Obsah (12)

§ 392§ 233§ 692§ 691§ 456§ 688§ 231§ 5§ 4§ 436§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 163 lg 1 järgi ümber, jättes esimese astme ja apellatsiooniastme menetluskuludest 87% hageja kanda ja 13% kostja kanda. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, lisades sellele oma põhjendused. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et hageja ei ole tõendanud korteri põranda vahetamisest ja üüritulu saamata jäämisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet. Kohus ei saanud ise kahju võimalikku summat määrata, sest hageja ei ole selleks vajalikke asjaolusid välja toonud. Hagejal on kogu menetluse vältel olnud õigusteadmistega esindaja. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja esindaja, et ta oli esimese astme kohtus teadlik sellest, te temal lasub tõendamiskoormus kahju olemasolu ja suuruse tõendamiseks. Maakohus jättis põranda kahjustamisest tuleneva otsese kahju nõude rahuldamata selle nõude tõendamatuse tõttu, mitte põhjusel, et hageja ei ole veel põrandat remontinud ning seetõttu ei ole teada, palju remont tegelikult maksma läheb. Õige on hageja seisukoht, et kahju tekib põranda kahjustamisel, mitte remontimisel, kuid ta ei ole tõendanud põranda kahjustamist sellises ulatuses, mis nõuab kogu põranda väljavahetamist. Reinbow Ehitus OÜ väljastatud remondi kalkulatsioon seda ei tõenda, vaid näitab, kui palju maksab kogu korteri parketi vahetus, kui hageja sellise töö telliks. Viidatud tõendi alusel ei saa hinnata, kas ja kui palju põrand tegelikult märgumise tõttu kahjustada sai. Samuti ei saa selle tõendi alusel otsustada, kas põrand üldse vajas väljavahetamist ja kui vajas, siis kui suures ulatuses. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et sellise töö tellimine on vajalik. Ringkonnakohtu istungil seletas hageja esindaja, et praegu on põrand korras. Tunnistajate ja kolmanda isiku ütlustest nähtub, et vaidlusaluse korteri köögis oli uputus. Laest jooksis vesi köögimööblile ja põrandale ning läbi põranda alumisele korrusele. Milline oli põranda kahjustus, kas ja kui suures osas oli vaja põrand välja vahetada, tunnistajate ütlustest ei selgu. Samuti ei nähtu tunnistajate ütlustest ega muudest tõenditest, et hageja oleks kutsunud kostjat põranda kahjustusi vaatama või nõudnud kostjalt põranda asendamist või kahju hüvitamist. Tunnistaja ütlustest nähtub, et vesi uputas ainult köögi põrandat, hageja nõuab aga kogu korteri parkettpõrandate väljavahetamist. Kui korteri põrandad said korda

1. aastal, nagu tunnistaja väitis, oleks hageja saanud maakohtus oma nõuet täpsustada ning näidata, mis remonttöid tegelikult tehti ja kui palju see maksma läks. Seda ei ole hageja aga vajalikuks pidanud. Paljasõnaline on hageja väide, et ta nõudis kostjalt koos mööbli väljavahetamisega ka põranda väljavahetamist. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks pöördunud kostja poole põranda kahjustuste tõttu varem kui
2. aasta septembris, s.o aasta pärast uputust. Samuti ei ole hageja tõendanud, et tal ei olnud kostja põhjustatud vee lekkimise tõttu võimalik korterit nii pika perioodi vältel üürile anda. Kostja paigaldas mööbli hageja korterisse tähtaegselt. Töö anti
3. juuli
4. a aktiga üle ja hagejal ei olnud kostja tööle pretensioone. Korteri väljaüürimist ei oleks takistanud see, kui üks kapp oli vaja asendada või juurde tellida. Enne uputust ei olnud hagejal kostjale mööbli osas pretensioone, kuid hageja ei tegelenud ka siis korteri üürile andmisega. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kui pärast uputust tekkis vajadus osa köögikappe välja vahetada, oleks see takistanud korteri väljaüürimist. Hageja ei väida, et ta oleks üldse üritanud korterit välja üürida. Ta teatas kostjale oma soovist korter üürile anda alles
5. septembri
6. a kirjas, s.o rohkem kui aasta pärast mööbli esialgset paigaldust. Samas teatas hageja kostjale esimest korda ka põranda remondi vajadusest, märkides, et kui kostja ei ole nõus vabatahtlikult kahju hüvitama, lisab ta kahjule ka nõude, mis tekib seetõttu, et hageja ei saa korterit kasutada. Sel ajal ei saanud kostja enam kuidagi hageja korteri kasutamist takistada. Poolte kirjavahetusest nähtub, et mööbli parandamiseks vajalikud komponendid olid kostjal
7. aasta novembri lõpus olemas ja just hageja ei olnud mööbli paigaldamise lõpetamisest huvitatud. Tõendatud on, et põrand oli vähemalt
8. aasta suveks korda tehtud. Hageja ei ole esile toonud, mis takistas tal põrandat kohe korda teha ja kostjale sellekohast nõuet esitada. Hagi rahuldamine ei saanud põhineda sellel, et kostja on kahju olemasolu ja suuruse omaks võtnud. Omaksvõtt tähendab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 231 lg 2 järgi faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kui nõustumine protokollitakse. Omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgib

§ 392

lg-s 1 sätestatut, see tähendab, et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud. Praeguses asjas ei pidanud kostja ennast kahju tekitajaks ja on kogu aeg hagile vastu vaielnud, sh ka põranda remondist ja saamata üüritulust väidetavalt tekkinud kahju suurusele. Vastuvaidlemiseks ei pidanud kostja esitama omapoolseid tõendeid remondi võimaliku maksumuse kohta. Kohus sai otsustada kahju olemasolu üle hageja esitatud tõendite alusel. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et kui kostja mingit hageja esitatud tõendit ei vaidlusta, siis ei saa kohus seda tõendit hagejast erinevalt tõlgendada. Hageja toob esile asjaolu ja esitab tõendi, mis tema arvates seda asjaolu tõendab. Seda, kas esiletoodud asjaolu saab selle tõendiga tõendatuks lugeda, otsustab kohus ja seda ka siis, kui kostja otseselt konkreetse tõendi kohta oma arvamust ei avalda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis kahju suuruse üle otsustamata olukorras, kus maakohus oli tuvastanud hagejal kahju tekkimise ja kostja oli selle omaks võtnud. Kostja ei ole üheski menetlusdokumendis ega kohtuistungil vaidlustanud põranda remondist ja saamata üüritulust tekkinud kahju suurust ja arvestust (kostja võttis eeltoodu omaks). Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kuna kostja vaidles vastu kogu hagile, siis ta ei ole kahju suurust omaks võtnud. Selline järeldus ei põhine seadusel. Hagile vastuvaidlemiseks ei piisa kostja väitest, et ta hagi ei tunnista. Kostjal tuleb ka põhjendada, miks ta hagi ei tunnista. Seega ei saanud ringkonnakohus omal initsiatiivil tuvastada, et kahju tekkimine ei ole tõendatud. Ringkonnakohus pidi lähtuma maakohtu tuvastatust ja määrama

§ 233lg 1 alusel kahjuhüvitise suuruse.

1. Kostja ja kolmas isik ei ole hageja kassatsioonkaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada

§ 692

lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles jäeti hageja nõue kostjalt otsese varalise kahju eest 94 150 krooni väljamõistmiseks rahuldamata. Asi tuleb saata selles osas

§ 691p 4 ja § 692 lg 5 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Samuti tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Kuna maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 45 098 krooni 20 senti ja kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust selles osas, siis on otsus 45 098 krooni 20 sendi väljamõistmise osas

§ 456lg 4 teise lause järgi jõustunud.

10. Tulenevalt

§ 688

lg-st 1 kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kassatsioonkaebuse kohaselt vaieldakse selle üle, kas kostjal tuleb hagejale hüvitada ka korteri põranda remondi maksumus 94 150 krooni (käibemaksuta) ning saamata jäänud üüritulu 195 500 krooni. 11. Kolleegiumi hinnangul kohaldas ringkonnakohus õigesti menetlusõiguse norme, kui leidis, et hagi rahuldamine ei saanud põhineda sellel, et kostja on tekitatud kahju olemasolu ja suuruse omaks võtnud.

§ 231

lg 2 teise lause kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus selline nõustumine protokollitakse. Sama paragrahvi neljanda lõike järgi eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poolte muudest avaldustest. Kolleegium on 17. juunil 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-73-09 tehtud otsuse p-s 13 rõhutanud, et omaksvõtt

§ 231lg 2 tähenduses on üksnes poole nõustumine vastaspoole väitega.

1. juulil 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09 tehtud otsuse p-s 12 selgitas kolleegium lisaks, et

§ 231

lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks

§ 392

lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud. Praeguses asjas on kostja kogu menetluse jooksul hageja nõudele (sh põranda remondist ja saamata üüritulust tekkinud kahju nõudele) vastu vaielnud. Kohus ei ole

§ 392lg 1 p 3 järgi küsinud kostjalt, kas ja missugused hageja väited ta omaks võtab.

Seega ei ole kostja kahju tekitamist

§ 231

lg 2 tähenduses omaks võtnud ja tema omaksvõttu ei saa ka sama paragrahvi neljanda lõike järgi eeldada. 12. Saamata jäänud üüritulu 195 500 krooni hüvitamise nõude kohta märgib kolleegium, et kohtute seisukoha järgi ei ole hageja tõendanud sellise kahju olemasolu. Kohtud on hinnanud asjas esitatud tõendeid ja põhjendanud oma järeldust selle nõude rahuldamata jätmise kohta.

§ 688

lg-test 3-5 tuleneb, et Riigikohtul ei ole pädevust tuvastada ise asjaolusid ja hinnata tõendeid. Kohtud ei ole tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Samuti on kohtud jaganud õigesti poolte tõendamiskoormuse. Kolleegium on varem selgitanud, et saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 12;
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-09, p 14).
5. Kolleegium ei nõustu kohtute otsustega osas, millega kohtud jätsid täielikult rahuldamata hageja nõude kostja vastu korteri põranda remondi maksumuse hüvitamiseks. Hagi menetletakse

§ 5

lg 1 järgi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, samuti määravad pooled

§ 4

lg 2 järgi vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise.

§ 436

lg 3 järgi võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Hageja väitis, et kostja tegevuse tagajärjel tuli korteri põrand välja vahetada, ning esitas oma väite tõendamiseks Reinbow Ehitus OÜ

1. oktoobril 2007 koostatud remondikalkulatsiooni (kohtutoimiku I kd, tl 13). Kostja ei ole seda nõuet tunnustanud ega hageja väidetud asjaolusid omaks võtnud (vt käesoleva otsuse p 11). Kuna kostja ei väitnud, et hageja korteri põrand ei saanud veest kahjustada või et kahjustused olid väiksemad kui hageja (tuginedes eelnimetatud kalkulatsioonile) väitis, siis ringkonnakohus leides, et hageja korteri põrand ei olnud hageja viidatud ulatuses kahjustatud, väljus poolte esitatud väidete ja esitatud asjaolude piiridest ning rikkus sellega eelnimetatud sätteid. Kolleegium rõhutab, et hagi rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta selgesõnaliselt hageja esiletoodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid.
2. Samas jätsid kohtud põranda kordategemise kulutuste hüvitamise nõude lahendamisel olulises osas täitmata

§ 392lg 1 p-des 1-4 sätestatud eelmenetluse ülesanded.

Riigikohus on selgitanud, et kohtud peavad hageja nõude kvalifitseerimisel selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ning et kohtuid ei õigusta, et pooled ei esitanud asjaolusid selliselt, et need võimaldanuks hageja nõude korrektselt lahendada (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8008, p 18). Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et hageja esitatud kalkulatsioon ei saa tõendada põranda remondi maksumuse hüvitamise nõuet. Kolleegium on varem selgitanud, et asja kahjustamise korral on kannatanul VÕS § 132 lõike 3 järgi õigus nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist ka enne asja kordategemist (vt Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1139-05, p 12;
5. septembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 13). Seega ei saanud kohtud ka praegusel juhul jätta kahju hüvitamise nõuet rahuldamata üksnes põhjusel, et hageja ei ole kalkulatsioonis esitatud remondikulusid veel kandnud, st kahjustatud asja korda teinud. Samuti ei välista kahjuhüvitise väljamõistmist, arvestatuna kalkulatsiooni alusel, asjaolu, et asi on korda tehtud. Kohtud pidid neid õiguslikke seisukohti arvestama ning pooltele selgitama ja andma muu hulgas kostjale võimaluse juhul, kui ta polnud nõus hageja väidetud kahjustuste ulatusega, tõendada, et hageja esitatud kalkulatsioon on ebaõige.
7. Eeltoodust lähtuvalt tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja anda neile võimalus tõendada oma väiteid ja vastuväiteid. Kolleegium märgib, et asja uuel läbivaatamisel võib maakohus kohaldada

§ 233lg-t 1 ja VÕS § 127 lg-t 6.

Kolleegium on varem selgitanud, et need sätted annavad kohtule diskretsiooniõiguse kahjuhüvitise suuruse määramisel juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa nt tõenduslike raskuste tõttu kindlaks teha (vt nt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-97-07, p 12;
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 33). Praeguses asjas peab maakohus nende sätete kohaldamise eeldusena kõigepealt tuvastama, kas ja missuguses ulatuses vajas hageja hoone põrand kordategemist, st et neid sätteid ei saa kohaldada põranda kahjustamise ulatuse kindlaksmääramisel.
5. Menetluskulude jaotus määratakse

§ 173lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest.

17. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu