RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus, Menetlusosalised j

§ 214lg 3 järgi loetakse lapse elukoha määramine alates 1.

juulist 2010 ainuhooldusõiguse määramiseks.

1. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Maakohus kohaldas asjas vääralt
2. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadust ning väljus hageja esitatud nõude piiridest, kui andis hagejale lapse ainuhooldusõiguse.
3. Tallinna linn vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kuigi hagejal on 1.

§ 214

lg 3 järgi lapse ainuhooldusõigus, väljus maakohus hagi piiridest, kui märkis seda oma otsuses.

1. Lapsele kohtumenetluses määratud esindaja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Maakohtu otsus tuleb lapse elukoha ja vanema hooldusõiguse määramise osas ning ringkonnakohtu otsus lapse elukoha määramise ja vanema hooldusõiguse määramata jätmise osas TsMS § 962 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Pooled vaidlevad selle üle, kas kohus sai enne
4. juulit 2010 esitatud lapse elukoha määramise nõuet pärast
5. juulit 2010 lahendades otsustada lisaks lapse elukoha määramisele ka vanemate hooldusõiguse üle.
6. Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenesid enne
7. juulit 2010 kehtinud PKS § 38 lg 1 järgi laste põlvnemisest, mis oli tõestatud seaduses sätestatud korras. PKS § 49 järgi olid vanematel oma laste suhtes üldjuhul võrdsed õigused ja kohustused. Vanemate lahuselu korral pidid vanemad PKS § 51 järgi leppima kokku, kumma vanema juures laps elab, ning kui kokkulepet ei saavutatud, otsustas lapse elukoha kohus. PKS §-s 50 sätestatud vanema õigus ja kohustus lapse eest hoolitseda ja teda kasvatada, samuti kohustus kaitsta lapse õigusi ja huve olid lapse mõlemal vanemal ka siis, kui lapse elukoht oli vanemate lahuselu tõttu ühe vanema juures, kuid lapsega koos elava vanema igapäevane hool lapse kasvatamisel on lapsest lahus elavast vanemast suurem (Riigikohtu
8. märtsi
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p-d 21-22). Lahuselaval vanemal oli PKS § 52 järgi õigus lapsega suhelda. Seega sai vanem esitada enne
10. juulit 2010 kohtule nõude määrata kindlaks lapse elukoht ning lapse elukoha määramisel ühe vanema juurde sai teine vanem nõuda lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramist.
12. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduses on vanema ja lapse õigussuhe reguleeritud senisest erinevalt ning sellest tulenevalt on erinevad ka vanema ja lapse õigussuhtest tulenevad vanemate nõuded teineteise vastu. Ka kehtiva PKS § 82 järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest, mis on seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. Samuti on PKS § 116 lg 1 järgi vanematel üldjuhul oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus. Hooldusõigus tähendab PKS § 116 lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara (varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud asju (otsustusõigus), samuti on hooldusõiguslik vanem PKS § 120 lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus). Vanema isikuhooldusõigus hõlmab PKS § 124 lg 1 ja § 126 lg 2 järgi mh vanema kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskohta ja suhtlusringkonda. Hooldusõigusliku vanema õigus määrata lapse viibimiskohta ja suhtlusringkonda hõlmab mh ka vanema õigust määrata, kus ja kellega koos laps elab, ning see loob ühtlasi eeldused lapse kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks.
13. Vanema õiguste ja kohustuste maht sõltub sellest, kas vanemale kuulub lapse suhtes hooldusõigus või mitte. Üldjuhul saavad PKS § 117 järgi nii abielus olevad kui ka abielus mitteolevad vanemad lapse sünni järel lapse suhtes ühise hooldusõiguse. Üksnes juhul, kui lapsel on ainult üks seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud vanem või kui vanemad, kes ei ole lapse sünni ajal abielus, väljendavad isaduse omaksvõtu tahteavaldusi tehes PKS § 117 lg 2 järgi soovi jätta vanema hooldusõigus üksnes ühele vanematest, saab vanem sündinud lapse suhtes ainuhooldusõiguse. Viidatud sätted puudutavad eelkõige nende vanemate hooldusõiguse kuuluvust, kelle laps on sündinud pärast
14. juunit
15. Enne
16. juulit 2010 sündinud laste suhtes saab vanemate hooldusõiguse kuuluvuse määrata üldjuhul kindlaks PKS § 214 lg 1 järgi, mille kohaselt loetakse vanema hooldusõigus alates
17. juulist 2010 kuuluvaks lapse vanematele ühiselt. Seega on ka enne
18. juulit 2010 sündinud laste vanematel alates
19. juulist 2010 üldjuhul ühine hooldusõigus. Hooldusõigust ei ole PKS § 214 lg 1 teise lause järgi siiski vanemal, kellelt vanema õigused on varem kehtinud perekonnaseaduse alusel ära võetud. Samuti ei oli vanemal hooldusõigust juhul, kui kohus on enne
20. juulit 2010 määranud lapse elukohaks teise vanema elukoha. Viimasel juhul loetakse PKS § 214 lg 3 järgi, et alates
21. juulist 2010 kuulub vanema hooldusõigus üksnes sellele vanemale, kelle elukoha on kohus lapse elukohaks määranud, st kohtulahendi alusel lapsega koos elaval vanemal on lapse suhtes ainuhooldusõigus. PKS § 214 lg 2 järgi jäävad ka kõik muud enne
22. juulit 2010 tehtud otsused ja tarvitusele võetud abinõud kehtima. Seega sõltub enne
23. juulit 2010 sündinud laste vanemate õiguste ja kohustuste maht suuresti sellest, kas ja milliseid abinõusid on kohus enne
24. juulit 2010 kohaldanud.
25. Kui vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, peavad nad PKS § 118 lg 1 järgi teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust PKS § 118 lg 1 järgi omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus PKS § 119 järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. Seega otsustavad vanemad lapse elu puudutavaid küsimusi ühise hooldusõiguse korral üldjuhul ühiselt. Vanemate üksmeele puudumise korral võib kohus vanema taotlusel anda lapse elu puudutava küsimuse otsustamise õiguse üle ühele vanematest. Kolleegium juhib tähelepanu, et PKS § 119 lg 1 järgi ei otsusta kohus ise lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, s.o ilma teise vanemata. Iseenesest saab kohus viidatud sätte alusel anda ühele vanemale ka õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (nt lapse lühemaajaliste, sh puhkusereisil või lastelaagris viibimise üle või vanemate lahku elama asumise soovi korral lapse tulevase elukoha üle). Seejuures peab kohus seda otsustust tehes lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.
26. Iseenesest säilib vanemate ühine hooldusõigus ka siis, kui vanemad asuvad eraldi elama. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad üldjuhul lapsega seotud olulisi asju PKS § 145 lg 1 järgi endiselt ühiselt. Lapse igapäevaelu küsimusi otsustab PKS § 145 lgte 2 ja 3 järgi see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Muus osas ei mõjuta vanemate lahuselu vanemate ühisest hooldusõigusest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega säilivad ühise hooldusõiguse korral mõlemal vanemal lapse suhtes üldjuhul võrdsed õigused ja kohustused, sh õigus määrata üksmeelselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda. Kui vanemad ei jõua lahuselu korral neis küsimustes kokkuleppele, saab vanem nõuda, et kohus annaks PKS § 119 järgi lapse viibimiskoha määramise küsimuses talle ainuotsustusõiguse, säilitades muus osas ühise hooldusõiguse. Vanemate tõsised ja korduvad erimeelsused lapse kasvatamise küsimustes võivad viidata siiski sellele, et vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ei pruugi olla lapse huvides.
27. Eelnevast tulenevalt võiks vanemate lahuselu korral otsustusõiguse üleandmise asemel vaadata vanemate ühise hooldusõiguse tervikuna ümber ja muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Selleks on kummalgi hooldusõigust omaval vanemal PKS § 137 lg 1 järgi õigus taotleda lahuselu korral kohtult hagita menetluses seda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Viidatud sätte alusel saab vanem esmalt nõuda ühise hooldusõiguse lõpetamist ja talle ainuhooldusõiguse, sh lapse viibimiskoha ainuotsustusõiguse üleandmist. Kui kohus annab ainuhooldusõiguse täielikult ühele vanemale, ei ole teisel vanemal lapse suhtes enam hooldusõigust (sh lapse viibimiskoha määramise ega lapse elu puudutavate oluliste küsimuste otsustamise ega neis küsimustes lapse esindamise õigust), kuid PKS § 143 lg 1 teise lause järgi on hooldusõiguseta vanemal kohustus ja õigus lapsega isiklikult suhelda ning PKS § 145 lg 4 järgi on tal üldjuhul ka lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste otsustamise õigus ajal, mil laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel tema juures viibib. Samuti säilib PKS § 96 järgi vanema kui täisealise esimese astme üleneja sugulase ülalpidamiskohustus lapse suhtes. Vanem ei pea siiski PKS § 137 lg 1 järgi nõudma tingimata ühise hooldusõiguse täielikku lõpetamist. Vanemate lahuselu korral võivad vanemad ühise lapse suhtes ühise hooldusõiguse osaliselt säilitada ning kohus võib anda ühele vanemale ainuhooldusõiguse üksnes osaliselt, s.o osas, milles vanemad ei suuda ühist hooldusõigus üksmeeles lapse huvides teostada. Kui vanemad ei jõua kokkuleppele, kumma vanema juures laps vanemate lahuselu korral elab, võib kohus viidatud sätte alusel säilitada vanemate ühise hooldusõiguse, kuid anda ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise küsimuses ainuotsustusõiguse. Seejuures tuleb aga kohtul arvestada ka seda, et andes ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õiguse, puudutab see ühtlasi kummagi vanema võimalust teostada lapse suhtes isikuhooldusõigust (last kasvatada ja tema eest hoolitseda). Lisaks võib kohus viidatud sätte alusel vanemale antud ainuhooldusõigust ajaliselt piiritleda, sh anda vanemale ainuhooldusõiguse ajaks, mil teisel vanemal ei ole faktilise takistuse (sh eemalviibimise) tõttu võimalik hooldusõigust teostada. Mh saab kohus vanemate soovi arvestades määrata ka vanemate vahelduva ainuhooldusõiguse, kui vanemad on kokku leppinud, et laps elab vaheldumisi kord ühe kord teise vanema juures, ja see vastab lapse huvidele.
28. Kolleegium juhib mh tähelepanu, et juhul, kui vanema hooldusõiguse kuritarvitamine või vanemate suutmatus täita oma kohustusi ohustab lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu ja vanemad ei soovi või ei suuda ohtu ära hoida, rakendab kohus PKS § 134 lg-te 1 ja 4 järgi ohu ärahoidmiseks omal algatusel lapse kaitseks vajalikke abinõusid. Vanemate omavaheliste tõsiste kestvate lahkhelide korral võib kohus lapse heaolu ohustamise korral teha PKS § 134 lg 3 järgi eelkõige vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, sh määrata lapse viibimiskoha, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid ning keelata vanemal mingite toimingute või mingit liiki toimingute tegemise.
29. Ülaltoodud põhjendustel ei saa kolleegiumi arvates vanem
30. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse järgi esitada enam kohtule lapse elukoha määramise nõuet ja kohus ei saa sellist nõuet ka rahuldada. Selle asemel saab vanem nõuda hooldusõiguse täielikku või osalist, sh otsustusõiguse üleandmist ning kohus saab ülalmärgitu kohaselt otsustada üksnes vanemate hooldusõiguse üle või kohaldada abinõusid lapse heaolu tagamiseks.
31. Hageja palus
32. jaanuaril 2010 määrata lapse elukohaks enda igakordse elukoha. Selline nõue oli nõude esitamise ajal kehtinud õiguse järgi lubatud (vt otsuse p 16). Maakohus lahendas hageja nõude aga
33. juulil
34. Kuna 1.

§ 210

lg 1 järgi laieneb kehtiv perekonnaseadus kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, ja PKS § 214 lg 1 järgi kuulub pooltele alates

1. juulist 2010 lapse suhtes ühine hooldusõigus (vt otsuse p 18), pidi maakohus asja pärast
2. juulit 2010 lahendades arvestama, et
3. juulil 2010 jõustus uus perekonnaseadus, mille järgi saab kohus otsustada alates
4. juulist 2010 üksnes vanemate hooldusõiguse, mitte lapse elukoha üle (vt otsuse p 23).
5. Kolleegium juhib tähelepanu, et kuigi lapse elukoha määramine enne
6. juulit 2010 kehtinud PKS § 51 mõttes on alates
7. juulist 2010 asendatud ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamisega ja ühele vanemale üleandmisega kehtiva PKS § 137 mõttes, on need siiski erinevad materiaalõiguslikud nõuded ja neil on osaliselt erinevad õiguslikud tagajärjed. TsMS § 463 lg 2 ja § 438 lg 1 järgi otsustab kohus nii hagi kui ka hagita asja lahendades ise, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Ülaltoodut arvestades pidi maakohus materiaalõiguse normide muutumise tõttu selgitama pooltele muutunud õiguslikku olukorda ning andma hagejale võimaluse viia oma nõue kehtiva perekonnaseadusega kooskõlla hoolimata sellest, et maakohus oli enne
8. juulit 2010 asja sisulise arutamise lõpetanud. TsMS § 437 p 1 järgi peab kohus asja arutamise määrusega uuendama, kui pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist tuvastab kohus menetluses vea, mis on otsuse tegemisel oluline ja mille saab kõrvaldada. Kolleegiumi arvates pidi maakohus asjas
9. juulil 2010 otsustust tehes kohaldama
10. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadust ja sellest tulenevalt uuendama asja arutamise, et selgitada pooltele muutunud õiguslikku olukorda ja anda hagejale võimalus nõuet muuta. Seda tegemata jättis maakohus asja lahendades kohaldamata õige materiaalõiguse normi ning rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Kuna ringkonnakohus maakohtu rikkumisi ei kõrvaldanud, on ka ringkonnakohus kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi ja rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Kuigi hageja ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust lapse elukoha määramise osas, on nii maa- kui ka ringkonnakohus rikkunud kolleegiumi arvates ka lapse elukohta määrates oluliselt menetlusõiguse normi TsMS § 669 lg 2 mõttes, mis mõjutas oluliselt asja lahendamise tulemust. Kuna kolleegium ei saa ise märgitud menetlusõiguse normi rikkumist kõrvaldada, tuleb alama astme kohtute otsused ka selles osas kaebuse puudumisest hoolimata TsMS § 692 lg 5 alusel tühistada. Eeltoodut arvestades tuleb maakohtu otsus lapse elukoha ja vanema hooldusõiguse määramise osas ning ringkonnakohtu otsus lapse elukoha määramise ja vanema hooldusõiguse määramata jätmise osas tühistada ning asi saata tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Mh juhib kolleegium tähelepanu, et pooled ei vaidle selle üle, kumma vanema juures laps elab, vaieldakse vanema õiguste üle.
11. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon isikule, kes kautsjoni hageja eest tasus. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse osaliselt ja asi saadetakse maakohtule tühistatud osas uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa