RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-4-1-13-11 1

) § 662 lõike 1 alusel 15 trahviühiku (900 krooni) suuruse rahatrahviga selle eest, et

1. juunil 2009 ei niitnud ta Tartus Vaba 51 krundi puhastusalal heina. Sellega rikkus menetlusalune isik Tartu Linnavolikogu
2. septembri
3. aasta määruse nr 120 „Koormise kehtestamine heakorra eeskirja täitmiseks“ (Tartu Linnavolikogu määrus) punkti 2.
5. Tartu Linnavalitsuse otsuse peale esitas kaebuse O. Laugu kaitsja vandeadvokaat Marina Valge, taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku § 29 lõike 1 punkti 1 alusel. Kaebaja leidis, et Tartu Linnavolikogu
6. septembri
7. aasta määrusega nr 120 kehtestatud koormis on vastuolus teeseadusega (TeeS) ja selles kirjeldatud puhastusala kujutab endast tegelikult tee kaitsevööndit. Tee kaitsevööndi korrashoiu kohustus on aga tee omanikul, mitte menetlusalusel isikul.
8. Tartu Maakohus rahuldas O. Laugu kaebuse
9. veebruari
10. aasta otsusega ja tühistas Tartu Linnavalitsuse otsuse O. Laugu karistamise kohta. Kohus leidis, et Tartu Linnavolikogu
11. septembri
12. aasta määruse nr 120 punktid 1 ja 2.2 on vastuolus põhiseaduse (PS) § 157 lõikega 2 ja

§ 36lõigetega 2 ja 3.

Seetõttu ei saanud O. Lauku kohustada hooldama vaidlusalust haljasala. Väärteoasi tuli kohtu hinnangul lõpetada väärteomenetluse seadustiku § 29 lõike 1 punkti 1 alusel väärteotunnuste puudumise tõttu. Kohus algatas selle otsusega põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Otsus saabus Riigikohtusse 12. aprillil 2011. TARTU MAAKOHTU OTSUS 4. Tartu Maakohus leidis, et Tartu Linnavolikogu määruse punktid 1 ja 2.2 on vastuolus

§ 36lõigetega 2 ja 3 ja seetõttu ka PS § 157 lõikega 2.

5. Tartu Linnavolikogu määruses on puhastusala mõiste laiem, kui seda võimaldab volitusnorm

§ 36lõikes 3.

Selle sätte kohaselt võib koormise kehtestada füüsilistele ja juriidilistele isikutele nende omandis või valduses oleva kinnistu või muu nende kasutuses oleva territooriumi ning sellega vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi heakorra tagamiseks. Tartu Linnavolikogu määrus haarab puhastusalasse ehk koormisega hõlmatud alasse kogu territooriumi, mis asub sõidutee ja kinnistu vahel. Seega ei tulene sellest määrusest, et hooldatav territoorium peab vahetult piirnema kinnistuga. Puhastusala on defineeritud selliselt, et üksikutel juhtudel võib see kujuneda ebamõistlikult suureks ja kinnistu omanikule selle hooldamise kohustus ebamõistlikult koormavaks. See aga võib piirata kinnistuomaniku omandipõhiõigust (PS § 32).

1. Lisaks on Tartu Linnavolikogu määrus vastuolus ka TeeS § 25 lõikega 1, mille kohaselt korraldab teehoidu tee omanik. Teehoid tähendab TeeS § 14 kohaselt ka tee hooldamist. Tee koosseisu kuuluvad TeeS § 2 kohaselt ka teemaal asuvad rajatised (sh haljasalad) ehk praegusel juhul Turu tänava äärde jääv vaidlusalune haljasala. Seadusandja on ette näinud, et teega seotud rajatisi hooldab tee omanik, sest ainult nii on kindlustatud, et teeseadusest tulenevat kohustust tagada teedel ohutu liiklemine ka tegelikult täidetakse.
2. Volitusnormist ja teeseadusest saab seega järeldada, et volitusnormi eesmärk on tagada heakord üksnes vahetult kinnistu piiriga kokkupuutuval territooriumil, mille korrashoiu kohustust ei ole pandud otseselt tee omanikule. Kuna Tartu Linnavolikogu on oma määrusega kohustanud kinnistu omanikke hooldama kogu territooriumi sõidutee ja kinnistu vahel (ka teemaa koosseisu kuuluvaid haljasalasid, mis ei piirne vahetult kinnistu piiriga), siis on ta ületanud oma pädevust ning kohustanud kinnistu omanikke täitma kohustusi, mis seadusandja on sõnaselgelt pannud ainult tee omaniku täita, et tagada vajalik ohutu liiklemine. Määruse punkt 1 on seetõttu vastuolus

§ 36

lõigetega 2 ja 3 ja PS § 157 lõikega 2 osas, milles see kohustab füüsilisi ja juriidilisi isikuid tegema heakorratöid üldkasutatavatel aladel (sh haljasalal), mis ei piirne vahetult kinnistuga. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Tartu Linnavolikogu arvamus

1. Tartu Linnavolikogu seisukoht on kajastatud Tartu Linnavalitsuse arvamuses. Selle kohaselt on vaidlusalune määrus põhiseadusega kooskõlas. O. Laugu arvamus
2. O. Lauk nõustub Tartu Maakohtuga, et vaidlusalune määrus on põhiseadusega vastuolus.
3. Lisaks leiab O. Lauk, et

§ 36lõige 2, mis sätestab koormise kui kohustusliku töö, on vastuolus PS §-ga 29.

Koormis tähendab isiku sundimist tööle tema vaba tahte vastaselt. See saab olla võimalik ainult nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, loodusõnnetuse ja katastroofi korral ning muudel PS § 29 lõikes 2 nimetatud juhul. Samuti on see säte vastuolus PS §-ga 12, kuivõrd see eristab füüsilisi ja juriidilisi isikuid nende varalise ja sotsiaalse seisundi järgi.

§ 36lõiked 5 ning 8 ja 9 on omavahel vastuolus.

Tartu Linnavalitsuse arvamus 11. Määruse punktis 1 nimetatud puhastusala on määratletud

§ 36

lõikes 3 sätestatud delegatsiooni arvestades.

§ 36

lõige 4 annab kohalikule omavalitsusele õiguse määrata koormise olemus (s.t määrata konkreetselt sisustatud tööd, nagu niitmine, lõikamine jne), koormise ulatus (s.t õigus määrata vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi sisu ja piirid), täitmise tingimused (nt mitu korda, mis kellaks tuleb koormist täita) ning kontrollimise korra. Määruse punktide 1 ja 2.2 sätestamisel ei ole tegemist isikute koormamisega suuremas ulatuses, kui seda näeb ette

§ 36

lõike 3 volitusnorm koosmõjus

§ 36

lõikes 2 sätestatud koormise mõiste ja lisatingimustega (

§ 36lõige 4).

12. Puhastusala mõiste määruse punktis 1 vastab

§ 36lõike 3 mõistele „vahetult piirnev“ territoorium.

Määruse punkti 1 praegust sõnastust ei ole võimalik tõlgendada viisil, mis võimaldaks koormise täitjale panna kohustust hooldada territooriumi, millel poleks füüsilist kokkupuudet koormise täitja kinnistu piiridega. Ka

§ 36

lõikes 3 nimetatud vahetu piirnevus tähendab füüsilist kokkupuudet kinnistu piiridega, et välistada koormise täitmine linna või valla suvalisel territooriumil.

1. Tartu Linnavolikogu kinnitab maakohtu seisukohta, et määruse rakendamisel võib tekkida olukord, kus tegelik puhastusala võib kujuneda ebamõistlikult suureks ning isikut ebamõistlikult koormavaks. Just seetõttu, et koormise täitmine ei oleks isiku suhtes oma ulatuselt ebamõistlik, on Tartu linn osa määruse rakendamisalasse kuuluvaid haljastuid lugenud enese hoolduse alla kuuluvaiks. Ometi ei ole puhastusala määramisel isikutele kuuluvate kinnistute või muude territooriumite eripärade tõttu (erineva suurusega krundid, piirneva kõnnitee olemasolu või puudumine, põõsastest või puudest tulenevate spetsiifilisemate tööde tegemise vajadus jne) võimalik tagada koormise täitjate võrdset kohtlemist puhastusala suuruse aspektist. Seda ei ole TeeS § 25 lõikes 7 sätestatuga suutnud teha ka seadusandja, kelle kehtestatud koormis kõnnitee hooldamiseks ei arvesta näiteks kõnnitee laiust ega nn nurgakruntide olemasolu, mis koormise täitja koormuse tihtipeale kahekordistab. Nimetatud eripärasid saab arvestada kergendavate asjaoludena koormise täitmise kontrollimisel või vastavas väärteomenetluses.
2. Koormise proportsionaalsuse kohta märgib Tartu Linnavolikogu järgmist. Kui linn peaks tagama puhastusalal heakorra, oleks see nii avalikule võimule kui ka maksumaksjale kulukam. Kinnistuga piirnev puhastusala ei ole väga suur ega koormise täitmine ebamõistlikult koormav. Põhjendatud juhtudel sõltuvalt asukohast ja krundi suurusest on nõutud haljastuste niitmist vaid kaks korda suve jooksul, millega on loetud koormisest tulenev kohustus täidetuks. Puhastusalade puhul ei ole võimalik tagada isikute võrdset kohtlemist. Väärteomenetlustes

§ 662lõike 1 ja lõike 2 järgi on võimalik arvesse võtta puhastusala suurust.

Koormise täitmine isiklikult või koormise täitmise eest raha maksmine on üldjuhul näiteks isikut vähem koormav kui maamaksu maksmine. Kui Tartu linn võtab nimetatud haljasalade heakorrastamise enese kanda ja finantseerida, võib see kaasa tuua maamaksu olulise tõusu. Senini on maamaksu määra madalal hoidmise üheks põhjuseks olnud maaomanikel lasuvate koormiste arvessevõtmine. Linnale oleks nimetatud alade hooldusest kaasnev kulu väga suur. 15. Määruse ja teeseaduse vahekorra kohta leidis Tartu Linnavolikogu järgmist. Teeseaduses ette nähtud liiklusohutuse tagamiseks vajalikke tegevusi tuleb eristada

§ 36

lõike 3 alusel kehtestatud määrusega nõutavaist heakorra tagamiseks ette nähtud tegevustest. Maakohtu sedastatu, nagu peaks heakorra tagamine sõiduteega külgnevatel aladel täitma ka liiklusohutuse eesmärke, on korrektne vaid väga piiratud osas. Määrusest ja

§ 36

lõikest 3 tuleneva koormise eesmärk on eelkõige heakorra tagamine ning liiklusohutuse tagamist koormise täitjalt siinkohal haljastute hoolduse puhul nõuda ei ole võimalik. Küll võib isik koormise täitmisega ühtlasi panustada ka liiklusohutusse (nt heki pügamine, mis muidu võib takistada nähtavust). Liiklusohutuse tagamine nõuab selleks kohustatud isikutelt eriteadmisi ning liiklusohutus ei saa olla heakorraeeskirjade täitmiseks kehtestatud koormise eesmärk ega mõte. Liiklusohutuse tagamine on teeomaniku kohustus.

1. Isegi kui asuda seisukohale, et määruse punktis 1 nimetatud puhastusala hooldamise kohustus hõlmab ka teeomaniku kohustusi, mis on seotud liikluse korraldamise ja liiklusohutuse tagamisega, ei välista see isikutele lisaks ka heakorratööde koormiste kehtestamist. Liiklusohutus ei ole üldjuhul sõltuv heakorrast (nt lehtede riisumine) ning heakorrakoormise täitjalt ei ole määruse punktiga 2.2 mingil moel nõutud liiklusohutuse tagamist. Liiklusohutuse tagab sellisel juhul teeomanik TeeS § 37 lõike 1 punkti 3 alusel.
2. Teehoidu TeeS § 25 lõike 1 alusel korraldab tee omanik, kuid sätte mõte ei välista heakorra küsimuse lahendamist koormise kehtestamise kaudu, kuna koormise täitmise kohustus ei hõlma liiklusohutuse nõudeid.
3. Vaidlusalune haljasala on teemaa, millel ei ole spetsiifilist liiklusohutust tagavat eesmärki (v.a kõnniteel asuvate inimese eraldamine sõiduteest). Selle korrashoid ja haldamine teenib peaasjalikult heakorrast tulenevaid (esteetiline, elamisväärne linnaruum) eesmärke.
4. Tartu linn on varem nõustunud õiguskantsleriga (õiguskantsleri
5. juuli
6. aasta märgukiri nr 6-4/091081/1004297), et ühissõiduki peatumiskohas heakorratöid tegema kohustamine ei ole põhiseaduspärane. Seejuures lähtus linnavolikogu asjaolust, et tavapärasest üldkasutatavusest eristab ühissõiduki peatumiskohti selle teenuslik iseloom, mis teenusena sisaldab (nt võib bussipiletit ostes eeldada ka tasumist bussipaviljoni puhtuse eest) ka bussipeatuse esteetilisust ja puhtust. Avalikud haljasalad seevastu ei seostu mingil viisil teenusega, vaid on kõiki puudutav keskkonnaruum. Õiguskantsleri arvamus
7. Õiguskantsler leiab, et Tartu Linnavolikogu ei ole oma määruse punktides 1 ja 2.2 sisustanud õiguspäraselt selle aluseks olevas volitusnormis,

§ 36

lõikes 3 kasutatud mõistet „kinnistuga vahetult piirnev üldkasutatav territoorium“. Need punktid kohustavad niitma muru ja heina ka teemaal asuval haljasalal, mille heakorra tagamise kohustus on TeeS § 25 lõike 3 ja § 37 lõike 1 punktide 2 ja 3 järgi kohaliku omavalitsuse üksusel. Määruse asjassepuutuvad punktid ületavad seetõttu volitusnormi piire ja on vastuolus PS § 157 lõikega 2. 21. Seda seisukohta toetab ka

§ 36lõikes 3 antud volituse eesmärk.

Koormise võib selle sätte kohaselt kehtestada heakorra tagamiseks ehk puhta keskkonna ja elamisväärse ja esteetilise ruumi loomiseks. Teeseadusekohane teemaal asuva haljasala hooldamise kohustus on aga seotud lisaks ka ohutu liiklemise tagamisega. Kui seadusandja oleks soovinud anda omavalitsusüksustele võimaluse delegeerida TeeS § 25 lõike 3 ja § 37 lõike 1 punktide 2 ja 3 kohustusi kinnistu omanikele, siis pidanuks ta sätestama vastava volitusnormi. Seadusandja ei ole seda teinud.

§ 36

lõike 3 alusel ei saa panna kinnistuomanikele kohustusi, mis seostuks teedel ohutu liiklemise tagamiseks vajalike heakorratööde tegemisega, kuna see norm võimaldab kinnistuomanikke koormata üksnes puhta keskkonna ning elamisväärse ja esteetilise ruumi jms loomiseks. Pealegi on seadusandja ise piiritlenud eraisiku kohustused teedel ohutu liiklemise tagamiseks vajalike heakorratööde tegemisel (TeeS § 25 lõige 7 ja § 36 lõige 2). Justiitsministri arvamus

1. Justiitsminister leiab, et vaidlusalused sätted on vastuolus PS § 157 lõikega 2 osas, milles määruse punktid 1 ja 2.2 ületavad PS § 157 lõikest 2 tuleneva kohalikule omavalitsusele antud volituse ulatust seaduse alusel kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Lisaks on määruse punktid 1 ja 2.2 kehtestatud osaliselt seadusliku aluseta ja seetõttu vastuolus PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tuleneva üldise seadusereservatsiooni nõudega osas, milles määrus kohustab füüsilisi ja juriidilisi isikuid tegema heakorratöid üldkasutatavatel aladel, muu hulgas haljasalal, mis ei piirne vahetult kinnistuga. Majandus- ja kommunikatsiooniministri arvamus
2. Majandus- ja kommunikatsiooniminister leiab, et vaidlusalune määrus on vastuolus

§ 36lõikega 3 ja põhiseadusega, kuna see ei arvesta seadusega kehtestatud nõudeid.

1. Teeseadus ei sätesta isiku kohustust teha heakorratöid haljasalal. TeeS § 25 lõike 3 järgi korraldab kohalikel teedel teehoidu ja on kohustatud nendel teedel looma tingimused ohutuks liiklemiseks valla- või linnavalitsus. Teehoiu korraldamine on seega tee omaniku kohustus. TeeS § 25 lõike 7 järgi on teega külgneva territooriumi kasutaja kohustatud tegema vaid heakorratöid sõidutee ja vastava territooriumi vahel oleval kõnniteel.
2. Tartu Linnavolikogu määruse punkti 1 kohaselt võib koormise objektiks osutuda mis tahes sõidutee piiri ning isiku omandis või valduses oleva kinnisasja või muu territooriumi vahele jääv üldkasutatav ala ja seda sõltumata ala pindalast. Ka

§ 36

lõige 3 ei täpsusta, mida tähendab sättes mainitud „vahetult piirnev üldkasutatav territoorium“. Seetõttu võib tekkida olukord, kus isiku kinnistuga piirneb vahetult suure pindalaga üldkasutatav territoorium, millel heakorra tagamine on isikule selgelt ülemäärane. Koormiste määramise aluseks olevas kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on vaja täpsemalt sätestada, kuidas peaks omavalitsusüksused kehtestama koormisi, et see ei käiks füüsilistele ja juriidilistele isikutele üle jõu. Eesti Linnade Liidu arvamus

1. Eesti Linnade Liidu hinnangul on vaidlusalune määrus põhiseadusega kooskõlas. Seadusandja ei ole teeseaduses otseselt määranud kõnniteega külgneva mururiba staatust. Mururiba ja kõnniteed tuleks aga vaadelda ühtse tervikuna. Praktiliselt ei ole mõeldav, et kinnistu omanik pühib kõnnitee puhtaks, lükates prahi murule, kuna tema seda ala hooldama ei pea, või linna palgatud muruniitja lükkab niidetud rohulibled kõnniteele, kuna tema seda hooldama ei pea. Teeseadusest tuleneb otseselt, et heakorratöid tuleb eristada tee remonditöödest, liiklusmärkide paigaldamisest ja hooldamisest. Eesti Maaomavalitsuste Liidu arvamus
2. Eesti Maaomavalitsuste Liit leiab, et vaidlusalune määrus on põhiseadusega kooskõlas. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED
3. Tartu Linnavolikogu
4. septembri
5. aasta määrus nr 120 „Koormise kehtestamine heakorra eeskirja täitmiseks“ punkt 1 sätestab: „Füüsiline ja juriidiline isik (edaspidi koormise täitja) on kohustatud tagama heakorra puhastusalal. Puhastusala on füüsilise või juriidilise isiku omandis või valduses oleva kinnistu või muu territooriumiga külgneva sõidutee ja vastava territooriumi vahel olev kõnnitee ja haljasala ja/või muu ala. Puhastusala piirneb kinnistu või muu territooriumi piiri, kinnistu või muu territooriumi piiriga risti tõmmatavate mõtteliste joonte ja sõidutee piiriga. Puhastusala piirid võidakse määrata ka elamugruppidele kehtestatud detailplaneeringuga. Vabaplaneeringuga aladel, kus detailplaneeringut ei ole, on ehitistevahelise maa-ala puhastusala piiriks nendevaheline mõtteline telgjoon.“
6. Tartu Linnavolikogu
7. septembri
8. aasta määrus nr 120 „Koormise kehtestamine heakorra eeskirja täitmiseks“ punkt 2.2 sätestab: „Koormise täitja või tema arvel teine isik on kohustatud: [---] 2.
9. niitma muru või heina (lubatud maksimaalne kõrgus on 15 cm), lõikama kõnniteel liikumist takistavad puude ja põõsaste oksad, pügama heki, riisuma lehed, pühkima tolmu ja liiva; [---]“ KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10. Praeguses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas tuleb kolleegiumil otsustada, kas Tartu Linnavolikogu määrusega pandud koormis on kooskõlas

§ 36lõikes 3 sätestatud volitusnormi ja teeseadusega.

1. Tartu Maakohus tunnistas põhiseadusvastaseks Tartu Linnavolikogu määruse punkti 1 ja punkti 2.
2. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu lahendatud kohtuasjas asjassepuutuv (vt asjassepuutuvuse kohta Riigikohtu üldkogu
3. detsembri
4. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10; Riigikohtu üldkogu
5. oktoobri
6. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15) üksnes määruse punkt
7. See punkt määrab kindlaks, millisele alale kehtestatud koormis laieneb. O. Laugu karistamine ei sõltunud Tartu Linnavolikogu määruse punktis 2.2 loetletud kohustuste (täpsemini muru või heina niitmise kohustuse) põhiseaduspärasusest, vaid nende kohustuste laienemisest konkreetsele alale. Kohustuste laienemine sellele alale tuleneb aga puhastusala mõistest, mis on sätestatud määruse punktis
9. Tartu Linnavolikogu määrusega kehtestatud koormis riivab kolleegiumi hinnangul eeskätt PS §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele, mille osaks on ka üldine tegutsemisvabadus. Koormisega kitsendatakse isiku vabadust, kohustades teda kas tegema kindlaksmääratud töid või korraldama, et neid töid teeks keegi teine.
10. Kolleegium nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (
11. novembri
12. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-1-89-10, punkt 13), et lisaks võib koormis riivata ka omandipõhiõigust. Kuigi koormis kujutab endast mitterahalise iseloomuga kohustust, võib selle täitmine nõuda koormise adressaadilt kulutuste tegemist või rahaliselt hinnatavate kohustuste võtmist (nt heakorratööde tegemiseks vajalike vahendite muretsemine, teenuse tellimine vmt). Seega võib koormise kehtestamine riivata koormise täitja PS § 32 lõikes 2 sätestatud omandipõhiõigust, sest kõnealuse normi kaitse ulatub nii varale (asjad), rahale kui ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele (vt Riigikohtu üldkogu
13. juuni
14. aasta otsus kohtuasjas nr 3-2-1-143-03, punkt 18).
15. Põhiõigusi tohib PS § 11 kohaselt piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, kusjuures piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.
16. Koormiste kehtestamise õiguse annab kohaliku omavalitsuse üksustele PS § 157 lõige
17. Selle sätte kohaselt on kohalikul omavalitsusel seaduse alusel õigus panna peale koormisi. Konkreetse koormise kehtestamine on aga võimalik vaid siis, kui seadusandja on selleks volituse andnud, kuna koormis tähendab põhiõiguste piiramist. Omavalitsusüksus ei saa põhiõigusi piirata seadusandja volituseta (alates Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
18. novembri
19. aasta otsustest kohtuasjades nr III-4/A-7/94 ja III-4/A-8/94; Riigikohtu üldkogu
20. detsembri
21. aasta otsus kohtuasjas nr 3-3-1-41-06, punkt 26). Koormise kehtestavad sätted peavad seega esmalt olema kooskõlas volitusnormiga. Kuna PS § 154 lõike 1 kohaselt tegutsevad kohalikud omavalitsused kohaliku elu küsimusi otsustades ja korraldades iseseisvalt seaduste alusel, siis peavad koormise kehtestavad sätted olema kooskõlas ka muude seadustega.
22. Vaidlus käib praeguses asjas selle üle, kas volitusnorm võimaldab koostoimes teeseadusega kehtestada niisuguse territoriaalse ulatusega koormist, nagu Tartu Linnavolikogu on seda oma määruses teinud. Tartu Linnavolikogu määruse punkti 1 vastuolu korral

§ 36lõikega 3 on määruse see punkt vastuolus PS § 157 lõikega 2.

Määruse punkti 1 vastuolu korral teeseadusega on see punkt vastuolus PS § 154 lõikega 1. 37.

§ 36

(„Maksud ja koormised“) lõike 3 kohaselt võib koormise kehtestada füüsilistele ja juriidilistele isikutele nende omandis või valduses oleva kinnistu või muu nende kasutuses oleva territooriumi ning sellega vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi heakorra tagamiseks.

§ 36

lõike 2 kohaselt on koormis kohustus, mis seaduse alusel kehtestatakse volikogu määrusega füüsilistele või juriidilistele isikutele kohustuslike tööde tegemiseks, mis on vajalikud valla või linna territooriumil kehtestatud heakorraeeskirjade täitmiseks. 38. Praeguse asja lahendamise seisukohalt on oluline, et

§ 36

lõige 3 lubab koormist seada sellise isikule mittekuuluva territooriumi heakorra tagamiseks, mis piirneb vahetult isiku omandis või valduses oleva kinnistu või kasutuses oleva territooriumiga ja on üldkasutatav. 39. Selle hindamiseks, kas asjassepuutuv säte on kooskõlas volitusnormiga, tuleb seega analüüsida, kas puhastusala määruse punkti 1 mõttes on „kinnistuga vahetult piirnev üldkasutatav territoorium“

§ 36lõike 3 tähenduses.

Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, siis on määrus selles osas kooskõlas volitusnormiga ja ka PS § 157 lõikega

2. Erinevalt Tartu Maakohtust leiab kolleegium, et määruse punktis 1 kasutatud puhastusala mõiste on

§ 36lõikes 3 sätestatud volitusnormiga kooskõlas.

Puhastusala on määruse punkti 1 kohaselt füüsilise või juriidilise isiku omandis või valduses oleva kinnistu või muu territooriumiga külgneva sõidutee ja vastava territooriumi vahel olev kõnnitee ja haljasala ja/või muu ala. Puhastusala hõlmab seega igal juhul ka kinnistu ja sellega külgneva sõidutee vahele jäävat teemaad (sh kõnniteed ja haljasala). Samas võib puhastusala hõlmata ka muud maad, mis jääb sõidutee ja kinnistu vahele, millele teeseaduse regulatsioon ei laiene. Isegi kui selline ala on väga suur, piirneb see vahetult kinnistuga ja on vähemalt teemaa osaks olevat kõnniteed ja haljasala puudutavas osas ka üldkasutatav. Maakohus leidis, et kui kinnistu piiri ja sõidutee vaheline ala on väga suur, siis ei saa seda pidada kinnistuga vahetult piirnevaks alaks. Kolleegiumi arvates ei mõjuta konkreetse maa-ala suurus seda, kas maa-ala saab kinnistuga vahetult piirneda. Kui maa-ala, mille suhtes koormis kehtib, on liialt suur, siis võib olla tegemist ebaproportsionaalselt koormava koormisega, mitte aga vastuoluga volitusnormiga. 41. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda aga teeseadus

§ 36

lõike 3 alusel antava koormisemäärusega kehtestada koormist teemaa suhtes, mis ei ole kõnnitee ja mille hooldamist peab teeseaduse kohaselt korraldama tee omanik. 42.

§ 36

lõike 3 regulatsioon laieneb ükskõik millisele territooriumile, mis kinnistuga vahetult piirneb ja on üldkasutatav. Teeseadus on aga eriseadus, mis reguleerib täpsemalt teemaad puudutavaid küsimusi. TeeS § 25 lõigete 1 ja 3 kohaselt korraldab teehoidu tee omanik ja kohalike teede hoidu valla- või linnavalitsus. TeeS § 37 lõike 1 punkti 2 kohaselt on avalikult kasutatava tee omanik kohustatud hoidma tee kehtestatud nõuetele vastavas seisundis. TeeS § 10 lõike 2 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri

1. detsembri
2. aasta määruse nr 45 „Tee seisundinõuded“ § 9, lisa 2 ja lisa 3 kohaselt sätestavad tänava seisundinõuded ka rohu lubatud suurima kõrguse tänava eraldusribal ja teemaal tänavaäärsel haljasalal. Teeseaduse kohaselt on seega tee omaniku kohustus teha teehoiutöid, sh niita teemaa hulka kuuluvat maa-ala. TeeS § 25 lõigetes 1 ja 3 kasutatud sõna „korraldama“ ei saa mõista nõnda, et neid töid võib koormise abil panna teemaaga külgneva kinnistu omanikele. Sama seaduse § 37 lõike 1 punkt 2 sätestab selgelt, et avalikult kasutatava tee omanik on kohustatud hoidma tee kehtestatud nõuetele vastavas seisundis. Selline regulatsioon ei välista siiski nende kohustuste lepingulist üleandmist.
3. Tee omaniku kohustusest on olemas selgelt piiritletud erand, mis on sätestatud TeeS § 25 lõikes 7: „Linnas, alevis ja alevikus on teega külgneva territooriumi kasutaja kohustatud tegema heakorratöid sõidutee ja vastava territooriumi vahel oleval kõnniteel.“ Seega sellise teemaa puhul, mis on kõnnitee, on seadusandja kehtestanud teistsuguse regulatsiooni kui muu teemaa kohta.
4. TeeS § 25 lõige 7 ei võimalda teehoiukohustust panna isikutele, kes ei ole teemaa omanikud, v.a siis, kui tegemist on sõidutee ja vastava territooriumi vahel oleva kõnniteega. Vastava territooriumina tuleb mõista teemaaga külgnevat kinnistut või territooriumi. Sellise selgepiirilise eriregulatsiooni olemasolust järeldub, et seadusandja ei soovinud muu teemaa puhul kui kõnnitee võimaldada avalikes huvides teehoiukohustuse panemist koormisena selle maaga vahetult piirnevate kinnistute omanikele või valdajatele või territooriumi kasutajatele.
5. TeeS § 25 lõige 7 ei võimalda seega

§ 36lõike 3 alusel kehtestatava koormisega hõlmatud territooriumi koosseisu haarata teemaad, mille hooldamist peab Tee

S § 25 lõike 3 ja § 37 lõike 1 punkti 2 kohaselt korraldama tee omanik.

§ 36

lõike 3 alusel saab koormise kehtestada vaid sellise kinnistuga vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi suhtes, mis ei ole teemaa või on kõnnitee. Tartu Linnavolikogu määruse punkt 1 on seega vastuolus TeeS § 25 lõikega 7 osas, milles see arvab puhastusala koosseisu teemaa, mis ei ole kõnnitee.

1. Vastuolu tõttu teeseadusega on määruse punkt 1 osas, milles see arvab puhastusala koosseisu teemaa, mis ei ole kõnnitee, vastuolus PS § 154 lõikega
2. Vaidlusalune säte tuleb seega selles osas tunnistada kehtetuks. Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Jüri Põld