Riigikohtunike Henn Jõksi, Priit Pikamäe ja Tambet Tampuu eriarvamus üldkogu otsusele 3-41-12-
- Leiame, et RaKS § 57 lg 6 tekstiosa "ja vähemalt 65-aastasel kindlustatud isikul" on kooskõlas põhiseadusega ja puudus alus seda kehtetuks tunnistada.
- Üldkogu leidis esmalt, et kui nt 64-aastane isik võib haigushüvitist ühes kalendriaastas saada kokku kuni 250 päeva, siis 65-aastasele isikule hüvitatakse ühes kalendriaastas haiguse või vigastuse tõttu sissetuleku kaotus ligi 2,5 korda lühema aja ehk kokku kuni 90 päeva jooksul. Samas statistikast tulenev 65 eluaasta eapiir on tingitud statistika tegijate poolt selliselt gruppide loomisest, mitte sellest, et inimese terviseseisund 65-aastaseks saamisel automaatselt ja oluliselt halveneks. Tõenäoliselt oleks statistika üsna sarnane, kui uuritavaid vanusegruppe moodustades oleks üheks grupiks loetud näiteks kas 62- või 68-aastased ja vanemad isikud (otsuse p 51). Edasi järeldas üldkogu otsuse p-s 52 järgmist: "Kuna ei ole tõsikindlalt väidetav, et just 65 eluaastat on piir, millest alates on isiku tervislik seisund sedavõrd halvenenud, et pikemaajalise haiguse korral on tegemist püsiva töövõime langusega, on vanuse alusel haigushüvitise maksmise pikkuse piiramisel tegemist 65-aastaste ja vanemate isikute võrdsuspõhiõiguse intensiivse riivega." Seega on üldkogu oma järelduse võrdsuspõhiõiguse intensiivsest riivest rajanud oletusele, et statistika oleks tõenäoliselt üsna sarnane, kui uuritavaid vanusegruppe moodustades oleks üheks grupiks loetud näiteks kas 62- või 68-aastased ja vanemad isikud. Tuleb märkida, et üldkogu oletus pole tõsikindlam, kui seadusandja uuringutel põhinev järeldus, et haigestumine erinevatesse haigustesse tõuseb vanusegrupis alates 65 eluaastast ja selles vanusegrupis isikud saavad erinevaid hüvitisi ravikindlustusvahendite arvel rohkem kui nooremad. Senises praktikas on Riigikohus leidnud, et õigusakti või selle sätte põhiseadusvastaseks tunnistamist ei saa rajada oletusele (Riigikohtu üldkogu
- märtsi
- a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 95).
- Üldkogu ei nõustunud menetlusosaliste arvamusega, et kuna suuremat osa alla 65-aastaseid ja vähemalt 65-aastaseid haigushüvitist saama õigustatud isikuid eristab ka see, et viimastel on RPKS § 7 järgi õigus saada vanaduspensioni, siis nii pensioni kui ka ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise eesmärgiks on äralangenud sissetuleku asendamine, ja samal eesmärgil kahe erineva hüvitise maksmine võib kujutada endast avalike vahendite ebasäästlikku kasutamist (otsuse p 53). Mittenõustumist põhjendas üldkogu sellega, et riiklik vanaduspension on rahaline hüvitis vanaduse korral. Haigushüvitis on aga rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu (RaKS § 50 lg-d 1 ja 3). Ajutise töövõimetuse hüvitise eesmärgiks on tagada isikule sissetulek ajaks, mil isik ei ole ajutise töövõimetuse tõttu võimeline tavapärase sissetuleku saamiseks vajalikku tööd jätkama. Seevastu riiklik vanaduspension on riigi hüvitis vanaduse korral inimestele, kes on oma töise panuse andnud ning kelle töötasult on üldjuhul vähemalt 15 aasta jooksul makse makstud. Riikliku vanaduspensioni saamine ei sõltu isiku tervislikust seisundist ega suutlikkusest endale muul moel elatist teenida (otsuse p 55). Leiame, et sotsiaalsete õiguste kaitse, sh vanaduspensioni ja ajutise töövõimetuse toetuse maksmine sisaldab ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Tuleks küsida, miks maksab riik vanaduse korral rahalist hüvitist. Meie hinnangul maksab riik vanaduse korral rahalist hüvitist vanaduspensioni näol muu hulgas seetõttu, et eelduslikult on vähenenud isikute töövõime ning sissetulek. Seega on põhjendatud piirata sama eesmärgi saavutamiseks erinevate hüvitiste maksmist.
- Üldkogu on otsuse p-s 58 märkinud kokkuvõtvalt järgmist: "Üldkogu arvates ei põhjenda vähemalt 65-aastaste isikute pealt haigushüvitise maksmiseks kuluva ravikindlustuse raha kokkuhoidu eakate keskmiselt halvem tervis ega vanaduspensioni saamine. Vanusepiir kui formaalne kriteerium ja riikliku vanaduspensioni saamine ei saa olla piisavad põhjused, jätmaks vähemalt 65-aastaseid isikuid ilma hüvedest, mida alla 65-aastased isikud lähtuvalt RaKS § 57 lõikest 5 saavad." Kuigi otsuse p-s 50 rõhutab üldkogu vajadust piirangu mõõdukuse hindamisel kaaluda ühelt poolt võrdsuspõhiõigusesse vanuse alusel ebavõrdse kohtlemise kaudu sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt ravikindlustuse vahendite säästmise eesmärgi tähtsust, ei nähtu otsusest, et üldkogu oleks eesmärgi tähtsust hinnanud ja võrdsuspõhiõiguse riive ja seda õigustava eesmärgi tähtsust kaalunud. Riigi kohustus anda abi vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral tuleneb PS § 28 lgst
- Sama sätte kohaselt sätestab abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra seadus. Eeltoodud kohustuse täitmine hõlmab mh ravikindlustusvahendite arvel tervishoiukulude katmise süsteemi kindlustatud isiku haiguste ennetamisel ja ravimisel, ravimite ja meditsiiniseadmete ostmise rahastamisel ning ajutise töövõimetuse hüvitiste ja muude hüvitiste maksmisel (RaKS § 2 lg 1). Arvestades eeltoodud meetmete mahtu, nende olulisust tervise kui olulise väärtuse kaitsmisel (PS § 28 lg 1), selleks kuluva raha hulka ja samas ravikindlustuseks kasutatavate vahendite piiratust, on meie hinnangul ravikindlustusvahendite säästmine ja nende otstarbekas kasutamine vägagi kaalukas eesmärk. Leiame, et ravikindlustusvahendite säästmine ja otstarbekas kasutamine kaalub oma tähtsuselt üles RaKS § 57 lg-s 6 sisalduva vähemalt 65-aastase kindlustatud isiku võrdsuspõhiõiguse riive. Nendele isikutele makstav riiklik vanaduspension vähendab riive intensiivsust, kuna neil säilib sissetulek vaatamata RaKS § 57 lg 6 kohaldamisele. Mööname, et nii eriarvamus kui ka üldkogu otsus on mõõdukuse hindamisel subjektiivsed. Sotsiaalsete õiguste tagamisel oleks õigem jätta diskretsiooniotsuste tegemisel avaram ruum seadusandjale. Henn Jõks Priit Pikamäe Tambet Tampuu