursoni, Ü. Kase ning R. Kotkase õigeksmõistmises süüdistuses

§ 394lg 2 p-de 1 ja 3 ning I.

Liibeoni, S. Rinne ja V. Mardisoo õigeksmõistmises

§ 394lg 2 p 1 järgi, K.

Paursonile, Ü. Kasele ja R. Kotkasele maakohtu otsusega mõistetud liitkaristuste tühistamises, K. Paursoni ning Ü. Kase

§ 73

lg-te 1 ja 2 alusel vangistusest tingimisi vabastamise eelduste muutmises, neilt sundraha väljamõistmises ning valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamises, R. Kotkase, I. Liibeoni, S. Rinne ja V. Mardisoo menetluskulude riigi kanda jätmises, S. Rinnele ning V. Mardisoole alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamises ja osas, millega jäeti Pärnu Maakohtu otsus AS SE tsiviilhagi rahuldamises muutmata. Kriminaalkolleegium saadab kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Prokuröri kassatsioon kuulub rahuldamisele, kaitsjate kassatsioonid tuleb aga rahuldada osaliselt. 29. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus kuulub muuhulgas tühistamisele osas, millega muudeti K. Paursonile ja Ü. Kasele mõistetud karistuste

§ 73

lg-te 1 ning 2 alusel tingimisi vabastamise tingimusi ja jäeti maakohtu otsus reaalselt täitmise pööratud karistuse osa muutmata, tuleb sõltuvalt kriminaalasja uuel arutamisel tehtavast otsustusest

§ 73

lg-tes 1 ning 2 sätestatut kohaldada kelmuse eest mõistetud üksikkaristuse või kuritegude kogumi eest mõistetud liitkaristuse suhtes.

1. K. Paursoni ja Ü. Kase kaitsjad on vaidlustanud ka süüdistatavatele kelmuse eest mõistetud reaalselt ärakandmisele kuuluva karistuse osa suuruse, kuid tulenevalt ringkonnakohtu otsuse osalisest tühistamisest ei saa kolleegium kassatsioonimenetluse raames selles küsimuses lõplikku seisukohta kujundada. VI
2. R. Kotkase kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 191 euro ja 75 sendi suuruses summas. Taotluse kohaselt on prokuröri kassatsiooni ja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ning kassatsioonivastuse koostamiseks kulutatud kokku 6 pooltundi. Kuivõrd R. Kotkasele esitatud süüdistus puudutab majandusalast kuritegu, palub kaitsja tasu suhtes kohaldada erikoefitsenti 2,
3. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
4. detsembri
5. a otsuse punktidest 5 ja 16 rahuldada. Vastavalt KrMS § 186 lg-le 1 tuleb see menetluskulu jätta Eesti Vabariigi kanda.
6. I. Liibeoni kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 230 euro ja 11 sendi suuruses summas, sealhulgas käibemaks 38 eurot ning 35 senti. Taotluse kohaselt on prokuröri kassatsiooniga tutvumisele ning sellele vastuse koostamiseks kulutatud kokku 6 pooltundi. Kuivõrd I. Liibeonile esitatud süüdistus puudutab majandusalast kuritegu, palub kaitsja tasu suhtes kohaldada erikoefitsenti 2,
7. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
8. detsembri
9. a otsuse punktidest 5 ja 16 samuti rahuldada. Vastavalt KrMS § 186 lg-le 1 tuleb see menetluskulu jätta Eesti Vabariigi kanda.
10. Ü. Kase kaitsja on esitanud taotluse hüvitada süüdistatavale apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 23 040 krooni (1472 euro ja 52 sendi) suuruses summas. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonimenetluse puhul tuleb valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuks lugeda 8640 krooni. Seejuures nähtuvad otsusest põhistused, miks ei rahuldatud kaitsja taotlust täies ulatuses. Kassatsioonis ei sisaldu ühtegi asjakohast argumenti, mis ringkonnakohtu seisukohad kummutaks. Kriminaalkolleegium leiab, et kuivõrd KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt loetakse menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja ringkonnakohus on kõnealuses küsimuses oma otsust põhistanud, puudub alus kassatsiooni rahuldamiseks apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist puudutavas osas.
11. Samuti on Ü. Kase kaitsja esitanud taotluse hüvitada süüdistatavale kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 1020 euro suuruses summas, sealhulgas käibemaks 170 eurot. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas osutanud, et kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsused, on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ning ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. aprilli
13. a otsus kriminaalasjas nr 3-11-10-09, p 61). Arvestades, et kaitsja kassatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt käesoleva otsuse kolmandas osas toodud põhjendustel, samuti võttes arvesse kriminaalasja mahtu ja keerukust, loeb kriminaalkolleegium vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt mõistliku suurusega tasuks 500 euro suuruse summa, sealhulgas käibemaks 100 eurot, mis tuleb süüdistatavale hüvitada. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe