← Eesti

3-3-1-29-11

Obsah (5)§ 60§ 54§ 56§ 63§ 44

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-29-11 9. juuni

§ 60lg 2), mille kaebuse esitamise tähtaega kohtud ei ennistanud.

Neil asjaoludel puudub preambuli sisulise õiguspärasuse analüüsiks vajadus. 14. I. V. Hazeldine esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks või teha uus otsus, millega tühistada Pärnu Linnavalitsuse 7. aprilli 1995. a korraldus nr 194-p Pärnu Linnavalitsuse 18. detsembri 2000. a korraldusega nr 1488 kehtestatud redaktsioonis. Põhjendused olid järgmised: 1) kaebaja taotles 21. märtsil 2001 koostatud täiendatud kaebuses Pärnu Linnavalitsuse 7. aprilli 1995. a korralduse nr 194-p 21. detsembri 2000. a redaktsioonis tühistamist, tuues oma õiguste rikkumisena esile kolm olulist asjaolu:

  1. a)linnavalitsus ei saanud korralduse uues redaktsioonis tugineda EV Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo 9. novembri 1994. a ekspertiisiaktile, sest tagastamise õigustatud subjekte ei kaasatud ekspertiisi tegemise juurde;
  2. b)ekspertiisi järeldused on minetanud õigusliku tähenduse, sest kohtuotsus, mille raames elamu mittesäilimine tuvastati, on tühistatud kaebaja menetlusse kaasamata jätmise tõttu;
  3. c)7. aprilli 1995. a korralduse nr 194-p 21. detsembri 2000. a redaktsioonist tulenevalt puudub mittetagastamise korraldusel õiguslik alus, sest ORAS-i sätted lisandusid korraldusele 21. detsembril 2000 ja korralduse andja Pärnu Linnavalitsus pidi seega lähtuma kehtivast õigusest, mille kohaselt ei loeta vara säilinuks endisel individualiseeritaval kujul, kui kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu lisandunud väärtus moodustab vähemalt kolm neljandikku ehitise koguväärtusest. Isegi kui võtta aluseks 1994. a ekspertiisi järelmid, puudub majavalduse tagastamisest keeldumiseks õiguslik alus, sest ehitisele lisandunud väärtus ei moodusta kolme neljandikku ehitise koguväärtusest. Kaebaja leidis, et 1995. a korraldus 21. detsembri 2000. a redaktsioonis on õigusvastane ja rikub kaebaja õigust omandi puutumatusele. Kohus leidis, et linnavalitsuse korraldusi saab käsitleda eraldi, tegi ettepaneku kaebetähtaja ennistamise taotlemiseks, jättis 1995. a korralduse peale tühistamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamata ja jätkas menetlust üksnes kaebuses 2000. a korraldusele. Taotluse täiendava ehitustehnilise ekspertiisi läbiviimiseks jättis kohus rahuldamata; 2) kohtu poolt haldusakti mittekäsitlemine ühtse tervikuna on ebaõige. Kohtu poolt haldusakti tükeldamine pole seaduslik, sest haldusakti tuleb käsitleda tervikuna. Kohus rikkus kaebaja õigusi, sisuliselt sundides taotlema kaebetähtaja ennistamist, ehkki kaebus oli 18. detsembri 2000. a korralduse nr 1488 andmise ajast lähtudes esitatud tähtaegselt. Kui kohus oleks järginud kaebuse taotlusi, ei oleks HKMS § 12 lg 3 kohaldatav. Menetluse lõpetamine on vastuolus põhiseaduse §-de 13, 14 ja 15 mõttega tagada efektiivse ja ökonoomse kohtumenetluse kaudu isiku õiguste ja vabaduste tõhus kaitse. Kohus eiras uurimispõhimõtet ja menetlusnorme. Materiaalõiguse väär kohaldamine seisnes selles, et kohtuotsusest ei ole võimalik järeldada, kas ja millist materiaalõiguse normi kohus kohaldas või jättis kohaldamata. 15. Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2011. a määrusega nr 3-01-3 tagastati I. V. Hazeldine'i apellatsioonkaebus HKMS § 33 lg 3 p 5 alusel: ringkonnakohus tagastab apellatsioonkaebuse määrusega selle esitajale, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Märgiti, et nimetatud säte laieneb ka kaebustele, mis on ilmselgelt perspektiivitud. Ilmselgelt perspektiivituks saab kaebuse lugeda ennekõike siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine kaebuse abil ei ole võimalik. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebus on ilmselgelt perspektiivitu ja tuleb tagastada. Põhjendused olid järgmised: 1) kaebaja tugineb ekslikule arusaamale, nagu oleks Pärnu Linnavalitsus maavanema ettepaneku alusel 2000. aastal uuendanud haldusmenetluse ja otsustanud vara tagastamise küsimuse üle uuesti. Vara tagastamise küsimuse otsustas Pärnu Linnavalitsus viimati 7. aprilli 1995. a korraldusega nr 194-p, millega tühistas 17. detsembri 1993. a korralduse nr 263-p punkti 1.5 Riia mnt 83 elamu tagastamise kohta ja otsustas alustada vara kompenseerimise menetlusega. Pärnu Linnavalitsus ei ole haldusmenetlust uuendanud, ei ole tunnistanud 7. aprilli 1995. a korraldust nr 194-p kehtetuks ja ei ole otsustanud 2000. aastal vara tagastamise küsimust uuesti. Kui linnavalitsus oleks haldusmenetluse uuendanud, siis oleks olnud põhjendatud kaebaja seisukoht ORAS § 12 2000. aastal kehtinud redaktsiooni kohaldatavusest. Linnavalitsus asendas maavanema ettepanekul 7. aprilli 1995. a korralduses nr 194-p sisaldunud põhjenduse - viite selleks ajaks tühistatud kohtuotsusele - samas kohtuotsuses sisalduvate ja haldusakti andmise ajal kehtinud materiaalõigusnormide kui õigusliku alusega ning kohtumenetluses ekspertarvamusega kindlakstehtud faktilise alusega. Tegemist oli puhtalt vormilise muudatusega, sest ka 1995. aasta haldusakti mitteregulatiivset osa - põhjendust -, rääkimata resolutiivosast ehk haldusakti adressaatide õigusi kindlaksmääravast osast, sisuliselt ei muudetud; 2) Riia mnt 83 elamu mittetagastamise küsimus otsustati Pärnu Linnavalitsuse 7. aprilli 1995. a korraldusega nr 194-p, kuid selle korralduse õiguspärasuse kontrollimine on käesoleval ajal välistatud, sest halduskohus on kahel korral otsustanud jätta kaebuse esitamise tähtaja ennistamata ja menetlus selle korralduse osas on lõppenud. Selle korralduse 21. detsembri 2000. a redaktsioonis õiguspärasuse kontrollimine ja tühistamine on välistatud tulenevalt HKMS § 11 lg 3' p-st 2 ning § 24 lg 1 p-st 5 ja lg-st 2, mis ei võimalda kohtul seda kontrollida ja tühistada. Kaebaja on 7. aprilli 1995. a korralduse nr 194-p üle vaidlemise õiguse minetanud. Kuna ringkonnakohus ei saa 7. aprilli 1995. a korraldust nr 194-p (ka koos 21. detsembri 2000. a asendatud viidetega) tühistada, siis ei ole kaebuse eesmärgi saavutamine õiguslikult võimalik ning kaebus on perspektiivitu; 3) õige on kaebaja seisukoht, et haldusakt ja selle põhjendused moodustavad ühtse terviku ning preambul (põhjendused) ei ela omaette elu. Kuid käesolevas asjas on selliseks tervikuks ikkagi linnavalitsuse 7. aprilli 1995. a korraldus nr 194-p. Kaebaja õigused on kindlaks määratud haldusakti resolutsiooniga, mitte põhjendustega. Korralduse õiguspärasusest või õigusvastasusest ei saa sõltuda kaebaja õigused olukorras, kus seda haldusakti enam vaidlustada ei saa; 4) kaebaja leiab, et Pärnu Linnavalitsus ei saanud 2000. aastal 1995. aasta korralduse põhjenduste asendamisel tugineda 1995. aastal kehtinud materiaalõigusele, vaid pidi lähtuma 2000. aastal kehtinud materiaalõigusest. Selline seisukoht on ekslik. Kuna Pärnu Linnavalitsus haldusmenetlust ei uuendanud ega otsustanud vara tagastamise üle uuesti ning tegemist oli 1995. aastal antud haldusaktis sisalduva viite asendamisega, siis tuli lähtuda 1995. aastal kehtinud õigusest, sest haldusakt peab tuginema haldusakti andmise hetkel kehtinud õigusele (

§ 54

); 5) vaidlust ei ole selle üle, et korralduse faktiline alus (elamu säilimise ulatus), millega

  1. aprilli
  2. a korralduse uues põhjendavas osas (ringkonnakohtu hinnangul ka varasemas redaktsioonis halduskohtu
  3. a otsusele viitamise kaudu) vara tagastamise korralduse tühistamist põhjendatakse, on kindlaks tehtud kaebaja menetlusõigusi rikkudes. Kuid seda, kas see menetlusviga on kaasa toonud materiaalselt õigusvastase haldusakti andmise või on haldusakt -
  4. aprilli
  5. a korraldus nr 194-p - materiaalselt õiguspärane, ei saa kohus eeltoodud põhjustel enam kontrollida. Kohus oleks saanuks seda kontrollida siis, kui kaebaja oleks talle
  6. a teatavaks tehtud korralduse osas realiseerinud oma kaebeõiguse seaduses selleks ettenähtud ajal. Halduskohus ei ole tähtaja ennistamise taotluse esitamise ettepaneku tegemisega kaebaja menetlusõigusi rikkunud. Linnavalitsuse
  7. a korralduse kehtivuse kõrvaldamine kohtu poolt oleks võimalik olnud üksnes kaebetähtaja ennistamise korral.
  8. detsembril 2000 linnavalitsuse tehtud vormiline muudatus kaebaja jaoks õiguslikku olukorda ei muutnud ega avanud uut võimalust taotleda kohtult tema õigusi kindlaksmäärava
  9. a korralduse tühistamist. Nimetatud korralduse saab kõrvaldada üksnes haldusakti andja. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  10. I. V. Hazeldine esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palutakse ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Põhjendused on järgmised: 1) kui korralduse preambulist ehk põhjendustest midagi ei sõltu, siis ei olekski seda vaja. Kuigi

§ 60

lg 2 sätestab, et kohustuslik on haldusakti resolutiivosa, ei tähenda see, et haldusakti muud osad muutuksid tähtsusetuks. Põhjendus omab tähendust siis, kui haldusakti adressaadi taotlust ei rahuldata ja tema õigusi rikutakse.

§ 56

lg 1 sätestab, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud.

§ 56

lg 4 sätestab, et haldusakti andmise faktilist alust ei pea põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ja vabadusi ei piirata.

§ 63

lg 1 kohaselt tühine haldusakt on kehtetu algusest peale ja sama paragrahvi lg 3 sätestab, et haldusakti osa tühisus toob kaasa kogu haldusakti tühisuse, kui tühise osata ei oleks haldusakti antud. Pärnu Linnavalitsuse

  1. aprilli
  2. a korraldus nr 194-p elamu mittetagastamise kohta tugines õigustühisele kohtuotsusele. Kui linnavalitsus oleks omanud haldusakti andmise ajal teadmisi selle haldusakti preambuli õigusvastasusest, siis ei oleks ta seda haldusakti andnud. Pärnu Linnavalitsus muutis
  3. aastal oma
  4. aprilli
  5. a korralduse nr 194-p preambulit osas, mis tõi kaasa tagajärje kogu haldusaktile. Linnavalitsus keeldus
  6. a korraldust kehtetuks tunnistamast uute põhjendustega; 2) ringkonnakohus leidis, et linnavalitsus
  7. aastal haldusmenetlust ei uuendanud.

§ 44

lg 1 p 1 sätestab, et haldusorgan uuendab menetlusosaliste taotlusel haldusmenetluse, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmiseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud. Sama lõike p 4 kohaselt uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui jõustunud kohtuotsusega on tühistatud kohtuotsus, millel haldusakt põhines. Menetlusosalised käesolevas asjas haldusmenetluse uuendamist ei taotlenud, kuid haldusakti andja saab haldusmenetluse ka ise uuendada; 3) ringkonnakohus ei arvestanud seda, et halduskohus tekitas kunstliku aluse kohtumenetluse lõpetamiseks. Kunstlikult on tekitatud ka olukord, kus haldusakti ei käsitleta enam tervikuna, vaid osade kaupa.

  1. Pärnu Linnavalitsuse kirjalikus vastuses määruskaebusele palutakse jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus jõusse. Leitakse, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu ja apellatsioonkaebuse tagastamine oli õiguspärane. I. V. Hazeldine'i õiguse üle vara tagasi saada on otsustatud
  2. aprilli
  3. a korraldusega nr 194-p, mille õiguspärasuse kontrollimine on välistatud, sest kaebuse esitamise tähtaeg selle korralduse vaidlustamiseks on jäetud kohtu poolt kahel korral ennistamata. Linnavalitsuse
  4. a korraldusega vaid muudeti
  5. aprilli
  6. a korralduse nr 194-p preambulit ja viidi see kooskõlla formaaljuriidiliste nõuetega.
  7. detsembri
  8. a korraldusega nr 1488 haldusmenetlust ei uuendatud, ei tunnistatud kehtetuks
  9. a korraldust ega otsustatud vara tagastamise küsimust uuesti. Tegemist oli puhtalt vormilise muudatusega, mille puhul asendati viide selleks ajaks tühistatud kohtuotsusele viitega samas kohtuotsuses sisalduvale ja
  10. a korralduse andmise ajal kehtinud materiaalõiguse normile.
  11. Kolmandad isikud (üürnikud) paluvad kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtuotsus jõusse. Leitakse, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu ja apellatsioonkaebuse tagastamine oli õiguspärane. Kohtumenetlus on kestnud 16 aastat ehk ebamõistlikult pikalt ja nad ei ole saanud nende poolt kasutatavaid eluruume erastada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  12. I. V. Hazeldine soovib, et Pärnu Linnavalitsus tagastaks õigusvastaselt võõrandatud elamu Pärnus, Riia mnt 83, õigustatud subjektidele. Pärnu Linnavalitsus otsustas
  13. aprilli
  14. a korraldusega nr 194-p jätta nimetatud elamu tagastamata. Seoses I. V. Hazeldine'i pöördumisega Pärnu maavanema poole, tegi maavanem järelevalve menetluse tulemusena linnavalitsusele
  15. detsembril 2000 ettepaneku viia viidatud korraldus seadusega kooskõlla. Pärnu maavanema ettepanekut aluseks võttes muutis Pärnu Linnavalitsus
  16. detsembri
  17. a korraldusega nr 1488 oma
  18. aprilli
  19. a korralduse nr 194-p preambulit, resolutsiooni jättis aga muutmata. Pärnu Linnavalitsus ja kohtud on asunud kohtumenetluse käigus seisukohale, et Pärnu Linnavalitsuse
  20. detsembri
  21. a korraldusega nr 1488 tehtud muudatus linnavalitsuse
  22. aprilli
  23. a korralduses nr 194-p oli üksnes vormiline muudatus preambulis, sest korralduse põhjendusi ja resolutsiooni selle käigus ei muudetud. Leiti, et tegemist ei olnud haldusmenetluse uuendamisega, st asja uue läbivaatamise tulemusena ei otsustatud vara tagastamise üle uuesti.
  24. Kolleegiumi arvates tuleb käesoleva asja lahendamiseks vastata küsimusele, kas Pärnu Linnavalitsus kaalus
  25. detsembril 2000 uuesti vara tagastamist.
  26. Pärnu maavanem tegi
  27. detsembril 2000 Pärnu Linnavalitsusele ettepaneku viia linnavalitsuse
  28. aprilli
  29. a korraldus nr 194-p seadusega kooskõlla, s.o kooskõlla ORAS §-ga 12 ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-ga
  30. Maavanema ettepanekus märgiti, et selle korralduse ainsaks aluseks olnud Pärnu Linnakohtu halduskohtuniku
  31. jaanuari
  32. a kohtuotsus on Riigikohtu
  33. juuni
  34. a otsusega tühistatud. Kolleegium leiab, et Pärnu Linnavalitsus kaalus
  35. detsembril 2000 uuesti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimust. Asja uue sisulise läbivaatamise tagajärjeks oli see, et Pärnu Linnavalitsus jättis oma
  36. aprilli
  37. a korralduse nr 194-p resolutsiooni muutmata ja elamu Riia mnt 83 tagastamata, kuid muutis vaidlustatud korralduse põhjendusi. Uuesti otsustamine nähtub sellest, et täielikult muutusid korralduse faktilised (vara säilimine) ja õiguslikud alused (ORAS § 12 lg-d 3 ja 8).
  38. Kohtute arvates oli Pärnu maavanem ettekirjutust tehes seisukohal, et Pärnu Linnavalitsuse
  39. aprilli
  40. a korraldus nr 194-p on sisuliselt õiguspärane ja parandada tuleks üksnes korralduse vormilist külge. Kolleegiumi arvates ei tulene Pärnu maavanema ettepanekust, et Pärnu Linnavalitsuse
  41. a korraldus on sisuliselt õiguspärane. Pärnu maavanema ettepanekus märgiti, et "Kuigi Pärnu Linnavalitsuse 07.04.1995.a. korraldusega nr 194-p Pärnus Riia mnt 83 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamata jätmine õigustatud subjektidele võib olla sisuliselt põhjendatud [---]." Kolleegium leiab, et oma ettepanekus linnavalitsusele ei välistanud maavanem võimalust, et asja uuel läbivaatamisel ja asjaolude uuel uurimisel võib selguda Pärnu Linnavalitsuse
  42. a korralduse sisuline põhjendamatus. Asjaolu, et Pärnu Linnavalitsus jättis asja uue läbivaatamise tulemusena oma
  43. aprilli
  44. a korralduse nr 194-p resolutsiooni muutmata, ei tähenda aga seda, et tagastamise õigustatud subjektid ei saaks asja uue läbivaatamise tulemusena antud
  45. detsembri
  46. a korraldust nr 1488 vaidlustada. I. V. Hazeldine'i kaebus ongi esitatud muudetud korralduse peale. See kaebus on esitatud tähtaegselt. Eeltoodust tulenevalt ei muuda I. V. Hazeldine'i kaebust perspektiivituks
  47. aprilli
  48. a korralduse tähtaegselt vaidlustamata jätmine.
  49. Kolleegium märgib, et kohtud oleksid pidanud I. V. Hazeldine'i kaebuse lahendamisel kontrollima, kas Pärnu Linnavalitsus jättis
  50. detsembril 2000 põhjendatult oma
  51. aprilli
  52. a korralduse nr 194-p resolutsiooni muutmata. Kohtud on aga selle kontrollimata jätnud. Seetõttu tagastas Tallinna Ringkonnakohus I. V. Hazeldine'i apellatsioonkaebuse HKMS § 33 lg 3 p 5 alusel ebaõigesti.
  53. Eeltoodud põhjustel tuleb Tallinna Ringkonnakohtu
  54. veebruari
  55. a määrus haldusasjas nr 301-3 tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Kautsjon kuulub HKMS § 90 lg 2 alusel tagastamisele advokaadibüroole Järve, Otti ja Partnerid OÜ. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.