Riigikohtunik Priit Pikamäe eriarvamus üldkogu otsusele asjas nr 3-4-1-16-10 1. Nõustun üldkogu otsusega,

§ 872

lõikes 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise kui sanktsiooni kohaldamiseeldused määratlemata ja seega vastuolus PS § 23 lõikest 1 tuleneva määratletusnõudega. Siiski ei soostu ma kõigi üldkogu otsuses toodud põhjendustega. 2.1 Ma ei jaga üldkogu enamuse seisukohta, et lisaks nimetatule välistab karistusjärgse kinnipidamise kehtestamise meie karistusõiguses vastava aluse puudumine PS § 20 lõikes

1. Leian, et karistusjärgset kinnipidamist õigustab põhimõtteliselt PS § 20 lg 2 p 1, mis lubab võtta vabaduse süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu määratud aresti täitmiseks. Üldkogu tõlgendus põhiseaduse selle sätte kohta on põhjendamatult kitsas. Olen arvamusel, et PS § 20 lg 2 p 1 lubab isikuvabaduse võtmist kõigi selliste õigusjärelmite elluviimiseks, mis on kohtu otsusega süüdimõistetule määratud. Põhiseaduse § 23 lõikest 1 ja § 146 lausest 2 tulenevalt saab kohtu otsustus süüdimõistmise ja karistamise kohta põhineda vaid seadusel. Seadusandjale on põhiseadusega jäetud suur otsustusruum sanktsioonisüsteemi ülesehitamise põhimõtete, seal hulgas mõjutusvahendite liikide ja nende sisu määramisel (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus
2. novembrist 2003 asjas nr 3-4-1-9-03 p 21). Põhiseaduse § 20 lg 2 p 1 ei tee seega seadusandjale ettekirjutusi karistusõiguslike sanktsiooniliikide valiku osas, vaid annab üksnes legitimatsioonialuse sellisteks vabadusevõtmisteks, mis kaasnevad süüdimõistva kohtuotsusega määratud õigusjärelmite elluviimisega. Leian, et kõnealune säte on põhiseaduslikule normile kohase kõrge abstraktsiooniastmega ja viitega süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele on PS § 20 lg 2 p 1 jätnud seadusandjale vabad käed sellise karistusõigusliku sanktsioonisüsteemi kujundamiseks, mida viimane peab otstarbekaks, et reageerida sotsiaalsete põhiväärtuste rikkumistele. 2.2 Väär on üldkogu otsuses märgitu,

§ 872

lg 2 ei näe ette karistusjärgse kinnipidamise kohaldamist kitsalt konkreetse teo toimepanemise eest süüdimõistmise tulemusena (otsuse p 83 jj). Karistusseadustiku § 872 lg-st 2 tuleneb ühemõtteliselt, et karistusjärgne kinnipidamine on kuriteo toimepanemisele järgnev õigusjärelm – selle kohaldamise vahetuks aluseks on süüdimõistetu poolt toimepandud viimane kuritegu ja selle rakendamise vajalikkus otsustatakse kohtu poolt samas menetluses teiste karistuse mõistmise raames lahendatavate küsimuste hulgas. Asjaolu, et seadusandja on karistusjärgse kinnipidamise sanktsioonisüsteemis süstemaatiliselt paigutanud mittekaristuslike mõjutusvahendite sekka ei tähenda, et sel puuduks seos isiku süüdimõistmisega kuriteos. Üldkogu enamuse arusaam, et kuriteole järgnevateks õigusjärelmiteks on üksnes seadusandja poolt formaalselt karistustena määratletud mõjutusvahendid, mitte aga muud sanktsioonid, seal hulgas mittekaristuslikud mõjutusvahendid, kujutab endast kohtuvõimu asumist seadusandja rolli, mis ei ole kooskõlas PS § 146 teises lauses sätestatuga, mille kohaselt on kohus õigusemõistmisel seotud seadusega. 2.3 Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et asunud juba seisukohale, et karistusjärgne kinnipidamine KarS § 872 lg-s 2 sätestatud kujul on vastuolus PS § 20 lõikega 2, puudus üldkogul üldse vajadus asuda kaaluma selle kooskõla PS § 23 lõikes 1 toodud määratletusnõudega. Kui sanktsiooni määratlemise puudujäägid PS § 23 lõike 1 mõttes võivad olla seadusandja poolt kõrvaldatavad, siis vastava isikuvabaduse võtmise aluse puudumine PS § 20 lõikes 2 välistab taolise õigusjärelmi kehtestamise meie karistusõiguses üldse. 3. Kuigi jagan üldkogu arusaama,

§ 872

lg-s 2 ette nähtud karistusjärgne kinnipidamine ei vasta oma kohaldamisaluste osas PS § 23 lõikes 1 sätestatud määratletusnõudele, ei toeta ma kõiki selle seisukoha põhjenduseks esitatud argumente. Nii ei ole ma seda meelt,

§ 872

lg 2 vastuolu määratletusnõudega tuleb näha ka selles, et karistusjärgse kinnipidamise kohaldamisala on määratletud pika kuritegude loetelu ja mitmete lisatingimuste kaudu (otsuse p 67-70). Mitte kõige õnnestunum seadusandlik tehnika karistusõigusnormi formuleerimisel ei muuda seda veel määratletusnõudevastaseks. Üldkogu poolt KarS § 872 lg 2 sõnastuse osas esile tõstetud ebaselgused on ületatavad kõnealuse normi tõlgendamise kaudu, ühelgi juhul ei ole välistatud karistusseaduse sättele restriktiivsema tõlgenduse andmine. Kokkuvõttes nähtub üldkogu otsusest, et üldkogu on KarS § 872 lg 2 kohaldamisala ulatuses selle analüüsi põhjal siiski suutnud selgusele jõuda, kuivõrd otsuse p-s 69 jõutakse järeldusele, et see on tegelikkuses kitsalt piiritletud. 4. Kokkuvõttes ühinen siiski täielikult üldkogu enamuse seisukohaga, et karistusjärgne kinnipidamine KarS § 872 lg 2 alusel on vastuolus PS § 23 lõikes 1 sätestatud määratletusnõudega põhjusel, et seadusandja pole suutnud positiveerida selle sanktsiooni sisulisi kohaldamiseelduseid, piirdudes nendena vaid süüdlase „kuritegeliku kalduvuse“ nimetamisega (otsuse p-d 71 jj). Nende üldkogu otsuses toodud argumentide toetuseks võib märkida veel järgmist. KarS §-st 873 tuleneb, et välistatud ei ole karistusjärgse kinnipidamise kohaldamine süüdimõistetu suhtes sisuliselt tähtajatult. Seega võib süüdimõistetul kuritegeliku kalduvuse tuvastamine viia temalt vabaduse võtmiseni määramatuks tähtajaks. Sellest aspektist on karistusjärgse kinnipidamine oma võrdlevalt raskuselt karistusseadustiku sanktsioonisüsteemi raskemaid mõjutusvahendeid. Leian, et sedavõrd intensiivse sanktsiooni kehtestamisel tuleb seadusandjal kooskõlas PS § 23 lõikes 1 sätestatuga eriti hoolikalt järgida, et selle alused oleksid võimalikult ühemõtteliselt määratletud. Karistusõigus ei tohi sisaldada ebamääraselt defineeritud kohaldamisalustega sanktsioone, mille puhul pole võimalik aru saada, millal ja kelle suhtes need rakendamisele tulevad. Lisaks nimetatule ei saa kuidagi ignoreerida argumenti, et vähemalt kriminaalmenetluse käsutuses olevaid vahendeid silmas pidades on meie võime süüdlase tulevast käitumist ette ennustada vägagi piiratud. Jagan täielikult kirjanduses avaldatud arvamust, et isegi terve rea süütegude toimepanemise korral ei saa kunagi hoolimata seniste karistuste mittepiisavast mõjust täie kindlusega öelda, et isik pärast karistuse ärakandmist tulevikus süütegusid sooritama hakkab. Seega ei saa ka kuidagi välistada võimalust, et seni viimane tegu olekski jäänud viimaseks, mistõttu on alati võimalik, et karistusjärgse kinnipidamisena toimunud raske riiklik sekkumine ei oleks enam vajalik olnud (W. Frisch. Karistusjärgse kinnipidamise põhialused ja põhiküsimused. Juridica 2008/8, lk 531-538). Kui igasuguse alusetu vabadusevõtmise korral on juba üks kord liiast, siis tähtajatu alusetu vabadusevõtmise korral on see seda veelgi enam. Priit Pikamäe