Obsah (4)

§ 218§ 209§ 2§ 16

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbiv

§ 218lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 28.

detsembri

1. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-10-2170 R. L.-i kaitsja vandeadvokaat Toomas Kõiv, kassatsioon Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskond
2. mai 2011, suuline menetlus Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna esindaja Liisi Närep RESOLUTSIOON
3. Tühistada Harju Maakohtu
4. oktoobri
5. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
6. detsembri
7. a otsus R. L.-i väärteoasjas

§ 218lg 1 järgi ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

1. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.1 Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna vanemkonstaabel Terle Keskküla koostas
2. juulil 2010 R. L.-i suhtes väärteoprotokollid selle kohta, et ta: -
3. juunil 2010 kell 23.59 Tallinnas pubis "Zanzibar City" tellis toitu ning keeldus tasumast arvet summas 125 krooni; -
4. mail 2010 kell 16.00 Tallinnas restoranis "Bosphorus" tellis vesipiibu ja õlut ning keeldus tasumast arvet summas 260 krooni; -
5. juunil 2010 kell 19.00 Tallinnas restoranis "HAN" tellis toitu ja jooke ning keeldus tasumast arvet summas 130 krooni; -
6. juunil 2010 kell 14.55 Tallinnas pubis "Scotland Yard" tellis toitu ja jooke ning keeldus tasumast arvet summas 465 krooni. 1.2 Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna konstaabel Olga Sahharova koostas
7. juunil 2010 R. L.-i suhtes väärteoprotokolli selle kohta, et ta
8. juunil 2010 kell 00.30 Tallinnas restoranis "Revalia" tellis toitu ja jooke ning keeldus tasumast arvet summas 429 krooni. 1.3 Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna patrullpolitseinik Maarjo Terk koostas
9. augustil 2010 R. L.-i suhtes väärteoprotokolli selle kohta, et ta
10. augustil 2010 kell 22.35 Tallinnas baaris "Chicago" tellis toitu, jooke ja sigarette ning keeldus maksmast tarbitud toodete eest summas 332 krooni. Väärteoprotokollide kohaselt rikkus R. L. eelpoolkirjeldatud tegudega

§ 209

lg 1 ja lg 2 p 1 nõudeid, pannes sellega igakordselt toime

§ 218lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

1. Harju Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega tunnistati R. L. süüdi

§ 218lg 1 järgi ja teda karistati arestiga 10 päevaks.

Maakohus leidis, et R. L.-i ütlustest ja kirjalikest tõenditest nähtuvalt pettis menetlusalune isik kaupade müüjaid, petmise tulemusel tegid müüjad varakäsutuse ja said varalist kahju, R. L. sai aga varalist kasu. R. L. tellijana ja toitlustusasutus müüjana sõlmisid kõikidel kordadel müügilepingud, mis eeldasid kauba eest kohest tasumist. Sellest tulenevalt eeldasid müüjad, et ostjal on lepingu täitmiseks reaalne täitmistahe ja ka vajalikud rahalised vahendid. Tegelikkusele mittevastava täitmistahte avaldamine viiski müüjad eksimusse müügilepingu tegelikest asjaoludest. Kohtuotsuse kohaselt pani R. L. kelmused toime otsese tahtlusega.

1. Harju Maakohtu otsuse peale esitas R. L. apellatsiooni, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Alternatiivselt paluti Harju Maakohtu otsus tühistada ja saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub kõikidest väärteoprotokollidest, milles R. L.-i süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokollide koostajad leiavad, et protokolli märgitud väärteokoosseis on täidetud. Seega ei ole rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, milles teda süüdistatakse. Maakohus on õigesti tuvastanud, et R. L. pettis müüjaid, selle tulemusel tegid viimased varakäsutuse ja said varalist kahju. Menetlusalune isik sai aga varalist kasu. Kuivõrd tellitud, kuid tasumata jäänud kaupade väärtus jääb igakordselt alla kahekümne miinimumpäevamäära, on igakordselt tegemist

§ 218lg 2 alusel süüteoga väheväärtusliku asja vastu.

Seega esinevad menetlusaluse isiku käitumises

§ 218lg 1 sätestatud väärteo objektiivsed tunnused.

Selle süüteo subjektiivset tunnust - tahtlust - tõendab menetlusaluse isiku nõustumine süüdistustega, ütlused, et raha tal ei olnud ja väärtegude korduv toimepanemine. Mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat T. Kõiv kassatsiooni, milles palutakse väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Alternatiivselt palutakse Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata väärteoasi uueks arutamiseks samale kohtule. Kassaator märgib kassatsioonis järgmist. 5.1 Kohtud on R. L.-i väärteoasja lahendamisel tuginenud tõenditele, mis KrMS § 63 lg 1 kohaselt sellena ei kvalifitseeru. 5.2 Rikutud on VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud väärteoasja igakülgse arutamise nõuet, sest kohtuvälises menetluses ütlusi andnud tunnistajaid kohtusse ei kutsutud ja nende ütlusi vahetult ei uuritud. 5.3 Piiratud on menetlusaluse isiku kaitseõigust, sest toimikusse on lisatud võõrkeelsed dokumendid eestikeelse tõlketa. 5.4 Menetlusalust isikut karistati

§ 218lg 1 järgi.

See on viiteline koosseis, mille sisustamiseks on vajalik ka mõne karistusseadustiku 13. peatükis sätestatud süüteokoosseisu realiseerimine. Väärteoprotokollide piiridest väljuvalt on maa- ja ringkonnakohus leidnud, et R. L. pani toime

§-s 209 kirjeldatud kelmuse väheväärtusliku asja vastu. R. L.-i suhtes koostatud väärteoprotokollides ei ole kirjeldatud

§-s 209 ettenähtud kelmuse objektiivse ega subjektiivse koosseisu tunnuseid. Kohtud on aga väljunud väärteoprotokollide teokirjelduste piiridest, rikkudes sellega VTMS § 87 sätteid. 5.5 Kohtuvälise menetleja esindaja esitas kassatsioonivastuse, milles leiti, et maa- ja ringkonnakohtu otsus on seaduslik ning selle tühistamiseks alust ei ole. 5.6 Riigikohtu istungil jäi kohtuvälise menetleja esindaja kassatsioonivastuses märgitud seisukohtade juurde ja palus jätta kassatsiooni rahuldamata ning kohtuotsused R. L.-i karistamises

§ 218lg 1 järgi muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Karistusseadustiku § 218 lg 1 on viitelise iseloomuga ja käsitatav karistusseadustiku
2. peatüki suhtes üldosalise sättena. See tähendab, et isiku käitumine subsumeerub

§ 218lg 1 järgi vaid siis, kui tema tegu vastab mõnele karistusseadustiku 13.

peatükis ettenähtud süüteokoosseisule, välja arvatud

§ 218lg-s 1 nimetatud erandid (Riigikohtu 13.

aprilli 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-11-20-09). Seega, karistades isikut väärteo korras

§ 218

lg-s 1 sätestatud süüteo eest

§ 209

kaudu lasub menetlejal

§ 2

lg-st 2 tulenev kohustus teha muuhulgas kindlaks ka see, kas isikule etteheidetav tegu vastab

§ 209

lg-s 1 kirjeldatud kelmuse koosseisu objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele.

1. Karistusseadustiku § 209 lg 1 sätestab vastutuse varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kelmuse objektiivne koosseis eeldab petmist, mille tulemusena kannatanu teeb varakäsutuse ja teo toimepanija saab varalist kasu. Tegelikud asjaolud on objektiivselt kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse. Pettuse esemeks olevate asjaolude näol võib tegemist olla isiku aspektist nii väliste (nt maksevõimelisus) kui sisemiste (nt maksmisvalmidus) asjaoludega. Oluline on siiski, et tegemist oleks asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust teha varakäsutus, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega. Sellelt pinnalt on Riigikohus leidnud, et nii süüdistuses kui kohtuotsuses tuleb ära näidata, milliste faktiliste asjaolude suhtes tekitati kannatanul ebaõige ettekujutus (vt Riigikohtu
2. novembri
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-98-09, p 13).
4. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes.

§ 209

lg 1 järgi peab aga tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine olema teadlik. Seega, petmise osas tuleb tuvastada teo toimepanijal otsene tahtlus (

§ 16lg 3).

Subjektiivse külje nõuetekohane tuvastamine võimaldab tsiviilõigusliku lepingu rikkumisena vaadeldaval juhul hinnata, millistel asjaoludel tekkis isikul tahtlus lepingutingimusi eirata. Sellest sõltuvalt tuleb olukorda käsitada kas lepingurikkumisena tsiviilõiguslikus tähenduses või süüteona karistusõiguslikus tähenduses. Vaid siis kui on tuvastatud, et süüdlasel ei olnud näiteks juba restoranis toidu tellimise ajal tahtlust selle eest tasuda, saab järeldada otsesest tahtlust luua ebaõige ettekujutus oma maksmisvõimest või maksmisvalmidusest. Eeltoodud asjaolud tuleb nõuetekohaselt tuvastada ka väärteomenetluses.

1. Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. (vt Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-908, p 14).
4. Käesoleva väärteoasja menetlusesemeks on kuus väärteoprotokolli, millest ühestki ei nähtu kelmuse koosseisu tuvastamiseks nõutavat faktilist asjaolu - R. L.-i otsest tahtlust juba toitu ja jooke tellides jätta nende eest maksmata. Väärteoprotokollidesse on märgitud, et R. L. tellis erinevates söögikohtades toitu ja jooke, kuid iga kord keeldus nende eest tasumast. Sellega olevat R. L. rikkunud kuuel korral

§ 209

lg-te ja 1 ja 2 nõudeid ja pannud toime

§ 218lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kõnesolevate väärteoprotokollide teokirjeldused ei sisalda faktilisi asjaolusid, mis võimaldaks menetlejal järeldada, mil viisil R. L. lõi toitlustusasutuste töötajatele teadvalt ebaõige ettekujutuse enda valmisoleku kohta tellitud kauba eest ka tasuda. Asjaolu, et R. L. keeldus maksmisest ei ole piisav, et teha järeldust tema tahtluse ja selle liigi kohta

§ 209tähenduses.

Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et ostja taganeb tellitud kauba eest tasumisest hoopis võlaõigusest tuleneva õiguse alusel. Kolleegium leiab, et väärteoprotokollides kajastatu neile küsimustele vastust ei anna. Seetõttu ei saa vaadelda R. L.-i käitumist kelmusena väheväärtusliku vara vastu, sest väärteoprotokollides ei ole

§-s 209 nõutavat subjektiivset külge iseloomustavaid asjaolusid. Kolleegium leiab, et sellega on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. 11. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus märkisid otsustes põhimõtteliselt õigesti, et toidu ja joogi tellimisel ja selle tellimuse täitmiseks võtmisel sõlmiti iga kord toitlustusasutuse (müüja) ja R. L.-i (ostja) vahel tsiviilõiguslikud ja kohest täitmist eeldavad müügilepingud, millest lähtuvalt eeldasid müüjad, et R. L.-il oli nii maksmisvõime kui ka maksmistahe tellimuse eest ka kohe tasuda. Tasumisest keeldudes avaldas R. L. lepingu kohese täitmistahte puudumist. Tegeliku täitmistahte eelnev avaldamine viis müüjad eksimusse müügilepingu tegelikest asjaoludest. Kohtuotsuste kohaselt tõendab eeltoodu ja väärtegude korduv tahtlik toimepanemine, et R. L.-i käitumises esineb ka

§s 209 (

§ 218lg 1) ettenähtud süüteo subjektiivne koosseis.

1. Ent VTMS § 78 kohaselt on kohus väärteoaja arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning tal puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt Riigikohtu
2. aprilli 2009 a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-16-09, p 8 ja
3. juuni
4. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-54-09, p 8.1). Erinevalt väärteoprotokollide teokirjeldustest on maa- ja ringkonnakohtu otsustes tuvastatud, et R. L. pettis kaupade müüjaid, petmise tulemusel tegid müüjad varakäsutuse ja said varalist kahju, menetlusalune isik sai aga varalist kasu. Samuti ei tulene väärteoprotokollide teokirjeldustest maa- ja ringkonnakohtu järeldus, et R. L.-i käitumises esines ka

§-s 209 ettenähtud süüteokoosseisu subjektiivne tunnus - tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine. Kolleegium leiab, et asudes ise otsuses täiendama väärteoprotokollis sisalduvate faktiliste asjaolude kirjeldust, väljusid maa- ja ringkonnakohus väärteoprotokollide piiridest ja rikkusid sellega VTMS §-s 87 sätestatut nõuet arutada asja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

1. Eeltoodud rikkumised on vaadeldavad väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja on VTMS § 175 p 2 kohaselt kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise alus. R. L.-i väärteoasjas puudub võimalus kohtuvälises ja kohtumenetluses asetleidnud väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist kassatsioonimenetluses või asja uuel arutamisel maa- või ringkonnakohtus kõrvaldada. Seetõttu puudub ka edasine menetluslik võimalus tuvastada menetlusaluse isiku teo koosseisupärasust, õigusvastasust ja süüd. Loetletud põhjustel tuleb väärteomenetlus R. L.-i suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.
2. Kuna väärteomenetlus tuleb lõpetada, ei käsitle kolleegium teisi kassatsiooni väiteid muude asetleidnud menetlusõiguse rikkumiste kohta.
3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4 ja § 175 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
4. oktoobri
5. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
6. detsembri
7. a otsuse R. L.-i väärteoasjas

§ 218

lg 1 järgi ning lõpetab VTMS väärteomenetluse § 29 lg 1 p 1 alusel ja rahuldab kassatsiooni. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Hannes kiris