Obsah (10)

§ 184§ 65§ 832§ 68§ 64§ 74§ 349§ 183§ 833§ 21

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 184

lg 21 p 1 ning Katrin Abarbartšuki süüdistuses

§ 184lg 1 ja § 349 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 7.

detsembri

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-10128 Svetlana Vorobei kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv, Nikolai Romanovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis, Aleksander Nazimovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau ja Katrin Abarbartšuki kaitsja vandeadvokaat Liis Toomsalu, kassatsioonid Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Andres Ülviste
2. aprill 2011, suuline menetlus Svetlana Vorobei kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv, Nikolai Romanovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis, Aleksander Nazimovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau, Katrin Abarbartšuki kaitsja vandeadvokaat Liis Toomsalu ja riigiprokurör Andres Ülviste RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. detsembri
5. a ja Harju Maakohtu
6. aprilli
7. a otsused Svetlana Vorobei, Aleksander Nazimovi ja Nikolai Romanovi süüditunnistamises ning karistamises

§ 184

lg 21 p 1 järgi, samuti Nikolai Romanovile

§ 65

lg 2 alusel liitkaristuse mõistmises ja Katrin Abarbartšukilt

§ 832lg 1 alusel 27 730 krooni konfiskeerimises.

2. Tunnistada Svetlana Vorobei süüdi

§ 184

lg 2 p 1 järgi ja mõista talle karistuseks 10 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja lugeda karistuse kandmise aja alguseks 22. jaanuar 2009. 3. Tunnistada Aleksander Nazimov süüdi

§ 184

lg 2 p 1 järgi ja mõista talle karistuseks 10 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja lugeda karistuse kandmise aja alguseks 22. jaanuar 2009. 4. Tunnistada Nikolai Romanov süüdi

§ 184lg 2 p 2 järgi ja mõista talle karistuseks 8 aastat vangistust.

Vastavalt

§ 65lg-le 2 suurendada karistust Tallinna Linnakohtu 12.

detsembri 2005. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 8 kuu ja 13 päeva võrra ning mõista liitkaristuseks 9 aastat 8 kuud ja 13 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja lugeda karistuse kandmise aja alguseks 22. jaanuar 2009. 5. Tagastada Katrin Abarbartšukile

§ 832lg 1 alusel konfiskeeritud sularaha 27 730 krooni.

1. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2. Aleksander Nazimovi kaitsja kassatsioon rahuldada, Svetlana Vorobei, Nikolai Romanovi ja Katrin Abarbartšuki kaitsjate kassatsioonid rahuldada osaliselt.
3. Mõista Eesti Vabariigilt Svetlana Vorobei kasuks välja 1500 (üks tuhat viissada) eurot, sealhulgas käibemaks 300 (kolmsada) eurot, kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Harju Maakohtu
5. aprilli
6. a otsusega tunnistati Aleksander Nazimov ja Svetlana Vorobei süüdi

§ 184lg 21 p 1 järgi ja neid karistati vangistusega 13 aastaks.

Sama otsusega tunnistati

§ 184

lg 21 p 1 järgi süüdi ka Nikolai Romanov ja teda karistati vangistusega 11 aastaks. Vastavalt

§ 65lg-le 2 suurendati N.

Romanovi karistust Tallinna Linnakohtu

1. detsembri
2. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 8 kuu ja 13 päeva võrra ning liitkaristuseks mõisteti N. Romanovile 12 aastat 8 kuud ja 13 päeva vangistust. A. Nazimovi, S. Vorobei ja N. Romanovi karistuse kandmise aja alguseks loeti
3. jaanuar
4. Sama kohtuotsusega tunnistati

§ 184

lg 1 ja § 349 järgi süüdi Katrin Abarbartšuk ning teda karistati vangistusega vastavalt 3 aastaks ja 9 kuuks.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 3 aastat vangistust, eelvangistuses viibitud aeg 17 päeva arvati vastavalt

§ 68

lg-le 1 karistusaja hulka ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat 11 kuud ning 17 päeva vangistust.

§ 74

alusel jäeti see karistus 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

§ 832lg 1 alusel konfiskeeriti S.

Vorobeilt sularaha 185 000 krooni ja 6 000 eurot ning K. Abarbartšukilt sularaha 27 730 krooni. Maakohus tunnistas

§ 184

lg 1 järgi süüdi ka Temur Kuršubadze, kuid tema osas ei ole kohtuotsust kassatsioonimenetluses vaidlustatud. 2. A. Nazimov ja S. Vorobei tunnistati

§ 184lg 21 p 1 järgi süüdi selles, et eeluurimisel tuvastamata kuupäevast kuni 22.

jaanuarini 2009 käitlesid nad grupis suures koguses ning suure varalise kasu saamise eesmärgil ebaseaduslikult narkootilist ainet amfetamiini. Nimelt leppisid S. Vorobei ja A. Nazimov enne

1. jaanuari 2009 kokku suure koguse amfetamiini valmistamises ja müümises. Kokkuleppe kohaselt pidi S. Vorobei leidma amfetamiinile ostjad ja kooskõlastama nendega narkootilise aine edasiandmisega seonduva. A. Nazimov pidi vastavalt S. Vorobei korraldustele valmistama amfetamiini ja toimetama selle kokkulepitud ajal eelnevalt kindlaksmääratud kohtadesse. Narkootilist ainet käitlesid süüdistatavad järgmiselt. 2.1 Enne
2. jaanuari 2009 pöördus S. Vorobei poole N. Romanov, kes soovis omandada suures koguses amfetamiini. Süüdistatavad leppisid kokku amfetamiini koguses ja hinnas, peidiku asukohas, milleks oli Rae vallas Rae keskusest Jüri ringi poole jääv kuusik ning narkootilise aine kättesaamise ajas. 2.2 Enne
3. jaanuari 2009 pöördus S. Vorobei poole K. Abarbartšuk, kes soovis omandada suures koguses amfetamiini. Süüdistatavad leppisid kokku amfetamiini koguses ja hinnas, peidiku asukohas, milleks oli Tallinnas Puhkekodu tee tupiktänavast XXXXXXXXXXXX XXX XX suunas paremale jääv mets ning narkootilise aine kättesaamise ajas. K. Abarbartšuk pidi omakorda vahendama narkootilise aine T. Kuršubadzele, kellele ta peidiku asukoha
4. jaanuaril 2009 ette näitas. Ühtlasi teatas K. Abarbartšuk S. Vorobeile aja, millal T. Kuršubadze narkootilisele ainele järele saab minna. 2.3 S. Vorobei andis A. Nazimovile korralduse valmistada amfetamiini N. Romanovi ja K. Abarbartšuki soovitud kogustes ning toimetada see ostjatega kokkulepitud kohtadesse. A. Nazimov valmistaski Raplamaal Kohila vallas XXXXX külas XXXXX X asuvas hoones ebaseaduslikult 9137,6 grammi amfetamiini. 7301,1 grammi amfetamiini pani A. Nazimov enda kasutuses olevasse sõidukisse.
5. jaanuaril 2009 kella 13.43-14.53 vahel vedas ta 6490,5 grammi amfetamiini Rae vallas asuvasse peidikusse. Ülejäänud narkootilise aine, s.o 810,6 grammi amfetamiini, vedas ja paigutas ta samal päeval kella 14.04-14.15 vahel Tallinnas asuvasse peidikusse. Samal päeval kella 17.02 ajal võttis N. Romanov pakendi 6490,5 grammi amfetamiiniga Rae vallas asuvast peidikust ja kella 18.42-18.47 vahel võttis T. Kuršubadze Tallinnas asuvast peidikust pakendi 810,6 grammi amfetamiiniga. Ülejäänud osa narkootilisest ainest, s.o 1836,5 grammi amfetamiini, hoidis A. Nazimov grupis S. Vorobeiga Raplamaal Kohila vallas XXXXX külas XXXXX X asuvas hoones
6. jaanuarini
7. S. Vorobei ja A. Nazimov käitlesid kokku 9137,6 grammi amfetamiini, millest 7301,1 grammi narkootilist ainet andsid nad edasi. Käideldud amfetamiini hind oleks Eestis illegaalses tänavamüügis olnud vähemalt 2 055 960 krooni
8. N. Romanov tunnistati

§ 184

lg 21 p 1 järgi süüdi selles, et varem narkootikumidega seotud süüteo toime pannud isikuna käitles ta

1. aasta jaanuaris suure varalise kasu saamise eesmärgil ebaseaduslikult 6490,5 grammi amfetamiini. Olles enne
2. jaanuari 2009 S. Vorobeiga kokku leppinud narkootilise aine koguses, hinnas, peidiku asukohas ja amfetamiini kättesaamise ajas, omandas ta
3. jaanuaril 2009 kella 17.02 ajal Rae vallas asuvast peidikust pakendi 6490,5 grammi amfetamiiniga, paigutas selle tema kasutuses olevasse sõidukisse ja vedas narkootilist ainet. Kuna aga politsei asus N. Romanovi sõidukit jälitama, käskis süüdistatav kaassõitjal pakendi narkootilise ainega auto aknast välja visata, mida viimane ka tegi. 6490,5 grammi amfetamiini hind oleks Eestis illegaalses tänavakaubanduses vähemalt 1 460 367 krooni.
4. K. Abarbartšuk tunnistati

§ 184lg 1 järgi süüdi selles, et 2009.

a jaanuaris vahendas ta Tallinnas S. Vorobeilt ja A. Nazimovilt ebaseaduslikult suures koguses, s.o 810,6 grammi amfetamiini müüki T. Kuršubadzele. T. Kuršubadze teatas K. Abarbartšukile, et soovib omandada suures koguses amfetamiini ja viimane lubas hankida soovitud koguse narkootilist ainet, pöördudes selleks eeluurimisel tuvastamata ajal S. Vorobei poole ning leppides temaga kokku amfetamiini koguse, hinna, peidiku asukoha ja kättesaamise aja.

1. jaanuaril 2009 viis süüdistatav T. Kuršubadze Tallinnas Puhkekodu tee tupiktänavast XXXXXXXXXXXX XXX XX suunas paremal asuva metsatuka juurde, näidates ette peidiku asukoha. Ühtlasi teatas ta T. Kuršubadzele narkootilise aine kättesaamise aja.
2. jaanuaril 2009 kella 18.42-18.47 vahel võttiski T. Kuršubadze peidikust pakendi 810,6 grammi amfetamiiniga. 5.

§ 349järgi tunnistati K.

Abarbartšuk süüdi selles, et

1. jaanuaril 2009 kella 12.00 ajal juhtis ta sõiduautot, omamata juhtimisõigust ja esitas Tallinnas XXXX-XXXXXXXX X asuva maja juures teda kinni pidanud politseiametnikele enda juhtimisõigust tõendava dokumendina O. I. nimele väljastatud juhiloa, eesmärgiga vältida vastutust ning karistamist.
2. Maakohtu otsuse peale esitasid määruskaebuse riigiprokurör Andres Ülviste ja apellatsioonid A. Nazimovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau, K. Abarbartšuki kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kadi Mägi, S. Vorobei kaitsjad vandeadvokaadid Mare Lust ning Aivar Pilv ja süüdistatavad A. Nazimov, S. Vorobei ning N. Romanov. Prokurör vaidlustas otsuse süüdistatavatelt riigi õigusabi tasu väljamõistmata jätmises ja taotles N. Romanovilt, A. Nazimovilt ning T. Kuršubadzelt menetluskulude väljamõistmist. S. Vorobei ja tema kaitsjad taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Alternatiivselt taotles M. Lust kergema karistuse mõistmist, A. Pilv aga S. Vorobei käitumise kvalifitseerimist

§ 183järgi ja kergema karistuse mõistmist.

A. Nazimov ja tema kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist, süüdistatava käitumise kvalifitseerimist

§ 184lg 2 p 2 järgi ning kergema karistuse mõistmist.

K. Abarbartšuki kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist või alternatiivselt kergema karistuse mõistmist, samuti menetluskulude osalist riigi kanda jätmist. N. Romanov taotles maakohtu otsuse tühistamist ja tema käitumise kvalifitseerimist

§ 184lg 2 p 2 järgi, samuti kergema karistuse mõistmist.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a otsusega tühistati maakohtu otsus A. Nazimovilt, N. Romanovilt ja T. Kuršubadzelt riigi õigusabi tasu väljamõistmata jätmises ning mõisteti A. Nazimovilt ja N. Romanovilt määratud kaitsjatele makstud tasu katteks välja 1486.80 krooni, T. Kuršubadzelt aga 16 507.20 krooni. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Prokuröri määruskaebus rahuldati, kaitsjate ja süüdistatavate apellatsioonid jäeti aga rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 7.1 KrMS § 313 lg 1 p 12 kohaselt esitatakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas kriminaalmenetluse kulude kohta tehtud otsustus. Prokurör leiab põhjendatult, et maakohus tunnistas A. Nazimovi, N. Romanovi ja T. Kuršubadze neile inkrimineeritud kuritegudes süüdi, kuid pole lahendanud riigi õigusabi tasuga seonduvat. Seda minetust tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis annab tulenevalt KrMS § 340 lg 4 p-st 5 aluse maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks ja süüdistatavatelt riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks. 7.2 Maakohus hindas KrMS § 61 lg 2 kohaselt tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kaitsjate apellatsioonide ja vaidlustatud otsuse järelduste valguses puudub alus tõendeid teisiti hinnata. Nõustuda ei saa ka seisukohtadega, et otsus on motiveerimata ja selles pole tõendeid analüüsitud. 7.3 A. Nazimovit ja S. Vorobeid süüdistatakse 9137,6 grammi amfetamiini ebaseaduslikus grupilises käitlemises. Ekspertiisiaktidest nähtuvalt sisaldas see kogus 2618 grammi puhast narkootilist ainet. Varasemas kohtupraktikas on amfetamiini suureks koguseks loetud 1,3 grammi. Seega oleks süüdistatavate käideldud narkootilisest ainest narkojoobe tekitamiseks piisanud vähemalt 20 000- 25 000-le inimesele. On usutav, et sellises koguses narkootilist ainet ei käidelnud S. Vorobei ja A. Nazimov enda tarbeks, vaid narkokaubanduse eesmärgil. Samuti pole usutav, et N. Romanov oleks käidelnud enda tarbeks 6490,5 grammi amfetamiini. 7.4 A. Nazimovi ja S. Vorobei käideldud narkootilise aine hind oleks Eestis illegaalses tänavamüügis olnud vähemalt 2 miljonit krooni, N. Romanovi käideldud narkootilise aine hind aga vähemalt 1,4 miljonit krooni. Suure varalise kasu mõiste sisustamisel tuleb lähtuda karistusseadustiku rakendamise seaduses sätestatud suure varalise kahju määrast. Käesolevas asjas ületab narkootilise aine väärtus kõnealust piirmäära kordades. Suure varalise kasu saamise eesmärgi tuvastamisel tuleb kavatsetus kindlaks teha lähtuvalt süüteo objektiivsetest tunnustest. Ka senine kohtupraktika on suure varalise kasu saamise eesmärgi tuvastamisel lähtunud käideldava narkootilise aine väärtusest illegaalses tänavamüügis ehk jaehinnast. Näiteks kriminaalasjades nr 3-1-1-18-08 ja nr 3-1-1-44-08 ei tuvastatud, et süüdistatavatel oleks olnud tänavamüügiks vajalikke esemeid (minigripp kilekotte vmt), millele on viidanud A. Nazimovi kaitsja. Seega pole kaitsjaga alust nõustuda selles, et suure varalise kasu puhul tuleks lähtuda narkootilise aine hulgihinnast. 7.5 Maakohtu otsuses on näidatud asjaolud, milles seisnes S. Vorobei keskne ja organiseeriv roll grupilise kuriteo toimepanemisel ning osutatud on ka seda kinnitavatele tõenditele. Süüdistatava rolli tõttu ei saa eeldada, et narkootilise aine pakenditelt või amfetamiini valmistamise kohast pidanuks leidma S. Vorobeile kuuluvat bioloogilist materjali. Jälitustoimingutega kogutud teavet teiste tõenditega kogumis hinnates leidis kohus põhjendatult, et tõendid on süüdimõistva otsuse tegemiseks piisavad. Varjatud jälgimisega tuvastati süüdistuses kirjeldatud asjaolud, s.t narkootilise aine valmistamine, vedamine ja peidikutesse paigutamine, edasiandmine ning süüdistatavate omavaheline suhtlemine seoses amfetamiini müügiga. Kindlaks on tehtud, et A. Nazimov N. Romanovit ega T. Kuršubadzet ei tundnud ja nendega ei suhelnud. Süüdistatavate kaitseversioonid on veenvalt kummutatud, sest need pole usaldusväärsed, on eluliselt ebausutavad ja vastolus teiste tõenditega. Maakohus tõlgendas S. Vorobei telefonikõnede sisu kaassüüdistatavatega õigesti ja põhjendatud on järeldus, et räägiti just narkootilisest ainest ning kooskõlastati selle käitlemist. Samuti on õigesti hinnatud K. Abarbartšuki ja T. Kuršubadze kokkusaamise eesmärki. 7.6 Süüdistatavatele mõistetud karistused vastavad nende süü suurusele ja isikule. Tegemist on raskete narkokuritegudega, kusjuures A. Nazimovi ja S. Vorobei käideldud narkootilise aine kogusest piisanuks narkojoobe tekitamiseks enam kui 30 000-le ja N. Romanovi käideldud narkootilise aine kogusest vähemalt 21 000-le inimesele. Narkootilist ainet käitlesid süüdistatavad narkokaubanduse eesmärgil. Ka T. Kuršubadze ja K. Abarbartšuki käideldud amfetamiini kogus ületab narkootilise aine suure koguse alampiiri 270-kordselt. 7.7 Põhjendatud on K. Abarbartšukilt ja S. Vorobeilt äravõetud sularaha konfiskeerimine. K. Abarbartšukil puudus ametlik sissetulek ja ta pole tõendanud, et omandas konfiskeeritud sularaha õiguspäraselt. S. Vorobeilt äravõetud sularaha osas järeldas maakohus samuti õigustatult, et see on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena, mitte aga J. V.-ilt. S. Vorobei ja J. V.-i ütluste ebausaldusväärsust sularaha päritolu kohta kinnitavad pangakontode analüüsi kokkuvõtted, mille kohaselt puudusid süüdistatava pojal märgitud summades rahalised vahendid. Väited 185 000 krooni saamise kohta
4. aastal toimunud korteriomandi müügist pole aga tõsiseltvõetavad ega tõendatud. S. Vorobei varanduslik olukord ja elatustase erinevad oluliselt tema legaalsetest sissetulekutest. 7.8 Nõustuda ei saa K. Abarbartšuki kaitsja väitega, et menetluskulud tuleks jätta osaliselt riigi kanda. Isegi kui soostuda apellandi seisukohaga, et süüdistataval puudub realiseeritav vara ja tema sissetulek koosneb emapalgast, tähendaks menetluskulude riigi kanda jätmine, et rahvatervisevastase ründe avastamise ja süüteo menetlemisega seotud kulud jääksid isiku süüdimõistmisel omakasulises kuriteos nende isikute kanda, kelle tervist süüteoga rünnati. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid K. Abarbartšuki kaitsja vandeadvokaat Liis Toomsalu, S. Vorobei kaitsja vandeadvokaat A. Pilv, N. Romanovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis ja A. Nazimovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi A. Repnau.
6. K. Abarbartšuki kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 9.1 K. Abarbartšuki käitumises puuduvad süüteokoosseisu tunnused ja ta ei olnud narkootilise aine käitlemisega seotud. Pole alust arvata, et süüdistatav möönis või pidas võimalikuks, et inimesed, kellega ta suhtles, olid seotud amfetamiini käitlemisega. S. Vorobeiga rääkis süüdistatav ripsmepikendustest, kuna töötab kosmeetikuna, kaassüüdistatava kaudu oli aga võimalik neid välismaalt soodsalt hankida. Prokuröri tõlgendusest lähtuv kohtu järeldus, et tegemist oli eelnevalt kokkulepitud legendiga ja tegelikult räägiti narkootilise aine omandamisest, on põhjendamatu. 9.2 Süüdistatav selgitas arusaadavalt, miks ta
7. jaanuaril 2009 T. Kuršubadzega kohtus ja temaga ringi sõitis. See, et T. Kuršubadze kohtumist eitas, ei tähenda, nagu tuleks K. Abarbartšuki ütlused kahtluse alla seada. T. Kuršubadze andis ütlusi süüdistatavana ja tal puudub tõerääkimise kohustus. T. Kuršubadze tunnistas amfetamiini käitlemist, K. Abarbartšuk seevastu narkootilise aine omandamises ei osalenud. 9.3 Maakohus konfiskeeris

§ 832lg 1 alusel süüdistatavalt äravõetud sularaha.

See säte on aga kohaldatav isiku suhtes, keda karistatakse üle kolmeaastase või eluaegse vangistusega. K. Abarbartšukki karistati vangistusega 3 aastaks, milline karistus jäeti tingimisi täitmisele pööramata. Lisaks andis süüdistatav ütlusi, et sularaha laenas ta sõbralt. Asjaolu, et ta selle isiku nime ei avaldanud, ei anna alust lugeda sularaha päritolu kuritegelikuks. Ringkonnakohus tugines konfiskeerimise küsimuse lahendamisel

§ 833lg-le 1, kuid sellist normi karistusseadustik ei sisalda. 9.4 Menetluskulude riigi kanda jätmine on vastavalt Kr

MS § 180 lg-le 3 seotud süüdistatava varalise seisundi ja resotsialiseerumisväljavaatega, mitte aga süüdlasele inkrimineeritud kuriteo kvalifikatsiooniga. Kohus nõustus, et menetluskulude hüvitamine käib K. Abarbartšukile üle jõu. 9.5 Ringkonnakohus leidis ekslikult, et maakohus analüüsis piisavalt tõendeid ja otsus on motiveeritud. Apellatsioonikohus tõdes ka ise, et maakohtu 67-leheküljelises otsuses käsitletakse süüdistuse kvalifikatsiooniga seonduvat vaid ühes lõigus. Asjakohatu on ringkonnakohtu järeldus, nagu poleks apellant esimese astme kohtu otsuse järeldustega nõustunud, sest otsuses põhjendused puuduvad. Jälgitav pole ka kohtu siseveendumuse kujunemine. Süüdimõistva otsuse rajamine oletustele on vastuolus süütuse presumptsiooniga. 9.6 K. Abarbartšukile mõistetud karistus ei vasta tema süü suurusele ja vajalikul määral pole arvestatud karistuse eripreventiivseid eesmärke. Süüdistatava roll oli vähetähtis ja karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Tegemist on kriminaalkorras karistamata õiguskuuleka isikuga ja karistuse eesmärke on võimalik saavutada sanktsiooni miinimummääras mõistetava vangistusega. Karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisel piisab minimaalsest 18-kuulisest katseajast. 10. S. Vorobei kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. Alternatiivselt taotleb kassaator süüdistatava käitumise kvalifitseerimist

§ 184

lg 2 p 1 järgi ja karistuse kergendamist või süüdistuses

§ 184

lg 21 p 1 järgi otsuse tühistamata jätmise korral karistuse kergendamist, eelnevate taotluste rahuldamata jätmisel aga ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist samale ringkonnakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 10.1 Ringkonnakohus eiras tõendite hindamise põhimõtteid ja jättis otsuse nõuetekohaselt põhistamata, sest apellatsiooni väiteid sisuliselt ei käsitletud. See minetus kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kohtud pole veenvalt põhjendanud, miks pani S. Vorobei toime

§ 184lg 21 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Süüdimõistva otsuse tegemisel tugineti prokuröri poolt tõenditele antud tõlgendusele, kuid kaitsja ja süüdistatava seisukohti veenvalt ei kummutatud. Telefonikõnede tõlgendused pole S. Vorobei süüdimõistmiseks piisavad, kuna nende sisu ei seo süüdistatavat narkootiliste ainete käitlemisega. Maakohus tõdes jälitustoimingutega kogutud tõendeid analüüsides ka ise, et need ei tõenda süüdistuses kirjeldatud kuritegude toimepanemist. Fakt, et süüdistatav suhtles süüdistuses märgitud ajavahemikul kaassüüdistatavatega, ei anna alust seostada teda ülejäänud isikute käitumisega ega süüdi tunnistada grupilises kuriteos. Täielikult on tähelepanuta jäetud väited in dubio pro reo põhimõtte kohaldatavusest. Süüdimõistvad otsused rajanevad oletustel. S. Vorobei ütlused on eluliselt usutavad ja neid pole teiste tõenditega kummutatud. 10.2 Kohtulikul arutamisel S. Vorobei käitumises

§ 184

lg 21 p 1 järgi kvalifitseeritava süüteokoosseisu subjektiivseid tunnuseid ei tuvastatud. Süüdistataval puudus kavatsetus varalise kasu saamiseks. Senise kohtupraktika pinnalt ei ole selge, milliste kriteeriumite alusel suure varalise kasu saamise eesmärgi olemasolu või puudumist eristatakse (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-18-08, nr 3-1-1-73-10, nr 3-1-1-23-10 ja nr 3-1-1-44-08). 10.3 Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ei arvestata tõenditega, millest nähtuvalt andis J. V. S. Vorobeile rahalisi vahendeid. Maakohtu järeldused on kõnealuses küsimuses ebaõiged ja tõenditega vastuolus. Apellant esitas täiendava tõendina OÜ H pearaamatu väljatrüki, mis tõendab vähemalt kaudselt, et J. V.-il oli võimalik kasutada äriühingu rahalisi vahendeid enda või lähedaste huvides, kuid ringkonnakohus seda ei arvestanud. Samuti pole põhistatud, miks ei arvestata väidet rahaliste vahendite saamise kohta

1. aastal toimunud J. V.-ile kuuluva korteriomandi võõrandamisest. Selgusetuks jääb, miks ei saa rahaliste vahendite olemasolu tõendada
2. novembril 2007 AS-ga E sõlmitud laenulepinguga. 10.4 Kohtuotsustest ei nähtu NPALS § 31 lg-le 3 ja Riigikohtu praktikale vastavat analüüsi, millistest tõenditest lähtuvalt ning millises koguses S. Vorobei puhast narkootilist ainet käitles. Seguaine mass pole aluseks, rääkimaks suures koguses narkootilise aine käitlemisest. Inkrimineerides süüdistatavatele 9137,6 grammi amfetamiini käitlemist, jäeti selgitamata, kas tegemist on puhta või segatud narkootilise ainega. Eiratud on ka ekspertide arvamusi, millest nähtuvalt on puhta narkootilise aine kogus erinev otsustes märgitust. 10.5 Süüdistatavale mõistetud karistus ei vasta tema süü suurusele ega senisele kohtupraktikale sarnastes kriminaalasjades. Karistuse mõistmisel pole kohtud järginud otsuste põhistamise nõuet, mis on käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.
3. N. Romanovi kaitsja taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist maakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 11.1 Kohtuotsuse põhistused, mis puudutavad N. Romanovi süü tõendatust, pole jälgitavad. Tõendatud on, et süüdistatav leidis metsast paki, mille sisu osutus narkootiliseks aineks ja vedas seda, kuid mille alusel tehti järeldus tema seotusest A. Nazimovi ning S. Vorobeiga suures koguses ja suure varalise kasu saamise eesmärgil narkootilise aine grupilisest käitlemisest, jääb arusaamatuks. Ka on maakohtu otsuse põhistused vastuolulised. Otsuse põhiosa kohaselt tegutses N. Romanov ühiselt ja kooskõlastatult A. Nazimovi ning S. Vorobeiga, kuid lahendi punktis 10 tuvastati vaid tema poolt suure koguse narkootilise aine käitlemine suure varalise kasu saamise eesmärgil. Järeldused tunnistaja A. K. ütluste ebausaldusväärse kohta pole samuti põhjendatud. 11.2 Vaidlustatud otsustest ei nähtu, millega on tõendatud süüdistatava tahtlus suure varalise kasu saamiseks. Kohtud tuginesid Keskkriminaalpolitsei õiendile, milles on näidatud narkootilise aine hind tänavakaubanduses, kuid pole tõendatud, et N. Romanov soovis narkootilist ainet realiseerida just sel viisil. 11.3 Väärad ja põhjendamatud on seisukohad, mis puudutavad N. Romanovi ning S. Vorobei telefonikõnede sisu. Tuvastatud pole, et A. Nazimov ja N. Romanov olid tuttavad. Otsuses ei ole analüüsitud kõigi jälitustoimingutega saadud teavet ega põhistatud nende toimingute põhjendatust ja seaduslikkust. Eelnev on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis tingib kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise esimese astme kohtule.
4. A. Nazimovi kaitsja taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist, süüdistatava käitumise kvalifitseerimist

§ 184lg 2 p 1 järgi ning kergema karistuse mõistmist.

Alternatiivselt taotleb kaitsja maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 12.1 Suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast subjektiivset koosseisutunnust, mis iseloomustab toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte. Riigikohus on kriminaalasjades nr 3-1-1-18-08 ja nr 3-1-1-44-08 märkinud, et tähtis pole asjaolu, kui suure varalise kasu süüdistatav tegelikult sai, vaid kui suurt varalist kasu ta taotles. Kohtud ei analüüsinud kõnealust koosseisutunnust, vaid pelgalt tõdesid, et grupi tegevus oli suunatud suure varalise kasu saamise eesmärgile. Narkootilise aine kogus iseenesest ei tõenda suure varalise kasu saamise eesmärki. Asjakohase analüüsi puudumine kohtuotsustes on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. 12.2 Maa- ja ringkonnakohus sisustasid narkootilise aine väärtust ekslikult tänavakaubanduse hinnast lähtuvalt. Keskkriminaalpolitsei õiendis, millele süüdimõistva otsuse tegemisel tugineti, eristatakse aga narkootilise aine jae- ja hulgihinda. Käesolevas asjas oli tegemist narkootilise aine hulgimüügiga, mille tõttu tulnuks lähtuda hulgihinnast. Sellisel juhul ei ületaks käideldud narkootilise aine hind

RS § 8 p-s 2 sätestatud määra. Kassaator esitas vastava arvutuse ka alama astme kohtutele, kuid seda eirati. Puuduvad tõendid, et A. Nazimov oleks soovinud tulu teenida tänavakaubanduses. Seega kohaldasid kohtud vääralt materiaalõiguse normi. 12.3 A. Nazimovile mõisteti liialt range karistus. Karistuse mõistmisel ei arvestatud süüdistatava süü suurust. A. Nazimovi varasem karistatus on kustunud ja esinevad karistust kergendavad asjaolud. Ringkonnakohus nendele faktidele tähelepanu ei pööranud, osutades vaid kuriteo raskusele ja varasemale karistatusele. Samuti ei käsitletud A. Nazimovi apellatsiooni väiteid, milles ta selgitas kuriteo toimepanemise asjaolusid. 13. Kassatsioonidele esitas vastused riigiprokurör A. Ülviste, kes palub jätta ringkonnakohtu otsuse A. Nazimovi, S. Vorobei ja N. Romanovi osas muutmata ning kassatsioonid rahuldamata. K. Abarbartšuki kaitsja kassatsiooni peab prokurör põhjendatuks osaliselt, leides, et maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada süüdistatavalt 27 730 krooni konfiskeerimises ja see summa kuulub K. Abarbartšukile tagastamisele. Muus osas palutakse jätta kohtuotsused muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised. 13.1 Kohtud hindasid tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendite hindamisest tulenevaid järeldusi põhistati ja kohtute siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Otsustes on põhjalikult näidatud, milles seisnes süüdistatavate käitumine või roll kuritegude toimepanemisel ja osutatud tõenditele, millele süü tuvastamisel tugineti. Kohtumenetluse käigus on süüdistatavad enese õigustamiseks esitanud erinevaid väited ja versioone, kuid need on vaidlustatud otsustega veenvalt kummutatud. Kohtud ei eksinud ka in dubio pro reo põhimõtte vastu. 13.2 S. Vorobei ja A. Nazimovi käitumine on õigesti kvalifitseeritud

§ 184lg 21 p 1 järgi.

Võttes arvesse nende käideldud puhta narkootilise aine kogust, on suure koguse narkootilise aine piirmäär ületatud enam kui 2000-kordselt ja sellest piisanuks narkojoobe tekitamiseks enam kui 20 000 inimesele. Täpsed kogused on kindlaks tehtud narkootilise aine ekspertiisidega, mida on maakohtu otsuses samuti põhjalikult käsitletud. Narkootilist ainet käitlesid süüdistatavad narkokaubanduse eesmärgil, sest enne kinnipidamist jõudsid nad enamuse narkootilisest ainest edasi anda. Kavatsetus süüteo toimepanemiseks tuleb tuvastada kuriteo objektiivsetest tunnustes lähtuvalt, arvestades teo tehiolusid ning narkootilise aine kogust. Välistatud on võimalus, et amfetamiini käitlesid süüdistatavad enda tarbeks, sest narkootilise aine väärtus on vähemalt 2 miljonit krooni, mis ületab

RS § 8 p-s 2 märgitud piirmäära kordades. 13.3 Narkootilise aine väärtuse määramisel on arvestatud tänavamüügi hinda. Amfetamiini rahalise väärtuse hindamisel ei saa aluseks võtta puhta aine kogust, sest puhast ainet tänavamüügis ei eksisteeri. Senise kohtupraktika valguses puudub vähimgi alus arvestada narkootilise aine koguse väärtust hulgihinnas ja sellele puudub ka mõistlik põhjendus. Kriminaaltoimiku III köites lehekülgedel 14-15 asub õiend, millele A. Nazimovi ja N. Romanovi kaitsjad viitavad, aga sellele ei saa suure varalise kasu saamise eesmärgi tuvastamisel tõendina ülemäärast tähelepanu pöörata. Õiendis on olulised andmed amfetamiini jae- ehk tänavamüügi hinna kohta. Väärib tähelepanu, et varasemas kohtupraktikas pole oluliseks peetud, kuidas süüdlane narkootilist ainet realiseerida kavatses. 13.4 S. Vorobei kaitsja väide, mille kohaselt olid J. V.-il lisaks korteri müügist saadud rahale olemas äriühingu rahalised vahendid, ei ole tõsiseltvõetav, olles kummutatud teiste tõenditega. Kaitsja osutatud pearaamatu väljatrükil rahasummade juures olev kirje “J. V.-i oma“ on kriminaalasja kontekstis ainetu.

1. aastal võetud laenu näol oli tegemist eluasemelaenuga, mida J. V. kasutas Saue vallas asuva elamu renoveerimiseks. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt esinesid tal
2. a jaanuaris makseraskused, kusjuures tunnistajal puudusid rahalised vahendid laenumaksete tasumiseks. J. V. kinnitas kohtus, et ettevõttest ta raha välja ei võtnud ja S. Vorobeile väidetavalt antud summa pärineb korteri müügist saadud rahast. 13.5 S. Vorobei kaitsja on süüdistatavale mõistetud karistust võrrelnud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-18-08 ja nr 3-1-1-44-08 märgitud karistuste määradega, kuid selline võrdlus on asjakohatu, sest karistus tuleb individualiseerida. Mingil põhjusel ei võrrelnud kaitsja aga karistust näiteks kriminaalasja nr 3-1-1-84-09 või D. Z.-i kriminaalasja tehioludega (Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalasi nr 1-08-3477). Prokuröri hinnangul on kohtud S. Vorobeile ja A. Nazimovile karistuste mõistmist küllaldaselt motiveerinud. Samuti on piisavalt põhistatud K. Abarbartšukile mõistetud karistust. 13.6 N. Romanovile pole esitatud süüdistust narkootilise aine käitlemises grupis S. Vorobei ja A. Nazimoviga, nagu väidab ekslikult kaitsja. Konstruktsioon, mille kohaselt tegutsesid süüdistatavad kooskõlastatult, ei tähenda N. Romanovile kvalifitseeriva koosseisutunnuse inkrimineerimist, vaid pelgalt seda, et nad leppisid kokku narkootilise aine üleandmise ajas ja kohas. N. Romanov on põhjendatult süüdi tunnistatud

§ 184

lg 21 p 1 järgi, sest süüdistatav käitles narkokaubanduse eesmärgil 6490,5 grammi amfetamiini sisaldavat pulbrit, milles oli 1863,8 grammi puhast narkootilist ainet. Sellise koguse amfetamiini hind oleks ligikaudu 1,4 miljonit krooni ja puhta aine korral piisaks sellest narkojoobe tekitamiseks vähemalt 14 000 inimesele. 13.7 K. Abarbartšuki kaitsjaga saab nõustuda selles, et süüdistatavalt sularaha konfiskeerimisel kohaldati ebaõigesti materiaalõigust. Kuivõrd K. Abarbartšukile mõistetud karistus ei ületa kolmeaastast vangistust, tuleb vaidlustatud otsused osaliselt tühistada ja konfiskeeritud raha tagastada.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult väljendatud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt kassatsioonide väiteid, milles seatakse kahtluse alla süüdistatavatele etteheidetavate kuritegude tõendatus (I) ja S. Vorobeilt ning K. Abarbartšukilt vara konfiskeerimise seaduslikkus, samuti K. Abarbartšukilt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmine ja temale mõistetud karistuse põhjendatus (II). Seejärel annab kolleegium S. Vorobei, A. Nazimovi ja N. Romanovi käitumisele karistusõigusliku hinnangu (III), võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemused (IV) ning lahendab viimaks S. Vorobei kaitsja taotluse kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks (V). I
3. A. Nazimovi kaitsja ei ole vaidlustanud järeldust, et süüdistatav valmistas, valdas ja vedas edasiandmise eesmärgil ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet. S. Vorobei, N. Romanovi ja K. Abarbartšuki kaitsjate kassatsioonides kritiseeritakse seevastu tõenditele antud hinnangut ning kohtuotsuste põhistatust ja leitakse kokkuvõtlikult, et süüdistatavatele etteheidetavate kuritegude toimepanek pole tõendatud. Kolleegiumi hinnangul vaidlustavad kassaatorid selliste väidetega sisuliselt senisel kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilisi asjaolusid. Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgmise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. märtsi
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1). Kriminaalkolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsuste järelduste kujunemine on jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt süüdistatavad suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises süüdi tunnistati. Seetõttu ei ole lähtuvalt KrMS § 363 lg 4 p-st 1 vajalik kõiki ringkonnakohtu seisukohti korrata. Vastuseks kaitsjate väidetele märgib kolleegium siiski järgmist.
6. Käesolevas kohtuasjas on kohtud kuritegude tõendatusele hinnangu andmisel muuhulgas tuginenud jälitustoimingutega kogutud teabele, mida on kõrvutatud teiste tõendite, sealhulgas süüdistatavate ütlustega. Kaitsjate kriitika põhinebki eeskätt sellel, et jälitustoimingute protokollides kajastatud süüdistatavate vahel asetleidnud telefonikõnede sisu ei võimalda teha tõsikindlaid järeldusi narkootilise aine käitlemise kohta ega kummuta veenvalt kaitseversioone, mille tõttu ilmnevad kriminaalasjas kõrvaldamata kahtlused.
7. Kriminaalkolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ja märgib, et kohtud on õigustatult leidnud, et jälitustoimingute protokollides sisalduv teave ning sellele omistatud tähendus on olnud süüdimõistva otsuse tegemiseks piisav ja usaldusväärne, haakudes täiel määral kriminaalasjas kogutud muude tõenditega. Kohtuotsustest nähtub, miks rajatakse süüdimõistva otsuse järeldused telefonikõnede tegeliku tähenduse osas just prokuröri poolt välja pakutud hinnangule ja miks ei loeta süüdistatavate erinevaid kaitseversioone eluliselt usutavaks ning usaldusväärseks. Viimastele ei ole tõendina tuginetud muuhulgas seetõttu, et need ei kattu omavahel ega ka teiste objektiivsete tõendite, näiteks varjatud jälgimise käigus kogutud tõenditega, kuid ka nende ebaloogilisuse tõttu. Mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. märtsi
9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10, p 8).
10. Eelnev võimaldab asuda seisukohale, et just tõendite kogumis hindamise pinnalt on tehtud tõsikindlad järeldused süüdistatavate süü tõendatuse kohta. Arvestades süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuritegude tehiolusid ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest.
11. K. Abarbartšuki poolt

§ 184

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanek loeti tõendatuks jälitusprotokollidega süüdistatava jälgimise ja telefonikõnede salajase pealtkuulamise kohta. Nendest tõenditest nähtuvat teavet on analüüsitud, kõrvutatud seda nii K. Abarbartšuki kaitseversiooni kui ka T. Kuršubadze ütlustega ja õigustatult järeldatud, et just K. Abarbartšuk oli isikuks, kes vahendas S. Vorobeilt ja A. Nazimovilt suures koguses narkootilise aine müüki T. Kuršubadzele. Ühtlasi ei nõustu kolleegium kaitsja seisukohaga, nagu ei vastaks süüdistatavale mõistetud karistus tema süü suurusele ja karistuse mõistmise eripreventiivsetele eesmärkidele, sest maakohus on põhistanud, millised tegurid tingivad süüdistatavale karistuse mõistmise just sellises määras ning milliste asjaolude tõttu tuleb karistus jätta tingimisi täitmisele pööramata.

1. N. Romanovi süü tõendatusele hinnangu andmisel on jälitustoimingute protokollide, sündmuskoha vaatlusprotokolli, läbiotsimise protokolli, tunnistaja V. R.-i ütluste ja narkootilise aine ekspertiisi aktis sisalduva arvamuse pinnalt veenvalt kummutatud süüdistatava väited ehitusmaterjali omandamise ning vedamise kohta. Üksikasjalikult on vaetud ka tunnistaja A. K. ütlusi ja loetud need põhjendatult ebausaldusväärseks, kuna nende sisu ei haaku teiste tõenditega. Kolleegium nõustub täielikult seisukohaga, mille kohaselt on süüdistatava kaitseversioon kriminaalasja tehiolusid silmas pidades teiste tõenditega mittehaakuv ja ebaloogiline. Seega järeldasid kohtud õigesti, et tõendatud on süüdistatava poolt suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine, s.o 6490,5 grammi amfetamiinsulfaati sisaldava pulbri omandamine ja vedamine.
2. Veel leiab N. Romanovi kaitsja, et kohtuotsustest ei nähtu, missuguste tõendite alusel tehti järeldus, et süüdistatav pani kuriteo toime grupis A. Nazimovi ja S. Vorobeiga. Samuti on kassaatori arvates maakohtu otsuse põhiosa erinevad osad kõnealuses küsimuses omavahel vastuolus. Kolleegium leiab, et eelnevad väited pole asjassepuutuvad, sest vaidlustatud otsustega on N. Romanov süüdi tunnistatud üksiktäideviimises, mitte aga grupilise kuriteo toimepanekus. Grupilise kuriteo toimepanemine ei ole tuletatav ka süüdistusaktis sisalduvast teokirjeldusest, sest N. Romanov oli isikuks, kes S. Vorobeilt ja A. Nazimovilt narkootilist ainet omandas (ostis). Asjaolu, et ostja ja müüja lepivad omavahel kokku narkootilise aine müümise ning üleandmise tingimustes, ei anna alust vaadelda kõnealust käitumist ühise ja kooskõlastatud tegevusena

§ 21lg 2 esimese lause mõttes.

23. Kriminaalkolleegium ei nõustu ka S. Vorobei kaitsja väitega, et jälitusprotokollidega kogutud tõenduslik teave ja selle pinnalt süüdistatavate telefonikõnede sisule omistatud tähendus ei olnud süüdimõistva otsuse tegemiseks piisavad. 23.1 Maa- ja ringkonnakohtu otsustest nähtub jälgitavalt ning veenvalt, miks kinnitavad eelpool märgitud tõendid kuriteo toimepanemist just süüdistuses näidatud viisil ja miks ei ole usutavad ega loogilised S. Vorobei ütlused telefonikõnede sisu kohta. Kuivõrd telefonikõnede sisule omistatud tähendus haakub täielikult teiste objektiivsete tõenditega, mida süüdistatava kaitseversiooni kohta öelda ei ole võimalik, ei rajane kohtuotsused oletustel, vaid tõendite kogumil. Tõendikogumi pinnalt ei ole grupilise suure koguse narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise osas jäetud kõrvaldamata selliseid kahtlusi, mida tuleks lähtuvalt in dubio pro reo põhimõttest tõlgendada süüdistatava kasuks. 23.2 Kohtuotsustes on üksikasjalikult käsitletud sedagi, milles seisnes S. Vorobei roll grupilise kuriteo toimepanemisel koos A. Nazimoviga. Kuigi kohtulikul arutamisel tuvastatust nähtuvalt ei realiseerinud S. Vorobei omakäeliselt süüteokoosseisu tunnuseid, s.t ei käidelnud ise vahetult narkootilist ainet, tuleb nõustuda järeldusega, et ta pani kuriteo toime ühiselt ja kooskõlastatult A. Nazimoviga.

§ 21

lg 2 esimene lause, mis sätestab kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse, kujutab endast omistamisnormi, mille alusel vastutab üks isik ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04, p 21). Olulise teopanusena on S. Vorobei puhul käsitatav tema koordineeriv roll narkootilise aine käitlemisel, kuivõrd on kindlaks tehtud, et just tema oli isikuks, kes leppis ostjatega kokku narkootilise aine üleandmise ajas ja tingimustes ning tema juhiste kohaselt valmistas, vedas ning peitis edasiandmiseks narkootilist ainet A. Nazimov.
3. Veel leiab S. Vorobei kaitsja, et kohtulikul arutamisel pole kooskõlas narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg-ga 3 kindlaks tehtud, et süüdistatavad käitlesid suures koguses narkootilist ainet. See väide on eksitav, sest vaidlustatud otsustest nähtuvalt tunnistati S. Vorobei ja A. Nazimov süüdi 9137,6 grammi amfetamiinsulfaati sisaldava pulbri grupilises ebaseaduslikus käitlemises, millest 7301,1 grammi narkootilist ainet anti kaassüüdistatavatele - N. Romanovile ja T. Kuršubadzele - edasi. Ekspertiisiaktides sisalduvatele arvamustele tuginevalt on kindlaks tehtud, et 9137,6 grammi pulbrilist ainet sisaldas kokku 2618 grammi puhast narkootilist ainet. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel NPALS § 31 lg 3 esimese lause mõttes tuleb lähtuda puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogusest. Narkootilise aine segu korral saab suurest kogusest rääkida juhul, kui selles sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. aprilli
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-101-07, p-d 8 ja 13). Tuginevalt eelmärgitud seisukohtadele on kohtud õigesti tuvastanud, et S. Vorobei ja A. Nazimovi käideldud amfetamiinist oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks vähemalt 20 000-25 000 inimesele ning see on käsitatav narkootilise aine suure kogusena. II
6. Kolleegium ei nõustu S. Vorobei kaitsja väitega, mille kohaselt on ringkonnakohtu otsus süüdistatavalt sularaha konfiskeerimist puudutavates küsimustes põhistamata. 25.1 S. Vorobeilt sularaha konfiskeerimisel tugineti

§ 832

lg-le 1, mis võimaldab kohtul karistusseadustikus sätestatud juhtudel isiku süüdimõistmisel ja karistamisel üle kolmeaastase või eluaegse vangistusega konfiskeerida osa või kogu kuriteo toimepanija vara, kui see kuulub otsuse tegemise ajal toimepanijale ja kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise korral kehtib ümberpööratud tõendamiskoormis, sest

§ 832

lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. 25.2 Kohtud on konfiskeerimise küsimust lahendades võrrelnud süüdistatava legaalset sissetulekut tema tegeliku varandusliku olukorra ja elatustasemega, tuginedes viimati märgitud asjaolude tuvastamisel muuhulgas S. Vorobei pangakontode väljavõtetele. Seejuures ei ole usaldusväärseks loetud süüdistatava ja tunnistaja J. V.-i ütlusi, millega püüti tõendada sularaha legaalset päritolu. Kolleegium leiab, et maakohtu otsusest nähtuvad jälgitavalt põhjendused selle kohta, miks tuleb kõnealused rahasummad lugeda kriminaaltuluks ja miks ei ole alust jaatada J. V.-i ütluste õigsust. Kohtulikul arutamisel tuvastatu kohaselt puudusid J. V.-il

1. a jaanuaris konfiskeeritavate summadega võrreldavad rahalised vahendid ja objektiivsete tõendite alusel on kindlaks tehtud, et süüdistatav toetas hoopis oma poega. Ühtlasi on maa- ja ringkonnakohus nii pangakontode analüüsi, J. V.-i ütluste, kuid ka
2. jaanuaril 2009 toimunud telefonikõne sisu pinnalt kummutanud väited, nagu saanuks konfiskeeritud sularaha pärineda J. V.-i ettevõttest või korteriomandi müügist. Liiati on tunnistaja kohtulikul arutamisel ise väitnud, et temaga seotud äriühingult kõnealused rahasummad ei pärinenud.
3. K. Abarbartšuki kaitsja leiab aga põhjendatult, et süüdistatavalt 27 730 krooni sularaha konfiskeerimine ei olnud seaduslik. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt tugines maakohus konfiskeerimise otsustust tehes

§ 832lg-le 1, käsitades kõnealust rahasummat kriminaaltuluna.

Kuivõrd arutatavas asjas karistati süüdistatavat vangistusega 3 aastaks, mitte üle selle, ei olnud

§ 832lg 1 K.

Abarbartšuki suhtes kohaldatav (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-73-10, p 9.1). See minetus kujutab endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist KrMS § 362 p 1 mõttes, mille tõttu tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused kõnealuses osas tühistada ning konfiskeeritud sularaha süüdistatavale tagastada. Kirjeldatud põhjustel ei analüüsi kolleegium edasiselt kaitsja teisi väiteid, mis puudutavad sularaha konfiskeerimist.
3. Veel märgib K. Abarbartšuki kaitsja, et ringkonnakohus mõistis süüdistatavalt põhjendamatult välja maakohtus toimunud kohtuliku arutamisega seotud riigi õigusabi tasu, jättes alusetult kohaldamata KrMS § 180 lg-s 3 sätestatu. Kolleegiumi hinnangul ei ole selle väitega nõustumiseks alust. Kõnealuse taotluse osas on ringkonnakohus leidnud, et isegi, kui nõustuda, et K. Abarbartšukil puudub realiseeritav vara ja tema sissetulek koosneb emapalgast, tuleb lisaks arvesse võtta, et süüdistatav pani toime omakasulise rahvatervise vastu suunatud kuriteo. Seega pole apellatsioonikohus ühest küljest nõustunud väitega, et süüdistatava varaline seisund võib olla selline, et menetluskulud tuleks jätta vältimatult riigi kanda. Teisalt ei olnud süüdistatava resotsialiseerumisväljavaateid arvestades asjakohatu järeldus, mille kohaselt pani süüdistatav toime omakasulise rahvatervise vastu suunatud kuriteo, millist faktorit tuleb kriminaalmenetluse kulude riigi kanda jätmise otsustamisel samuti arvestada. III
4. Käesoleva kriminaalasja keskne materiaalõiguslik küsimus seisneb selles, kas S. Vorobei, A. Nazimov ja N. Romanov käitlesid narkootilist ainet suure varalise kasu saamise eesmärgil, s.t kas nende käitumist on õige vaadelda

§ 184lg 21 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteona.

Kassaatorite väited põhinevad ühest küljest asjaolul, et tuvastatud pole süüdistatavate tahtlust

§ 184

lg 21 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks, teisest küljest aga sellel, et kindlaks ei ole tehtud, kuidas süüdistatavad narkootilist ainet realiseerida kavatsesid ja seetõttu tuleks narkootilise aine väärtuse määramisel lähtuda amfetamiini nn hulgimüügi hinnast. Kolleegium on käesoleva otsuse eelnevas osas (p-d 16-24) kummutanud väited, nagu oleks tuvastamata, et süüdistatavad käitlesid narkootilist ainet suures koguses ja et A. Nazimov ning S. Vorobei andsid narkootilist ainet ka edasi. Samuti pole alust kahtluse alla seada vaidlustatud otsustes sisalduvat järeldust, mille kohaselt ei saanud N. Romanov süüdistuses märgitud koguses narkootilist ainet omandada enda tarbeks. 29. Varasemale kohtupraktikale ja Keskkriminaalpolitsei õiendile tuginevalt leidsid kohtud, et A. Nazimovi ja S. Vorobei käideldud amfetamiini hinnaks tuleb Eesti illegaalses tänavamüügis lugeda vähemalt 2 miljonit krooni, N. Romanovi käideldud amfetamiini hind oleks aga vähemalt 1,4 miljonit krooni, millised summad ületavad

RS § 8 p-s 2 sätestatud määra (2009. aastal oli suure varalise kasu piirmääraks 435 000 krooni). Samast õiendist nähtub veel, et hulgi müües oleks A. Nazimovi ja S. Vorobei käideldud narkootilise aine hind olnud keskmiselt 296 972 krooni ning N. Romanovi käideldud narkootilise aine hind 210 941 krooni ja 25 senti. Arvestades, et süüdistuses näidatud kogustes narkootilist ainet ei käideldud oma tarbeks, vaid edasiandmise, s.o narkokaubanduse eesmärgil, leidsid kohtud, et S. Vorobei, A. Nazimovi ja N. Romanovi käitumine tuleb kvalifitseerida

§ 184lg 21 p 1 järgi.

30. Kriminaalkolleegium märgib kõigepealt, et

§ 184

lg 21 p-s 1 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Kuivõrd tegemist on mittekongruentse süüteokoosseisu tunnusega, millele koosseisu objektiivsete tunnuste hulgas vaste puudub, ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikkuses sai ja kas tema poolt soovitu realiseerus, vaid kui suurt varalist kasu ta taotles. Eelnevast tuleneb, et

§ 184

lg 21 p 1 puhul ei esine vältimatut vajadust tuvastada objektiivselt müügile või muu varalise kasu saamisele suunatud tegevust nagu ei ole nõutav seegi, et süüdlane teo toimepanemisest suurt varalist kasu sai (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-118-08, p 17). Ühtlasi tuleb märkida, et suure varalise kasu hindamise lähtealusena on senises kohtupraktikas tuginetud

RS § 8 p-s 2 sätestatud suure varalise kahju mõistele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-44-08, p 9.1).
3. Kolleegium tõdeb, et käideldud narkootilise aine kogus iseenesest ei tõenda veel seda, et kuritegu on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Küll võib see kogumis teiste tõenditega olla oluliseks suure varalise kasu saamise eesmärgi olemasolule viitavaks faktoriks, sest reeglina ei ole eluliselt usutav, et narkootilist ainet, mille kogusest piisaks narkojoobe tekitamiseks sadadele ja tuhandetele inimestele, valmistatakse või omandatakse enda tarbeks või varalist kasu taotlemata. Kaaludes süüdlase vastutust

§ 184

lg 21 p 1 järgi, saab arvesse võtta ka narkootilise aine edasiandmist ettevalmistava käitumise eripära - näiteks potentsiaalsete ostjate või vahendajate leidmisele suunatud tegevust, narkootilise aine valmistamiseks, pakendamiseks või edasiandmiseks vajalike esemete või lähteainete soetamist, kuid ka vahetut narkootilise aine müügile suunatud tegevust. 31.1 Eeltoodust järeldub, et kvalifitseerimaks süüdlase käitumist narkootilise aine suures koguses käitlemisena

§ 184

lg 21 p 1 järgi tuleb konkreetse kriminaalasja pinnalt selgitada, millistel sisemistel ajenditel narkootilist ainet käideldi. Selleks võib olla näiteks soov teenida rahalist tulu, kasutada ainet enda tarbeks vms. Toimepanija käitumise eesmärkide tõendamisel narkootilise aine suures koguses käitlemise puhul tuleb lähtuda samadest kriteeriumitest kui süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamisel üldiselt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on selliste pidepunktidena esile tõstetud süüdistatava teoeelset- ja järgset käitumist, tema arvamusavaldusi teo toimepanemise ajal ning enne ja pärast seda, samuti teo objektiivseid asjaolusid. Samas on kriminaalkolleegium märkinud, et eelnimetatud viise tuleb rakendada iga kaasuse puhul rangelt individualiseeritult, mis tähendab, et üldhinnangu raames võetakse arvesse kõiki tuvastatud objektiivseid ja subjektiivseid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05, p 20). Narkootilise aine suures koguses käitlemisena suure varalise kasu saamise eesmärgil on alust süüdistatava tegevust kvalifitseerida juhul, kui asjas on leidnud tuvastamist, et käitlemise tulemusena soovisid süüdistatavad teenida mitte ainult rahalist kasu, vaid saada seda vähemalt

RS § 8 p-s 2 sätestatud määras. 31.2 Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et

§ 184

tunnistab tervikuna karistatavaks narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemise suures koguses. Tuletades ainuüksi taolise aine suure koguse pinnalt toimepanijal suure varalise kasu saamise eesmärgi, poleks enam võimalik piiritleda

§ 184

lg-s 1 sätestatud narkootilise ja psühhotroopse aine põhikoosseisu sama sätte lg 21 p-s 1 ette nähtud kvalifitseeritud koosseisust. Samas tuleb silmas pidada, et

§ 184

lg-s 1 on narkootilise aine suures koguses käitlemisena kriminaliseeritud väga erinevaid osategusid. Andmaks narkootilise aine käitleja tegevusele õiguslikku hinnangut, tuleb esimese sammuna tuvastada, millise osutatud sättes kirjeldatud osateo isik objektiivselt realiseeris (valmistamine, omandamine, valdamine jne). Teo objektiivne avaldumine võib anda olulist teavet ka süüdlase tegevuse sihtide kohta. Seejärel tuleb aga käesoleva otsuse eelmises punktis toodud subjektiivsete tunnuste tuvastamise reeglite kohaselt selgitada, mida toimepanijad oma tegevuse tulemusena taotlesid. Narkootilise aine kogus on vaid üks pidepunkte, mida tuleb arvestada toimepanija tegevusele antava üldhinnangu raames. Nii näiteks ei ole välistatud, et isik tabatakse suures koguses narkootilise aine valmistamiselt või vedamiselt, kuid eelneva kokkuleppe alusel tasustati tema sellist tegevust vaid allapoole

RS § 8 p-s 2 sätestatud määra jäävas summas. Eeltoodust järeldub, et kvalifitseerimaks süüdistatavate tegevust

§ 184

lg 21 p 1 järgi, ei piisa üksnes narkootilise aine koguse ja selle maksumuse tõendamisest, vaid välja tuleb selgitada isikute tegevuse tegelikud eesmärgid. 32. Kohtud tegid kindlaks, et A. Nazimov ja S. Vorobei käitlesid narkootilist ainet suurtes kogustes. Ühel juhul anti N. Romanovile edasi 6490,5 grammi ja teisel juhul T. Kuršubadzele 810,6 grammi amfetamiini sisaldavat pulbrit. Ülejäänud osa narkootilisest ainest hoidsid süüdistatavad kohas, kus A. Nazimov narkootilist ainet valmistas. Pole aga tuvastatud, millise kasu eesmärgil A. Nazimov ja S. Vorobei käesolevas asjas kindlakstehtud narkootikumide koguse valmistamisel või edasiandmisel tegutsesid, millist kasu nad said või pidid saama. N. Romanovi puhul ei ole samuti välja selgitatud, kuidas tema narkootilist ainet edasi kavatses käidelda. Nende asjaolude tõttu ei olnud kohtutel alust järeldada, et narkootilise aine käitlemisel oli süüdistatavate eesmärgiks selle eest nn tänavakaubanduses saadava hinna või ka suure varalise kasu saamine

§ 184

lg 21 p 1 ja

RS § 8 p 2 tähenduses. Eelöeldu tähendab aga seda, et käesoleva asja kohtulikul arutamisel tuvastatu ei võimalda rääkida narkootilise aine käitlemisest suure varalise kasu saamise eesmärgil. 33. Tunnistades A. Nazimovi, S. Vorobei ja N. Romanovi süüdi

§ 184

lg 21 p 1 järgi, kohaldasid maa- ja ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust, mille tõttu tuleb kohtuotsused lähtuvalt KrMS § 362 p-st 1 osaliselt tühistada. A. Nazimov ja S. Vorobei tegutsesid ühiselt ning kooskõlastatult ja käitlesid (valmistasid, valdasid, vedasid ja andsid edasi) ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet, mille tõttu tuleb nende käitumine kvalifitseerida

§ 184lg 2 p 1 järgi.

N. Romanov käitles (omandas, valdas ja vedas) samuti ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt on teda varem karistatud narkootikumidega seotud süüteo toimepanemise eest, millest johtuvalt tuleb tema käitumine kvalifitseerida

§ 184lg 2 p 2 järgi. IV 34. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes Kr

MS § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. detsembri
2. a ja Harju Maakohtu
3. aprilli
4. a otsused Svetlana Vorobei, Aleksander Nazimovi ja Nikolai Romanovi süüditunnistamises ning karistamises

§ 184

lg 21 p 1 järgi, samuti Nikolai Romanovile

§ 65

lg 2 alusel liitkaristuse mõistmises ja Katrin Abarbartšukilt

§ 832lg 1 alusel 27 730 krooni konfiskeerimises.

Kriminaalkolleegium teeb uue otsuse, tunnistades S. Vorobei ja A. Nazimovi süüdi

§ 184lg 2 p 1 ning N.

Romanovi

§ 184lg 2 p 2 järgi ja mõistab süüdistatavatele kergemad karistused.

Uue otsusega tuleb K. Abarbartšukile tagastada temalt konfiskeeritud 27 730 krooni. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. A. Nazimovi kaitsja kassatsioon kuulub rahuldamisele, ülejäänud kassatsioonid tuleb aga rahuldada osaliselt. 35. Arvestades S. Vorobei poolt toimepandud kuriteo raskust ja sellega rünnatud õigushüve olulisust, tema keskset rolli grupilises kuriteos, mis seisnes suures koguses narkootilise aine valmistamises ning edasiandmises, samuti süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid, on tema süü suur ja seetõttu tuleb S. Vorobeid karistada vangistusega üle sanktsiooni keskmise määra. Lähtuvalt eeltoodust tuleb S. Vorobeile mõista karistuseks vangistus 10 aastaks, arvata

§ 68

lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja lugeda karistuse kandmise aja alguseks

1. jaanuari
3. A. Nazimovile karistuse mõistmisel tuleb samuti arvesse võtta toimepandud kuriteo raskust ja sellega rünnatud õigushüve olulisust, tema rolli grupilise kuriteo toimepanemisel, mis seisnes narkootilise aine vahetus valmistamises, vedamises ja edasiandmises ning süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid. Karistust kergendavaid asjaolusid ei ole kohtulikul arutamisel tuvastatud ja käesoleva kriminaalasja kontekstis ei saa selliselt käsitada ka osalist süüdistuse aluseks olevate faktide tunnistamist. Kolleegium leiab, et A. Nazimovi süü suurust arvestades tuleb teda samuti karistada üle sanktsiooni keskmise määra, s.o vangistusega 10 aastaks, arvata

§ 68

lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja lugeda karistuse kandmise aja alguseks

1. jaanuari
3. N. Romanovile karistuse mõistmisel võtab kriminaalkolleegium arvesse kuriteo raskust ja sellega rünnatud õigushüve olulisust, asjaolu, et uue kuriteo pani süüdistatav toime katseajal ning süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid. Nendel asjaoludel tuleb N. Romanovi süü suurust silmas pidades teda karistada sanktsiooni keskmise määra lähedase karistusega, s.o vangistusega 8 aastaks. Vastavalt

§ 65lg-le 2 tuleb mõistetud karistust suurendada Tallinna Linnakohtu 12.

detsembri 2005. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 8 kuu ja 13 päeva võrra ning mõista liitkaristuseks 9 aastat 8 kuud ja 13 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel tuleb eelvangistuses viibitud aeg arvata karistusaja hulka ja lugeda karistuse kandmise aja alguseks

1. jaanuar
2. V
3. S. Vorobei kaitsja esitas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil taotluse kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks. Taotlusest ja sellele lisatud dokumentidest nähtub, et S. Vorobei on kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest valitud kaitsjale maksnud 30 000 krooni (sealhulgas käibemaks 5000 krooni) ja 3203 eurot ning 20 senti (sealhulgas käibemaks 533 eurot ja 87 senti). Varasemas kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. aprilli
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09, p 61). Kuivõrd maa- ja ringkonnakohtu otsused kuuluvad osaliselt tühistamisele ja uue otsusega mõistetakse S. Vorobei süüdi kergemas kuriteos ning kergendatakse ühtlasi temale mõistetud karistust, kassatsioon aga rahuldatakse osaliselt, tuleb kaitsja taotlus kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks rahuldada samuti osaliselt. Arvestades S. Vorobeile esitatud süüdistuse mahtu, kriminaalasja keerukust, kaitsja poolt osutatud õigusabi mahtu, kassatsiooni argumentide asjakohasust ja pidades silmas kassatsioonimenetluses tehtava lahendi sisu ning kaebuse rahuldamise ulatust, peab kolleegium põhjendatuks hüvitada S. Vorobeile 1500 euro suurune summa, sealhulgas käibemaks 300 eurot, mis tuleb jätta riigi kanda. Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Lea Kivi