RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 86 lg 1 alusel tühine.

§ 86

lg 3 sätestab, et kui sama paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas siis, kui tarbija tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kui laenuandja on fikseerinud krediidi kulukuse määra suuremana, kui seda on avaldanud Eesti Pank, siis kannab laenuandja riisikot, kui laenuvõtja määra vaidlustab. Seadus annab laenuvõtjale võimaluse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ning vaidlustada krediidi kulukuse määra, mis ületab seaduses ette nähtud määra enam kui kolm korda. Maakohus leidis, et asjas esitatud materjalide põhjal tuleb asuda seisukohale, et kostja pole piisava hoolsusega kontrollinud, et laenusaaja ei tee tehingut tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Tulenevalt seaduse mõttest on kostja kohustuseks nimetatud asjaoludes veenduda. Selle kohustuse täitmiseks ei ole piisav, kui laenuvõtja täidab internetis ankeedi. Samuti on vastastikuste kohustuste väärtus ilmselgelt ebaproportsionaalne.

1. Kostja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu
2. septembri
3. a otsuse tühistamist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus keeldus
5. detsembri
6. a määrusega maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ning tagastas selle kostjale. Ringkonnakohus leidis, et kuna tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa 200 eurole vastavat summat, siis menetles maakohus hagi TsMS § 405 lg 1 järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid. Lihtmenetluses menetletava hagi TsMS § 405 lg 1 tähenduses edasikaebeõigus on piiratud. Maakohus ei ole edasikaebamiseks luba andnud. Maakohtu kohtuotsuses edasikaebamise üldise korra märkimine ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses, vaid seadusest tuleneva nõude täitmine. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud muudel TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alustel. Kui maakohus ei ole TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba andnud, ei pea ringkonnakohus TsMS § 367 lg 21 järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema. Vaid juhul, kui menetlusse võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt valesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis võis kaasa tuua eksliku kohtulahendi, võtab kohus apellatsioonkaebuse menetlusse. Ringkonnakohus leidis, et neid eeldusi, mis tingiksid kaebuse menetlusse võtmise, ei esine. Asjaolu, et apellant maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna alust teha teistsugust järeldust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7. Kostja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse järgi ei ole ringkonnakohus andnud hinnangut apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele ning on leidnud vääralt, et puudub õiguslik alus kaebuse menetlusse võtmiseks. Kostja taotles apellatsioonkaebuses uute tõendite tsiviilasja materjalide juurde võtmist ning põhistas, et maakohus ei analüüsinud kõiki asjas kogutud tõendeid ega osutanud täiendavate tõendite esitamise vajadusele, mistõttu on kohtuotsus ebaõige ning üllatuslik. Hageja ja kostja vaheliste kohustuste väärtus laenulepingus ei ole ebaproportsionaalne. Kostja kontrollis piisava hoolega, et vastustaja ei sõlminud lepingut erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest või kogenematusest. Heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada ka tegelikke tasumisele kuuluvaid summasid. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 2¹ järgi võetakse lihtmenetluses tehtud maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Riigikohus on
8. aprilli 2010 lahendi nr 3-2-1-20-10 punktis 15 asunud seisukohale, et ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka sisuliselt. Maakohus on andnud loa otsuse vaidlustamiseks TsMS § 442 lg 10 ja 637 lg 2¹ mõttes. Maakohus märkis otsuse resolutsioonis, et kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule 30 päeva jooksul pärast kohtuotsuse kirjeldava ja motiveeriva osa kättesaamist.
9. septembri 2010 kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kohus kohtuistungil küsinud menetlusosalistelt, kas nad soovivad kasutada õigust esitada otsuse peale apellatsioonkaebus, seega tuleb otsuse resolutsioonis märgitud edasikaebe tähtaega käsitada otsustusena lubada otsuse edasikaebamist. Ringkonnakohus on jätnud kõik apellatsioonkaebuse väited tähelepanuta ja ei ole arvestanud uute tõenditega. Määruses ei ole asja sisuliselt lahendatud. Ringkonnakohtu ja maakohtu lahend ei ole õige, kuna asjas ei ole antud hinnangut

§ 86lg 2 kohaldamise eelduste olemasolule.

Muu hulgas on kostja põhjalikult ning vajaliku hoolsusega kontrollinud, et vastustaja majanduslik seisund on selline, et vastustaja ei sõlmi tehingut tulenevalt erakordsest vajadusest, vaid ilmselgelt tarbimise eesmärgil. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1, § 695 ja § 701 lg 3 esimese lause järgi menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule.
2. Maakohus rahuldas lihtmenetluses
3. septembri
4. a otsusega hageja nõude ja tunnustas hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu tühisust. Kostja esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist. TsMS § 637 lg 21 järgi võetakse lihtmenetluses tehtud maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt valesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kassatsioonkaebuses väidab kostja, et maakohus andis TsMS § 442 lg-s 10 nimetatud loa lihtmenetluses tehtud otsuse vaidlustamiseks. Oma seisukohta põhjendab kostja sellega, et maakohtu otsuse resolutsioonis on viide apellatsioonkaebuse esitamise korrale, samuti küsis maakohus kohtuistungil menetlusosaliste soovi kohta esitada apellatsioonkaebus. Kolleegium kostja kassatsioonkaebuses toodud väidetega edasikaebamise loa andmise osas ei nõustu ning kordab
5. aprillil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10 tehtud otsuse p-s 14 väljendatut, et edasikaebamise korra ja tähtaja märkimine ei ole võrdsustatav TsMS § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loaga otsuse edasikaebamiseks. TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud loa andmist tuleb mõista maakohtu eraldi otsustusena. Edasikaebeõiguse suhtes ei oma tähendust ka kohtu esitatud küsimus kohtuistungil menetlusosalistele edasikaebamise õiguse võimaliku kasutamise kohta. Seega ei andnud maakohus luba asja edasikaebamiseks.
6. Kostja tugines oma apellatsioonkaebuses lisaks maakohtu loale lihtmenetluses tehtud otsuse vaidlustamiseks ka sellele, et maakohus ei ole

§ 86õigesti kohaldanud. Kui ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole lihtmenetluses Ts

MS § 442 lg-s 10 sätestatud luba edasikaebamiseks andnud, tuli ringkonnakohtul apellatsioonkaebuses esitatut arvestades kontrollida, kas ei esinenud teisi TsMS § 637 lg-s 21 nimetatud menetlusse võtmise aluseid. Ringkonnakohus peab apellatsioonkaebusest lähtuvalt tegema kindlaks, kas maakohus ei ole selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigelt hinnanud tõendeid ning kas mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua eksliku kohtulahendi. Kolleegium leiab, et nimetatud kohustust ei ole ringkonnakohus täitnud ning on jätnud ekslikult apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Kolleegium märgib täiendavalt, et lihtmenetluse asjades, kus on tegemist materiaalõiguse normide kohaldamisega valdkonnas, milles Riigikohtu praktika puudub, oleks maakohtul otstarbekas anda luba edasikaebamiseks ja ringkonnakohtul oleks otstarbekas võtta apellatsioonkaebus menetlusse ka siis, kui maakohus pole edasikaebamiseks luba andnud. 8. Maakohus luges hageja ja kostja vahelise laenulepingu tühisuse tuvastatuks, kuna tulenevalt

§ 86

lg 3 mõttest on laenuandja kohustuseks veenduda, et laenuvõtja ei teinud tehingut tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ning kostja laenuandjana ei ole nimetatud kohustust täitnud. Kolleegium leiab, et maakohus on jätnud tuvastamata

§ 86

kohaldamise eeldused.

§ 86

lg 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (edaspidi ka sundolukord), ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui esineb viimati nimetatu (tehingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas), siis eeldatakse

§ 86

lg 3 järgi, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Seega tuleb tehingu tühisuse tuvastamiseks

§ 86

lg 2 p 2 ja lg 3 järgi kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras. Tõendamiskohustus lasub üldjuhul TsMS § 230 lg 1 järgi poolel, kes tehingu tühisusele tugineb. Soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuleb poolel näidata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu. Seega võib olla näiteks krediidilepingu soorituste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ülikõrge krediidi kulukuse määra tõttu, aga mitte ainult. Vastastikuste soorituste väärtuse heade kommete vastaselt tasakaalust väljasolekut peab üldjuhul tõendama tehingu tühisusele tuginev isik. Tõendamiskohustus on tühisusele tugineva isiku kasuks

§ 86lg 3 teise lause järgi ümberpööratud tarbijakrediidilepingutes.

Nende lepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas siis, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Samas on tühisusele tugineval isikul võimalik esile tuua asjaolud, mille esinemisel võib soorituste vahe olla heade kommete vastaselt ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas ka siis, kui tarbijakrediidilepingu kulukuse määra ja Eesti Panga viimati avaldatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra vahe on väiksem. Lepinguvabaduse põhimõtet järgides on teisel poolel võimalik aga tõendada, et lepingupooltele ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning heade kommetega ei ole vastuolus ka selline lepingus kokkulepitud tarbimislaenude kulukuse määr, mis on suurem kui

§ 86lg 3 teises lauses nimetatud kulukuse määr.

Kolleegium märgib, et kuigi maakohtu otsuse kohaselt on vaidlusaluse lepingu vastastikuste kohustuste määr ilmselgelt ebaproportsionaalne, ei nähtu kohtuotsusest selle lepingu krediidi kulukuse määra. Krediidi kulukuse määra arvutamise alused on sätestatud VÕS §-s 406 ja selle paragrahvi lg 6 kohaselt kehtestab krediidi kulukuse määra arvutamise täpsema korra rahandusminister Euroopa Liidu nõuetest lähtudes (vt rahandusministri 7. augusti 2002. a määrus nr 98 "Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord", RTL 2002, 92, 1420; RTL 2004, 64, 1060). Asja materjalide hulgas oleva lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr aasta kohta 791,61%. 9. Tehingu tühisuseks

§ 86

lg-te 2 ja 3 järgi peab lisaks soorituste väärtuste vahele olema üks tehingu pooltest selle teinud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Üldjuhul sõlmitakse tehingud, mille vastastikuste soorituste väärtus on äärmiselt ebavõrdne tõesti siis, kui selleks on eriline vajadus või sundolukord, kuid see ei pea alati nii olema. Tehingu heade kommete vastasust tuleks eitada juhul, kui soorituste väärtuste vahe oli küll suur, kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle oli tehingu väärtus ükskõik. Kogenematusele võib osutada isiku noorus või nt see, kui ta on sõlminud ühe oma esimesi krediidilepinguid. Kogenematust välistavaks asjaoluks ei saa lugeda ainuüksi omandatud haridust või krediidi võtmise eesmärki. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega peab vastastikuste lepingute heade kommete vastasuse tuvastamisel

§ 86

lg 3 alusel kohus kontrollima, kas soorituse ja vastusoorituse vahel on suur ebakõla ning tühisusele tuginev pool on nimetanud ja tõendanud vähemalt ühe

§ 86lg-s 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu.

Seejuures tuleks arvestada, et mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud. Eeltoodu ei vabasta tehingu tühisusele tuginevat isikut selle väljatoomisest, milles tema sundolukord seisnes. Maakohtu otsusest ei selgu, milles seisnes hageja sundolukord. 10. Kolmas eeldus

§ 86

lg-te 2 ja 3 järgi tehingu tühisuse tuvastamisel on soodustatud isiku teadmine tehingu teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. See võib esineda nii juhul, kui üks pool teise majanduslikult nõrgemat positsiooni teadlikult enda kasuks lepingu sõlmimisele kallutamiseks kasutab, aga ka siis, kui soodustatud pool ei asu küll ise aktiivselt vastaspoole surveolukorda ära kasutades lepingu sõlmimisele kaasa aitama, kuid ei pööra vastaspoole sundolukorrale lepingut sõlmides tähelepanu.

§ 86

lg 2 seab tehingu tühisuse tuvastamise eelduseks soodustatud isiku teadmise või teadma pidamise nimetatud asjaoludest. Seega üldjuhul peab tehingu tühisusele tugineja tõendama teise poole teadmist tema sundolukorrast.

§ 86

lg 3 muudab tõendamiskoormust teise poole sundolukorrast teadmise või teadma pidamise osas tühisusele tugineda sooviva isiku kasuks, kui poolte soorituskohustuste väärtuste vahe on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas. Sellisel juhul peab tehingu kehtivusest huvitatud isik tõendama, et ta teise poole tehingu tegemise aluseks olnud sundolukorrast ei teadnud ega pidanudki teadma. Seejuures on kolleegiumi hinnangul oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva krediidiandja hoolsuskohustus teise poole sundolukorra välistamiseks rangem kui teistel isikutel. Seda, kas majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja on olnud piisavalt hoolas hindamaks teise poole sundolukorda (küsimustiku põhjalikkus, tehingu teise poole vastused küsimustikule, individuaalvestlused tehingu teise poolega vms), tuleb hinnata igal üksikjuhul eraldi. 11. Kui kohus tuvastab tehingu tühisuse

§ 86

lõike 3 järgi, siis kohalduvad tehingule

§ 86

lg-s 4 nimetatud õiguslikud tagajärjed: kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses.

1. Asja läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kontrollida apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust, arvestades selles määruses antud juhiseid. Vajadusel tuleb võimaldada pooltel oma väiteid tõendada.
2. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.
3. Kostja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu